Merikilpkonnad (0)

Merikilpkonnad
Referaat
Tartu 2012
SISSEJUHATUS TEEMASSE
Merikilpkonnad on roomajate klassi, kilpkonnaliste alamseltsi kuuluvad veelise eluviisiga pika-ealised roomajad , keda leidub kõikides ookeanides , välja arvatud polaarsetel aladel. Merikilpkonni on kaks perekonda - Cheloniidae, Dermochelyidae. Liike neis kokku seitse, kes pole väljasurnud. Peaaegu kõik säilinud liigid on väljasuremis ohus. Varemalt on teada veel kolme perekonda merikilpkonni, kuid nende esindajad on tänaseks päevaks välja surnud. Merikilpkonnade vanus võib olla ka terve sajand.
http://en.wikipedia.org/wiki/Marine_turtles
http://www.turtles.org/threats.ht m
TOITUMINE
Merikilpkonnad olenevalt liigist võivad olla karnivoorid , herbivoorid kui ka omnivoorid . Nende lõuad on vastavalt kohanenud dieediga . Söögi valik võib oleneda ka isendi vanusest . Näiteks roheline merikilpkonn nooremas eas toitub peamiselt lihast, kuid raugaeas vahetub ta ümber taimtoidule. Muuhulgas on kilpkonna toiduks käsnad, erinevad molluskid, millimallikad, vetikaid, erinevad veetaimed, merikarbid, tõrikodalised, koorikloomad , vähilaadsed, hüdraloomad, korallid. Kõike seda leidub rannikuvetest, kus nad viibivad peamiselt.
http://www.seeturtles.org/1894/what-sea-turtles-eat.html
KOHASTUMUSED ELUKS VEES
Merikilpkonnad on head ujujad. Paremaks liikumiseks vees on neil lame ja suhteliselt kerge voolujooneline kilp. Esijäsemed on arenenud pikkadeks loibadeks. Maapinnal seevastu on nad aeglased ja kaitsetud.
Kilpkonnad on ka head sukeldujad. Siinkohal on oluline mainida et merikilpkonnad hingavad kopsudega nagu kõik ülejäänud roomajad. Paljud kohastumised võimaldavad vee all ilma hingamata olla tunde. Esiteks on nad ektotermsed. See tähendab, et nende kehatemperatuur sõltub väliskeskonnast ja nad ei pea energiat kulutama keha soojuse hoidmseks, seda saab kasutada lihastööks. Roheline merikilpkonn võib vee all olla kuni viis tundi. Südametöö aeglustatakse, vahel isegi 9 minutilise vahega löökide vahel, et energiat kokku hoida. Pikematel sukeldumistel veri liigub vähemtähtsamatest elunditest südamesse, ajju ja kesknärvisüsteemi, et säilitada normaalne elutalitlus. Must merikilpkonn kaevab ennast liiva sisse või mutta ja jääb tegevusetuks novembrist märtsini.
http://www.seaworld.org/animal-info/info-books/sea-turtle/adaptations.ht m
Ohustatus
Merikilpkonni ohustavad paljud tegurid, mida saab rühmitada suuremateks kategooriateks – fibropapilloom kasvajad , pesitsemist takistavad tegurid, teised liigid, inimtegevus.
Fibropapilloom kasvajad võivad tekkida kõikjale kilpkonnale. Algselt nahapinnale, kuid võivad esineda ka kilbil ja seal vahel, silmas, suus ja siseorganites. Kasvaja tavaliselt suureneb ja paljuneb arvuliselt, kuni kilpkonn on täiesti kurnatud. Tüüpiliselt viib see isendi hukkumisele. Kasvajetest on esimesed andmed 1930-datest aastates, kuid oma massilise proportsiooni saavutas see 80-ndatel. Esialgu leidus seda ainult Roheliselt merikilpkonnalt, kuid tänapäeval leidub seda ka teistel liikidel.
Pesitsemist takistavad tegurid on peamiselt seotud inimeste olemasolu ja nende tegevusega randades , eriti öösiti. Sel juhul on kilpkonnad sunnitud vahetama pesitsuspaika mõne vähemsobiliku koha vastu. Munemine võib jääda hiljaks ja võib ka üldse ära jääda. Vahel rannas toimuv rekreatiivne tegevus võib hävitada ka juba olemasolevaid pesi.
Salaküttimine kilpkonna munade pärast on tõsine probleem igal pool, kus kilpkonnad pesitsevad. Kilpkonna mune peetakse kanamunadest paremaks küpsetiste valmistamisel, seega on nad väga hinnas .
Tehis valgus on eksitav äsja koorunud kilpkonnadele, kes peaksid suubuma merre, kuhu neid suunab ookeanilt peegelduv valgus. Kuid tehisvalgus inimasustusega randades juhib beebi kilpkonnad valele poole. Samuti ei meeldi tugev tehisvalgus emakilpkonnadele, kes loobuvad pesa tegemisest neis randades.
Paljud kiskjad teavad kilpkonnade pesitsusaega ja kogunevad selleks ajaks randa, et hävitada pesi ja toituda munadest. Üheks peamiseks kiskjaks on pesukaru. Kõik kiskjad kokku hävitavad umbes 90% pesadest.
Merikilpkonnad veedavad enamus oma elust mõõduka sügavusega rannikuvetes. Sel põhjusel on nad ka äärmiselt haavatavad ja jäävad silma ka kaluritele. Suur osa kilpkonni saavad röövpüügi tõttu hukka. Neid püütakse nii toiduks kui ka nende kilbise pärast. Paljud jäävad lihtsalt kogematta kinni kala ja kreveti püünistesse, mida ei korjata piisavalt kiiresti ära. Nii võib kilpkonn sinna ära lämbuda, vaatamata oma võimetele kaua hinge kinni hoida.
Vette visatud praht võib välja näha nagu toiduobjekt. Plastikut manustanud kilpkonn aga kannatab tõsiste tagajärgede all. Plastmass pole tema jaoks seeditav , lisaks sellele on see ka mürgine. Nii kahjustab kilpkonn oma seedesüsteemi ja see takistab tal saamast toitaineid kätte oma tavalisest toidust. Surm saabub pikkamisi .
http://www.turtles.org/threats.ht m
KOKKUVÕTE
Merikilpkonnad on ohustatud roomajad. Nende väljasuremist põhjustavad paljud looduslikud tegurid, kuid suuremalt on seda põhjustanud inimkond , kes on kilpkonni nende munade ja kilbipärast teadlikult hävitanud. Samuti on inimene oma hooletuse ja teadmatusega ohustanud kilpkonni. Selleks, et vähendada kilpkonnade väljasuremis ohtu, tuleks koheselt kasutusele võtta erinevaid kaitse meetodeid ja igasugune kilpkonna ohustamine minimeerida. Preagustest elusatest liikidest on 86% silmitis väljasuremis ohuga.
KASUTATUD KIRJANDUS
http://en.wikipedia.org/wiki/Marine_turtles
http://www.turtles.org/threats.ht m
http://www.seeturtles.org/1894/what-sea-turtles-eat.html
http://www.seaworld.org/animal-info/info-books/sea-turtle/adaptations.ht m
http://www.turtles.org/threats.ht m