50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-02-02
Kuupäev, millal dokument üles laeti
51 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kress
Õppematerjali autor
Nõukogude ajal oli väga palju loodusluulet, mille abil oli lihtne rahvuslikkuse sümboleid toota, nt maa = Eestimaa. Nende jaoks on rahvus püha, ülev. Religiooni peetakse rahvuse loomise protsessis oluliseks sealt tuleb moraalikoodeks. Toonitab ellujäämist. Puhas, metafooririkas keel. Jaan kross rahvuse vanaisa (oma ajalooliste romaanide tõttu). Etnofuturism 1980ndate lõpul Tartus tekkinud liikumine. Etnofuturistlik teos on skisoidne, ambivalentne või vähemalt irooniline. Keskseteks zanriteks (auto)biograafia, (kvaasi)manifest, performance, häppening, mitmesugused ideekunsti vormid. Ei väldi päevapoliitikat, vaid muudab selle oma aineks. Selle puhul räägitakse avatud demokraatliku riigi kontekstist. Etnose all ei peeta siin silmas rahvast, mille puhul on oluline religioosne aspekt, vaid hüpatakse üle 19. sajandist ja pimedast orjaööst ning jõutakse välja taarausuni
Imbi ja Ärni, Aida Oskar Sisust: Algus: Koera Kaarli sulane Jaan sööb mõisast varastatud seepi, kutsutakse rehepapp, et ta Jaani raviks. Liina ostab Luiselt vana parunessi surikleidi ja maksab selle eest pere varandusest võetud hõbeprossiga. Rein kahtlustab kohe mõisamehi, kiltrit ning läheb kohe kiltri juurde ning surmab ta. Kaarel oli hädas halltõvega ning rehepapp soovitas tal haiguse vastu viina võtta, ning Kaarel hakkas iga päev kõrtsis käima, et mitte uuesti haigeks jääda. Külla tuleb katk ja kõik olid hirmul, kuid tänu rehepapi kavalusele, saadakse ka katkust jagu. Kubjas Hans armub mõisapreilisse ning käib talle iga õhtu akna alla lausumas kui väga ta teda armastab. Lõpuks otsustab Hans endale Krati teha ja läheb Vanapagana jutule. Vanapagan tahab kolme tilka verd ning annab siis kratile eluvaimu sisse. Kratt räägib Hansule igasuguseid armastuslugusid ning Hans kuulab teda terved päevad ja öösel käib preili juures
veendumusi ja seisukohti, ilma et ta seda ise oleks alati teadlikult tajunud. Lennart oli 1936. aasta Berliini olümpiamängude ajal seitsmeaastane. Diplomaadi pojana pääses ta istuma tähtsate külaliste tribüünile ja nägi seal teiste hulgas mitu korda ka Hitlerit. Lennart tundis end mängudel hästi. Väike kohvik, kust võis tuua kooke, sokolaadi ja kakaod, oli väikemehele palju tähtsam kui kõik maailma vägevad poliitikud kokku. Oma eestlusest oli Lennart sel ajal juba teadlik. Kodumaa oli saanud lähedasemaks, sest perekonna paranenud majanduslik olukord oli võimaldanud veeta suvepuhkused Eestis. 1938. aastal viidi Georg Meri üle Pariisi. Sealne saatkonnahoone oli palju uhkem kui Berliinis. Hoonel oli siseõu, lift ja palju muud luksuslikku. Alguses oli Lennartil kohanemisraskusi, sest keel oli jõudnud ununeda. Olukori paranes siiski kiiresti ning peagi rääkis ta prantsuse ja saksa keelt ühtviisi ladusalt
Oli kujutlus ka vägevatest loomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmise puhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid). Keskne koht muistses usundis oli surnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal. Et surnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis neid kardeti, aga lahkunud omastena ka armastati ja austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes (hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt.
Skepsis sotsiaalse aktiivsuse suhtes laieneb inimelu mõtestatusele üldse, nagu näha novellides sõnumitoojast, kel puudub sõnum (,,Sõnumitooja"), ekslejast imelike muundumiste linnas, kus leiba asendab pomm, mis pole tegelikult pomm (,,Vernanda leib"), eriti aga suure eksistentsmudelina mõjuvas kolmeosalises novellis ,,Silmus". Suletud ruum on siin ahenenud silmuseks keset lagedat steppi, kus teed viivad ka silmusest mööda see on valitav realiteet, mitte vältimatus. Vabal tahtel silmusesse läinud mees osutub olevat lõksus. Ta teeb põgenemiskatseid, võitelb ja resigneerub, kuni lõpuks mõtleb püünise ümber koduks ja elupidemeks, loobudes nõnda vabaduse ideestki. Novellikogude ,,Pööriöö külaskäik"(1974), ,,Läbi unemaastike"(1975), ,,Võõras linnas"(1980) ning valimiku ,,Mustamäe armastus"(1978) kunstiline reaalsus on subjektiivne ja kujutuslik, nii et Toomas Liiv näeb põhjust tõmmata paralleele Tuglase
3 Sissejuhatus. Valisin oma kursusetöö teemaks ,, Indigolapsed" . Miks selline teema? Töötan lastega ning neid vaadeldes ja samas kirjandust lugedes jääb mulje, et kõik lapsed, kes saadetakse psühhiaatriahaiglasse ravile, ei pruugi alati olla kas aspergerid või hüperaktiivsed. Vahel jääb tunne, et neid lapsi ei mõisteta ja neil on lihtsalt väga, väga raske siin ilmas hakkama saada. Muidugi valisin ka sellise teema sellepärast, et jäi alul arusaamatuks mõiste indigolaps. Konkreetselt uurimustööd ma selle kursusetöö jaoks ei tee, sest kui mulle töö alul on selgusetu, kes või mis on indigolapsed, siis pole ka mõtet oodata uurimustööd. Töö lõpus toon ma välja mõningad oma järeldused, mida ma isiklikult arvan indigolaste
VÄÄRTUSKASVATUS Kas kool peab õpetama lapsi üksnes targaks või ka töökaks, ausaks, heaks, sallivaks hoolivaks? Väärtuskasvatus on protsess, mille käigus kujundatakse sihipäraselt kellegi väärtushoiakuid. Laiemas tähenduses loetakse väärtuskasvatuse alla kõik see, mis mõjutab inimese väärtushinnanguid ja hoiakuid. Väärtuskasvatusest räägitakse enamasti hariduse kontekstis, pidades silmas õpilastes teatud hoiakute ja hinnangute kujunemise toetamist. Väärtuskasvatus kui
Tuleb kirjeldada pruutpaari jõukust ja voorusi. On tavaline et luuletus lõppes puändiga, mis pumarahvale nalja valmistas. Tollastes luuletustes anti pruudile hellitusnimetusi, mis tänapäeval mõjuvad naeruväärsetena. Pruuti nimetati põrsaks, kanaks, papagoiks, tavalisim oli kana, kanake. Tolle aja kõige moodsam luulevorm. Nii kirjutati ka eesti pulmaluuletused tolle aja moodi järgides. Uurijad on spekuleerinud, et kas pulmaluule jäigi vaid kõrgseltskonna siseasjaks või said sellest osa ka lihtinimesed. Pulmaseltskonnas oli ka lihtrahvast- köögirahvas, voorimehed, kes enamasti olid lihtrahva hulgast. Brockmanni kiidulaul eesti keelele. 3. Valgustusaeg, lugeja ja lugemise ajalugu. Didaktiline juturaamat Eestis 18. Sajandi viimasel veerandil ja 19. Sajandi algul: Willmann, Arvelius, Luce ja Holtz Rahvale oleks vaja pakkuda lugemist, mis aitaks neid elus edasi. Aluseks oli 18
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid