Sotsiaaleetilised probleemid tänases Eestis (0)

Sotsiaaleetilised probleemid tänases Eestis
Sotsiaaleetika hõlmab enda alla väga laia teemavaldkonda ning sellepärast leiab ka palju eetilisi aspekte, mida uurida, analüüsida. Sotsiaaleetiliste probleemide paljususe seast toon välja mõned, ka ennast kõnetavad teemad, mis vajaks Eestis ja kindlasti ka mujal maailmas lahendamist. Küsitavaks on muutunud individuaalsel- ja ühiskonnatasandil hädas olevate inimeste aitamine . Miks on üksteise aitamist vähe? Kuidas panna inimesi rohkem aitama ? Või parem küsimus oleks, et kuidas tekitada rohkem inimesi, kes aitaksid abivajajaid?

“Ma ei pannud tähele.”

Kõige üldisema põhjendusena, et miks ei aidata, võib olla mittemärkamine. Kui ei näe enda ümber toimuvat, siis ei tekigi mõtteid aitamisest. Esimene samm abistamiseks on vaja kõigepealt hädasolijat märgata. Tuleb tõsta enda pea nutitelefonist või silme eest kaugemale ja näha ümbritsevaid probleeme ja püüda neid lahendada. Kindlasti on meedia suuresti juba mõjutanud inimestel paremini märkata ja aidata, kuid üldist ühiskonna pilti vaadates, pole see olnud piisav. Näiteks telesaade “Kodutunne” või heategevusprograam “Märka ja aita”, ei ole see piisavalt inimeste sisemist väärust ümber kujundanud, et võtta aitamist loomuliku elu osana. Aga, kui tekib olukord, kui inimene märkab aga ei aita? Kuidas neid mõjutada, et inimest aidata püüaks? Kas ainult märkamisest piisab ?

“Kes ta mulle on?”

Inimesed võivad märgata, aga kui see isik jätab ükskõikseks, siis on abistamine vähetõenäoline. Pealtnägija empaatiapuudumine on üks tegur, mis võib takistada aitaja jõudmist abivajajani. Empaatiapuudumine võib olla võõraste inimeste vastu, kellel on erinev etniline päritolu või teistsugune rass. Teiseks põhjuseks võib olla hedonistlik ellusuhtumine .
Lähis-Idast, Eestisse paigutatud pagulased on tekitanud avalikku dissukussiooni: Kas anda sõjapõgenikele peavarju või mitte? Kui mõelda sotsiaaltöötaja väärtustele , põhinetakse hummaansusel ja mõeldes Euroopa liikmesriikide moraalsetest kohustustest, aidata abivajajaid, siis on õige põgenikud vastu võtta ja kaitsta neid vägivalla eest. Teisest küljest, mõeldes kultuuri väärtustele ja riigi julgeolekule, peaks muretsema Eestis elavate kodanike turvalisuse pärast, eesti rahvuse püsimajäämisele, ja sellepärast muude rahvuste sissevoolu vähendama. Sõjaohvritest on Eestisse jõudnud ka islamiusulised, kes toovad kaasa tugevalt kujunenud tõekspidamisi. Vähemlevinud islamiusk Eestis tekitab hirmu ja umbusaldust. Probleemi on ka selles, et kui palju suudab teistsuguse maailmavaatega inimene lõimuda eesti ühiskonnaga? Arvestades, et islamiusuga on ka seotud islami äärmusrühmitused (ISIS), on rahva kartus põhjendatud. Valitsus on selgitanud kartuste leevendamiseks, et kõigile pagulastele tehakse taustakontroll. Vastuväiteks võib jällegi küsida: kas taustakontroll suudab kindlaks teha eetilisi tõekspidamisi ning kontrollida, kui motiveeritud on asüüli taotleja omaks võtma piirkonna kombeid?
Hedonistlik ellusuhtumine
Aina rohkem hakkab nooremates põlvkondades silma hedonistlikud maailmavaated. Noored väärtustavaad lõbu ja naudingut, ning teistele mõtlemine ei ole enam oluline. Maailmas on peale tulnud „lost generation”, kelle elud, on tänu edukatele vanematele kindlustatud ja muretud. Seetõttu ei peagi aitamist elus oluliseks.
Empaatia tekkimine on raskem, kui abivajaja usund on siinsete elanike jaoks tundmatu, ning kui inimese väärtused on hedonistlikud. Juhul, kui kannatanul on tuttavamad uskumused ja aitajal on olemas empaatia ja ka märkab, kas nendest piisab abikäe ulatamiseks?

“Mul ei ole aega.”

Kui inimene on empaatiline ja abivajajad on märgatud, siis kiirema elutempo juures, ei ole töökohustuste, prioriteetsete ülesannete kõrvalt aitamiseks aega. Elu kiiret kulgemist põhjustab ka pidevalt arenev tehnoloogia ja ühiskond. Tähelepanu nõuvavad trendikad tegevused, sotsiaalvõrgustikud ( Snapchat , Facebook ), tehnika vidinad (aktiivsusmootorid). Kui ongi elutempo kiire, siis kuidas saaks jõuda aitamiseni?
Aitaja ja abivajaja kokkuviimiseks, tuleb õppida oskusi aja maha võtmisel, prioriteete ümber paigutama ja vaja leida kiiremaid vahendeid. Inimese aja kasutust ja prioriteete on raskem muuta, aga kui ongi elutempo kiire ja seda muuta ei saa, on lihtsam anda kellelegi või kuhugi abivajajast teada. Suurel digiajalstul, leiavad lahendusi veebirakendused. Näiteks on Eestis loodud veebiplatvormil põhinev tugikeskkond Helpific, mille kaudu saavad erivajadustega inimesed vabatahtlikke abivajajaid tellida . Sellised rakendused on väga tänuväärt, aga ei ole leidnud laiemat kasutust. Ei ole tehtud piisavalt reklaami ja võibolla, ei leia Helpific sellepärast laiemas ringkonnas kasutust, et rakenduse kasutamine ja jõudmine aitajani tundub pikk protsess. Arvan, et oluline on aitamine teha võimalikult kiireks ja mugavaks. Aga, kas on veel midagi vaja selleks, et inimene läheks teist aitama? Kas märkamisest, empaatiast ning vabast ajast piisab?

“Küll keegi teine aitab.”

Abi ei saabu ka siis, kui eeldatakse, et keegi kindlasti toetab. Arvatakse, et abivajajaid on Eestis piisavalt ja aitamine jõuab lõpuks igaüheni. Siia võib tuua välja probleemi, et kui isik otseselt abi osutamise või abi mitte osutamise eest ei vastuta, siis sellepärast ka ei muretseta või ei tunta ühisvastutus. Lahenduseks võiks olla vastutuse võtmine teatud isikutele, kellel on olemas töövahendid, raha ja oskused. Teine võimalus on treenida inimesi ühisvastutust tundma. Näiteks võib riigis panna kõigile Eesti kondanikele ühtne vastutus, et kõik abivajajad jõuaksid õigete teenusteni.
Võib öelda, et inimese märkamiseks on vaja selleks sobivaid hoiakuid. Kõigepealt, peab üldse teadlik olema abivajajatest ehk märkama . Siiski ainult märkamisest ei piisa ja sinna juurde on vaja tunda empaatiat abivajajate vastu. Empaatia puudumine võib olla Eestisse immigreerunud võõraste rahvuste suhtes. Empaatiat on vähem ka tänapäeva hedonistlikel noortel, keda huvitavad rohkem naudingulised eesmärgid ja tegevused. Kolmandaks asjaoluks on kiire elutempo. Tormakas elu vajab prioriteetide muutmist või paremaid teadmisi või lahendusi abivajajani jõudmiseks. Neljanda põhjusena, miks ei ole Eestis nii palju aitajaid ja aitamist, kuna inimesed eeldavad, et aitajaid on piisavalt. Selliseid sotsiaaleetilisi probleeme lahendades jõuaksime hoolivama või isegi õnnelikuma riigini.