50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-10-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
53 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
xcruelcupcakex
Õppematerjali autor
1830. aastal kosis Puskin teisel katsel Moskva kaunitari Natalja Gontsarova. Saanud kingituseks oma isa mõisa Boldinos, oli ta sunnitud noore naisega mitu kuud järjest seal viibima, kirjutades "Väikesed tragöödiad", "Kadunud Ivan Petrovits Belkini jutustused" ja "Jevgeni Onegini" viimased peatükid. Järgmisel aastal kolis Puskin Peterburi lähistele Tsarskoje Selosse ning sai tsaari ajalookirjutajana juurdepääsu õukonnaarhiividele. Tsarskoje Selos valmis tal Onegini kiri Tatjanale, mis pani punkti peaaegu kümneaastasele tööle värssromaani "Jevgeni Onegin" kallal. 1833. aasta lõpul määras Nikolai I oma ajalookirjutaja kammerjunkruks. Seda pidas poeet lausa solvavaks, kuid kuna peres oli juba neli last, õukonnaelu nõudis raha ning teostel polnud juba tükk aega olnud minekut, tuli uhkus hingepõhja suruda. Et suurematest võlgadest vabaneda, andis Puskin trükki "Padaemanda", hingas seejärel mõne aja kergemalt ja läks järgmisel aastal erru
Onegini kiri Tatjanale Võin aimata, kuis haavab Teid Kurb saladus, mu kirjasaade, Kuis Teie põlglik- uhke vaade Nüüd vihkab vihasädemeid! Miks räägin siiski hingevalust? Mis ootan ma veel omapead, kui ainult kahjurõõmuks alust ehk annavad need kirjaread? Kord riivates te elurada ei tihanud ma usaldada te tunnet. Armast amelust mul polnud mõttestki te puhul, ei tahtnud ma ju mingil juhul käest anda vana vabadust. Veel midagi: meid lahku paiskas julm ohver, Lenski eluots... Kõik hellad alged rebis - raiskas Mu südamest siis tuskav trots. Liig võõras kõikjal, kütketeta ma õnnest mõtlesin ka nii. Õnn see on rahu. Olla prii! Oh jumal! Kuidas küll sain petta..
Proua d'Artagnan seevastu oli naine ja pealegi ema. Ta nuttis ohtralt. Ent d'Artagnan-poja kiituseks olgu öeldud, et kuidas ta ennast ka ei pingutanud, et jääda kindlaks, nagu on sobiv tulevasele musketärile, sai loomus temast siiski võitu ja ta valas hulga pisaraid, millest suure vaevaga suutis pooli varjata. Noormees asus samal päeval teele, varustatuna isa kolme kingitusega, milleks olid, nagu juba öeldud, viisteist eküüd, hobune ja kiri härra de Treville'ile. Nõuanded olid enesestmõistetavalt antud pealekauba. Taolise vademeekumiga varustatult oli d'Artagnan nii moraalselt kui ka füüsiliselt Cervantese kangelase täpne koopia, kellega me teda nii õnnelikult võrdlesime, kui meie ajaloolasekohustused tegid vajalikuks tema portree visandamise. Don Quijote pidas tuuleveskeid hiiglasteks ja lambakarju armeedeks, d'Artagnan pidas iga naeratust solvamiseks ja iga pilku väljakutseks
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks. Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi -- ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
AFORISMID 1. Ära üritagi öelda , et sul on kahju või ära ürita teha kõike õigeks . Ära raiska oma hingetõmbeid , sest on liiga hilja , on liiga hilja 2. Kõik need momendid , mis on möödunud me üritame neid tagasi saada ja neid olematuks teha . 3. Ennast korrateski saab olla kordumatu isiksus! 4. Iga kõrkuse taga on oma nõrkus. 5. Kes julgeb ennast kõverpeeglist vaadata, sellele inimesele ei ole ka põhjust näpuga näidata. 6. Taganejagi komistab ja enamasti oma saamatuse otsa. 7. Tulijat iseloomustatakse välimuse põhjal, minejat tegude järgi. 8. Iseloomujooned vajavad soodsat pinnast, et täies hiilguses õide puhkeda. 9. Kergem on näidata näpuga teise inimese kui iseenda peale. 10. Hing saab kergesti täis, rahakott aga mitte kunagi. 11. Enesekiitust ei pea teostama alati kiituse vormis. 12. Mida vähem on meil vigu, seda paremini saame nendest aru ja julgemini oleme valmis neid ka teistele tunnistama. 13. Soovide täit
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid