10 luuletust (1)

EMAKEEL
Jaan Bergmann
Mu kallis Eesti emakeel,
Kuis kaunist kõlad sa,
Mu kallim ehe eluteel
Ja armsam saatija!
Kus kuulen sinu kandlehäält,
Sääl südant rõõmustad,
Sääl surud mured kulmu päält
Ja kurbust kaotad.
Sa üksi südamesse mul
Võid tulel tungida ,
Ükspäinis elu osaks sul
Ja luule laulussa.
Su pärast rõõmus on mu meel,
Su ilu imetsen:
Sust kõlagu mu kandlekeel,
Su kasuks kõnelen!
TALVEÖÖ
Jakob Tamm
Öö on selge. Kõrgel kuu.
Läige üle lume. –
Härmas seisab iga puu.
Taevaserv on sume.
Tuled paistavad siin ja sääl
säral läbisegi...
Eemalt kuulda kiunuv hääl:
rigisemas regi.
Vaikne, ilus talveilm...
Astun üle hange...
Ukse poole pöördub silm –
külm on õues kange !
KROKODILL
Karl Eduard Sööt
Singel -vingel ninaprill,
meil oli kodus krokodill,
Krokodill, ta tegi nalja,
ajas lapsed toast välja.
Tahtis toas tantsu lüüa,
meie koogid ära süüa.
Ema võttis raagus viha,
andis talle üle piha.
Krokodill siis nuttis, palus :
ära vihu, viht on valus!
Võttis oma reisipauna,
pidas halvaks külma sauna.
Kadus kiirelt üle mäe –
lapsed, eks nüüd tuppa läe!
MATKAJA
Reinhold Kamsen
Kirr, kõrr, kõrinal
Sõidan üle õue,
Virr, võrr, võrinal
Kõnnin teel kui kõue.
Piitsa plaksutan:
Nõõ, nüüd jookse ruttu!
Laulu laksutan,
Pole nukrust, nuttu.
Kirr, kõrr, kõrinal
Las nüüd hobu traavi!
Virr, võrr, võrinal
Karta pole kraavi!
Ohje hoian ma
Kindlasti kuis vaja:
Olen matkaja
Läbi Eesti raja!
RATSASÕIT
Johannes Aavik
Üks, kaks, kolm,
lendas tuhk ja tolm!
Poiste sõit käib tuhatnelja
trepilt alla, õuest välja,
nagu tuhk ja tolm.
Üks, kaks kolm!
Hoidke eest!
Läbi porist , veest!
Üle aasa, üle mäe,
kaldalt alla, läbi jõe,
läbi porist, veest!
Hoidke eest!
Üks, kaks, kolm!
Lendab tuhk ja tolm!
Läbi laane , läbi luha,
marjamaale, metsa taha,
nagu tuhk ja tolm.
Üks, kaks, kolm!
ÕHTU
Helgi Muller
Tulid järvelt kalurid
vatijoppides.
Soomus läikles säärikuil,
kalad kottides.
Jalgades veel tuuleõõts,
näod parkund ees.
Nii nad läksid vaikides
mööda maja eest.
Nagu hõbedane särg
nende taha jäi
pikast päevast puhkav järv,
valget vaikust täis.
AHNEPÄITS
Heljo Mänd
Kord elas ahne harakas ,
kes oli väga varakas.
Tal oli pesa asju täis,
kuid veelgi otsimas neid käis.
Ei varastanud ta, ei-ei!
Vaid kohe lihtsalt leidis neid.
Miks jäeti asjad laokile
ja ukse-aknad paokile!
Nii juurde kogunes tal koli ,
et lõpuks endal kitsas oli,
jäi ilma ulualusest,
kuid harakas ei hoolind sest.
Siis tuli külm ja varbaid pures,
tuul kibedasti nahutas.
Ent temal oli ainult mure,
kuis uusi asju mahutab .
KARU TALVELAUL
Ellen Niit
Siis, kui õues sajab lund,
magab karu talveund.
Sest et karu, sest et karu
talvemõnust ei saa aru.
Mis teeks karu keset tuiske,
kui tal pole suuski, uiske,
kui tal pole kelku, saani
ega saanisõiduplaani?!
Pole karul karupükse,
kindaid , salle, tutimütse.
Vaesel metsaasukal
on ainult karukasukas.
KODUKÄIJA
Kalju Kangur
Vanaema kummutis
elab väike lummutis,
väike kodukäijalapsuke,
naljakas ja paksuke.
Vahel lükkab lahti
mõne sahtli,
piilub, ringi rabistab,
itsitab ja sabistad.
Aga mõnikord, kui öö
aegamööda kulub,
istub sahtliserval ta
ja ulub.
„Ära ulu, ole kena!“
ütleb vanaema.
Kuulatama jääb siis
kodukäija äkki,
sahtlisse poeb peitu ,
välgutades päkki.
SUUR VASTUVÕTT
Eino Sepp
Karukellad pauguvad,
külakoerad hauguvad ,
tapuritv täis lambiridu.
Aiapidu! Aiapidu!
Õhtu avab sultan Kõrvits,
nägu kumamas kui tõrvik,
pisut rasvane tal lõug on.
Aplodeerib kogu õukond.
Hernekaunad praksuvad,
hernekepid naksuvad.
Kõristades kastanjette,
astub krahvlik Kastan ette.
Elegantne reveranss.
Järgneb tomatite tants.
Paksuvõitu, munajad ,
peagi palgeist punavad.
Õunapoisid hopp ja hopp
hüppavad – seal käib galopp.
Loožis vihast sinakat
kohata võib ninakat
paksu baronessi Peeti –
temast vähe lugu peet !
Porgandite divisjon
valveseisus rivis on,
sirge iga püksiõmblus.
Näod on ülikutel tõmbund
naeratusse säravasse –
äsja sõitis väravasse,
vaevaks põlgamata kaugust,
aukülaline –August.