Elu Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis (1)

Elu Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis

1944. aastal inkorporeeriti Eesti taas NSV Liidu koosseisu. Eestist sai jällegi Nõukogude impeeriumi keskvõimust täielikult sõltuv liiduvabariik – ametliku nimega Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Nõukogude okupatsioon Eestis kestis 47 aastat ning lõppes 1991. aasta 20. augustil, kui taastati Eesti Vabariigi iseseisvus .
Pärast Eesti taasvallutamist 1944. aastal ja Teise maailmasõja lõppu 1945. algas Eesti parandamine sõjahaavadest. See toimus suures osas aga 1940. aastal alustatud stalinlike ja nõukogulike ümberkorralduste vaimus . Sõjas purustatud majandus, mis enne arvestas eelkõige Eesti huve, muudeti NSV Liidu majandusmonstrumi ripatsiks ja jäi võõrvõimu juhtida.
J. Stalini surmale järgnes NSV Liidu nn. sula-aeg, mis tõi kaasa ühiskonnaelu liberaliseerumise peaaegu kõikides valdkondades. See protsess puudutas ka Eesti NSV-d. Üleliidulises plaanis muutus Eesti NSV omamoodi „näidisliiduvabariigiks“, suure impeeriumi „vaateaknaks“.
Sõjajärgsetel aastatel likvideeriti lõplikult iseseisvusaegne haridussüsteem. Koolikorralduse aluseks võeti teistes nõukogude liiduvabariikides kasutusel oleva ühtluskooli süsteem, õppe- ja kasvatustöös hakati lähtuma nõukogude pedagoogika põhimõtetest. Põhjalikult revideeriti õppeprogramme. Eesti NSV-s kehtestati esialgu 7-klassiline ja alates 1959 . a. 8-klassiline kooliharidus , mis oli kohustuslik. 1970. a. muudeti keskharidus samuti kohustuslikuks; pärast 8. klassi lõpetamist tuli õpinguid jätkata kas üldhariduslikus keskkoolis või kutsekoolis. Kõrghariduse nõukogustamine väljendus eelkõige senise ainesüsteemi asendamist kursuste süsteemiga, mis kitsendas oluliselt üliõpilaste iseseisvust ja valikuvabadust. Selle aja noortele oli hariduse omandamine tunduvalt lihtsam, kättesaadavam, lausa kohustuslik ja mis kõige olulisem tasuta.
Vaba aega sisustati noortele poolkohustuslikus korras kommunistlikesse noorsooühingutesse, oktoobrilapsed, pioneerid ja kommunistlikud noored, astumisega ja selle raames võimaldati ühingu liikmetele reisimist teistesse liiduvabariikidesse ja töö- ning puhkelaagreid. Väga palju tehti sporti ja käidi võistlustel. Seda kõike kompenseerisid rajoonikomiteed ja asutuste ametiühingud. Perekonna eelarvest see ei läinud.
„Raudse eesriide“ tõttu oli reisimine välismaale komplitseeritud . Kapitalistlikesse heaoluriikidesse reisimiseks tuli läbida toutu bürokraatlik kadalipp . Pidi tõestama, et olid truu kommunistlikule ideoloogiale. Olid teatud tingimused kapitalistlikesse riikidesse reisimiseks: kodanik pidi olema abielus ja ei tohtinud olla sugulasi välismaal. Nõukogude Liidu piires ja sotsialistlikesse välisriikidesse sõitmine oli tunduvalt lihtsam. Neid tuusikuid sai osta turismibüroo kaudu või jagasid töökoha järgsed ametiühingud.
Sotsialistliku industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega pääses sõjajärgsetel aastatel Eestis maksuvusele majanduspoliitika , mis ei arvestanud kohalike tooraine - ega tööjõuressursse, ajalooliselt välja kujunenud tootmistavasid ning vajadusi. Eesti NSV majanduselu allutati kõigil tasanditel plaanimajandusele. Kõrgemalt poolt koostati kõikvõimalikke plaane liiduvabariigi tasandist kuni taluni välja. Jäik plaanimajandus välistas turumajandusliku ühiskonnakorralduse ja tähendas üleminekut käsumajandusele. See olukord tõi kaasa kaugeleulatuvaid demograafilisi ja sotsiaalseid tagajärgi, mis mõjutavad Eesti arengut veel tänapäevalgi.
Eesti NSV-s ei olnud tööd raske leida, tööd võimaldati kõigile. Pärast kooli lõppu kindlustati igale noorspetsialistile suunamiskirjaga ametikoht . Nõukogude Liidus taheti näidata, et tööprobleemi ei ole. Isegi joodikud ja muidu logardid sunniti tööle, et oma elatist välja teenida. Kolhoosid ja sohhoosid ja vabrikud vajasid alati töökäsi.
Tasu selles laiaulatuslikus plaanimajanduses oli valdkonniti väga erinev. Rohkem teenisid töölised ja spetsialistid suurmajandites. Erinevalt tänapäevast, said loomakasvatajad oma pikkade päevade eest paremini tasustatud . Märgatavalt väiksem palk oli lasteaednikel, õpetajatel, sekretäridel, raamatupidajatel. See palk võimaldas siiski ära elada. Selle aja probleemiks ei olnud elukallidus , vaid kaupade puudumine poes. Näiteks, kui tahtsid osta mööblit, tuli end kaupluses esmalt nimekirja panna ja siis võis oodata kahest nädalast kahe aastani. Igal pool lugesid tutvused. Kõige kurioosem oli lugu telefoniliinide paigaldamisega. Seal olid küll järjekorrad aastatepikkused. Tihti ei arvestatud isegi sellega, et kodus oli invaliid .
Rahva nõudmised olid mugandatud sotsialismi tingimustesse . Nad leppisid sellega, mis kauplustes ja kaubamajades välja pakuti. Jalatsi ja riiete valik oli ikka äärmiselt ilmetu. Ning kaugel sellest, et oleks läinud autokauplusesse ja lihtsalt ostnud omale „ Ziguli “ või „ Volga “ (auto ostuks pidi siiski raha pikka aega koguma).
Ajakirjandus ja kogu meedia oli allutatud rangele tsensuurile. Mitte mingil juhul ei tohtinud kritiseerida valitsust ja riigikorda. Töökohtades ja koosviibimistel pidi jälgima, et ei olnud „koputajaid“, kes võinuks kaaslaste kahemõttelistest naljadest teatud instantsidele ette kanda. Esimene kompleks oli nõukogulikus mõtlemises riigireetmine. Riigikorda kritiseerides määris inimene ära oma tausta , tõmmates kriipsu peale ametikõrgendusele või välismaale reisiks. Ka vangi võis sattuda.
1944. aasta septembriks võeti Eesti NSV Ülemnõukogu poolt vastu maareformi läbiviimine. Nõukogulik maareform tähendas esmalt maa sundvõõrandamist ehk riigistamist: aastatel 1944-47 võõrandati Eesti NSV-s üle 927 000 hektari maad. Sellest 2/3 jagati uusmaasaajatele ning 1/3 võõrandatud maast jäi kasutamatult nn riiklikku reservi .
Kortereid ja elamispindu jagati töökohajärgselt. Loomulikult kehtisid ka siin pikad järjekorrad, kuid enamusel majanditel olid oma ehitusbrigaadid ja ehitus käis kogu aeg. Noorele , vallalistele anti esialgu tööle tulles kas või tuba asutuse ühiselamus, hiljem abielludes sai noor pere taotleda, kas korterit või ühispereelamut.
Arvan, et selle aja kohta, mil valida ja võrrelda ei olnud millegi vahel, oli võimalik siiski ära elada. Mõneti lihtsamgi. Ei teatud, mida tähendab töölt koondamine või laste koolilõuna maksmine . Kuid elu oli üksluine, surutud väga rangetesse raamidesse, piiritletud mõttemaailmaga. Pidi olema truu ja lojaalne kaugele võõrale valitsusele ja kultuurile, mis tekitas kohati sügavat põlgust. Sellega aga lihtsalt tuli leppida. Kes aga ise oli tubli ja endast lugu pidav, sai hakkama nii NSV ajal ja saab ka tänapäeval.