A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus" I osa (3)

A.H. Tammsaare ``Tõde ja õigus``
Arvustus
Öeldakse, et iga korralik eestlane on läbi lugenud Tammsaare ``Tõde ja õiguse``, või vähemalt selle I osa. Aga mispärast? Milleks on kõigil vaja osa saada sellest kannatustejadast ja rumalustest, mida see raamat endaga kaasa toob? Miks pühendada enda vaba aeg sellele mahukale teosele , kus nii tihti jääb vajaka armastusest ja hoolivusest ning kus peaeesmärk on õigust taga ajada? Piisab ainult nimest ``Tammsaare``, ning kõik arvavad end eksperdid , või vähemalt mitte täielikud võhikud, olevat, kuid tegelikult puudub neil aimdus, mis seal sügaval põhjas peitub.
Tammsaare võimet lugu elavalt ning jutustavalt edasi anda on näha juba esimesest lõigust, ning kõik mis edasi juhtub tundub juba loogiline jätk. Autor suudab väga osavalt intrigeerida, jättes su teadmatusse, pillates vaid mõningaid teri , nii et alles hiljem saad teada mis tegelikult juhtus, toimuks nagu hüpe, mille põrutav maandumine on alles paarikümne lehekülje järel. Näiteks avaldas Andres alles hiljem kogu tõe oma jala veristamise kohta, et seda tegi Juss, ning et ta ise oli seda kogu aeg teadnud .
Kohati võtab autor ka iroonilise hoiaku, kirjeldades kahe kange naabri omavahelist ``rehnutti pidamist`` lõbusalt, justkui nende üle naerdes. Eespere ja Tagapere talud on hoolimata ühisest asukohast Vargamäel väga vastandlikud, kui Mäe talu liikmed tunduvad väga sügavad ja pideva arenguga, siis Oru talu liikmed näivad lamedad ning paigalseisvad oma põhimõtetes. Samas võib see olla näiline, sest autor on rohkem süüvinud Andrese kui Pearu talu igapäevaellu, ning iga detail Oru talu elust on jäänud suurema tähelepanuta. Vargamäel tundubki olevat selline imelik omadus, et ta ainult võtab ja võtab, kuid tagasi midagi ei anna, justkui imeb tegelastest elumahlad välja. Ühtaegu ta ka karastab, aga seda niipalju, et südamed aastatega pidevast võitlusest kalgiks muutuvad.
Romaani kõige olulisemaid sündmused on Krõõda ning Jussi surmad , milles mõlemas oli Andresel väga suur roll, kui mitte isegi põhjustaja. Mõlema hinged jäävad peale maisest ilmast lahkumist veel hiljemgi teose tegelasi kummitama , külvates peamiselt paksu verd ning vihmapilvi, kohati ka äikesetorme, ning jäädes ikka tähtsale kohale, kui meenutus endistest, olnud aegadest.
Tegelased on justkui stereotüübid Eesti elanikest: nooruses elurõõmsad, kuid aastatega puiseks muutunud mehed, tegusad ning rohke pisaravooluga leplikud naised, noored rammumehed, naiivsed noorpreilid, uudishimulikud lapsed – kõik need on leidnud koha ka tänapäeva modernses ühiskonnas.
Peategelane Andres on väga vastuoluline tegelane, kelles aastatega toimub areng. Kord lootusrikkast ning õnnelikust Vargamäele tulnud mehest jätab võitlus maaga omad jäljed, tehes ta kalgiks ning puiseks. Üks aspekt, mis tema juures siiski nö puutumata jääb, on tema ja ta õigus, mida ta nii kibedasti taga ajab. Tema õiguseallikaks on piibliraamat, mis on talle kõige olulisem, kohati isegi olulisem kui oma pere. Tundub, et ka naabri koeraga toimunud nii meeletu ja karistav käitumine on mitte koduse söömaaja ning Mari pingutuste rikkumise, vaid just tema püha raamatu mäherdamise pärast. Piibli lugemisega suurendas Andres enda õigust, ta tundis end teades pühakirja võimukamana ning kõik tema ümber kaotasid oma õiguse, nemad pidid teda kartma ja armastama, kuid Andresel ei olnud tarvis neid karta ja sellepärast polnud temal ka nende vastu armastust.
Raamat on väga õpetlik, ning auga välja teeninud keerulise liigituse ``psühholoogiline romaan``. Raamatu kirju sündmustiku ja tegelastiku tõttu leiab igaüks endale tuttavaid probleeme või inimesi, ning suudab enda jaoks tõe välja juurida. Tammsaare ongi justkui psühholoog, kes aitab leida lahendusi, või näitab olukordi teisest perspektiivist, kuid samas jätab osavalt enda tahaplaanile. Teose ``Tõde ja õigus`` I osa ongi selle geniaalse psühholoogi tabav väljaanne, mis oma näilise kerguse, kuid tegeliku piiritu sügavusega on sobilik igaühele.