Muinasjutt "Kolm soovi" (0)

Kolm soovi
Muinasjutt
Tartu lähistel elanud Martini -nimeline poiss. Tal olid sinakas-lillakad silmad ja vaskse läikega tumeblondid juuksed. Ta kaksikõde, Marii, oli oma venna välimuse miniatuurne koopia, omades ainult veidi pikemaid, peaaegu õlgadeni juukseid.
Mõlemale meeldis maalimine, ent nende ema ja isa olid liiga vaesed selleks, et lastele paberitki osta, värvipliiatsitest rääkimata! Seega harjutasid kaksikud kätt looduses, maalides poris jm, kus aga ruumi leidsid .
Kord läksid lapsed metsa marju otsima , et siis hiljem koopaseintele maalida. Nad kõndisid vaikides mööda kitsast ja käänurohket metsateed, vaadates uurivalt alustaimestikku, ent soovitud tulemust nende pikaajaline otsing ei andnud-mets oli marjadest kui tulvaveega puhastatud.
Marii tundis paari tunni pärast rasket väsimust, ent ei julgenud seda vennale öelda – oli ju too niigi halvas tujus , mis teda ikka enam ärritada. Nii nad kõndisid ja kõndisid, kuni lõpuks metsarada nagu laiemaks tundus minevat ja peagi lapsed suurele lagendikule välja astusid . Nüüd peatus Martin, heites pilgu pilves taevasse .
“Päikest pole, Marii,” lausus ta tusaselt, “Paisab, et oleme veidi eksinud...”
“Veidi?” turtsatas õde pahaselt, “Me oleme “veidi” eksinud? Ära aja jama ! Oleme juba tunde sihitult ringlenud – sa ju tead seda!”
Poiss kehitas õlgu ja liikus edasi.
“ Oota !” hüüdis Marii talle meeleheitlikut järgi, “Ma olen nii väsinud! Heidame parem veidikeseks puhkama ! Selge peaga on kergem koduteed leida.”
“Ei saa mitte, Marii! Taevas juba tumeneb – öö on tulekul. Peame edasi liikuma – ehk satume mõnda külla? Vaata ümberringi, tihe udu on tõusmas – see tähendab öökülma! Tule nüüd!”
Martin haaras tüdrukul käest ja juhatas ta läbi vööni kasvava rohu teadmata suunas.
Aegamööda vahetus õhtu ööga ja õhk muutus niiskusest lämmatavalt raskeks. Marii rippus vaevu venna käe ümber, õõtsudes väsimuses kord siia, kord sinna. Viimane aga seevastu marssis vapralt edasi, olles nõrkevale türdukule vankumatuks toeks .
Nii nad kõndisid: Martin ees, Marii taga, kuni neile tuli mets vastu.
“Mis nüüd, venna?” küsis Marii, olles juba nutu veerel.
“Ära karda, oleme ju koos!” püüdis Martin teda lohutada, ent temagi oli nutmise äärel.
Järsku kuulsid lapsed kerget ja liikuvat naislaulu, mis kostis eesseisva metsa sügavustest. Mõlemad lapsed võpatasid samaaegselt ja tõmbusid teineteisele veelgi lähedamale.
“Kas sa kuulsid seda, Marii?” sositas poiss väriseval häälel. Tüdruk noogutas ettevaatlikult vastu ja üheskoos astuti hääletult kauni hääle suunas.
Nii kõnniti paar tundi, mis tundusid vaid minutitena, sest laul ei vaibunud, vaid valjenes iga astutud sammuga.
Peagi nägid lapsed eemal tulekuma ja kellegi rütmilist liikumist.
Nad astusid aegamisi lähemale, ent samas püüdsid varjudesse hoiduda.
“Marii?” küsis poiss tasakesti, kui nad suisa lõkkeplatsi servaaladele jõudsid, “Kas me magame või on see ilmasi?”
“Ma ei tea, kuid vaata kui ilusad nad on!” sosistas õde vastu.
Nimelt avanes tihedast põõsastikust, kus lapsed varjusid, vaade kogu suurele lõkkeplatsile, kus käis parajasti haldjaselanikkonna suvepidu. Seal oli kõiki: nii noori kui vanu, nii mets- kui ka veehaldjaid – ühesõnaga kogu haldjasriigi koorekiht oli siia kokku kogunenud. Platsi keskel lõõmas võimas tuli, mille kõrval asetses suur hõbedaga ehitud troon . Sellel istus kaunis kuninganna, üleni valgesse siidi ehitud. Selja taga laiutusid tal hõbedaselt sätendavad tiivakesed ja peas säras kuukivist sepitsetud haldjakroon.
Lapsed jäid teda üksisilmi imetlema unustades hoopiski, et inimolevused olid haldjapeol kutsumata külalised.
Korraga Marii köhatas, unustades enda sunnitud olukorra. Kogu trill ja trall vaikis silmapilkselt ning kõik suunasid oma pilgu põõsaste suunas, kus lapsed end soojendanud ja varjanud olid. Ka kuninganna pööras oma sügavrohelised silmad sinna, kust tundmata hääl köhatanud oli.
Martin sai aru, et põgeneda oli nüüd juba liiga hilja ja seega astus ta vapralt haldjate sekka. Ka Marii väljus panipaigast, kuigi veidi vastumeelsemalt kui tema vannas seda teinud oli.
“Tervist, austatud haldjapere,” hüüdis Martin kõlavalt üle terve platsi, “Me tulime siia selleks, et teile oma austust avaldada. Ammu pole te meil külas käinud – seepärast otsustasimegi meie teid külastada. On ju olnud aegu, mil inimene ja haldjas lahutamatud kaaslased olid? Ma tulin siia oma esiisade kombel teile jõudu, tervist ja pikka suve soovima – on ju täna jaanipäev, öö, mil valgus saab pimedusest võimust! Ja vaadake vaid – juba sealt tõusebki esimene päikesekiir!”
Oma pääsemisejutu kokku luuletanud, pöördus Martin õe poole, kes talle ehmunult vastu põrnitses.
“Mis nüüd siis saab, Martin?” küsis ta kähiseval häälel.
Martin kortsutas kulmu ja paistis mõtteis olevat, kui teda nimepidi hüüti.
Ta pööras jahmunult pea ja avastas, et vaid paari sammu kaugusel temast seisis kuninganna oma täies ilus ja võimuses.
Martin ei jõudnud suudki tervituseks avada, kui juba peahaldjas kõnelenud oli.
“Ma tänan sind nende tarkade sõnade eest, Martin,” lausus kuninganna majesteetlikult, kuldsed kiharad hommikutuules vabalt õõtsumas, “ Ning vastu kingin sulle kolm soovi, mis täituvad siin ja praegu, nii et mõtle hoolega, enne kui nad lausetesse ritta sead, sest enam me ei kohtu, vähemalt mitte see aasta!” Siis ta naeratas ja haldjad jätkasid oma tansupidustust.
Martinit polnud vaja kakskordselt paluda – tal olid kaks soovi juba valmis.
Seega ta ütles: “Ma soovin, et mu isa leiaks lõppude lõpuks hästitasutava töökoha, et ema enam põllul rabama ei peaks. Teiseks tahan ma, et Mariil elus veaks ja ta endale armastava abikaasa leiaks. Ja kolmandaks…”
Kuninganna naeratas.
“Ma tean, mis sulle endale ära kuluks!” lausus ta hellalt ja nipsutas sõrmi, mispeale ümber laste kollaseid tähesädemeid pilduma hakkas, kuni see muundus tõeliseks keeristomiks, mis kiljuvad Marii ja Martini taeva poole üles vedas. Paari hetke pärast tähekeeris hajus ja nad seisid oma taluõuel, hommiku mahe valgus õhetavaid põski paitamas.
“Sulle on vaja perearmastust, kallis Martin…” kajas poisi peas ja siis Martin mõistis, mis siin elus see kõige tähtsam on: armastada ja olla armastatud !
Seega võttis ta Marii käevangu ja sammus koju vastu uuele saatusele , mida lahke kuningaemand neile loonud oli.