Kaks Eestit – kas tõesti reaalsus? (0)

Kaks Eestit – kas tõesti reaalsus?
Kodumaa – see on midagi, mis võiks tänapäeva Eestimaal elavale noorele korda minna, millest tuleks rääkida kui pühamaast. Noorele inimesele eelkõige seepärast, et ta on osa järelkasvust, mis kujundab mõnede aastate pärast jällegi omanäolisema ühiskonna ja kultuuri.
Vanematele inimestele peab kodumaa nii või teisiti korda minema, kuna see maa ei ole pelgalt maalapike, kus saab elada. See on higi ja pisaratega välja teenitud iseseisev Eestimaa!
Kuid mis toimub tegelikult meie riigis täna? Kuidas oleme kujunenud alates ajast, kui Lennart Meri presidendiks tõustes lausus : „Ma saan lubada ainult higi, verd ja pisaraid.“ ?
Selle lause peale inimesed lausa naersid teravmeelselt. Keegi ei uskunud, et nõnda raske võib olla tõesti otsast peale alustada. Kõigile oli tähtis meie vaba kodumaa ja meie rahvus, mida nimetame eestlaseks.
Igas riigis on erisugused traditsioonid, sotsiaalne kihistatus ja klassid. Nii on ka meil. Nõnda võib sarkasmiliselt nimetada ka traditsiooniks valmiste eel toimuvat . Sel perioodil poliitikud lubavad maad ja ilmad kokku, kui hääletaks inimene vaid tema poolt. Kuid pärast nö võimule saamist, sätitakse end jälle puhkerežiimile kuni järgmiste valimisteni. Selline on meie ’’esimene’’ Eesti.
Me oleme jõudnud etappi , kus elanikkond ei usalda oma riigijuhte ja suhtub valitsusse isegi ükskõikselt. Meil on arvamus poliitikutest, et nad on pürginud riigi etteotsa vaid selleks, et elada mugavalt muretsemata kunagi, kuidas toime tulla olemasoleva palgaga kuni järgmiseni. Alles jaanuaris 2012 tõusis riigikogu liikme palk 246 euro võrra. Selline summa on väga suurel hulgal Eesti inimestel terve kuupalk! Lugedes selle teema kohta kommetaare internetist, võib leida tohutul hulgal kodanikke, kellel on häbi olla eestlane. Kurb on tõdeda, et olukord on nõnda käest läinud.
Rääkides sotsiaalsest kihistatusest, saab öelda, et keskklass on meie riigis domineeriv. Kuid keskklass vajub iga päevaga järjest madalamale. Alamklassi kuuluvaid inimesi on Eestis ka omajagu, kuid jääb siiski alla keskklassile. Erudeeritud kodanikud liiguvad järjest edasi, et jõuda kõrgklassi. Kõrgklass koosneb samuti ka sellistest indiviididest, kes räägivad suurtest ja kaugetest eesmärkidest, üritades Eestit näidata kui maailmatasemel arenenud riik.
Nn. teises Eestis on inimesed, kes üritavad olemasolevas situatsioonis jääda optimistlikuks ning aidata seda olukorda parandada. Eelkõige on õpetajad need, kes harivad meie järeltulevat põlvkonda väärtustama oma isamaad. Abiks on ka ettevõtjad, kes loovad uusi töökohti. Aktiivsed on ka kodaniku – ja noorteühendused. Olles ise noorteorganisatsiooni liige, tean täpselt, kuidas sujub noorte endi algatus kaasa rääkida aktuaalsetel teemadel ning teha midagi reaalselt ära, mis toob kasu nii endile kui ka kõigile teistele.
Juba 2001. aastal pöördusid avalikkuse ette sotsiaalteadlased nimetades esimest korda Eesti kahestumist. See oli juba üle 10 aasta tagasi. Nüüdseks on olukord veelgi halvenenud. Isegi Juhan Parts mainis oma kõnes 2011. aastal Tallinna Ülikooli avaaktusel samuti riigi kahestumist. Tekkinud seisukord võib hakata ohustama ühiskonna sidusust, kui nii jätkatakse. Üha enam hakatakse olema sõnajalal üksteisega ning see võib tuua lausa ühtse riigi lagunemise. Tekib järjest rohkem protestiaktsioone. Meil juba tuntud õpetajate ja nüüd ka arstite protest.
Kahtlemata ei ole see õigesti toimiva riigi tunnus. Olgem rohkem abivalmimad aitamaks oma kodumaal välja tulla kahestunud seisundist. Meie oleme noored ja meie kätes on tulevik!