Leidsid 23 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Keskaegne riietus.". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
riie, vöö, kangas, vill, keskaeg, kleiti, ehte, riideid, kleite, kanti, kangast, kael, kindad, vaimulikud, riidest, daam, pükse, kuub, jalatsi, aksessuaarid, varjul, aadlikud, puuvill, peenike, mantel, pulmakleit, jume, daamid, kinkis, siid, villane, rõivad, kirik, parfüüm, ehted, ehete, kamm, rippus, kinnas, kindaid, linase, kuube, värvilkandmist sai keskajal võrrelda patuga või auahnsusega. Rangelt oli määratud ka riietus tsunftides, raadi liikmetel, arstidel, juristidel jne. "Te peate hästi ja korralikult riides käima, et teie naised ja lapsed teid armastaksid ja teie kaaskondlased teid kalliks peaksid. Peab kandma riietust ja varustust, mille pärast auväärsed inimesed teid ei süüdistaks liialduses ega noored tagasihoidlikuses."(Louis Püha). Kallimaid riideid võisid kanda kõrgemast seisusest isikud ja madalamast seisusest isikud kandsid tavaliselt odavaid riideid. Mida eredam oli rõivaste materjal ning mida pikem kuub, seda rikkama inimesega oli tegemist. Keskaja mood muutus väga aeglaselt kuna riided olid kallid ja neid pärandati põlvest põlve. Kui riideid ei olnud pärandatud tuli valmistada kodus endale ise riided või osta. 3
1. Vaimulikud inimesed, kes palvetasid 2. Rüütlid inimesed, kes sõdisid 3. Talupojad inimesed, kes kündsid Ristisõdade käigus õpitakse tundma noorte islamiriikide kultuuri ja tuuakse Euroopasse araabia numbrid, nööbid ja teadmisi meditsiinist RIIETUS Keskajal olenes ro ivastus kandja seisusest, elukutsest ja moest. Mood muutus va ga aeglaselt Varasemale keskajale on omane pikk sirgelõikeline särk Keskaja ro ivastus oli mitmekihiline Mida rikkam mees oli, seda rohkem pani ta riideid u lestikku selga. Pealmise ru u saba pisteti vo o vahele, et ka alumine riietus va lja paistaks Ka naised kandsid mitmekihilst riietust. Katmata ihu na itamist peeti suureks eksimuseks No opide asemel kinnitati ro ivad po orade, sidumispaelte vo i so lgedega Va ga oluline oli vo o Taskud ilmusid alles keskaja lo pul Hoopis va hem ta helepanu po orati ihupesule, kui seda u ldse kanti. Alussa rk oli pa evane riietusese. Oo sel vo eti sa rk seljast ja magati alasti. Alles 16
Oma ettekirjutused tegi ka kirik ja see nõudis keha kinnikatmist, mitte paljastamist. Kõige tähtsamateks aksessuaarideks said keskajal kindad. Kindad pidid otsustama elu ja surma küsimuse. Kõige suurem solvang oli teist inimest lüüa kindaga. Seda sai lunastada ainult veri. Kinnas oli ka üks tähtsaimaid armupante. Kui daam ulatas oma väljavalitule kinda võis too tema tunnetes kindel olla. Armupandiks saadud kinnas kinnitati vöö või kiivri külge, et see tooks rüütlile lahingutes õnne. Kindaid hakati kasutama nii palju, et XII sajandil loodi Prantsusmaal oma kindameistrite tsunft. Kindaid kanti isegi süües ja nende peale pandi sõrmuseid. Jalanõud olid keskajal poolkinnised, värvitud nahast, pehme talla ja terava ninaotsaga. Kui ilma tõttu oleksid jalanõud mustaks saanud eelistati näiteks poristel tänavatel käija ilma jalanõudeta.
kaetud vannis. Roosid, tulbid ja viinamarjad on esimesed taimornamendid, mis kooti ka riietesse sisse. Lisaks kasutati ka tikandit, mis tugevdas õmblusi Jalatsitest levisid pika ninaga n. ö. nokk-kingad või saapad. Õukondlaste jalatsid olid kaunistatud mitmevärviliste nahatükkidega, karusnahaga, paeltega RIIETUS NAISED Naiste rõivastus muutus plastiliseks ja graatsiliseks. 12. saj. alguses kandsid naised väga liibuva pihaosaga kleiti. Alates puusajoonest on seelikuosa laienev. Laiendamiseks õmmeldi seelikuosale vahele kolmnurksed kiilud. Varrukad olid alt tugevasti laienevad ja nii pikad, et nendest moodustus slepp. Vahel seoti varrukate pikad nurgad sõlme. Pea kaeti ovaalse linikuga. Ülerõivana kanti poolringikujulist keepi 12. saj. keskel levis ka naisterõivana bliaut. Alusrõivana kanti kaelusest kroogitud alussärki. see paistis bliauti kaelusest. Bliauti pihaosa pidi olema väga liibuv ja suurema
Kloostrireeglites oli kostüüm üksikasjalikult ette kirjutatud. See polnud nii mitte luksuse pärast, vaid andis au ordu jaoks. Iga uus ühiskondlik kategooria kiirustas endale kostüümi valmistama. Erilist tähelepanu pöörati aksessuaaridele, mis määravad seisuse, ehk mütsile ja kinnastele. Rikkad rõhutasid oma riiete luksust ja kvaliteeti. Kuningas Edward III poolt läbi läinud seadustega võisid ainult kuninglikust soost kodanikud kanda kuldehetega kaunistatuid riideid ja kanda punakasviolettset siidi. XIII sajandi lõpus ilmusid Prantsusmaal ja Itaalias luksusevastased seadused. Need olid tugevalt seotud majanduskriisi ja ühiskondlike muudatustega. Väärtuslikud loorid keelati madalamate klassi naistele. Keskaja mood muutus iga kuninga ja kuninganna troonile astumisega. ,,Te peate hästi ja korralikult riides käima, et teie naised ja lapsed teid armastaksid ja teie kaaskondlased teid kalliks peaksid
Samas on ka igal värvil olemas oma tähendus: VALGE tähendas süütust, ROHELINE lootuse ja armastuse tärkamist, KOLLANE õnnelikku armastust, SININE truudust, PUNANE armulõõma, ja võitlus valmidust. Lihtrahvale jäi sajanditeks võimalus kanda vaid neutraalsetes toonides või maarohtudega värvitud kangastest rõivaid. Kirevamast kangast särgi kant märkis juba paremale järjele jõudmist. Meelsasti kanti ka pealismantleid. Rikkamad linlased kinnitasid oma mütsidele ja kübaratele pärleid ning värvikirevaid sulgesid. Vööd olid neil kaunistatud hõbedaga, sõrmedes läikisid kallid vääriskividega sõrmused. Pesu kasutati väga vähe.Jalatsid õmmeldi nahast pehme tallaga ja kitseneva ninaga. Moenarride kinganinad olid kohati nii pikad, et takistasid kõndimist. Et hõlbustada liikumist, kinnitati kinganinad keti abil põlvest allapoole.
.......................................... .........lk 45. MuinasEgiptus. Inimkultuuri häll oli teatavisti soojades maades. Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi
.......................................... .........lk 45. MuinasEgiptus. Inimkultuuri häll oli teatavisti soojades maades. Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi
Tänu alles jäänud kujude, skulptorid on taastatud roomlaste riietuse stiil 800 e.Kr.- 476 p.Kr. Vana- Rooma rõivastus 800 e.Kr.-476 p. Kr. (hiilgeaeg 300-476 p. Kr.) 1.1 Meeste riietus Tuunika oli meessoost roomlaste rõivaese. Tuunika oli kokkuõmmeldud kahest riidetükkist. See oli lihtne käeavadega üle pea tõmmatav särk, mis tõmmati vööga keskelt kokku; tuunika ulatus tavaliselt põlvini. Sageli kanti seda tooga all. Tooga oli Vana- Rooma meessoost kodanike rõivaese, mis heideti tavaliselt tuunika peale. Umbes kuue meetri pikkune poolringikujuline valge villane kangas mässiti keha ümber nii, et vasak õlg sai kaetud, parem õlg ja käsi jäid aga vabaks. Palluma on aga vabama mähkimisviisiga. Paenula on keep mida kasutati halva ilma korral. Lacerna kreeklaste chalamisiga sarnane keep. Dalamaatika on varrukatega T- kujuline tuunika. 1
Tänu alles jäänud kujude, skulptorid on taastatud roomlaste riietuse stiil 800 e.Kr.- 476 p.Kr. Vana-Rooma rõivastus 800 e.Kr.-476 p. Kr. (hiilgeaeg 300-476 p. Kr.) 1.1 Meeste riietus Tuunika oli meessoost roomlaste rõivaese. Tuunika oli kokkuõmmeldud kahest riidetükkist. See oli lihtne käeavadega üle pea tõmmatav särk, mis tõmmati vööga keskelt kokku; tuunika ulatus tavaliselt põlvini. Sageli kanti seda tooga all. Tooga oli Vana- Rooma meessoost kodanike rõivaese, mis heideti tavaliselt tuunika peale. Umbes kuue meetri pikkune poolringikujuline valge villane kangas mässiti keha ümber nii, et vasak õlg sai kaetud, parem õlg ja käsi jäid aga vabaks. Palluma on aga vabama mähkimisviisiga. Paenula on keep mida kasutati halva ilma korral.
Tehnika arenemine tõi uuendusi ka rõivastus- ja moeküsimustes. Väga tähtis oli õmblusmasina leiutamine ja selle kasutusele võtmine 19. sajandi keskpaigas. See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Nüüd muutusid lõiked lihtsamaks ja rõivad odavamaks. Naiste rõivad muutusid uuesti toredamaks. Lai krinoliin, mida hakati kandma 19. sajandi 20. aastatel, paisus veelgi kaharamaks. Peokleidid olid avara dekolteega, päevakleidid aga kinnise kaelusega. Palju kanti ehteid, sest väärismetall ja kalliskivid muutusid üheks kapitali paigutamise viisiks. Mood hakkas kiiremini vahelduma. Seda dikteerisid suured moemajad, mille hulgas said juhtivaks Pariisi moekunstnikud ja firmad. Juba 1830. aastast peale oli mõnes Pariisi poes müüdud valmisrõivaid. Pariisis oli moodi läinud ajaviide nimega shopping. Suurt elevust tekitas esimeste kaubamajafe avamine Pariisis.
rõivaosadel pitsi, linte, lehve, tikandeid, nööpe. Rõivad valmistati tavaliselt mustrilisest brokaadist või atlass-siidist. Väga oluline oli luksuslik aluspesu, mis kohati paistis pealisrõivaste alt. Dekoltee oli julge ja sügav. Sai kombeks kanda erinevatel elujuhtudel erinevaid rõivaid: ballikleidid, jalutuskäigukleidid, buduaarirõivad, kodukleidid, jahirõivad jne. Muutusid materjalid ja kaunistused. Rasket sametit ja jäika brokaati hakkasid asendama siid ja pits. Kleite õmmeldi peamiselt Prantsusmaal toodetud siidist ja brokaadist, neid kasutati kogu Euroopas. Levinud olid ka sinine ja purpurne kalev, õhukesed kitsevillased kangad, trükitud puuvillased ja linased kangad. Eriti moodsad olid pitsid, need võisid olla valged, mustad, hõbedased või kuldsed. Kõige levinumad olid nõelpitsid. Rohkesti kasutati ka mustrilisi ja helkivaid atlasslinte. 3
sotsiaalset kuuluvust. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranzikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei ole veel peakatetel märkimisväärset rolli. Kanti kolmnurkseid triibulisest riidest rätte, mis seoti nii, et nad moodustasid korrapärase voldistiku. Vaarao pere liikmed kandsid ühelt küljelt all rippuvat jämedat patsi ja sinise-kollasetriibulist rätti, mida tohtisid kanda ainult nemad. Vaarao peakate oli Ülem-Egiptuses valge suhkrupeakujuline ja Alam-Egiptuses 4
Moekas oli väike piht, suur rind ning varrukad, mis nägid välja nagu herilasepesad. Liivakellakuju muutus pärast 1897. aastat rohkem S-kujuliseks, mis oli moes 1897.-1908. aastani (Lisa 1). See muutus tuli pikematest korsettidest, mis toetasid selgroogu ja alakõhtu. Selle aja kleit oli suuresti mõjutatud Naisõiguslike liikumiste poolt, kus naised tahtsid olla meestega võrdsemad ning olla lubatud valimistel osaleda. Kujundati üha mugavamaid ja kergemaid kleite. Kergus tulenes ka materjalidest, mis muutusid rohkem naturaalseteks. Pärast 1908. aastat muutus naistekleit rohkem vertikaalseks kui S-kujuliseks. Korsett hakkas asenduma rinnahoidja või muude alusriietega. (Maginnis) Materjalidena kasutati looduslikke materjale, nagu näiteks lina, puuvill, vill ja siid. Samas tuli nende kõrvale ka kunstsiid, mis leiutati 1910. aastal. Raskemaid materjale kasutati päevaste riiete puhul, kergemaid õhtu- ja vabaajakleitide puhul
Sisukord 1. Sisukord 2. Sissejuhatus 3. Eesti keskaeg / Söök ja jook 4. Söök ja jook 5. Elu keskaegses linnas 6. Elu keskaegses linnas / Keskaegne riietus 7. Keskaegne riietus / Hügieen, haigused ja arstiabi 8. Hügieen, haigused ja arstiabi / Teater ja müsteeriumid 9. Teater ja müsteeriumid 10. Teater ja müsteeriumid 11. Kokkuvõte 12. Materjal 1 Sissejuhatus Keskajaks nimetatakse ajalooperioodi, mis jäi vanaaja ja uusaja vahele
Nagu meie poodides müüdud Värnitsa värvid. Brrr. Ilus oli kui otsaesine oli 1/3 näost. Kel vähem raseeris otsaesise paljamaks. Nina pikk ja kitsas, suu pisike ja korallpunane, rääkides paistab vaid 4-5 hammast, rüht sirge, paks ei tohi olla, liig peen ka mitte. Et pikkus oleks sobiv kanti puidust kombasid Veneetsias. Esimene versioon kontsakingadest siis. Itaalias oli palju linnriike ja valitsejateks olid kaupmehed. Seega ka mood oli rikka kaupmehe ja pankuri mood. Rikkus ei ole päritud vaid ise
Põhjahantidelt on nõgeseriide valmistamise kohta vähe andmeid, nad vahetasid seda lõunahantidelt põhjapõdranahkade vastu. Juba mitu sajandit tagasi vahetasid handid kanepist või villast, hiljem ka puuvillast riiet ka tatari ja vene kaupmeestelt. Tänapäeval kasutavad handid nii traditsioonilisi kui ka ostetud või nende eeskujul valmistatud rõivaid ning viimaseid rohkem kui traditsioonilisi rõivaid. Traditsioonilistest rõivastest kannavad naised kleite, rüüsid, kalevikuubesid, 6 kasukaid ja jalanõusid. Kleidid, rüüd ja kalevikuued on sageli aplikatsioonide ja helmestega kaunistatud. Kasukaid õmmeldakse kõige sagedamini põhjapõdranahast, vähem põdra-, jänese-, orava- ja lambanahast. Põhjapõdranahksed kasukad kaunistatakse tumedamatest ja heledamatest nahatükkidest ja värvilistest riidetükkidest kokku õmmeldud ornamendiribadega
koopiate kujul. Asjatundjate arvates on kõige täpsem nende seas Jaapanis 1993. aastal ehitatud 55 meetri pikkune Date Maru (Hispaania galeooni San Juan Bautista koopia), mis praegu seisab Ishinomaki sadamas. 1.3.MAAILMA TUNTUMAD MERESÕITJAD JA NENDE RETKED VIIKINGID Riietus Nagu enamik inimesi sel ajal Euroopas, nii kasutasid ka viikingid riiete valmistamiseks peamiselt oma lammaste villa. Viikingid kandsid ka linaseid riideid. Lina kasvatati ise. Naised kudusid linast riide. See värviti mineraalide ja taimedega punaseks, roheliseks, pruuniks, kollaseks või siniseks. Meeste alusriieteks olid pikk villane särk ja pikad lapitud püksid, mida hoidis üleval vöö või kotinöör. Pealisriietena kanti varrukatega nahkvesti või kolmveerandpikkusega, peaaegu põlvini vöötatud jakki. Jalas kandsid mehed sokke ja pehmeid nahkkingi või
» päris Gisquette aralt. «Väga ilus, preili,» vastas tundmatu kõhklematult. «Mis nad siis mängivad?» küsis Lienarde. ««Neitsi Maria tarka kohtuotsust», üht moraliteed, armuline preili.» «Ah, see on midagi muud!» arvas Lienarde. Järgnes lühike vaikus. Tundmatu katkestas selle: «See on täiesti uus moralitee, mida varem pole etendatud.» 22 «See on siis teine,» ütles Gisquette, «mitte see, mida paari aasta eest legaadi sissesõidu puhul ette kanti. Seal esinesid kolm noort tütarlast, kes mängisid ... » «Sireene,» täiendas Lienarde. «Ja täitsa alasti,» lisas noormees. Lienarde lõi silmad häbelikult maha. Gisquette vaatas talle otsa ja tegi sedasama. Noormees jätkas naeratades: «Seda oli üsna lõbus vaadata. Tänane moralitee on aga eriti pühendatud Flandria printsessile.» «Kas ka karjuselaule lauldakse?» päris Gisquette. «Vuih,» ütles võõras, «kuidas seda tohib ühes moralitees? Ei maksa zanre segi ajada.
Tom, istudes kaksi-ratsa võõra poisi otsas ja tagudes teda rusikatega. «Ütle «küllalt»!» karjus ta. Poiss püüdis ainult lahti rabelda. Ta nuttis, peamiselt vihast. «Ütle «küllalt»!» Ja materdamine käis edasi. Lõpuks kuuldus võõralt poisilt allasurutult «küllalt», ja Tom laskis tal tõusta, öeldes: «See on sulle õpetuseks. Teinekord vaata ette, keda sa narrima tikud.» Võõras poiss läks ära, puhastades riideid tolmust, nuuksudes ja nuusates. Aeg-ajalt vaatas ta tagasi, raputas pead ja ähvardas, mida ta kõik teeb Tomile «järgmine kord, kui ta tema kätte saab». Tom ainult irvitas seepeale ja pöördus ülevas meeleolus minema. Niipea kui ta oli keeranud selja, kahmas võõras poiss maast kivi, virutas talle sellega abaluude vahele ja pistis siis ise antiloobi kürusega plagama. Tom ajas reeturit taga kuni selle koduni ja sai niiviisi teada, kus ta elas
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda oleks kergem teda läbi müksleva inimmurru suruda. Varsti leidis ta enda jaamahoone seina äärest. Siia laskis ta kasti langeda, et pisut aru pidada ja inimvoolu hõrenemist oodata. See oli õnnelik tegu, sest siin oli tal juht tähele panna, et temast mööda kanti hullemaid ja suuremaidki kaste, kui tema oma oligi. Sellest sai ta südant: haaras kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma. Kui Indrek jaamahoonest läbi tema esisele jõudis, oli suurem hulk juba lahkunud. Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus, piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis: ,,Kulla noorhärra, kas sõidame?"
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
annaabi.ee 
