Et eesmärke täita, võttis Saksamaa suurettevõtjatelt ja pankadelt laenu, lubades selle tagasi maksta peale vallutusi. Kehtestati plaanimajandus, rajati tehaseid ja vabrikuid sõjatehnika ja sõjavarustuse tootmiseks, ehitati kiirteid, mis võimaldasid sõjaväge kiirelt transportida. Kõik see andis rahvale palju töökohti. Tänu sellele paranes Saksamaa elanike majanduslik olukord ja Hitleri valijaskond suurenes. Industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega kaasnenud vägivallapoliitika muutsid oluliselt Nõukogude riigi senist palet. Lühikese ajaga toimus suur murrang Venemaa muutus aktiivseks tööstusriigiks. Paljusid talupoegi sundis maalt lahkuma ja linna elama minema kollektiviseerimine. Stalini ainuvõim aina tugevnes. Koos sellega kaasnes ka poliitiliste vaenlaste massiline hävitamine. Stalini võim tugevnes vägivallale, mis oli tema arust õige. Demokraatia säilis Prantsusmaal ja Suurbritannias. 1934. aastal korraldasid
Esmatähtsaks oli põllumajandussaaduste riigile müümise kohustused. Nad pidid sümboolse tasu eest andma riigile kindlaksmääratud normis teravilja, kartulit, liha mune jt. põllumajandussaadusi. Suuremate talude koormatus nende normide täitmisel oli märgatavalt rängem kui väiketaludel. Maareformi läbiviimise ajal hakati Eesti NSV-s moodustama riiklike põllumajandusettevõtteid- sovhoose, masina-traktorijaamu, hobulaenutuspunkte. Sotsialistliku industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega pääses sõjajärgsetel aastatel Eestis maksvusele majanduspoliitika, mis ei arvestanus siinseid tooraine- ega tööjõressursse, ajalooliselt väljakujunenud tootmistavasid ning vajadusi. Majanduselu allutati plaanimajandusele. Jäik plaanimajandus välistas turumajanduslikku õhiskonnakorralduse ja tähendas üleminekut käsumajandusele. Kõige olulisemaks kaasnenud demograafiliseks tagajärjeks oli sõjajärgsetel aastatel alanud massiline võõrtööliste sissevool. Sisserännanud
1930ndate lõpus tabas "puhastus" lisaks kommunistliku partei juhtidele ka sõjaväge. Itaaliat, Venemaad ja Saksamaad võib kõrvutada ja pidada sarnasteks kuna kõikides riikides valitses üks juht, võimul oli üks partei ning kõik need riigid lootsid oma alasid ja rikkusi suurendada teiste riikide arvelt. Kõikide riikide juhid võtsid kasutusele plaanimajanduse ning kindlustasid oma ainuvõimu võimsate propagandadega. Venemaal toimus erinevalt Itaaliast ja Saksamaast ka Kollektiviseerimisega, mis kasu ei toonud. http://www.syg.edu.ee/oppematerjalid/ajalugu/merje_oopkaup/nsvliit.html http://www.syg.edu.ee/oppematerjalid/ajalugu/merje_oopkaup/fashitaalia.html http://www.syg.edu.ee/oppematerjalid/ajalugu/merje_oopkaup/saksamaa.html http://www.annaabi.com/materjal-20724-adolf-hitler
Stalin võtab endale generalissimuse tiitli (kõrgeim sõjaväeline auaste). 24.juulil Punasel väljakul võiduparaad. 1946 1950 sõjajärgne taastamisperiood. Suurt tähelepanu pööratakse rasketööstusele. 1946 I tuumareaktor Euroopas 1949 I aatomipomm 1953 I vesinikupomm 1954 I tuumaelektrijaam 1957 jäälõhkuja ,,Lenin", 1957 I sputnik 1946 1953 paigalseis põllumajanduses võrreldes tööstusega. Tegeldakse talumajapidamiste lõpliku kollektiviseerimisega (see toimub ka okupeeritud Balti riikides). Ühiskonnas totalitaarse reziimi (stalinismi ) laastav mõju. Sunnitöö laialdane kasutamine. 1953, 5. märts Stalini surm. Võitlus võimu pärast. Juhtimine esialgu L.Beria kätte. Tekkis opositsioon. Juunis 1953 Beria arreteeritakse, detsembris lastakse maha. Beria oli olnud NSVL julgeolekuorgani NKVD juht. 3. Nikita HRUSTSOVI aeg 1953 - 1964 : ,,suur sula". - miljonite inimeste vabastamine vangilaagritest
heaoluriikidesse reisimiseks tuli läbida toutu bürokraatlik kadalipp. Pidi tõestama, et olid truu kommunistlikule ideoloogiale. Olid teatud tingimused kapitalistlikesse riikidesse reisimiseks: kodanik pidi olema abielus ja ei tohtinud olla sugulasi välismaal. Nõukogude Liidu piires ja sotsialistlikesse välisriikidesse sõitmine oli tunduvalt lihtsam. Neid tuusikuid sai osta turismibüroo kaudu või jagasid töökoha järgsed ametiühingud. Sotsialistliku industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega pääses sõjajärgsetel aastatel Eestis maksuvusele majanduspoliitika, mis ei arvestanud kohalike tooraine- ega tööjõuressursse, ajalooliselt välja kujunenud tootmistavasid ning vajadusi. Eesti NSV majanduselu allutati kõigil tasanditel plaanimajandusele. Kõrgemalt poolt koostati kõikvõimalikke plaane liiduvabariigi tasandist kuni taluni välja. Jäik plaanimajandus välistas turumajandusliku ühiskonnakorralduse ja tähendas üleminekut käsumajandusele. See olukord tõi kaasa
korraldada Kominterni juhtimisel, kuid see jäeti üsna pea sinnapaika. Sõja ajal levis sõjakommunism. Oli töökohustus, toitu jaotati normi järgi ja tasuta ning paljud teenused olid üldse lühikest aega ilma rahata. Pärast sõda pandi alus uuele majanduspoliitikale. Toiduaineid ei pidanud enam riigile andma, määrati kindaks masud, võis taas kaubelda ning tasuta soodustused kaotati. Pöörati tähelepanu tööstuse edendamisele ning alustati massilise kollektiviseerimisega s.t liideti kõik talumajapidamised kolhoosidesse, alustades suurtootmsiega. See muutis Venemaa tööstusriigiks. Stalini ainuvõim oli tugev, oma poliitilised vastased ta lihtsalt lasi hävitada ja iga inimene, kes oli kas või väidetavalt Nõukogude Liidu vastu viidi vangilaagritesse. Itaalias seevastu kogus jõudu Võitlusliit, keda hakati kutsuma fasistideks, mille eesotsas oli Benito Mussolini. Arvati, et tema suudab Itaalias korra jalule seada ning majanduse madalseisust välja tuua
1848. aastal loendas Peter von Köppen Ingerimaal 37 küla, kus elas kokku 5148 vadjalast. Lisatõuke vadjalaste hajumisele andis pärisorjuse kaotamine (1861) ning sellega kaasnenud rahvastiku liikuvuse kasv. Peteburi vajas ka vadjalaste nappi tööjõudu. 1920. aastate NSV Liidu rahvuspoliitika (põlismaistamine ehk korenizatsija) vadjalasi ei puudutanud. Mingisugust autonoomiat nad ei saanud, kirjakeelt neile ei loodud. 1926. aasta andmeil oli vadjalasi järel 705. Põllumajanduse kollektiviseerimisega seotud küüditamised (1929-1931) tabasid ka vadjalasi. II maailmasõja ajal oli vadjalaste asuala aastaid sõja tallermaa ja Saksa rinde tagala. Paul Ariste andmeil oli 1942. aastal alles veel 300-400 vadja keele oskajat. Sõja lõppfaasis evakueeriti koos ingerisoomlastega Soome ka osa vadjalasi ning anti pärast sõda NSV Liidule välja. 1959. aastal oli Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis häid vadja keele oskajaid 35 ning need olid valdavalt vanema põlvkonna esindajad. 1989.
"uue majanduspoliitika" (vene k. lüh. NEP) nime all ja selle olemuseks oli turumajanduslike elementide ning eraettevõtluse kasutamine majaduselu turgutamiseks. Stalini ise pidas oma kõige tähtsamaks ülesandeks põllumajanduse kollektiviseerimine. Kollektiviseerimine võimaldas: *kontrollida toiduainete tootmist; *hankida vahendid riigi sõjalise võimsuse aluseks oleva rasketööstuse arendamiseks industrialiseerimiseks. Talupoegade massilise ja sunniviisilse kollektiviseerimisega alustati 1929. aastal. Kõik talupojad pidid oma kariloomad ja masinad kolhoosidele üle andma, vastasel korral lubati neid karmilt karistada. Kollektiviseerimise käigus tapeti umbes 5 miljonit jõukamat talupoega ehk kulakut. Olemasoleva põllumajadusliku tootmisviisi järsk purustamine tõi endaga kaasa toodangu kiire languse 1930. aastate alguses langes põllumajanduslik kogutoodang NL-is kuni 15%, samas aga suurenes teravilja eksport üle 10 korra (1927. aastal eksportis NL 4,3 milj. ts
Kodusõja keskpaigas (1920.a) tekkisid Nõukogude Liidus raskused viljavarumisega. Viljale õiglase hinna panemise asemel, hakkas Stalin tarvitama vägivalda. Talupoegadelt võeti ära kõik viljavarud, millele järgnes mõne aja pärast nälg. Tahtlikult tekitatud näljahäda tõttu hukkus ligi 7milj inimest. Talupoegi hakati vägivallaga sundkollektiviseerima, mis tähendas kolhoose. Jõukamad talupojad saadeti sunnitöölaagritesse või Siberisse. Kokku küüditati ligi 9milj talupoega. Kollektiviseerimisega langes põllumajandus- vähenes nii teraviljasaak kui loomade arv, tootlikkus. Võimu kindlustamiseks alustas Stalin 1934.a vägivallakampaania, mis on tuntud suure terrori nime all. Lisaks klassivaenlastele hakati tapma komparteid, julgeolekuorganeid ning armeed (ehk inimesi, kes olid aidanud Stalini poliitikat). Stalini tapmised aeti rahvavaenlaste kaela ning mõrvade eest tapeti maha n-ö süütuid inimesi. Peagi tapeti kogu Punaarmee juhtkond, keda süüdistati vandenõus Stalini vastu
rajati palju eraettevõtteid Rahareform · teostati 1922-1924 · võeti kasutusele kõva valuuta - tservoonets, mis oli kulla alusel · perioodil 1922-1924 vahetati vana raha (sovznakid) tservoonetsite vastu. 1924. aasta veebruariks olid kõik vanad rahad vahetatud (1 tservoonets = 60 000 sovznakki. Ainuke kord NSV Liidu ajaloos, kui selle riigi raha oli maailmaturul kõrges hinnas! (Hiljem seoses industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega kaotab raha jälle oma väärtuse). Punane terror · ametlikult kuulutati välja 1918. aasta sügisel, pärast seda, kui Leninile oli tehtud atentaat (Uurimiskomisjoni juhtis eesti kommunist Viktor Kingissepp). Atentaadis on palju segast. Tegelikult oli terror alanud juba varem (juulis 1918 tapeti Nikolai II koos perekonnaga) · surmaotsused langetati revolutsiooniliste tribunalide poolt ilma kohtuta · rakendati pantvangide võtmist
Jõukamatelt talupoegadelt nn kulakutelt võeti maa. Konfiskeeritud vilja said talupojad endale. Moodustati kolhoose, mille peale hakkasid talupojad mässama ja toimus ka massiline kulakute küüditamise töölislaagritesse, mille käigus hukkus u 6 miljonit inimest. Sellele kõigile omakorda järgnesid massilised relvastatud vastuhakud ning toimus ajutine tagasitõmbumine valitsuse poolt. Hiljem jätkati kolhooside loomist. Koos kollektiviseerimisega algas talupoegade põgenemine linnadesse ja suurehitustele. See kõik pani aluse 1932-1933 näljale ning esines isegi kannibalismi selle käigus. Seadused muutusid väga karmiks ja väiksema asja eest võidi kohut määrata. Kõik vili müüdi ära ja ei jäänud enda midagi maha panna, et uut saaki saaks. Terror 1930ndatel NLis Tagakiusamine laienes edasi. Kasutati hirmu ära, mida inimesed tundsid. Toimus parteide puhastus- enesekriitika kolleegide ees, heideti parteist välja inimesi
· suurendati üksiktalude müüginorme Miks tõi kollektiviseerimine kaasa põllumajanduse allakäigu ja maaelani kkonna vaesumise? · Kolhoosid pidi kohustuslikus korras ära andma enamiku põllusaagist ja loomapidamissaadustest · kolhoosnime töötasu oli äärmiselt armetu · inimestel kadus tööind ja põllumajandus käia alla kuna põldude viljakus langus Missugused maaeluga seotud muutused 1950-1960. a leevendasid kollektiviseerimisega kaasnenud kriisi põllumajanduses ja muutsid elu maal taas inimväärsemaks? · Alandati põllumajandussaaduste kohustuslikke müüginorme · tõsteti põllumajandussaaduste varumishindu · alandati isiklikelt majapidamistelt võetavaid makse, lõpuks kaotati üldse · hakati osaliselt töötasu maksma rahas · likvideeriti masina-traktorijaamad Miks hindavad paljud tänased maaelanikud kolhoosiaega paremaks kui praegust olukorda maal? · Kõigil oli tööd
Väljavedu hakkas ületama sissevedu ning väliskaubandus hakkas andma kasumit. Põllumajanduse kollektiviseerimine · Suur maksukoorem, vilja rekvireerimised ning põllumajanusliku inventari sundmüük kurnas jõuka talupoja majanduslikult välja · Kulaku kui klassi likvideerimine · Kogu maa jaotati piirkondadeks ja määrati aeg, mille jooksul tuleb kollektiviseerimine läbi viia. · Kulakuteks tuli teha 3-5% majapidamistest · Kollektiviseerimisega algas talupoegade põgenemine linnadesse ja suurehitustele, enne püüti tappa loomad ja müüa maha taluvara karmide karistustega keelati see peatselt. · Kulakuteks tehtu kuni 15% talumajapidamistest konfiskeeriti masinad, ehitused, seemnevili võeti riigivõlgade katteks või anti kolhooside fondi · Inimesed jaotati kategooriatesse vanglad või sunnitöölaagrid, ümberasustumine kaugetesse
ja eeskätt oma vabariigi arendamise heaks. Kasutades ära Stalini soosingut, kes polnud ükskõikne grusniidest kaasmaalaste suhtes, õnnestus Berial vähendada põllumajanduskaupadeplaanitarneid ning vastupidi, saada rohkem fonde, kindlustamaks Gruusia elanikke esmatarbekaupadega.LK7 37.aastale eelnenud repressioonide osas oleks nagu Lavrenti ammu enne ''suurt puhastust'' saatnud laiali Gruusia, eeskätt aga Abhaasia partei- ja majandusktiivi.kuid see polnud sugugi nõnda. Seoses kollektiviseerimisega 20-ndate lõpul ja eriti 30-algul tui Berial, kui Gruusia GPU ja selle salajase operatiivosakonna ülemal ning iseäranis 1931aastal veel Taga-Kaukaasia GPU esimehena maha suruda lugematuid talurahvarahutusi Aserbaidsaanis ja sealsamas Abhaasias. Kuid pole vettpidavaid andmeid selle kohta, et kist siis ja ka hiljem, aastail 1937-1938 oli Lavrenti Pavlovits oma tsekistidest seltsimeestest ning teiste vabariikide, keaide ja oblastide parteiorganisatsioonide juhtidest julmeim
Maksukoormus suurendati; Igal aastal pidid kolhoosid andma riiginormina ära enamiku põllusaagist ja loomapidamissaadustest. Et kuidagi ära elada, pidid nad oma isiklikul maalapil kõvasti tööd rabama; Inimestel kadus tööind ja põllumajandus käis alla. Põldude viljakus kahanes ning kariloomade arv ja teraviljasaagid langesid tunduvalt. Missugused maaeluga seotud muutused 1950. ja 1960. aastatel leevendasid kollektiviseerimisega kaasnenud kriisi põllumajanduses ja muutsid elu maal taas inimväärsemaks? 1953.a alandati põllumajandussaaduste kohustuslikke müüginorme, tõsteti nende varumishindu ja vähendati isiklikelt abimajapidamistelt võetavaid makse; 1954.a hakati Eesti NSV-s kolhoosnikele maksma töötasu osaliselt rahas; Majanditele müüdi masina-traktori-jaamade likvideerimise käigus nende masinapark, see aitas kaasa põllumajandustehnika otstarbekamale kasutamisele;
Talupoegade vastupanu murti 1949 märtsis küüditamisega. *Sellega kaasnes hirm ja kolhoosidesse astumine. 1949 lõpuks oli kolhoosidesse astunud 65% taludest. Erinevalt sunniti veelgi ja 1951 olid kolhoosides juba üle 95% taludest. Peaaegu igas külas loodi oma kolhoos. 1950 hakati väikekolhoose ühendama ja juhtivkaadrit välja vahetama. 1953. aastaks oli põllumajandus hullemas olukorras kui peale 1944. aasta Saksa okupatsiooni. *Sotsialistliku industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega pääses sõjajärgsetel aastatel Eestis maksvusele majanduspoliitika, mis ei arvestanud kohalikke tooraine- ega tööjõuressursse, ajalooliselt väljakujunenud tootmistavasid ning vajadusi. *ENSV majandus allutati plaanimajandusele, mis välistas turumajandusliku ühiskonnakorralduse ja tähendas ülemineku käsumajandusele. *Oluliseimaks demograafiliseks tagajärjeks oli sõjajärgsetel aastatel alanud massiline võõrtööliste sisevool
jõud. Turumajandus asendati käsumajandusega. Sotsialistlikes riikides oli riigipartei ja parteiriik. Iseloomulikuks nähtuseks oli nomenklatuur. Nii nimetati salastatud loendeid ameti kohtadest, kus ametisse määramise ja sealt vabastamise pidi kinnitama vastavad partei organid. On avaldatud arvamust, et sotsialism sobis varajase tööstusühiskonna tasemel olevatele mahajäänud maadele. Selle kinnituseks esitatakse mitmeid väidetavaid plusse: 1. Sund kollektiviseerimisega saavutati rahvastikuränne töö jõudu vajavatesse linnadesse. 2. Riiklike ressurside koondamisega rajati võimsaid tööstusettevõtteid: elektrijaamu, kaevandusi ja muud. Kiirendati kolkapiirkondade tööstusliku arengut. 3. Kõigile tagati teatud minimaalne elatustase. 4. Levitati kirjaoskust. Nenede plusside kõrval on ka miinused: 1. Sotsialistliku toomisega kaasnes töö kvaliteedi ja töömoraali langus. 2
mis koondas eeskätt kommuniste ja teisi väikssemaid parteisid, kes osalesid ühise blokina valimistel. Samas kommunistid said seal valimistel ebaproportsionaalselt kohti, tunduvalt rohkem kui teised. Need parteid, mis Rahvarindesse ei olnud ühinenud, kuulutati keelatuks. Järgmine samm oli see, et lõpuks pärast valimis jääti alles ainult need parteid, mis olid nõus kommunistidele kuuletuma. Tänu sellele võimu täius läks kommunstide kätte, kes alustasid natsionaliseerimise ja kollektiviseerimisega. Neid riike, kus tegemist oli kommunistide ainuvõimuga, hakati algselt nimetama Rahvademokraatia maadeks. Hiljem, alates 50ndatest tuli kastutusele mõiste sotsialismimaad. NSVL ja sotsialismimaad kokku moodustasid sotsialismileeri. Läks nii Tsehhoslovakkias, Poolas, Rumeenias, Bulgaarias, Ida-Saksamaal (kuigi Ajutise valitsuse etapp jäi üldse ära, sest vahetult pärast II MS oli okupeeritud NSVL poolt), SDV, Ungari, umbes sama
august 1941 ja lõpuks Tallinna langemine 22. september 1944. Eesti taasvallutamise lõppdaatum, 24. november 1944, ei ole eriti oluline. Teise maailmasõja lõpp pole samuti oluline. Kui vaadeldavat perioodi dateerida sõjaajaks, siis 22. juuni 1941 – 22. september 1944. - 22. sept 1944 – 1949/50 - 25. märts 1949 – 26. märts 1950 Periood algab suurküüditamise ning sellele kohe järgnenud kollektiviseerimisega, lõppeb Eestimaa Kommunistliku Partei KK VIII pleenumiga. Viimane tähendas ideoloogilise surve tugevdamist ning Venemaa eestlaste ja venelaste osatähtsuse suurendamist võimu teostamisel. Perioodiline nime keeruline panna: rahvas räägib Stalini ajast (kuigi see kestis tema surmani 1953. aastal). Samas tema surm Eesti lähiajaloos suurt ei muutnud. Võib rääkida mingisugusest alaperioodist Stalini surma ja Beria arreteerimise (26
tegemiseks ning väiksematele juurdelõigete andmiseks. Talumaade vähendamisega kaasnes kohati ka kariloomade äravõtmine ning põllutöömasinate tasuta võõrandamine. Kui väideti, et nõukogude reform vähendas talude vahel valitsevat ebavõrdsust, siis tegelikult see nii ei olnud. Maa ja inventari äravõtmine nõrgendas suuremate talude tootmisvõimet. See ei aidanud väiketalupidajaid ja maata inimesi paremale järjele. Eesti talukultuuri hävitamine viidi lõpule kollektiviseerimisega (Kasepalu, 1991). 1950ndatel läbi viidud kollektiviseerimine oli üks esimene puisniitude kadumise põhjus. Peamine puisniitude pindala vähenemise põhjus oli suurtootmisele üleminekuga kaasnenud käsitsitööst loobumine. Intensiivsemale põllumajandusele üleminek on olnud puisniitude kadumise peapõhjus ka Lääne-Euroopas (Kukk, 2004). Eestis aset leidnud maakasutuse ja maastiku mitmekesisuse muutustest on põhiliseks olnud põllumajandusliku maa osatähtsuse vähenemine 65%lt 1918
ingerisoomlastele lubati autonoomiat. 1926. aasta andmeil elas NSV Liidus 114 831 "Leningradi soomlast", s.o ingerisoomlast. 1920. aastail hakati Ingerimaal looma ingerisoome rahvuskülanõukogusid (1936. aastaks oli neid 54) ning 1928 loodi Toksovo (Kuivaisi) rahvusrajoon. Kohalikus asjaajamises ja koolides kasutati soome keelt, Leningradis ja Petroskois ilmusid sajad soomekeelsed raamatud, samuti ajalehed. Olid isegi soomekeelsed raadiosaated. Põllumajanduse kollektiviseerimisega 23 kaasnenud küüditamised tabasid ingerisoomlasi üsna rängalt, sest nende majapidamised olid keskmisest jõukamad. 1932 suleti usuvastase võitluse käigus luteri kirikud. 1935-36 tabas ingerisoomlasi uus küüditamislaine - vaenulikuna tajutud Soome piiriga külgnevad alad puhastati etniliselt ebausaldusväärsest rahvastikust. Küüditatud saadeti Siberisse ja Kaug-Põhja
Tavaline mõisamaja oli kahekordne rõduga ehitis, mille läheduses oli aed ja voolas jõgi, paistis kirikutorn ja avanes vaade külale. 3) talumaastik- hakkas tekkima pärast pärisorjuse kaotamist 19 saj alguses. See langes kokku industriaalmaastiku kujunemise algusega, tuli raudtee ning tekkis müüa toodangut välismaale. 1919 a reform jagas mõisamaad talunike vahel ära. 4) kolhoosimaastik- algas maa riigistamisega ja sai hoo sisse põllumajanduse kollektiviseerimisega 1949 a. Väiksed kolkakülad kadusid, suurte põldude ja kolhooside teke. Tekkisid sirgete servadega põllud. Maa oli riigi oma. Maastiku väärtuseks loetakse maastiku võimet rahuldada inimese mingeid vajadusi. Maastikul on ökoloogiline, esteetiline ja majanduslik väärtus. Poliitilised muutused tingivad sotsiaal-majanduslikke muutusi, mis omakorda teisendavad maastiku väärtusi. Samal ajal võivad sotsiaal-majanduslikud muutused kutsuda esile väärtushinnangute ja
et läbi viia industrialiseerimine. Kollektiviseerimine andis kogu põllumajandusele väga ränga hoobi. Kuni 1991 aastani ei suudetudki taastada kollektiviseerimise eelset põllumaj taset. Sisepoliitika ja repressiivpoliitika NEP-i ajal olid ka repressioonid omal kohal, kogu oma eksistentsi jooksul olid repressioonid väga olulised. Võrreldes stalinismiga olid NEP-i aegsed repressioonid suhteliselt tagasihoidlikud. Said alguse 1930ndate alguses seoses industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega. Otsiti kahjureid, kes olid süüdi selles, et NL majandus ei arene piisavalt kiiresti. Alati pidid leiduma konkreetsed süüdlased, kes on majandust pidurdanud. Enamasti leiti neid nö vana intelligentsi hulgast- inseneride, agronoomide, majandusteadlaste hulgast, kes olid saanud hariduse-töökogemuse tsaariaegsel Vm-l, olid seni töötanud lojaalselt enamlastega, aga keda kuni lõpuni ei usaldatud.
annaabi.ee 
