50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-12-19
Kuupäev, millal dokument üles laeti
19 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
nexagon
Õppematerjali autor
jäämas eestlasteks. Minnakse teistesse riikidesse tööle ja õppima, sulandutakse sealsetesse kultuuridesse, võetakse omaks võõrad keeled ning hakatakse unustama, kust on pärit meie juured. Nüüd, kus piirid on avatud, on kiirenenud erinevate rahvuste segunemine. Meie, eestlased, olles väike ja palju kannatanud rahvas, peaksime hoidma ühte, säilitama oma keelt ja kultuuri ülimalt hoolikalt, sest meid on ainult pisut üle miljoni ning meie väike ja üpris abitu rahvus ei püsi kaua, kui me sama tempoga seguneme. Tiina Leemets ütleb ajakirja ,,Oma Keel" 2001.aasta kevadel välja antud artiklis: ,,Peaaegu igal kuul võib Eesti ühiskonna keelekasutuses märgata mõnd uut inglise päritoluga sõna." See väide pole sugugi mitte vale. Kuid kas võime end pidada ka sadade aastate pärast eestlasteks, kui me ei räägi enam oma emakeeles, vaid oleme praktiliselt üle
tähendusega sündmus. Nii või teisiti, eestlaste ristimine tähendas Eesti ala muutmist 10.13. sajandini Lääne- Euroopa kultuuri orgaaniliseks osaks ja seisuslik Eesti (jagunemine saksa- ja eestikeelseks seisuseks) oli eesti rahvusluse tekkimise eelduseks. Eesti ühiskond kujunes kristluse rüpes ja just balti erikord soodustas eesti rahva ja keele püsimist. Piibel eesti kirjanduskultuuris on koodtekst, Ariadne lõng, mis seob meid kristluse algkoduga ja mille abil suur osa elukogemusest kodeeritakse tähendamissõnasse. Piibli ainet, lugusid, selle motiive kasutataksegi kirjanduses koodina, piiblimotiivide abil kodeeritakse mingi sõnum topelttähenduslikult. Võidakse kirjeldada mõnda sündmust, tegelast kirjanduslikus kontekstis, piibli kontekst annab aga sellele täiendava võimenduse. Piibel astub kirjanduskultuuris esile kui suur metafoor. Piibli sakraalsus, mida ta kristluse metatekstina on, muutub kirjanduskultuurilises ümbruses sümboliks
sõdida et poleks enam sõda Euroopas, seepärast see liit kord loodi on "mädanenud ideoloogia". Selline mõtteviis ei ole maailmas muidugi midagi uut, ka tänapäevases maailmas mitte, kuid tavaliselt ei argumenteeri sellelt aluselt meie liitlased Euroopa Liidus, vaid naabrid Venemaa valitsuses ja seda kasutasid ka kaugemad naabrid Serbias, rõhudes "teravale ajaloolisele mälule" ja vajadusele vastu astuda oma saatusele. "...eestlane on loomult uhke, kuid ennasthävitav oma hirmud ja alanduse pöörame enamasti iseenda vastu. (...) Aga selge on, et Eestis ei lõppenud okupatsioon Eesti Vabariigi taastamisega. Okupatsiooni ületamine alles kestab. (...) Eesti on iseseisev riik vaid seetõttu, et me ei leppinud meile pealesurutud ajalookäsitusega."7 Rahvuse "loomus" ei ole tegelikult kuidagi midagi tõestatavat või isegi määratletavat, pigem leiab sellesarnast arutelu tõepoolest natsi-Saksamaal välja antud teostes
Novellis ,,Rohelise seljakotiga mees" loeb nimitegelane jaama ooteruumis viibijatele ette kummalist raamatut, kutsudes selle tegevusega esile kuulajate ja võimude äreva reageernigu. Novellis ,,Silmus" I leiab mees tühjast stepist püünissilmuse ja poeb uudishimust sinna sisse. 1970.aastete alguses, koos üldise ajaloohuvi kasvuga, pöördus ka Valton mineviku poole. Endiselt huvitavad teda inimese olemisprobleemid. Ajalugu on kirjanikule vaid näitelava, kus saab kujutada üle aegade kestvaid seoseid: vaadata mineviku kaudu olevikku ja tulevikku. Seda Valtoni novellistika suundumust iseloomustab kogumik ,,Õukondlik mäng" (1972). Novell ,,Roosa kits", mille sisuks on kahe Saksa väikelinna vaen roosa kitse kuju pärast, sümboliseerib inimeste võimuiha ja rumalust. Ajaloolisest ruumist liigub Valton kujutuslikku aegruumi: unenägude ja müütide maailma. Kogus ,,Sõnumitooja"(1972) annab tooni fantastika. Kirjanik osutab inimese
Popkultuur ja popmuusika Mässaja arhetüüp. Mässu ja revolutsiooni teatav vastandus. Sartre on teinud vahet mässajal ja revolutsionääril. Sartre’le tuginedes saame tuua välja neli aspekti, mille põhjal eristada. 1) revolutsioonid toimuvad tuleviku nimel. Mässaja jaoks on kohe praegu. 2) igasugune revolutsioon on kantud uue korra nimel. Mässu taga on kaos. 3) revolutsionäärid taltsutavad oma iha. Mässajad lasevad ihad vabaks 4) Revolutsiooni loogika on uue maailma loomine kollektiivselt paljudele teistele. Mässu loogika on puhtalt individualistlik. Mässu ja revolutsiooni vahe tegemine on väga omane populaarmuusikaga seotud plahvatuse kirjeldamisel.
siiski nende huvides. Vastupidiselt sellele on demokraatia üsna ilmselt niisugune süsteem, kus valitseb rahvas: see on kollektiivne enese-valitsus. Sellega on seletatud, mida tähendab öelda, et demokraatia on valitsus "rahva jaoks" ja "rahva poolt". Esimene element algses triaadis "rahva valitsus" tundub esmapilgul üsna tühi idee: mis oleks mitte rahva valitsus? Anarhia? Kuid mõte peitub siin selles, et demokraatlikul riigil on võim ainult nende inimeste üle, kes moodustavad valijaskonna. Valitsemine sõltuva klassi või territooriumi üle väidetakse olevat vastuolus tõelise demokraatia ideaalidega. Kõik tänapäeva teoreetikud on vähemasti vaikimisi üksmeelel, et ideaalselt peaks demokraatia rahuldama eeltoodud kolmeosalist kirjeldust. Kuid väljaspool seda üksmeelt käivad tohutud vaidlused selle üle, mida demokraatia endast kujutab. On kaasaegse poliitika üldine eeldus, et demokraatia on "hea asi".
diluutorni tajuti vabaduse viimse kantsina ühiskonna halas-tamatus determineerituses ● Muide, installatsioon ise polnud kuigi skandaalne. Skandaalseks sai see pigem tagantjärgi, kui Toomi-kule ja laiemalt kogu kaasaegsele kunstile kleepus külge sitapurgi metafoor ● Viimasega hakati tähistama kõike, mis näitustel arusaamatu ja häirivana näis: mis ei haaku ei Manzoni ega Toomiku algsete taotlustega 1.3 SO WHAT? ● Fraas, mille edasiseks kõneldust välja nopiksin, on Soansi mõte Toomiku taieses kätkevaist kontra-nihilistlikest žestidest ● Selles on peidus väga oluline võti selle mõistmi-seks, miks alustada Euroopa tänasest kultuurist rääkimist sitast ● Nimelt kätkeb Soansi fraasis mõte, et Toomiku projekt polnud nihilistlik (nagu võiks tunduda), vaid otse vastupidi – kontranihilistlik ● Ja sellisena, kui tulla ühe järgmise loengu pealkirja juurde –
informatsiooniedastusvahend. Filosoofid nii ei arva, tunnevad, et midagi olulist jääb puudu! Oluline on mis? Kes? 2. Eksistentsialistlik mõtteviis/strateegia Martin Heidegger ,,Sein und Zeit"(olemine ja aeg) 1927 20.saj kõige enam tsiteeritud filosoofiline raamat inimene=Dasein(siinolemine) inimene on see, kes on kohal, kes on siin. Ta ei asu vaid ühel territooriumil, vaid proitseerib end kogu maailmale. Olemas on potentsiaal siin enam mitte olla ehk surra. Maailm on tervik, mille suhtes inimene midagi on. Oluliseks saab küsimus kus? 3. Voluntaristlik mõtteviis/strateegia Jean-Paul Sartre ,,Olemine ja eimiski" 1943 vastus Heideggeri ,,Sein und Zeit" 'ile. Teadvus kui maailma eitus minu teadvusesse sünnib mitte see, mis maailmas on, vaid midagi uut. Vaid inimesel on võime öelda, et miski ei ole nii, kuidas ta on. Iroonia millegi loomine ja selle loodu kohene eitamine. Iseenda eitamise võime
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid