Keskaeg (1)

Keskaeg
5. – 13. sajandini, aastat 501-1496. Seda ajastut on nimetatud ka pimedaks ajastuks, sest teadlased arvasid, et tsivilisatsiooni lõpp tuli Rooma hävinguga. Sellel perioodil peeti ususõdu. Euroopas sõlmiti igasugu sõjalisi liite ja hakkas tekkima rahvuslus . Euroopa kaupmeestel avanes võimalus rännata kuni Hiinasse. Keskaja lõpuks kujunes kõigile, kes vähegi lugeda oskasid, hariduse saamise võimalus. Tekkisid kloostrikoolid, ülikoolid ja konservatooriumid. Kloostrikantorid olid muusikahariduse juhid, kloostrites kirjutati ja säilitati liturgilisi tekste ja laule ning suurematest kloostritest said laulukoolid. Rooma impeeriumi lagunemine tähistas keskaja algust.
Muusika
Keskajal tekib noodikiri . Enne seda tehti esimesi nootide kirja panemise katseid Hiinas. Noodikirja eelkäija- Neuma . Neuma on noodikirja märk, mis ei tähista ühte nooti või heli vaid kolmest kuni neljast koosnevat nootide gruppi. Tulid 7. sajandil.
Esimene noodijoon võeti kasutusele 10. sajandil ja see tähistas fa noodi asukohta . Viie realine tuleb kasutusele 14. sajandil. Noodikirja arengule andis tõuke trükipressi leiutamine (1404 Guttenberg). Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost. 9. – 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop .
Muusikud
Kaks tähtsat inimest varakristlikus muusikas olid Milano piiskop Ambrosius ja paavst Gregorius Suur. Ambrosius oli suur laulumees. Ta kogus lauluviise ja pani neid kirja. Gregorius Suur jätkas pärast Ambrosiuse surma tema tööd, aga kohendas ja parandas leitud viise. Kui ta suri, siis jäi kirikumuusika tükiks ajaks algtasemele.
Keskaja muusika jaguneb kolmeks:

kirikumuusika e vaimulik muusika;

õukonnamuusika. ilmalik;

rahvamuusika.
Kirikumuusika oli alati ühehäälne ja saateta. Kirikumuusikas eristati kahte põhilist laulmisviisi: 1) psalmoodia e palvelaulude laulmine kindla teksti järgi ja see pärines juudiusuliste kuninga Taaveti aegadest . Psalmoodia oli vabavärsiline, seetõttu lühike ja korrapärane. 2) hümnoodia- palvelaulude laulmine vabalt valitud tekstile .
Ilmalik muusika meieni on säilinud vaid väheste näidete põhjal. Rohkem on säilinud õukonnamuusikat. Rahvamuusikat peeti ülikute poolt patuseks, selle üle oli range kontroll ning see ei tohtinud sattuda trükki.
Keskaja vaimulik muusika
Gregoriuse laul (koraal). Paavst Gregorius määras keskajal kindlaks jumalateenistuste korra. Iga päev toimus peamine jumalateenistus- missa . Lisaks sellele 8 tunnipalvus . Missa osad jagunevad ordinaariumiks ja propriumiks. Proprium - laulus muutuv tekst vastavalt kiriku aastatähtpäevadele. Ordinaarium- muutumatu tekst. Kirikuaasta oli jagatud kolmeks perioodiks :

jõulupühade aeg (detsember- veebruar)

ülestõusmisperiood (märts-mai)

kiriku aastapühadeta aeg (juuni-november)
Gregoriuse koraal on ühehäälne, taktimõõduta, vabalt hõljuv rütm jälgib ladinakeelset proosateksti . Laulu esitajateks võib olla üks vaimulik, aga ka koorisolist, lauljate grupp, või koor.
Missa viidi lõpule 14. sajandiks.
Esimesed näited mitmehäälsest kirikulaulust on pärit 10. sajandist. Ainus sellest ajast teadaolev mitmehäälsuse tüüp on organum- saatehäälte kaasalaulmine gregoriuse koraalile. Tüübid: burdoon (kõige klassikalisem), parafoonia- saatehääl oli kvardi või kvindi kaugusel aga oli kas aeglasem või kiirem.
Keskaegne ilmalik laul
Vanimad säilinud ilmalikud laulud olid kangelaslaulud (muinasrahvaste pärimuslike saagade ainetel ). Need olid pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest. Sellistest poeemidest kuulsaim on prantsuse eepos „ Rolandi laul“, mis meieni jõudis 11. sajandi lõpul. Kõige enam on tänaseks säilinud keskaegsed rüütli laulud. See sai alguse 11. sajandi lõpul Prantsusmaal. Rüütli laulikutel olid ka oma nimetused. Prantsusmaal trubaduurid ja truväärid, Saksamaal minnesingerid ja Venemaal skomorohhid. Rüütlilaulude peamisteks teemadeks oli armastus (südamedaamikultus, Neitsi Maarja teema) ja kuulsaim rüütlilaulik oli Adam de la Halle . Laulikud võisid olla erinevatest seisustest, töötada õukonna teenistuses või rännata ringi. Alates 13. sajandist koondusid rändlaulikud tsunftidesse ning said linnamuusikutena tööd ja leiba linnakapellides.
Pillid ja pillimuusika keskajal
Umbes 9. sajandil hakkas pillide kasutamine domineerima ka kirikumuusikas. Levinum pill oli siin orel , samuti portatiiv- see on ühe käega mängitav ja kaasaskantav orel. Keelpillidest kasutati fiidelit ja rebekki. Fiidelist areneb hiljem välja viiul . Näppepillidest oli kõige iseloomulikum harf ja lauto . See oli 16. – 17. sajandil levinumaid pille. Pillid mängisid ka tantsumuusikat, üks varasem tantsuvorm oli estampii .
10. sajandist on pärit esimesed näited mitmeehäälsest kirikulaulust. Esimest mitmehäälset kirikulaulu nimetati organumiks (saatehäälte kaasalaulmine gregoriuse koraalile). Kõige tuntumad organumite kirjutajad on Leonius ja Perotinus . Leoniuse organumid olid 2-e häälsed ja Perotinusel 3-4 häälsed. 13. sajandil ilmus organumi kõrvale motett. See on kõige olulisim mitmehäälsuse vorm. Gregoriuse koraalile, mis oli alumine ja ladina keelne, hakati ülemises hääles kasutama prantsuse keelset ilmalikku teksti. Niimoodi tekkis olukord, kus üheaegselt kõlas 2 erinevat teksti. Sellega seoses keelati 13. sajandi lõpus motetid kirikus ära. Siit peale muutus motett ilmalikuks lauluvormiks kuni ta 15. sajandil kirikusse tagasi jõudis.