Kelle sõna on õige, kelle sõna on vale (0)

Kelle sõna on õige, kelle sõna on vale?
Meedia on tänapäeva maailmas väga tavaline. Ei kujutaks ju keegi ette hommikut, kus uudised ühtäkki vaikiksid, ajalehed jääksid saabumata ning internetki oleks ühenduseta. Infosulg oleks täielik. Loomulikult järgneks sellele kohe suur pahameelelaine – kuidas julgetakse ära võtta midagi, millele meil on õigus. Kuid kas meediavabadus on ikka inimõigus?
Eesti vabariigi põhiseadus kätkeb endas lõiku, mis kinnitab, et sõnavabadus on iga inimese õigus, mida piirab vaid teiste paragrahvidega seonduv . Nii ei tohi teisi laimata ega avaldada väärinformatsiooni, samuti ei tohi avalda riigisaladusi või riigi julgeolekut ohustavaid materjale. Meediavabadus võiks ideeliselt olla sama lai mõiste nagu sõnavabadus, see võiks olla isegi inimõigus. Soome õigusteadlane Sakari Huovinen on aga seisukohal, et kui sõnavabadus loob põhja arutelule, siis meedia peab seda ka tõlgendama ja piire tajuma. Seega, mida võib rääkida, seda ei peaks mitte alati kirja panema , sest see võib kedagi solvata. Taani meedias on korduvalt avaldatud karikatuurid Allahist, mis islamimaades palju viha põhjustasid. Taanlaste enda meelest oli tegu süütu huumoriga, mis ei oleks pidanud kellegi õigustunnet riivama. Seltskonnas tihti esinev nali oli lihtsalt ajakirjas kujutatud. Solvang oli aga suur - moslemid tulid tänavatele, toimusid mässud, põletati lippe, ähvardati terrorismiga. Noomiti ka Taani valitsust, kes oleks pidanud oma riigi ajakirjandust nii palju kontrollima, et sellised pilapildid ilmuda ei saaks. Valitsus reageeris jahedalt, sest seesugune jälgimine ja tsenseerimine ei olevat nende rida.
See aga ei tähenda, et valitsused meie eest midagi ei varjaks. Helmut Lammer on kirjutanud raamatu „Mustad uuringud: avalikkuse eest varjatud salajased katsetused “, kus ta uurib lähedalt riikide poolt tehtavaid katsetusi, alates UFO-uuringutest, lõpetades ajuimplantaatide abil kontrollitavate kloonsõduritega. Autor kirjeldas, kuidas tehti katseid takistada informatsiooni lekkimist. Inimesed, kellele on tehtud uuringuid , kardavad rääkida ning tema töö olevat tuua tõde päevavalgele. Eesti põhiseadusest lähtuvalt võiks tegu olla keelatud riigisaladuse avaldamisega, kuid kui midagi sarnast välja tuleb, ei saa rahva šokki ja üllatus enam niipea leevendust. Ei vaadatud ju hästi ka uudisele, kus kirjutati USA salajastest vanglatest, mis muuhulgas olevat olemas ka Eestis. Guillermo del Toro ja Chuck Hogan on kahasse loonud triloogia „Tõbi“. Ehkki tegu on vaid kujutelda situatsiooniga, on valitsuse võimalik reageering hästi tabatud. Kui doktor Eph Goodweather taipab, et leviv haigus, mis tappis ilma nähtava põhjuseta lennukitäie inimesi, on midagi enamat kui vaid haigus, keeldub nakkuskeskuse juhtkond avalikkust teavitamast, paludes mehel see vaikselt kontrolli alla saada. Põhjendus on lihtne: „ei soovita tekitada asjatut paanikat New Yorgi inimeste seas.“
Kes otsustab, mida tohib meedias kajastada ning mida mitte? „Tõve“ puhul oli selleks nakkuskeskuse juhtkond, meie ümber olevas reaalsuses otsustavad riikide valitsused. Ideaalis on valitsus rahva poolt valitud ning esindab vaid rahva soove. Kahjuks on paljudes riikides meedia valitsuse kontrolli all, otsustades ja ette kirjutades, mida sobib avaldada. Meil mõistetakse seda ühelt poolt hukka – kuidas on see võimalik, et ei saa kirjutada seda, millest on soov kirjutada – teisest küljest on tegu sarnase situatsiooniga, mis meil endalgi – tundlikku informatsiooni, kohalikku pila, valitsuse salajasi tegevusi ja muudki analoogset avaldada ei tohi. Diskrimineerimine ja rassism on inimeste hoiakutes endiselt märgata, ometi ei kajastata seda meedias muus võtmes kui „see on halb“. Et tekiks diskussioon ja võimalik konsensus , peavad arutluses olema mõlemad pooled.
Meediavabadus on sõnavabanduse osa, kuid kõik, mis on vaba kõnelemiseks, ei tohi kajastuda meedias. Üldine põhjendus on rahva ja riikide saladuste kaitse, isiku turvalisus ja solvamise vältimine. Teisalt on võimalik ka see, et osaline tsensuur väldib ebameeldivaid olukordi ja situatsioone, kus valitsus peaks end õigustama hakkama ja riskima rahva usalduse ehk valijate kaotusega.