Eestlane olla ei ole uhke ega hea (0)

Eestlane olla ei ole uhke ega hea
Eestlane olla on uhke ja hea, ütleb laulurida, mis eeldatavasti kõigile teada. Mõnikord on aga tunne, et see ei vasta kohe mitte tõele. Jah, eestlane on uhke, kuid sellepärast ei maksa küll head meelt tunda. Uhkus on hukutav, eriti siis, kui see pole põhjendatud.
Kui saaks, tuleks uhke olla oma keele, rahvustunde ja riigi pärast. Kuid nendest kolmest saame oma uhkuse alla seada vaid keele. Sest eesti keel, mille saime hoolimata sakslaste põlgusest, on siiani säilinud. Kahjuks aga sellegi hulk väheneb iga aastaga üha enam. Eestlane tahab saada edukaks, minna välismaale kooli ja tööle. Unustatakse meie keel ning võib-olla isegi meie riik. Siit jõuame aga rahvustundeni.
„Meil on see rahvustunne kadunud, kujundlikult tundub välismaa parkett mõnusam, kui kodumaa muld ,“ nagu ütles Eesti kirjanik Hando Runnel oma kirjutises. Inimesed lähevad suurima südame rahuga Eestist ära, unustamata kui palju vaeva meie esivanemad nägid, et saada meile oma riik. Riik, kus elaksid rahulikult ja õnnelikult nende järeltulevad põlvkonnad, kes oleksid uhked ja jääksid oma kodumaale truuks. Aga võib olla ei saagi väikerahva rahvustunne küllalt suur olla nagu on öelnud Johannes Aavik. Aga miks siis nii paljud inimesed laulupeol käivad?
Mida kaugemale me oleme jõudnud eestlaste vabaks laulmisest, seda udusemaks muutuvad ajaloolised teadmised esimesest laulupeost, mis toimus 1869. aastal. Teame, et eestlased laulsid end vabaks.. See laul tuli neil südamest. Laulu sõnad polnud niisama tuulde pillutud sõnad, vaid läbi mõeldud ning hingega esitatud sõnumid. Tänapäeval aga minnakse laulupeole niisama kohustusest, kuna kooriõpetaja on nii käskinud. Või siis arvatakse, et see näitab, kui patriootilised nad meie Eestimaa vastu on. Aga kirjanike kirja pandud sõnad mõjuvad vaid siis, kui neid õigesti esitatakse.
Riik – see on üks tervik, kes peaks üksteist toetama . Aga seda tervikut juhivad poliitikud . Poliitikud, kellest paljud on oma kasu peal väljas. Meie riigikogu ja valitsuse poliitikud ainult räägivad ja räägivad, kui hea on ikka elada siin Eestis. Seda nad ei näe, et viiskümmend protsenti inimesi elab vaesuses. Kui riigikogu ja valitsus rahva heaolu peale ei mõtle, soosib ainult miljonäre, et oma taskuid täita, ei ole lootagi, et Eesti saab arenenud riikide tasemele, nagu paljudelt valimisplakatitel aastast- aastasse lugeda võib. Meie "auväärt" ja kõrgesti makstud poliitikud ja haigekassa juhid müüksid vist piisava summa eest omaenda lapsed ka maha, raha lõhn on neil mõistuse nii ähmastanud.
Nagu üks inglise romaani kirjanik kunagi on öelnud: „Kui mõni rahvas hindab midagi muud rohkem kui vabadust, siis kaotab see rahvas oma vabaduse ja asja iroonia seisneb selles, et kui see on mugavus ja raha, mida see rahvas hindab enam kui vabadust, kaotab ta ka selle.“
Eestlased on tänapäeval ihned ja sööksid teise eestlase ka ära, rahvustundest on asi kaugel. Eestlane olla ei ole uhke ega hea.