kui pärast pikki ooteaegu te juurde juhus mind ei vii. Mu lõpp on raske niikuinii. Jah, selleks, et mu elupäevad veel vältaksid, on vaja mul eelteadmist ikka hommikul, et täna teid mu silmad näevad... Te pilk on karm... Nii kardan just, et nüüd mu alandlikku malbust te vihkate kui viimast halbust ja ülekõlvu kavalust. Oh kas te tunnete, kui kole on armuhellust ihata, kui janu jahutust ei ole! Siis teeselda veel tihata, kui tahaks pea te hõlma peita, ja kibedasti nuttes maas käed ümber põlvede teil heita, üht öelda teile taas ja taas... Seevastu häirimatul vaatel teid kõnetada, käidelda ja naerunäoga näidelda korrektset külmustki te saatel!... Ei! Otsas on mu elumald. Ma enam ei saa endast jagu. Kõik on ju selge. Otsustagu nüüd saatus teie meelevald.
ema kaotas ta juba 7-aastasena. Rohkem jättis ta laule meelde oma tädilt, venna talus elavalt haige jalaga vanatüdrukult, ning küla teistelt laulikutelt. Anne Vabarna kui silmapaistva lauliku avastajaks sai soome folklorist Armas Otto Väisänen 1923. aasta suvel.Anne oli küll osav sõnaseadja, aga veel tuntum oli ta ämmaemandana. Sellepärast tuligi koguja lauliku juurde lapse sünniga seonduvat kombestikku küsitlema, ent Anne pani ta hoopis kibedasti tööle laulusõnade jäädvustamisel.Värsse kogunes pea 9000. Lauliku vanaduspõlve ei saa kuidagi nimetada muretuks. Ta perekonda tabasid mitmed ootamatud sündmused.1950-ndate lõpus suri poeg Arvo kaelale tekkinud paisest.1926. aastal läks vabasurma Anne eelviimane poeg Mihhail.Hoolimata surmadest säilitas Anne laululusti ja elurõõmu.Ta oli alati valmis esinema kohalikel pidudel, ning igatses pääseda laulma kaugematesse paikadesse. Anne Vabarna suri 7. detsembril.1964.a
rammumehed, naiivsed noorpreilid, uudishimulikud lapsed kõik need on leidnud koha ka tänapäeva modernses ühiskonnas. Peategelane Andres on väga vastuoluline tegelane, kelles aastatega toimub areng. Kord lootusrikkast ning õnnelikust Vargamäele tulnud mehest jätab võitlus maaga omad jäljed, tehes ta kalgiks ning puiseks. Üks aspekt, mis tema juures siiski nö puutumata jääb, on tema ja ta õigus, mida ta nii kibedasti taga ajab. Tema õiguseallikaks on piibliraamat, mis on talle kõige olulisem, kohati isegi olulisem kui oma pere. Tundub, et ka naabri koeraga toimunud nii meeletu ja karistav käitumine on mitte koduse söömaaja ning Mari pingutuste rikkumise, vaid just tema püha raamatu mäherdamise pärast. Piibli lugemisega suurendas Andres enda õigust, ta tundis end teades pühakirja võimukamana ning kõik tema ümber kaotasid oma õiguse, nemad pidid teda kartma ja armastama, kuid Andresel
ja ukse-aknad paokile! ÕHTU Nii juurde kogunes tal koli, Helgi Muller et lõpuks endal kitsas oli, Tulid järvelt kalurid jäi ilma ulualusest, vatijoppides. kuid harakas ei hoolind sest. Soomus läikles säärikuil, Siis tuli külm ja varbaid pures, kalad kottides. tuul kibedasti nahutas. Ent temal oli ainult mure, Jalgades veel tuuleõõts, kuis uusi asju mahutab. näod parkund ees. Nii nad läksid vaikides mööda maja eest. Nagu hõbedane särg nende taha jäi KARU TALVELAUL pikast päevast puhkav järv, Ellen Niit valget vaikust täis. Siis, kui õues sajab lund, magab karu talveund.
laisk! Keda nüüd! Nüüd vaja aga Mõhul ja Tölpal kah säärast juttu kuulda, siis on nad juba lõunaajal kodus ega saa neid enam kuuma ahjuroobigagi metsa tagasi. Hoia, poiss, et sa nende kuuldes niisugust juttu ei aja. Muidu võtan sealt nurgast selle kõvera kepi ja näitan sulle."... ,,LAUKA POISTE OOTAMATU TEEKOND" ( 1925) ...Seepeale ei vastanud vend midagi, vaid pigistas oma huuled nii kõvasti kokku, et need läksid kitsaks ja valgeks. Panin käed kokku ja kibedasti kahetsesin oma tänast tegu. Meie karjamaa kohale kerkis äkki must piksepilv ja lained paisusid ühtelugu suuremaks, kandes oma harjadel valget vahtu nagu lund. Jah, sõbrad, siis näis mulle küll nii, et see pilv just selleks tuligi, et meid vallatuid nuhelda. ... ,,PETT JA PARBU" ( 1928) ...Ei kestnudki kaua, kui tekksid suured lahkhelid Parbu ja Peti vahel. Pett , nähed peni, ronis kummutile ja turtsus sealt alla, sülgas Parbule otse suhu. Parbu haukus kummuti
Evita ütles surivoodil, et tema kõige suurem hirm on olla unustatud. 1952. aasta presidendivalimiste eel tahtis Evita midagi vastu - asepresidendi kohta. Armee protesteeris. Kui presidendiga oleks midagi juhtunud, oleks Evitast saanud vägede ülemjuhataja. Mõte Evitast kui väepealikust oli sõjaväele talumatu ja vanad sõbrad-ohvitserid tegid selle Peronile selgeks. Peron käskis Evital tagasi tõmbuda. 1952, 26. juuli Evita suri. Evita surma järel nutsid vaesed argentiinlased kibedasti, riigi lillepoed osteti tühjaks, leinalilli toodi juurde Tshiilist. Järjekorras Evita kirstu juurde hukkus rüseluses kaheksa inimest, sajad said vigastada. Juan Peron palkas Eva laipa palsameerima hispaania patoloogi dr. Pedro Ara, kes veetis Eva keha täiustades kaks aastat. Säilitati isegi Eva aju ja teised siseorganid, mis
kui pärast pikki ooteaegu te juurde juhus mind ei vii. Mu lõpp on raske niikuinii. Jah, selleks, et mu elupäevad veel vältaksid, on vaja mul eelteadmist ikka hommikul, et täna teid mu silmad näevad... Te pilk on karm... Nii kardan just, et nüüd mu alandlikku malbust te vihkate kui viimast halbust ja ülekõlvu kavalust. Oh kas te tunnete, kui kole on armuhellust ihata, kui janu jahutust ei ole! Siis teeselda veel tihata, kui tahaks pea te hõlma peita, ja kibedasti nuttes maas käed ümber põlvede teil heita, üht öelda teile taas ja taas... Seevastu häirimatul vaatel teid kõnetada, käidelda ja naerunäoga näidelda korrektset külmustki te saatel!... Ei! Otsas on mu elumald. Ma enam ei saa endast jagu. Kõik on ju selge. Otsustagu nüüd saatus teie meelevald.
Maa-arst Charles Bovary on lesk ja elab hästikindlustatud elu. Ta tutvus Emmaga, kui ravis neiu isa. Nüüd palub arst naise kätt. Charles on armunud, Emma aga mitte. Aga kaasavara tal ei ole ja seega ei jää muud üle. Emma suudab elu doktoriprouana ette kujutada küll ja jääb nõusse. Aga juba üsna pea kahetseb ta seda sammu. Flaubert annab mõista, et pulmaöö oli Emma jaoks õudne. Ka muidu on ta oma uues elus kibedasti pettunud. Mitte midagi ei toimu. Emma istub igavas kolkas, peab hoolitsema mehe eest, keda ta ei armasta, toob tütre ilmale, aga elu sisuks selleks ei piisa. Ta põgeneb unistustesse. Emma loeb romaane, kus räägitakse tunnetest ja elatakse armastuse nimel, ja teda haarab ängistus, et ta ise sellisest maailmast osa ei saa. Fantaasia võtab tema üle võimust. Advokaadiabilise Leoni arglikele lähenemiskatsetele suudab Emma veel vastu seista
Vene asula rajati Kodiaki saarele (1784) ja viisteist aastat hiljem läks kogu piirkond Vene-Ameerika Kompanii kontrolli alla. Kaupmees Aleksandr Baranovi (1746-1819) rajatud Sitka sai kompanii peakorteri asupaigaks. 1829-1835 oli Alaskal Vene koloonia ülem ja 1840-1849 Vene-Ameerika Kompanii direktor Ferdinand von Wrangel. Alaska ehk Vene Ameerika ostsid 1867. aastal 7,2 miljoni dollari eest ameeriklased ja seda müüki on Venemaa kibedasti kahetsenud. Venelased kasutasid Alaska nime ainult Alaska poolsaare kohta, USA võttis esialgu kasutusele nime Alaska territoorium. 1880. aastal leiti Juneau' lähedalt, seejärel 1886 ka Forty Mile Rivers ja 1893 Circle'is kulda. Pärast seda kui 1896. aasatl oli leitud kulda ka Kanada alal Klondike'i lähedal Yukon Valleys, jõudsid kullarikkusest kuuldused üle kogu USA ja alanud
on üldtuntuks saanud (ja ametlikuks muudetud) nime genitiivne vorm Vabarna. Anne Vabarna kui silmapaistva lauliku avastajaks sai soome folklorist Armas Otto Väisänen 1923. aasta suvel. Täpsem oleks öelda, et Anne ilmutas ennast soomlasele ise. Anne oli küll tuntud kui sõnaosav laulik, keda meeleldi kutsuti pulmadesse laulikuks, aga veel laiemalt teati teda ämmaemandana. Sellepärast tuligi koguja lauliku juurde lapse sünniga seonduvat kombestikku küsitlema, ent Anne pani ta hoopis kibedasti tööle laulusõnade jäädvustamisel. Värsse kogunes tervelt 8500, muu hulgas ka setu esimene (pulma)eepos, 5580-värsiline "Suurõq sajaq". "Seto lugõmiku" II osas ja ajakirjanduses avaldatud artiklitega tegi A. O. Väisänen Anne Vabarna nime tuntuks kogu Eestis. Anne kohtus A. O. Väisäneniga esimest korda küll juba 1914. aastal, kui Anne laulis koos teiste setu naistega Väisäneni fonograafile mõned laulud, aga koguja jaoks jäi ta tookord
Võrreldes Faustiga leppis Wagner vähemaga, ta ei püüelnud kõigi maailma teaduste poole ja arvatavasti seepärast oli ta enda ja oma eluga rahul, samas kui Faust tundis, et ta ei ole siiski midagi õppinud ja, et miski on tema elust siiski puudu. 1.3 Faust tahab endalt elu võtta, sest ta ei leia enam mõtteid elamiseks. Elu tundub tema jaoks nii sünge, töötuba lausa hauana. Tema surmaidee avaldub teoses hästi: ,, Täis hirmu virgun unest valvele: ma tahaks kibedasti nutta, et ees on jälle päev, kes kurt mu palvele, kõik, kõik mu soovid maha tallab, mutta.../--/ Ja kuigi võim ja vägi jumalal on hinge põhjani mind vapustada, ta täidab mind, mu jõud on teada tal, kuid ikka ilm käib tuimalt oma rada. Nii nagu koormat kannan olemist ma surma ihates ja elu vihates." (,,Ilukirjandus ja kunst" Tallinn 1946; lehekülg 70-71). Sellega annab Faust selgelt mõista, et ta soovib maapealsest elust lahkuda.
Seda ei suutnud ta naine kunagi andestada ja lasi Agamemnoni hiljem tappa. Tütre ohverdamisele saatmisel valetas ta tütrele, et saadab ta hoopis Achiellusega abielluma. Patroklos Patroklos oli Achilleuse parim sõber. Trooja sõjas riietas ta end Achilleuse soomusrüüsse ja viis tema sõdalased lahingusse. Patroklos surmas palju vaenlasi, kuid Trooja väravas langes ta kahevõitluses Hektoriga. Nüüd kahetses Achilleus kibedasti oma tüli kreeklastega ja maksis oma sõbra surma eest kätte. Laertes Laertes oli kuningas. Ta osales suure metssea tapmises koos erinevate kangelastega. Metssiga tapeti ning au langes seda esimesena haavanud neiule. Elu lõpu lähedal võitles ta ka oma poja kõrval. Sileen Sileenid olid osalt inimesed osalt hobused. Nad kõndisid kahel jalal, mitte neljal, kuigi neid kujutati sageli hobusekapjadega jalgade asemel, puhuti hobusekõrvadega ja alati hobusesabaga. Medusa
korda, et ta Jeesusega üldse kuidagi seotud oleks. Ta mõtles, et Jeesus ei või seda niikuinii kuulda, ega taibanud, et varjatud pettus on tegelikult äärmiselt alatu. Oma avala loomuse tõttu mõistis ta peagi, missuguse vea ta oli teinud. Juhuslik seik, kukelaul, tõi talle meelde need sõnad, mis Jeesus oli lausunud: "Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kukk ei laula enne, kui sina oled mind juba kolm korda salanud." Südamepõhjani vapustatult läks ta minema ja puhkes kibedasti nutma. Georges de La Tour. Peetrus salgamas Jeesust. Nantes, Prantsusmaa. Prantsuse kunstniku Georges de La Touri [zorz dö la tuur] (1593-1652) õlimaalil "Peetrus salgamas Kristust" näeme tule ümber kogunenud vahimehi ja teenreid. Maali vasakul serval seisavad teenijanna ja Peetrus. Nende huultelt võib välja lugeda Matteuse evangeeliumi lauseid: "Ka sina olid galilealase Jeesusega!" - "Ma ei mõista, mida sa räägid." _____ 1
Xenophon palus keisril suu pärani ajada, et sulega kaasa aidates keisri öökimisele kaasa aidata. Täiesti apaatne Claudius ei märganudki, et ravitseja kastis suleotsa täpselt samasugusesse pudelisse kui oli olnud Halotusel. Claudius vajus korisedes kokku nii kiiresti, et Xenophon ei jõudnud surijal isegi sulge suust tõmmata jahmunult põrnitsesid keisri lapsed Britannicus, Octavia ja Antonia seda vaatepilti. Kaheteistkümneaastane Britannicus nuttis kibedasti. Agrippina astus kasupoja juurde ja püüdis teda lohutada, ise teeseldud valust lõhkemas. Kogu selle salakavala plaani taga oligi just Julia Agrippina, Lucius Domitius Ahenobarbuse, troonipärijaks saades Nero, ema. Kuna aga tähed ei ennustanud 12. oktoobril uuele valitsejalemidagi head oli vaja keisri surm järgmise päevani salajas hoida, sel eesmärgil laskis Agrippina keisri ihukaitseväe ülemal Burrusel keisripalee sulgeda ja tantsijatarid
Ta mõtles, et Jeesus ei või seda niikuinii kuulda, ega taibanud, et varjatud pettus on tegelikult äärmiselt alatu. Aga oma avala loomuse tõttu mõistis ta peagi, missuguse vea ta oli teinud. Juhuslik seik, kukelaul, tõi talle meelde need sõnad, mis Jeesus oli lausunud: "Tõesti, ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda." Südamepõhjani vapustatult läks Peetrus minema ja puhkes kibedasti nutma. *** Ühelgi juhul ei tohi tõmmata paralleele Juuda ja Peetruse käitumise vahel tol saatuslikul cena'le järgnenud ööl. Juudas teadis väga hästi, mis ootab inimest, keda süüdistatakse Moosese õpetuse ründamises. Kui ta Jeesuse tõepoolest 30 mündi eest maha müüs, on siinilmas suuremat pattu raske toime panna. Peetruse väike vale (õigupoolest süütu luiskamine) ajal, mil Jeesust ülempreestri kojas üle kuulati, ei tohiks heidutada kedagi peale tema enda
kolm korda, et ta Jeesusega üldse kuidagi seotud oleks. Ta mõtles, et Jeesus ei või seda niikuinii kuulda, ega taibanud, et varjatud pettus on tegelikult äärmiselt alatu. Oma avala loomuse tõttu mõistis ta peagi, missuguse vea ta oli teinud. Juhuslik seik, kukelaul, tõi talle meelde need sõnad, mis Jeesus oli lausunud: "Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kukk ei laula enne, kui sina oled mind juba kolm korda salanud." Südamepõhjani vapustatult läks ta minema ja puhkes kibedasti nutma. Georges de La Tour. Peetrus salgamas Jeesust. Nantes, Prantsusmaa. Prantsuse kunstniku Georges de La Touri [zorz dö la tuur] (1593-1652) õlimaalil "Peetrus salgamas Kristust" näeme tule ümber kogunenud vahimehi ja teenreid. Maali vasakul serval seisavad teenijanna ja Peetrus. Nende huultelt võib välja lugeda Matteuse evangeeliumi lauseid: "Ka sina olid galilealase Jeesusega!" - "Ma ei mõista, mida sa räägid." _____ 1
kreeklasi aidata. Patroklos riietus Achilleuse rüüsse ja viis kreeklased enda järal lahingusse. Troojalased pidasid Patroklost algul sõjarüü tõttu Achilleuseks endaks ja hakkasid põgenema. Patroklos surmas siis paljugi vaenlasi, kuid Trooja väravas astus Patroklose vastu Hektor ja surmas tema. Patroklose laipa ei õnnestunud tal kaasa viia, kuid ta võttis Patroklose seljast Achilleuse rüü ja riietus sellesse. Kui teade Patroklose surmast jõudis Achilleuseni, kahetses ta kibedasti oma tüli kreeklastega ja otsustas nendega leppida, et uuesti võidelda troojalaste vastu. Achilleus tahtis neile, eriti aga Hektorile, kätte maksta oma sõbra surma eest. Kuid Achilleus ei saanud kohe asuda võitlusse, sest tal puudus sõjarüü. Siin aitas teda ta ema, jumalatar Thetis. Ta läks sepisekunsti- ja tulejumala Hephaistose juurde ja see sepidtas tema palve peale Achilleusele niisuguse kauni rüü, nagu seni polnud veel ühelgi kangelasel.
Saastnasse silda ehitada. Kus küllalt vähemaid kiva koos, läinud neist silda tegema. Niihästi Ridala kui Mäemõisa kivile jäänud kivikorjaja jäljed järele. Ehitaja loopinud hulga kiva lahte silla tegemiseks, aga korraga laulnud kukk. Ehitaja pannud plehku. Sellest plehkupanekust arvatakse, et ehitaja Vanapagan olnud. Sild Virtsust Muhumaale Kord tahtnud Vanapagan ehitada silla suurelt maalt läbi väina saarele. Ta hakanud selleks kivimürakaid kokku kandma. Olles nii hulk aega kibedasti töötanud, väsinud Vanapoiss viimaks ja istunud maha sööma. Pärast söömist heitnud leiba luusse laskma. Oma surmaoda, mida Vanapagan alati kaasas kannud, torganud ta maasse püsti. Suur Tõll olnud parajasti kõndimas Muhu ja saaremaal. Ta näinud üle väina, et vanapagana surmaoda on püsti mere kaldal. Lähemal silmitsemisel märganud ta ka Vanapoissi ennast merekaldal päikesepaistel põõnutamas. Vanapagana ja Tõllu vahel olnud alati tüli. Tõll pole Vanapaganat kunagi
uuesti, «ta on ka kõkide lossipreilide silmamuna. Eks ta ole läkiv ja libe kui uus vaskküar, maheda hä alega kui noored pruudid pulmaõtul võ vanad 43 pruudid enne pulmaõtut, kõerikas, viisakas ja helde süamega?» Jäle tõsis tõndav kiitusepomin. Lossikupja kuivetanud kuju läenes sulaste salgale; nende elavat jututuju täele pannes küis ta oma puudulikus saksa keeles: «Kas tohib päid», mida siin nii kibedasti jahvatatakse?» «Nä, va kubjas,» hõk,as Rebase-Rein temale vastu, «Tere ka, Koljat! Me rä agime siin praegu kõge tublimast mehest, kes iganes emapiima on imenud.» «Ohoh, ega te mind taga rä agi?» «Hahahaa! Sa oled kitsepoeg ja kitsepiimaga kasvanud. Sellepäast me sinust ei võgi rä akida.» «So-soh, võ nii. Aga sina oled loputisega imetatud. Ma kuulsin eemalt sinu räasest suust Kuuno Rainthali rü utlinime, ja seal tulid mulle iseväki mõted.»
Kahtlemise tõttu aga eostunud ka teine poeg, kelle ta nimetanud Ahriman`iks. Need kaksikud pidanud valima kurja ning hea vahel. Ohrmazd valinud hea ning Ahriman kurja. Zurvan tõotanud oma valitsuse kinkida sellele, kes sünnib esimesena. Kahtluses eostunud Ahriman rebinud üsa lõhki ning tunginud välja. Zurvani küsimuse peale, kes ta on, esitles ta end Ohrmazd´ina. ,,Zurvan ütles temale: ,,Minu poeg on särav ja hästilõhnav, sina oled aga tume ja kuri." Ja kui ta (poeg) kibedasti nutma puhkes, siis ta (Zurvan) andis talle valitsuse tuhandeks aastaks. Kui ka teine poeg sündis, nimetas ta tema Ohrmazd`iks. Ta võttis valitsuse Ahrimani käest ära ja andis selle Ohrmazd`ile ja ütles talle: ,,Siiani olen mina sulle ohvreid toonud ja nüüd tood sina ohvreid mulle.""(NIGOSJAN 1993:90) 89 Seejärel lõi Ohrmazd taeva ja maa, samas kui Ahriman talle vastu tegutses ning tegi kurja. Kõik
Kuid see teda eriti ei ärritanud. «Tühja kah!» mõtles ta. «Mul pole ju ainustki sol'i.» Autuni kolledzi ees peatus ta. Selles õppeasutuses oligi ta alustanud seda, mida ta ise õppimiseks nimetas. Nöökava õpilase kombe järgi, mis talle veel külge jäänud, ei läinud ta kunagi kolledzi eest mööda, ilma et ta sissekäigu paremasse külge asutatud kardinal Pierre Bertrand'i * kujule poleks lasknud osaks saada teotust, mille üle Priapus * nii kibedasti kaebas Hora-tiuse satiiris: «Olim truncus eram ficulnus».' Tänu kapteni erilisele innukusele, oli kuju pealkiri «Eduensis episcopus»2 kui ära pühitud. Nagu tavaliselt jäi ta kuju ette seisma. Tänav oli täitsa tühi. Kui ta parajasti hoo- 1 Kord olin viigipuu tüvi (lad. k.). 2 Edualaste, s. o. Autuni piiskop (lad. k.). 278 letult oma püksirihma kinni tõmbas ja ringi vaatas, nägi ta üht varju enda poole tulevat nii
Oli kesknädala õhtu. Kui uppunuid kuni pühapäevani ei leitud, siis tuli jätta kõik lootused ja hingepalve kavatseti pidada pühapäeva hommikul. Tomil jooksid judinad iile ihu. Missis Harper soovis nuuksudes head ööd ja valmistus minema. Ühise meeleliigutuse mõjul langesid kaks leinavat naist teineteisele kaela ja kgrgendasid oma südant pisaratega. Siis lahkuti. Tädi Polly oli Sidile ja Maryle head ööd soovides palju õrnem kui tavaliselt. Sid nohises veidi, Mary aga väljus kibedasti nuttes. Tädi Polly langes põlvili ja palvetas Tomi eest nii liigutavalt, nii härdast! ja niisuguse piiritu armastusega sõnades ja vanas varisevas hääles, et Tom ujus pisarais ammu enne seda, kui ta oli lõpetanud. Ta pidi veel tükk aega paigal olema seejärel, kui tädi oli sängi läinud, sest vana daami rinnast tõusid aega j a l t valusad hüüatused ja ta keeras rahutult ühelt küljelt teisele. Kuid lõpuks jäi ta vagusi, ainult oigas veel veidi unes
Ta ongi juba kolm aastat siin olnud, aga edasi ei jõua, parem las ta läheb sinna, kus ta edasi jõuab. Ja katsume oma jõuga läbi saada, ilma lätlaseta, see on parem. Ikka oma jõuga! Neid jääb veel niikuinii siia küllalt, ainult Kopfschneideri saadame minema." ,,Kas ma klassi ikka veel saan?" küsis Indrek. ,,Aga muidugi, klassi ikka, kuis siis ilma klassita," vastas direktor. ,,Ainult mõnikord, kui väga hädasti tarvis, kui kibedasti midagi vaja, kas kuhugi joosta või, siis, jah, siis ehk ei saa, muidu ikka. Ja mõnikord peab all suures toas olema, kui kedagi teist ei ole, sest ega tuba või tühjaks jääda: keegi võib tulla. Tuleb ja küsib härra Maurust ja, kui mind ei ole, siis olete teie minu asemel, võtate vastu, räägite temaga. Aga kui tuleb see ühesilmaga või see rõugearmidega, siis ei ole härra Maurus kunagi kodus, mõistate. Lihtsalt -- pole kodus ja muud midagi. Läks välja ja pole veel tulnud
annaabi.ee 
