50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-05-20
Kuupäev, millal dokument üles laeti
5 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
mzmkerli
Õppematerjali autor
Tänu suurele tahtejõule ja sihikindlusele on ta üle saanud haigustest, ebaõnnest ning dopingusüüdistusest. Kõik see on muutnud ta veelgi tugevamaks oma eesmärkide saavutamisel. Samuti on ta aastate jooksul õppinud suhtlema meediaga. Oma uurimistööd lõpetades olen veendunud Kristina Smigun-Vähi erakordses sihikindluses, mis on aidanud tal tippsportlaseks saada. Tema võitlusvaim eesmärkide saavutamisel on eeskujuks kõikidele spordiga tegelejatele ja eriti just neile, kes soovivad tippu jõuda. Olen huviga jälginud Kristina saavutusi Torino ja Vancouveri olümpial ning koos eestimaalastega tundnud tema saavutuste üle uhkust. Kui Vancouveri olümpia peaks jääma Kristinale viimaseks, siis on ka võidetud hõbemedal uhke lõpp tema sportlasekarjäärile. Uurimustööd kirjutades sain kasutada raamatuid, mis küll kirjeldasid peamiselt Torino olümpiamänge, kuid just see olümpia oli Kristina jaoks kõige ,,kuldsem." Kristina
avatseremoonial. Sportlasvanne sisaldab lubadust ausalt võistelda, kohtunike vanne aga lubadust ausalt kohtunikukohust täita. Sportlasvanne anti esmakordselt 1920. aasta Antverpeni mängudel, kohtunike vanne 1972. aasta Müncheni mängudel. Olümpiarituaalid Olümpialiikumisega kaasneb terve rida olulisi traditsioone, olümpiarituaale, mis eristavad olümpiamänge tavapärastest tiitlivõistlustest, lisades neile erilist pidulikkust ning tseremoniaalsust. Just olümpiarituaalid toovad välja kaasaegsete olümpiamängude sideme antiikmängudega. Pierre de Coubertin rääkis taoliste rituaalide vajalikkusest esmakordselt 1906. aastal. Olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia toimuvad alati olümpialinnas kindlate protseduurireeglite alusel. Avatseremoonia ei tohi aset leida rohkem kui päev enne olümpiavõistluste algust,
Vahepeal igatsen Sind nii palju, et mul hakkab paha. Igatsen sind, sinu pilku, sinu imearmsat naeratust, su naerukaja, sinu häält, sinu hellust, sinu pikki pikki suudlusi. Lihtsalt, ma igatsen sind. Igatsus on see, mis mind jõuetuks teeb... Inimesed, kes tõeliselt igatsevad on hoopiski teistsugused, nemad ei ütle välja seda, just nemad istuvad keskööni üleval, just need püüavad sõprade juures naerda, käivad mälestustemaal ning tänu sellele on igatsus nii tohutult valus neile Igatsen sind nii, nagu tahaks oma südame sinu juurde saata. Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame. Paljud tahavad,tõde oleks nende poolel kuid ei taha olla tõe poolel. Sa igatsed mind ? Milles probleem ? Tule ukse taha. Ma ootan sind isegi siis, kui sa enam ei tule. Mul ei ole sind, kuigi vajan sind. Langeb üks täht. Ma pigistan silmad kinni ja soovin! Soovin, et kõik oleks nii nagu oli varem. ILM: Ilm on nagu naine, meeleolu on alati muutlik.
läbi metsloomade ja lindudega. "Puuvaras ja Metshaldjas", "Kaevust saadud õnn", "Näkk sulaseks", "Ussikuningas", "Rahakatel", "Imekivi", "Seitse venda ja seitse õde", "Pöialpoiss". Kui isa kinkis raamatuid Illustreerinud E. Maisaar Raamat sisaldab jutukesi ja meenutusi lapsepõlvest. Kui isa kinkis raamatuid jutuke räägib sellest, kuidas lapsed ootasid isa linnast tagasi, sest ta tõi neile alati raamatuid. Annale meeldisid ilusad ja haledad raamatud, aga Juhanile seiklusraamatud. Vahest valmistasid nad ka ise teepakipaberist raamatuid. Jutuke Aino ja Leeni kodus rääkis sellest, et lapsed tahtsid emale head meelt teha, aga tegelikult tegid hoopis vastupidi...parandasid vanu riideid lõigates uusi katki ja kui ema koju tuli, siis ta sai väga tigedaks ja mis edasi juhtus, sellest käesolev jutt enam ei rääkinud... Jaanus Vaiksoo Kellasepaproua
teada, et kõige tähtsam sõna lauses on tegusõna, nii on see ka pealkirjas. Siis selgub pikemata, millega tuleb järgnevalt tegemist, tänapäeva inimesed ei viitsi ju eriti millessegi süüvida. 1.3. Uudisväärtused Iga päev juhtub maailmas palju ja kõike ei saa kirja panna ning inimestele edastada. Peab tegema valikuid, millised on tähtsaimad uudised. Siinkohal tuleb järgida mõningaid punkte, mille järgi uudiseid valitakse. Uudised on mõeldud lugejatele ja peavad vastama neile küsimustele, mis lugejatel maailma kohta tekivad. Uudised peavad lähtuma lugejate ja laiemalt ühiskonna huvidest (Hennoste 2008: 29). Kui lehes pole iga päev vajalikke uudiseid, siis kahaneb läbimüük. Seepärast tuleb leida igasse lehte nn pommuudis, mis lugejaid köidab. Eelkõige on oluline lähedus. Kuid ostetakse ka tuntud nime pärast. Samuti on tugevaks mõjuteguriks ebatavalisus, midagi sellist, mida just iga päev ei kuule ja see paneb inimestel silmad särama, kui keegi on
sõprade hoolel. Enne haigestumist oli peamiselt tuntud proosakirjanikuna. Kirjutas olustikulis-realistlikus laadis, ammutas ainet oma koduümbrusest ja isikliku saatuse motiividest. Pärast haigestumist kirjutas valdavalt luulet, samastudes oma loomingu ainega. Kirjutas sisendusjõulist realistlikku, napisõnalist ja tundeehtsat loodus-, isamaa- ja mõtteluulet, rõhutades olemise ning ühiskondliku elu vastuolusid. Luuletaja poolehoid kuulus neile, kes on allasurutud, alandatud või olemasolu piiril. Ta eitas kasuahnust, silmakirjalikkust, põhimõtete puudumist jmt. Liivi sotsiaalne protest on kõige tugevam tema mõttesalmides. Juhan Liiv on sündinud Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Vanemate elujärg oli kehv ja nii piirdus Liivi haridus 3 aastaga Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Otsustavat mõju avaldas Liivi kujunemisele aasta Virumaal Triigi-Avispeal: abistades oma
säilitada oma kaitse, s.t hoida oma lapsepõlve ja vanemaid idealiseerituna, milleks on vaja, et enda kasvatuspõhimõtted kinnitaksid vanemate omi; hirm vabaduse ees; hirm, et tuleb tagasi väljatõrjutu, mida kohatakse uuesti oma lapses ja mille vastu tuleb lapses veel kord võidelda pärast seda, kui see on endas kord juba surmatud; kättemaks endale osaks saanud valu eest. Alice Milleri arvates elavad vanemad oma laste peal välja seda, mida neile endile lapsepõlves tehti, ilma et nad tohtinuks vastu hakata. Tema hinnangul oleme üles kasvanud tabude ja reeglitega, milles ei tohtinud kahelda, näiteks neljas käsk: austa oma ema ja isa, et su käsi hästi käiks. Miller küsib: kas ei peaks seda teistpidi keerama - vanemad, austage oma lapsi! Tema arvates kasutavad vanemad neljandat käsku selleks, et tõkestada väikesest peale lapse loomulikke agressiivseid väljendusi, nii et lapse ainuke võimalus on need edasi anda
kõige raskematele õpilastele ja pingelisematele olukordadele reageerimiseni. Ta soovitab ka mooduseid, kuidas töötajad saaksid üksteisele toetavamat keskkonda luua – sealhulgas mentorlust. Mul pole küllalt sõnu, et „Käitumist klassiruumis“ kiita. Kõik õpetajad tunnevad ära Billi kirjeldatud olukordi. Ta ei põikle kõrvale tänapäeva koolide ja klassiruumide tegelikkuse eest. Siiski suudab ta ühtaegu aduda õpetajate muresid ja neile esitatavaid nõudmisi ning kaitsta õpilasi, kõnetades nende vajadusi, pädevusi ja õigust Autorist lugupidavale lävimisele. Ta teeb seda selguse, elujõu ja huumoriga. Iga õpetaja vajab seda raamatut ja igal õpilasel on vaja, et tema õpetajad oleksid seda lugenud.“ Sue Roffey / Lääne-Sydney Ülikool ja Londoni Ülikool
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid