Kliima (0)

Atmosfäär ehk Õhkkond on Maad ümbritsev kihilise ehitusega õhukest (lämmastiku, hapniku, argooni, süsihappegaasi ja teiste gaaside ning veeauru segu), mis pöörleb ja tiirleb koos Maaga.
Atmosfääri moodustavaid gaase hoiab kinni Maa gravitatsiooniväli, kui gaaside impulss on piisavalt väike. Atmosfäär on väga liikuv, alludes isegi väikestele rõhuerinevustele, mille tagajärjeks on tuulte tekkimine. Peamised atmosfääri koostisosad on lämmastik (78%), hapnik (21%), argoon (0,9%) ja süsinikdioksiid (0,04%).
Troposfäär on atmosfääri alumine kiht, mis ulatub maapinnalt 10–16 km kõrgusele.
Troposfääri kohal olevat atmosfääri osa nimetatakse stratosfääriks. Troposfäär sisaldab umbes nelja viiendikku kogu atmosfääri massist. Õhutemperatuur kõrgemale tõustes troposfääris üldiselt langeb. See ongi aluseks troposfääri ja stratosfääri eristamisele, sest stratosfääris õhutemperatuur kõrguse suurenedes kasvab. Õhutemperatuur langeb troposfääris keskmiselt 6,5 °C ühe kilomeetri kohta. Lokaalselt võib esineda ka temperatuuriinversioone – nähtus, mille korral õhutemperatuur kõrguse suurenedes tõuseb. Selline olukord võib esineda peamiselt maapinna lähedal.
Ekvaator on kujuteldav suurringjoon taevakeha pinnal, mis ristub meridiaanidega ning asub võrdsel kaugusel geograafilistest poolustest.
Maa ekvaatoril läbib Päike seniidi kevadisel ning sügisesel pööripäeval.
Polaarjoon on kujutletav joon maakera pinnal, millest alates pooluse suunas esinevad polaaröö ja polaarpäev.
Põhjapolaarjoon asub põhjalaiusel 66°33'38" ja lõunapolaarjoon lõunalaiusel 66°33'38".
Pöörijoon on on kujutletav joon maakera pinnal, mille pikkuskraad on 23,5° N (põhjapöörijoon) või 23,5° S (lõunapöörijoon). Nendel paralleelidel on päike seniidis üks kord aastas (pööripäeval).
Kiirgusbilanss on maa aluspinnas neeldunud ja sealt lahkunud kiirgusvoogude vahe.
Positiivne kiirgusbilanss – maapind saab päikeselt rohkem kiirgusenergiat kui seda õhku ära annab, toimub soojenemine.
Negatiivne kiirgusbilanss – maapind annab soojuskiirgust rohkem ära kui juurde saab, jahtub (näiteks öösel). Eestis aastane kiirgusbilanss positiivne, talvel negatiivne. Maakera kiirgusbilanss on tervikuna tasakaalus, st. juurdetulev ja lahkuv kiirgushulk on tasakaalus. Soojuse ümberjaotumine toimub tuulte ja hoovustega.
ÜLDINE ÕHURINGLUS
1.Ekvaatorilähedased alad saavad palju päikesekiirgust. Õhk soojeneb tugevasti ja hakkab tõusma, mille tagajärjel kujuneb püsiv madalrõhuala.
2.Tõusev õhuvool liigub kuni troposfääri ülaosani (tropopausini) ja hakkab sealt liikuma pooluste suunas.
3. Jahtunud õhk hakkab laskuma, tekitades alumistes õhukihtides kõrgrõhuala. Laskuv õhk soojeneb ja muutub kuivemaks, põhjustades nendel laiustel pidevalt kuivad ja päikesepaistelised ilmad.
4.Püsivalt ekvaatori poole puhuvad tuuled – passaadid – kalduvad oma liikumissuunast Coriolisi ja hõõrdejõu tõttu kõrvale, tekitades põhjapoolkeral kirdepassaadid ja lõunapoolkeral kagupassaadid.
5.Osa 30. laiustel laskunud võrdlemisi soojast õhust liigub pooluste suunas ja kohtub umbes 60. laiustel pooluste poolt tuleva külma õhuga. Coriolisi jõu mõjul kaldub õhuvool paremale, tekitades kõrgemates õhukihtides läänetuuled. Maapinna lähedal on hõõrdumise tõttu ülekaalus edelatuuled. Vastastikku liikuvad soe ja külm õhumass ei segune omavahel kuigi hästi ja neid jääb eraldama polaarfront. Selles piirkonnas tekivad jälle tõusvad õhuvoolud.
6.Polaaraladel on domineerivaks õhuvooluks idavool, mis maapinna lähedal Arktikas on enam kirdest, Antarktikas aga kagust, eemale pooluse kohal olevast tugevast kõrgrõhkkonnast.
Õhumass on ulatuslik ning horisontaalselt suhteliselt homogeensete omadustega osa atmosfäärist. Õhumasside omadused sõltuvad peamiselt tekkepiirkonnast. Madalatel laiuskraadidel tekivad sooja ning kõrgetel laiuskraadidel jahedama õhuga õhumassid. Ookeanide kohal tekkinud õhumassid kannavad enam niiskust ning tekitavad seega suuremal hulgal sademeid. Mandrite kohal tekkinud õhumassid on kuivemad. Pikk teekond mere kohal võib aga algselt kontinentaalse õhumassi muuta mereliseks ning vastupidi.
Õhurõhk on õhu rõhk mingis kindlas kohas Maa atmosfääris.
Õhu liikumine mõjutab õhurõhku enamasti väga vähe, mistõttu võib enamasti kasutada mudelit, milles õhk on liikumatu ning õhurõhk võrdub kõrgemal asuva õhu kaalust tingitud hüdrostaatilise rõhuga.
Tsüklon ehk madalrõhuala ehk madalrõhkkond (kreeka κύκλος 'sõõr', 'ring') on ümbritsevast atmosfäärist madalama õhurõhuga ala.
Kõrgrõhuala e. antitsüklon on ümbritsevast õhkkonnast suhteliselt kõrgema õhurõhuga ala. Kõige kõrgem on õhurõhk kõrgrõhuala keskmes ja langeb perifeeria suunas. Kõige sagedamini tekivad meie ilma mõjustavad antitsüklonid Skandinaavias, Soomes või teistes Läänemeremaades, kuid vahel ulatub Eestini ka Siberi või Venemaa Euroopa osa kõrgrõhkkonna lääneserv. Kõrgrõhualas valitsevad tavaliselt laskuvad õhuvoolud, mis põhjustavad pilvisuse hajumist. Sage nähtus on külmal poolaastal inversioonikihi tekkimine. Inversiooni korral õhutemperatuur vastupidiselt tavalisele käigule troposfääris kõrgemale tõustes tõuseb. Inversioonikihi alune madal õhuke pilvekiht võib põhjustada pilves taeva püsimist hoolimata kõrgest õhurõhust. Tuulte suund kõrgrõhkkonnas on põhjapoolkeral päripäeva ja lõunapoolkeral vastupäeva.
Mussoon (inglise monsoon) on püsiv ja suure ulatusega tuul, mille suund muutub vastavalt aastaajale.
Mussoon tekib seepärast, et maismaa ja meri soojenevad erineva kiirusega ning erineval määral. Suvel on maismaa soojem, mistõttu kujunevad seal välja tõusvad õhuvoolud, mis moodustavad püsiva madalrõhkkonna. Seetõttu toimub pidev õhuvool merelt maale, mis toob endaga kaasa ookeanivee aurustumise tõttu suure niiskusesisaldusega õhu, mis põhjustab tugevaid sademeid. Talveperioodil on asi vastupidine , maa on külmem kui meri, mistõttu puhuvad tuuled merele , jättes talveperioodil mussoonkliimaga alad sademeist ilma.
Passaat on püsiv tuul, mis puhub kolmekümnendatelt laiuskraadidelt ekvaatori poole.
Kolmekümnendatel laiuskraadidel tekib kõrgrõhuala, aga ekvaatori piirkonnas tekib madalrõhuala ja õhk liigub troopikast ekvaatori suunas. Coriolisi jõu tõttu õhu liikumise suund muutub ja passaadid puhuvad põhjapoolkeral kirdest edela suunas, lõunapoolkeral kagust loode suunas.
Kasvuhoonegaasid on rohkem kui kahest sama elemendi aatomist või erinevate elementide aatomeist koosnevad atmosfääris esinevad gaasilised molekulid.
Kasvuhoonegaasid põhjustavad kasvuhooneefekti.
Olulised kasvuhoonegaasid on veeaur, süsinikdioksiid, lämmastikoksiidid, osoon ja metaan .
Kasvuhooneefekti põhjustavad soojuskiirgust neelavad nn. “kasvuhoonegaasid”, mis lasevad läbi Päikeselt Maale saabuva kiirguse, kuid püüavad kinni soojuse tagasipeegeldumise Maalt. Kui soojus kiirgaks maapinnalt takistuseta tagasi, oleks Maa keskmine temperatuur umbes –18o praeguse +15o asemel. Seega on kasvuhooneefekt algupäraselt looduslik nähtus, mis on hädavajalik maakera elustikule. Tähtsamad kasvuhoonegaasid on süsihappegaas ehk süsinikdioksiid CO2 - eraldub fossiilsete kütuste, nagu põlevkivi, maagaas ning kivisüsi, põletamisel; metsade mahavõtmisel (CO2 on neeldunud puudesse, kuid kui metsa raiutakse, pääseb suur kogus süsihappegaasi atmosfääri; eriti on see probleem troopilistel aladel, kus massiliselt hävitatakse vihmametsi); lubja (kaltsiumoksiidi ehk tsemendi) tootmisel. CO2 hulk atmosfääris on viimase 100 aasta jooksul kasvanud umbes 17%, seega tuleks selle stabiliseerimiseks kahandada süsinikuheidet 60-80%. Metaan CH4 – värvusetu lõhnatu õhust kergem gaas - maagaasi põhikomponent, mida kasutatakse kütusena. Suur osa metaani eraldub märgaladest, eriti riisikasvatustest, teda paiskub õhku koduloomade (nt veiste) väljaheidetest ning prügilatest. Metaani moodustub rohkesti ka soodes ja rabades. Enamasti toodavad seda gaasi bakterid ja teised mikroorganismid vesinikust ja süsihappegaasist. Metaani soojustneelav ja Maale tagasipeegeldav toime on tugevam kui süsihappegaasil. Lämmastikoksiidid NOx - moodustuvad peamiselt sisepõlemismootorites (autoheitgaasid), samuti tekivad lämmastikväetiste lagunemisel mullas, kust nad õhku lenduvad . NO paiskub atmosfääri ka reaktiivlennukite düüsidest. NO2 eraldub biomassist vastavate bakterite elutegevuse tulemusena. Freoonid - eralduvad aerosoolide (deodorandid, mitmesugused vahud), külmikute ning külmutussüsteemide, õhukonditsioneeride, tulekustutusseadmete, keemiliste puhastusvahendite kasutamisel . Lisaks eelnimetatutele loetakse kasvuhoonegaasideks ka veel veeauru H2O ning trihapnikku ehk osooni O3
Osoonikiht (ka osoonikilp, osooniekraan) on keskmiselt 15–55 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon.
Osoonikiht kaitseb Maa organisme ultraviolettkiirguse eest. Kui osoonikihti ei oleks, oleks elu Maa peal jäänudki ookeanide sügavamatesse kihtidesse.
Happesademed ehk happevihmad on mis tahes sademed (tavaliselt vihm ), mille pH on võrreldes looduslike sademetega madalam.
Happevihm ei esine vaid vedelal kujul (vihm, udu, lumi jne), vaid ka õhus olevate gaasiliste ja tahkete komponentide maapinnale sadestumisena. Kuivad happesademed moodustavad umbes 30 protsenti happesademete koguhulgast[
Sudu on teatud tüüpi õhusaaste.
Termin "sudu" on kokku pandud sõnadest 'suits' ja 'udu'. Esineb vähemalt kahte tüüpi sudu, millest esimest – nn Londoni-tüüpi sudu – võib tõesti käsitleda kui niiskuse ja väävlirikka suitsu reaktsiooni saadust, kuid teise, fotokeemilise sudu, tekkeks ei ole vaja ei suitsu ega ka udu. Sudu võib tekkida ka biomassi põle(ta)mise tagajärjel. Näiteks tekitavad suured metsapõlengud laialdastel aladel nähtavust halvendavat vinet. Biomassi põlemise tagajärjel tekkinud sudu on oma omadustelt tihti kahe peamise sudutüübi segu.