toiduvõrgustik erinev mandri omast. Kõrgeima kiskja koha võtavad sisse linnud ja roomajad. Saartel kipuvad loomad olema teistes mõõtmetes kui mandril. Näiteks närilised on suuremad ja suured loomad ei kasva nii suureks kui mandril. Maastik on suuresti erinev mandri omast. Järeldus Need erinevused muudavad saare ökosüsteemi täiesti erinevaks mandri omast. Suhe saare ja mandri vahel näib olevat sarnane koekultuuri ja organismi suhtele. Saarte ökosüsteem on erinev, seda uurides õpime palju, kuid see on vaid pisike osa mandrist ja seega mandri kohta saare põhjal üldistusi teha ei saa. Aitäh!
inimestele või loomadele Pilt Naerisest : Paljundamine Saab paljundada Vegetatiivselt kui ka Generatiivselt . Vegetatiivselt paljundatakse peamiselt mitmeaastaseid taimi . Vegetatiivset paljundamist kasutamise põhjused : säilivad sordi morfoloogilised tunnused saadakse varajasem saak kultuur ei anna seemet. Generatiivse paljundamise viisid : sibulatega juurikate, puhmikute jagamisega pistikutega pookimisega meristeempaljundusega ehk koekultuuri meetodiga Kasvuaegne hooldamine Umbrohu kitkumine , taime kastmine liigsel põuaajal . Saagi koristamine ja säilitamine Naerist koristatakse siis kui vili on parajalt suur ja oma kõvaduse saavutanud. Pikaajaliseks säilituseks mõeldud naeris koristatakse enne tugevamate öökülmade saabumist, septembri lõpus - oktoobri alguses. Kaalikas säilib hästi kuni kevadeni. Säilitatakse kuhjas, keldris või hoidlas (puistes või konteinerites)
DNA püssiks. Selle abil on võimalik (taime)rakku "tulistada" imepisikesi kullaosakesi, mille külge on eelnevalt seotud DNA. Raku sees tuleb DNA kullapartikli küljest lahti, siseneb rakutuuma ja lülitub seal rekombinatsiooni teel genoomi. Mõlema meetodi puhul tuleb pärast DNA rakku viimist muundatud üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame me tõelise GMO. Üksikust rakust uue taime regeneratsioonil kasutatakse koekultuuri meetodeid, mida tuntakse põhimõtteliselt juba üle poole sajandi. Sarnase metoodikaga on kasvatatud näiteks laialt tuntud meristeemmaasikad, koekultuuri etapi on läbinud suur osa Eestis kasvatatavate seemnekartulite eellasi. Geenitehnoloogia on üpriski moodne, ent siiski mitte suisa eilse päeva saavutus. Esimene GM bakter loodi Kalifornias 1971. aastal, esimesed GM taimed tehti Belgias ja Missouris 1983. aastal GMOde kasutamine
Selle abil on võimalik, siis nt taimerakku "tulistada" imepisikesi kullaosakesi, mille külge on eelnevalt seotud DNA. Raku sees tuleb DNA kullapartikli küljest lahti, siseneb rakutuuma ja lülitub seal rekombinatsiooni teel genoomi. Mõlema meetodi puhul tuleb pärast DNA rakku viimist muundatud üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame tõelise GMO. Üksikust rakust uue taime regeneratsioonil kasutatakse koekultuuri meetodeid, mida tuntakse põhimõtteliselt juba üle poole sajandi. Sarnase metoodikaga on kasvatatud näiteks laialt tuntud meristeemmaasikad, koekultuuri etapi on läbinud suur osa Eestis kasvatatavate seemnekartulite eellasi. GMO genoomid erinevad oma tavaeellastest tegelikult väga vähe. Nimelt on igas rakutuumaga organismis umbes 10 000 - 50 000 geeni. Geenide vahele jäävad lisaks nn mittekodeerivad regioonid, mis osas liikides moodustavad 99% kogu organismi genoomist.
Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid, mistõttu muundkultuurid on osutunud nt. ebastabiilsemateks kui tavakultuurid (nt. põua- või niiskustundlikumaiks). Mõlema eeltoodud meetodi puhul tuleb pärast uue kompleksi rakku viimist sellest üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame tõelise GMO. Seda tehakse koekultuuri meetodil. GMO-de kasutamine ja levik.. Muundkultuuride loomisel on esirinnas olnud USA, see väga kallis protsess on jõukohane vaid suurtele agrotööstuskorporatsioonidele. Esimene GM bakter loodi Kalifornias 1971. aastal. Esimesed GM taimed tehti Missouris ja Belgias 1983. aastal. Turule jõudsid esimesena GM vaktsiinid (1992-1994), neile järgnes kauase säilivusega tomat 1993. Seejärel tulid aja möödudes turule ka mitmed soja-, maisi- puuvilla- ja rapsisordid
Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid, mistõttu muundkultuurid on osutunud nt ebastabiilsemateks kui tavakultuurid (nt põua- või niiskustundlikumaiks). Mõlema eeltoodud meetodi puhul tuleb pärast uue kompleksi rakku viimist sellest üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame tõelise GMO. Seda tehakse koekultuuri meetodil. Kasutamine: Muundkultuuride loomisel on esirinnas olnud USA, see väga kallis protsess on jõukohane vaid suurtele agrotööstuskorporatsioonidele. Esimene GM bakter loodi Kalifornias 1971. aastal. Esimesed GM taimed tehti Missouris ja Belgias 1983. aastal. Turule jõudsid esimesena GM vaktsiinid (1992-1994), neile järgnes kauase säilivusega tomat 1993. Seejärel tulid aja möödudes turule ka mitmed soja-, maisi- puuvilla- ja rapsisordid. Müügiks kasvatati GM-
lisamisest. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatatud võõra DNA vastu võtnud, on sisestatavale geenile veel lisatud antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn. käivitaja, DNA osake promootor. Mõlema eeltoodud meetodi puhul tuleb pärast uue kompleksi rakku viimist sellest üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame tõelise GMO. Seda tehakse koekultuuri meetodil. Kasutamine ja levik Muundkultuuride loomisel on esirinnas olnud USA, see väga kallis protsess on jõukohane vaid suurtele agrotööstuskorporatsioonidele. Esimene GM bakter loodi Kalifornias 1971. aastal. Esimesed GM taimed tehti Missouris ja Belgias 1983. aastal. Turule jõudsid esimesena GM vaktsiinid (1992-1994), neile järgnes kauase säilivusega tomat 1993. Seejärel tulid aja möödudes turule ka mitmed soja-, maisi- puuvilla- ja rapsisordid. Müügiks kasvatati GM-
füüsikaline-temperatuur, valgus, kiirgus, vibratsioon keemiline-metalliioonid, endotoksiinid, org/anorg ühendid, detergendid, seerumi koostis bioloogiline-tavaliselt mõeldakse kontaminatsiooni al bioloogilist kontaminatsiooni; põhjustatud bakterite, mükoplasmade, viiruste, seente, pärmide, teiste eukarüootsete rakkude poolt Kontaminatsioonile iseloomulik on: -pH muutus -hägusus -ebameeldiv lõhn 8. Rakkude arvu määramine koekultuuri tassil (hematsütomeeter, rakkkude lugemine, rakkude arvu arvutamine). Hematsütomeeter loed rakud ühes teatud ühikus (1mm3) ja arvutad tassi koht. Loed igas ruudus, arvutad keskmise. Siis arvutad lahjenduste järgi tassi kohta. 9. Rakkude kasvukõver ja selle koostamine. Mida kasvukõver rakukultuuri kohta ütleb (nt fibroblastid vs epiteelirakud)? Rakkude arv eri päevadel 10. Rakkude elulemus, elulemuse %-i arvutamine. Elumus: elus/ surnud. Elumuse % = elumus *100% 11
Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid, mistõttu muundkultuurid on osutunud nt ebastabiilsemateks kui tavakultuurid (nt põua- või niiskustundlikumaiks). Mõlema eeltoodud meetodi puhul tuleb pärast uue kompleksi rakku viimist sellest üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame tõelise GMO. Seda tehakse koekultuuri meetodil. Kasutamine ja levik Muundkultuuride loomisel on esirinnas olnud USA, see väga kallis protsess on jõukohane vaid suurtele agrotööstuskorporatsioonidele. Esimene GM bakter loodi Kalifornias 1971. aastal. Esimesed GM taimed tehti Missouris ja Belgias 1983. aastal. Turule jõudsid esimesena GM vaktsiinid (1992-1994), neile järgnes kauase säilivusega tomat 1993. Seejärel tulid aja möödudes turule ka mitmed soja-, maisi- puuvilla- ja rapsisordid. Müügiks
kohas. Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid, mistõttu muundkultuurid on sageli osutunud nt ebastabiilsemateks kui tavakultuurid (nt põua- või niiskustundlikumaiks). Mõlema eeltoodud meetodi puhul tuleb pärast uue kompleksi rakku viimist sellest üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saadakse tõelise GMO. Seda tehakse koekultuuri meetodil. Kus gmo-d kasvatatakse? Ajaloost Esimene GM bakter loodi Kalifornias 1971. aastal. Esimesed GM taimed tehti Missouris ja Belgias 1983. aastal. Turule jõudsid esimesena GM vaktsiinid (1992-1994), neile järgnes kauase säilivusega tomat 1993. Seejärel tulid aja möödudes turule ka mitmed soja-, maisi- puuvilla- ja rapsisordid. GMO-de loomine on kallis protsess, mis on jõukohane vaid suurtele agrotööstuskorporatsioonidele. GM kultuuride loomisel on
Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid, mistõttu muundkultuurid on osutunud näiteks ebastabiilsemateks kui tavakultuurid (nt põua- või niiskustundlikumaiks). Mõlema nimetatud meetodi puhul tuleb pärast uue kompleksi rakku viimist sellest üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame tõelise GMO. Seda tehakse koekultuuri meetodil. [http://www.eko.org.ee/gmo/index.php? option=com_content&task=view&id=35&Itemid=46] (8.03.2008) Levinumad GMO tüübid Laialdasse kasutusse on jõudnud keemilist umbrohutõrjet taluvad glüfosaatidele (nt Roundup) või (harvem) ka glüfosinaatidele (nt Basta) resistentsed sordid (72% GM- kultuuridest). Neid taimi nimetatakse HR-taimedeks (sõnast "herbitsiidiresistentsed").
Raskused HCV rakukultuuri loomisel olid probleemiks ravimite katsetamisel. Seega oli algselt peamiseks ravimite väljatöötamise suunaks proteaasi NS3/S4A inhibiitorite välja töötamine, mille nn eeskujuks oli HIV infektsiooni proteaasi inhibiitorite varasem avastamine. Kui rakukultuuri probleem lahendati, keskenduti rohkem RdRp vastaste ravimite uuringutele. (10) Aastal 2013 oli möödunud esimesest HCV genoomi kloonimisest 25 ja esimese koekultuuri loomisest 15 aastat. Samas artiklis pandi lootusi ka katsetustes olevatele DAA-dele, mis pidid olema vähesemate kõrvalefektide, genotüüpidest sõltumatumad ja tulemuslikumad. (10) IFN-st vaba(ma)ks 2013.a lõpus kiideti heaks nukleotiidi polümeraasi inhibiitor sofosbuvir ja proteaasi inhibiitor simeprevir. Sel ajal oli ainus INF vaba raviskeem 24 nädalat sofosbuviri ja ribaviriini patsientidele, kellele ei sobi INF sisaldab ravi.(12) Kliinilises katses, kus patsientidest 20% oli
ta lülitub sellesse nn kõige vastuvõtlikumas kohas. Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid, mistõttu muundkultuurid on osutunud nt ebastabiilsemateks kui tavakultuurid (nt põua- või niiskustundlikumaiks). Mõlema eeltoodud meetodi puhul tuleb pärast uue kompleksi rakku viimist sellest üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame tõelise GMO. Seda tehakse koekultuuri meetodil. GMO-de kasutamise reguleerimine Eestis on geneetiliselt muundatud organismide (GMO-de) kasutamise reguleerimine jagatud kolme ministeeriumi vahel: Keskkonnaministeerium vastutab geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise ning geneetiliselt muundatud organisme sisaldavate või nendest koosnevate toodete turustamise lubade väljastamise eest, Põllumajandusministeerium vastutab uuendtoidu (sh geneetiliselt muundatud toidu)
Mis juhtub kui proovid ühes reaktsioonisegus kahe praimeriga korraga sekveneerida? Saame kaks nukleotiidset järjestus mis katavad üksteist ja teevad lugemise võimatuks. Väga pikkade fragmentide sekveneerimiseks kasutatakse forward ja reverse praimereid, kuid eraldi reaktsioonides. Praktiline töö nr. 10: Ümberkloneerimine Eesmärk: Sekveneerimistulemuste põhjal koostada plaan funktsionaalse ekspressioonivektori koostamiseks, millega saaks huvipakkuvat valku (liitvalguna koos GFP-ga) koekultuuri rakuloonides ekspresseerida. Töö käik: Leiame restriktaasid BamHI SalI KASUTAN C1 lugemisraami! Puhver Double Digest lehelt. BamHI buffer BamHI 2-fold excess of SalI Incubate at 37°C Mida on oluline ümberkloneerimisel silmas pidada? Inserdis ei tohi olla ümberkloneerimiseks kasutatave restriktaaside saite, kuna siis lõigataks meie kodeeritava ala keskelt fragment pooleks, aga me tahame tervet kodeeritavat ala saada.
geenitehnoloogilisteks manipulatsioonideks diferentseerunud kudedest parit rakke (nt lehe mesofulli rakud voi juurerakud). Transgeensete loomade konstrueerimisel seevastu saab kasutada uksnes sugooti voi vaga varajases arengustaadiumis embruonaalseid rakke, kuna uksnes need on veel sailitanud totipotentsuse. Diferentseerunud taimerakkudega tootamine ning nendest lahtudes uute terviklike taimede regenereerimine eeldab aga haid teadmisi taimede koekultuurist. Koekultuuri rakkudega oige manipuleerimine ongi peaaegu koigi hetkel inimese kasutuses olevate transgeensete taimede konstrueerimise meetodite kasutamise eelduseks. Vooraste geenide taimedesse viimiseks kasutatakse: 1) agrobakteri poolt vahendatud geeniulekannet, 2) otsene DNA sisseviimine keemiliselt, elektriliselt voi mehhaaniliselt toodeldud protoplastidesse, 3) taimede pommitamine metalliosakestega, 4) taimede elektropoleerimine,
Tundmaks ära, millised rakud on sisestatud võõra DNA vastu võtnud, on sisestatavale geenile veel lisatud antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn käivitaja, DNA osake promootor. Mõlema eeltoodud meetodi puhul tuleb pärast uue kompleksi rakku viimist sellest üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame tõelise GMO. Seda tehakse koekultuuri meetodil. (Kuidas...) 1.2. GMO-de loomise põhjused GM toiduaineid töötatakse välja ja turustatakse sellepärast, et neil on kas tootja või tarbija jaoks mõned märgatavad eelised. Enamasti on selleks toote madalam hind või suurem kasutegur (vastupidavus või toiteväärtus) või mõlemad korraga. Alguses soovisid GM seemnete arendajad, et nende tooted leiaksid soodsa vastuvõtu tootjate seas. Seetõttu keskenduti esmalt sellistele
Selleks, et sisestatud uus DNA rakus tööle lülituks ning soovitud tunnus avalduks, lisatakse ka nn käivitaja ehk promootor, DNA osake, mis võetakse sageli viirustelt. Sellise võõra kompleksi sisestamise asukohta peremeesraku genoomis pole võimalik täpselt määrata, vaid ta lülitub sellesse kõige vastuvõtlikumas kohas. Pärast uue kompleksi rakku viimist tuleb sellest üksikust rakust kasvatada koekultuuri meetodil terve uus taim. Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid, mistõttu muundkultuurid on tihti osutunud tavakultuuridest 5 ebastabiilsemaks. Sagedamini esineb tundlikkust haiguste, põua, liigniiskuse ning muude ebasoodsate kasvutingimuste suhtes. (Ehrlich, et al., 2006, lk 5-6)
kõik selle embrüo rakud on samaväärsed, ei ole defineeritud millise koe rakud neist saavad. Esimese diferentseeumise sündmus on blastotsüsti moodustumine, kus on eristunud kaks raku tüüpi: väline rakukiht (tropoektoderm) need rakud, millest ei moodustu embrüo ise vaid platsenta, teine tüüp on sisemine rakumass, millest moodustub embrüo, aga rakud seal pole endiselt diferentseerunud. Me võime võtta blastotsüsti staadiumis sisemise rakkumassi rakud ja panna nad koekultuuri kasvama embrüonaalsed tüvirakud. Nendesse rakkudesse on hõlbus viia võõrast DNA'd. Nüüd võime võtta teise plastotsüsti ja süstida transgeensed blastotsüstid sinna. Nüüd on selles blastotsüstis kahte tüüpi rakke. Sünnib hiir, mis on kimäär, mis tähendab, et osad koed on transgeensed, osad mitte. Kui sugurakud kujunevad transgeensetest rakkudest, siis järgmises põlvkonnas saame tõelise heterosügootse trangeense looma. Transgeensete taimede tegemine on lihtsam
Uuritavate rakustruktuuride segu allutatakse raskusjõu kiirendusele. Mida suurem on struktuurmass, seda pikema tee nad selles gradiendis läbivad. Saab eraldada tuumade, plastiidide, mitokondrite, ribosoomide ja membraanide fraktsioone. III. Radioautograafia Radioaktiivsete isotoopide kasutamine eesmärgiga kindlaks teha teatud ainete sünteesi koht ja aktiivsus. Radioaktiivne isotoop viiakse elupuhusesse koekultuuri, võetakse proov, see fikseeritakse radioaktiivne isotoop tuvastatakse (kasutatakse kas fotoemulsioonmeetodit (AgCl) või spetsiaalseid radioaktiivseid loendureid. IV. Rakkude kasvatamine koekultuuris On kaks tasandit: · Taimerakkude puhul ilmneb organogenees, mis lõpeb taime väljakujunemisega; · Loomarakkude puhul rakkude biomassi saamisega. Eesmärk: rakkude saamine, uurimine muutuvates tingimustes
Uuritavate rakustruktuuride segu allutatakse raskusjõu kiirendusele. Mida suurem on struktuurmass, seda pikema tee nad selles gradiendis läbivad. Saab eraldada tuumade, plastiidide, mitokondrite, ribosoomide ja membraanide fraktsioone. III. Radioautograafia Radioaktiivsete isotoopide kasutamine eesmärgiga kindlaks teha teatud ainete sünteesi koht ja aktiivsus. Radioaktiivne isotoop viiakse elupuhusesse koekultuuri, võetakse proov, see fikseeritakse radioaktiivne isotoop tuvastatakse (kasutatakse kas fotoemulsioonmeetodit (AgCl) või spetsiaalseid radioaktiivseid loendureid. IV. Rakkude kasvatamine koekultuuris On kaks tasandit: Taimerakkude puhul ilmneb organogenees, mis lõpeb taime väljakujunemisega; Loomarakkude puhul rakkude biomassi saamisega. Eesmärk: rakkude saamine, uurimine muutuvates tingimustes
transformeeritakse taimerakke Agrobacterium tumefaciens Ti plasmiidide põhjal konstrueeritud rekombinantsete plasmiididega. Taimede geneetilisel manipuleerimisel on suureks abiks taimerakkude totipotentsus iga üksiku taimeraku võime dediferentseeruda embrüonaalseks rakuks, mis seejärel võib saada aluseks uue taime kasvatamisel. Kui diferentseeerunud taimekude viia kunstlikesse kasvutingimustesse, steriilsesse koekultuuri ja kasvatada rakke 2,4-diklorofenoksüäädikhappe 2,4-D juuresolekul, mis on üks taimehormoone, taime koerakud dediferentseeruvad, moodustades kalluse. Seejärel viiakse kalluskultuuri rakud 2,4-D-vabale söötmele, mis sisaldab kasvuhormooni kinetiin, ning taimerakud hakkavad jälle diferentseeruma. 54. Mille poolest erineb organismide kloneerimine DNA kloneerimisest? DNA´d saab kloneerida katseklaasis vajalike komponentide juuresolekul, Organismi kloneerimiseks,
produtseerivaid serotüüpe – peamiselt serotüüpi O157:H7, aga ka O26:H11, O111. NB! Mitte kõik ühesuguste immunoloogiliste markeritega E. coli serotüübid ei ole suutelised tootma verotoksiini, järelikult pole nad ka haigusetekitajad; verotoksiini määratakse koekultuuridel tsütopaatilise efekti alusel • EAEC – määratakse adhesioonivõimet Hep-2 või HeLa koekultuuri rakkudel 19 Praktiline töö Ülesanne 1. Vaadelda mikroskoobis soolepatogeenide morfoloogiat, värvituna Grami meetodil Ülesanne 2. Vaadelda eelmises praktikumis tehtud rooja külve MacConkey agarile, Hektoen-enteric agarile ja XLD söötmetele. Hinnata: Pesade arvukus erinevatel söötmetel (külvati ühest materjalist!) Mikroobipesade morfoloogia HEA, XLD ja MacConkey söötmetel. Millised pesad võivad kuuluda
21. Mitoosi- ja meioosikromosoomide uurimise tsütoloogilised meetodid. Kromosoomide arvu ja struktuuri on võimalik uurida, värvides jagunevaid rakke teatavate värvidega ning vaadeldes värvunud kromosoome mikroskoobis. Vastavat teadusala nimetatakse tsütogeneetikaks. Enamus uuringuid teostatakse mitoosi metafaasi kromosoomidega. Rakud isoleeritakse verest – eraldatakse rakud – tsentrifuugitakse ning vajuvad põhja – rakud pannakse koekultuuri, kus nad kasvavad ja jagunevad – protsess peatatakse metafaasis – rakkudele lisatakse hüpotoonilist lahust, mille tagajärjel rakud paisuvad ja lõhkevad – vaadeldakse iga raku kromosoomi eraldi (värvitakse) Feulgen’i reagendiga. See reageerib DNAs olevate suhkrutega, mille tulemusena on kromosoomistik ühtlaselt värvunud. 22. Inimese karüotüüp ja karüogramm. Inimesel on 46 kromosoomi: 44 autosoomi ja 2 sugukromosoomi. Kõige suurem on 1
rakud või juurerakud). Transgeensete loomade konstrueerimisel seevastu saab kasutada 53 üksnes sügooti või väga varajases arengustaadiumis embrüonaalseid rakke, kuna üksnes need on veel säilitanud totipotentsuse. Diferentseerunud taimerakkudega töötamine ning nendest lähtudes uute terviklike taimede regenereerimine eeldab aga häid teadmisi taimede koekultuurist. Koekultuuri rakku- dega õige manipuleerimine ongi peaaegu kõigi hetkel inimese käsutuses olevate transgeensete taimede konstrueerimise meetodite kasutamise eelduseks. Võõraste geenide taimedesse viimiseks kasutatakse: 1) agrobakteri poolt vahendatud geeniülekannet, 2) otsene DNA sisseviimine keemiliselt, elektriliselt või mehhaaniliselt töödeldud proto- plastidesse, 3) taimede pommitamine metalliosakestega, 4) taimede elektropoleerimine,
annaabi.ee 
