Kirjand: "Olemise talumatu kergus" (1)

Olemise talumatu kergus
Tähtis ei ole eksisteerimine vaid vaimse oleku eelistamine füüsilisele. Inimesele on antud võime mõelda, areneda, luua loogilisi seoseid - kõik selleks, et muuta oma elu lihtsamaks. Mõtlemisega peab kaasnema realiseerimine , et tuua olematu tegelikkusesse. Ilma sihita, tulemuslikkuseta ja sõnaõiguseta on inimelu väärtuseta- see on tunne, mis on arvatavasti vallanud enamikke sõjaroimade kannatanuid. Nende mõttelaadi iseloomustab nõrkus, kergemeelsus ja järeleandlikkus. Kas tänapäeva ühiskond kasvatab kergeid inimesi, või selleks saadakse?
Kas elu ilma sihita, on elamist väärt? See on mõte, mille üle juurdles Faust kogu oma elu jooksul. Ta oli hingelt filosoof , kes oli pettunud oma eksistentsis, kuna tal oli nii vähe inimkonnale pakkuda. Raske on võrrelda seda seisukohta tänapäeva esimese maailmaga , sest on riigijuhid, kelle ülesandena elanike elujärje parandamine puudutab meid kõiki kaudselt , teisalt on paadunud alkoholisõbrad, kelle kohus on täita riigikassat aktsiisiga. Ükski inimene ei ole sihita, kõigi tegudel on tagajärg ja tulemus. Näiliselt kuritegelikuks olemine lõhestab meie ühiskonda, kuid selle tulemusena leiab tööd õigussüsteem. Arenenud riikide ühiskond on tervik, see on kui yin yang, kaks vastastikku jõudu, kus ühe puudumine välistab teise olemuslikkuse. Kolmanda maailma elanikud ei võimalda palju oma eksistentsiga maailmale pakkuda, kuna neid piirab liigne isoleeritus ülejäänud maailmaga. Nende olemustähtuse vähesus tõestab asjaolu, et neil sajakonna inimelu kaotus, ei tähenda tingimata jõudmist uudiste esilehele, mida ei saa küll öelda mõne teise arenenud riigi kohta.
Mis teeb elu elamise vääriliseks? On see tähtsus jääda truuks oma tõekspidamistele, või areneda õppides ja tunnistades oma vigu? Hamlet tahtis oma elu lõpetada, samas tundis, et tema mitteolemine on kaotus ühiskonnale: kooseluvormile, mis peab rajanema aususel ja puhtusel, mitte võimuihal. Teisalt Hamlet ei arvestanud , et tema isa- ühe inimelu ohverdamine parema hüvangu nimel, oli õigustatud. Vahel peab vastu võtma raskeid otsuseid, sest kergeks olemine teeb tühjaks ja tähtsusetuks. Kui nüüd küsida, kui paljud oleksid nõus mõrvama Adolf Hitleri tema ohutus poisieas. Kas võib tõmmata lihtsa võrdusmärgi ühe inimelu ja miljonite hukkunute vahel? Kindlasti on ka neid, kes arvavad , et Hitleri säästmine oleks õiglane tegu, kuna noore poisina on ta alles nii süütu ega ole sooritanud ühtegi roima . Oleks tavatu küsida ühe inimhinge väärtust, kui tema olemuslikkus vähendab paljusid. Hitleri silmis ei maksnud inimelu midagi, isegi kuulide arvelt hoiti massimõrvamistel kokku: ühele lask pähe ja seejärel mõlemad kinniseotuna üle sillaääre. Karm, kuid reaalsus -üks mees otsustab rassi olemisõiguslikkuse üle…
Terve ajaloo vältel, ei ole juutidel olnud kerge elu. Neil võib olla füüsiliselt kerge, aga vaimselt talumatult raske kui rassina on alavääristatud lugematuid kordi minevikust tänapäevani. Sõna juut teine tähendus on hea ärivaimuga inimene, kes kaudsemas mõttes ei pea patuks ka ostjate lihtsameelsuse ärakasutamist. See võibki olla alusepanijaks enamike inimeste raevule nende vastu. Kas juudiks sünnitakse või on saab määravaks ümbritsev keskkond? See põimub mõttega, kas sünnitakse või kasvatakse lihtsameelseks? Nagu teada, on lapse elu lill, kuni kasvab lasteaiast välja ja tekivad esimesed probleemid, mille lahendamisega peab ise hakkama saama. Sellest järgnevalt paneb nooruk paika, kuidas elada. Elu on nii lihtne, kui lihtsaks seda elatakse. Valides künklikuma ja raskema elu- ja haridustee, või valides ekkemoorilikult ainult olemise: elu ilma otsese sihita, tegudeta ja tulemuseta . Ka antitulemus on tulemuslikkus, aga teosest lähtuvalt, ei jõudnud Ekke Moor selle teadmisega kaugele. Reaalsuses ei taha ükski inimene olla tähtsusetu ja sõnaõiguseta, olenemata kui laisa ja rumalana ta elab. Mõnele jõuab alles vanaduseas kiiktoolil oleskledes kohale, millele ja kui vääriliselt ta oma elu kulutanud on- kuid siis on juba tegutsemiseks hilja.
Vaimse olemise lihtsameelsuse võib kaudselt ühendada arengutaseme ja intelligentsiga, kuna mõtlev inimene on tark inimene. Ka seesmiselt tühjal ja tähtsusetul ei ole kerge elada, kuigi see pealtnäha nii paista võib. Soov midagi saavutada on kui geneetiline, mis võib ühel isikul tulla vähem esile- aga olemas on see kõigil.
Maksim Arket
Janar Kootikumile
12B