analüüsimeetodeid FILOLOOGIA keeleteadus SÜNKROONILINE UURIMINE selle all mõeldakse uurimise toimumise ajal kasutusel olevate keelevariantide kirjeldamist või/ja analüüsimist. Tehakse mingi ajaline läbilõige DIAKROONILINE UURIMINE arvestab ajalist arengut ja kirjeldab eri etappide keelemuutusi. Pikem ajaline periood KEELE SÜNKROONIA on keele hetkeseisund KEELE DIAKROONIA keele ajalooline areng KEELEAJALUGU diakrooniline keele uurimine AJALOOLINE KEELETEADUS rõhutab rohkem keele muutumise seaduspärasuste uurimist ARVUTILINGVISTIKA eesmärgiks on keele ehituse ja funktsioneerimise jäljendamine arvuti abil, nii et see oleks lingvistiliselt hästi põhjendatud, formaalselt arusaadav ja arvutiprogrammina teostatav ANTROPOLOOGILINE KEELETEADUS ehk ETNOLINGVISTIKA rõhutab seda, et keelt ei saa uurida lahus seda kasutavatest inimestest ja nende kultuurist laias tähenduses
Toonitatakse, et kirjanduskriitikat ei tohi segamini ajada kirjandusteadusega: "kirjanduskriitiku" nimetuse omistamine kirjanduse uurijale oleks sama ekslik nagu "grammatika- (või leksika-) kriitiku" nimetuse andmine keeleteadlasele. Sünkroonset poeetikat, nagu sünkroonset lingvistikatki ei tohi segi ajada staatikaga. Diakrooniline (ajalooline) lähenemine puudutab mitte ainult muutusi, vaid ka pidevaid, vastupidavaid , staatilisi faktoreid. Diakrooniline poeetika või keeleajalugu on ülemstruktuur, mis ehitatakse järjestikulisele sünkroonsete kirjelduste seeriale. Poeetika lahushoidmine keeleteadusest on garanteeritud vaid siis, kui keeleteaduse ala lubamatult piirata. Kaks olulisimat probleemi, mis puutuvad kokku strukturaallingvistikaga: ,,keele monoliitsuse hüpoteesi" kordamine ja "ühe keele siseste erinevate struktuuride vastastikuse sõltuvuse" probleem. Kahtlemata on iga kõneleja ja iga kogukonna jaoks oma keeleühtsus, kuid see
ühiselt koostatud ,,Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi 15241739". 1936. aastal ilmus Mägiste ,,Eesti saama-futuuri algupärast ja tarvitamiskõlblikkusest". Üheks grammatikauurijaks oli Lauri Kettunen, kes kirjutas ,,Lauseliikmed eesti keeles" aastal 1924. Uurimiskeskusi. Tartu Riiklik Ülikool. Pärast sõda: Paul Ariste, J. V. Veski, Arnold Kask. (Enamik seniseid õppejõude pagenduses) Arnold Kask ja Aino Valmet uurisid keeleajalugu, kirjakeeleajalugu, murdeid, kirjakeele vormide väljakujunemist ja murdelist tausta. (nt. kaudne kõneviis) 1960ndatel uuriti ka üldkeeleteadust, uusi suundi maailma keeleteaduses ja strukturalismi. Huno Rätsep pidas 1960. aastal strukturaallingvistika loenguid, matemaatikutel tekkis huvi masintõlke vastu. 1965. aastal loodi GGG (generatiivse grammatika grupp), kus olid tegevad Mati Hint, Haldur Õim, Ellen Uuspõld, Mati Erelt, Reet Kasik, Ülle Viks, Tiit-Rein Viitso, Arvo Krikmann,
mõtteviisi seostatakse eelkõige J.H. Herderi nimega. Keeletüpoloogia rajaja oli W. von Humboldt. Ta rajas ulatusliku kava mitmesuguste keelte uurimiseks. Võrdlev-ajalooline meetod tekkis 18. sajandil. Oluliseks tõukeks oli sanskriti keele avastamine (eurooplaste jaoks). Oletuse häälikumuutuste reeglipärasusest sõnastas J. Grimm. Idee keelkonnast ja keelepuu mudeli pakkus 19.saj. A. Schleicher. Uuema põlvkonna keeleteadlased K. Brugmann, A. Leskien ja H. Paul absolutiseerisid keeleajalugu ja arvasid, et häälikuseadused on nagu loodusseadused, mis ei tunne erandeid. Need teadlased kuulusid noorgrammatikute koolkonda. 20.saj. alguses tekkis arusaam keelest kui süsteemist. See on moodsa keeleteaduse alust. Keele kui süsteemi käsitlust nimetatakse strukturalismiks. Selle rajaja on Ferdinand de Saussure. Jan Baudouin de Courtenay kasutas esmakordselt terminit "foneem". Strukturalismi loogiline jätk on Praha koolkond, kuhu kuulusid mh Nikolai Trubetskoi ja Roman Jakobson
Selts oli esimene eesti keelt arendav ning uurib puhtkeeleteaduslik organisatsioon. Emakeele Seltsi loomise initsiaatoriks oli soomlane Lauri Einari Kettunen, Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professor aastatel 19191924. Lauri Kettuse suhe Eestiga ja eesti keeltega oli välja kujunenud juba üliõpiasaastail Helsingis, pikalt enne seda, kui ta Tartu ülikooli professoriks sai. Kettunen näitas juba väga varakult üles huvi eesti keeleuuenduste ja keelekorralduste vastu ning keeleajalugu oli tema põhiline eriala kuni surmani. Eestis on Kettuse teadustööd alati kõrgelt hinnatud olnud. Selle tunnustuse eriti suureks tõendiks on kettuse 100. Sünniaastapäeva puhul Keeles ja Kirjanduses 1985. aastal ilmunud artikkel, kus kajastati tema teeneid eesti keele murrete, kohanimede ja süntaksi uurimisel ning keelekorralduses. Juba algusest peale arvati Emakeele Seltsi põhiõlesandeks äratada huvi eesti keele tundmise, arendamise ja uurimise vastu
Eksperimentaalfoneetika meetoditega uuritud häälikud + häälikuajalugu. 1917 ,,Viron kielen äännehistorian pääpiirteet" Kolm suunda: 1) keeleuuenduslik (J. Aavik, V. Grünthal), 2) konservatiivne (J. Jõgever, K. Leetberg), 3) keelekorralduslik (J.V. Veski). 1908 Tapa keelepäev. 6 esindajat kummastki linnast. Lähtepunktiks soome keeleteadlase E.N. Setälä keelekorraldussoovitused. Põhimõtteid: normid peavad vastama keelekasutusele, olema arusaadavad ja otstarbekad. Arvesse võtta keeleajalugu, murdeid ja rahva kõnekeelt. 1909, 1910, 1911 järgmised keelekonverentsid. EKS keeletoimkond otsustas koostada õigekirjutuskäsiraamatu ja sõnaraamatu. Veski põhimõtteks otstarbekohasus, süsteemsus. 13. Andrus Saareste ja murdeuurimine. Murdegeograafiline meetodi juurutaja Eestis. Esimene suurem töö 1917. a ,,Vigala murde peajooned", esimene eestikeelne ühe murraku võrlev-ajalooline ülevaade. 1924. a doktoritöö ,,Leksikaalseist vahekordadest eesti
1958-1968 ,,Eesti keele mõisteline sõnaraamat" I-IV (ilmus Rootsis): erinevalt vormilise järjestusega sõnaraamatust, kus sõnad esitatakse tähestikulises järjekorras, on mõisteline sõnaraamat sisulise järjestusega sõnakogu. 13. Eesti keele uurimine pärast II maailmasõda: keskused, perioodid, peamised tegevusvaldkonnad. Tartu ülikool: ühine eesti ja soome-ugri keelte kateeder, juhatajaks sai Paul Ariste. Õppejõududeks J. V. Veski (tänapäeva eesti keel), Arnold Kask (keeleajalugu ja eesti keele sõnavara), Paula Palmeos (soome ja ungari keele lektor) Huno Rätsep ja tänapäeva eesti keele struktuur. Tema doktoriväitekiri tänapäeva eesti keele lausetüüpidest on tänaseni üks põhjalikumaid eesti keele süntaksikirjeldusi. Huno Rätsep ja eesti keele sõnavara ajalugu: uuris põhjalikult laensõnade kihte ja sõnade etümoloogiat. Mati Erelt: keeletüpoloog. Uurimissuunad mitmekesised ja rahvusvahelised sidemed tugevnenud Helle Metslang
1879 esimene foneetikaülevaade: kvantiteedisüsteem, k, p, t ja g, b, d suhted; fonoloogiline lähenemine: tähendust eristavad opositsioonid. Raamatu nimi, autor? Paul Ariste. 1930nd. artikulatoorne foneetika. Saareste kutsus uurima soome-ugri keelte fonoloogilisi süsteeme; 1938 Ariste Gentis foneetikakongressil ettekanne kvantiteedikeelest. Häälikute ja diftongide pikkused eristavad tähendusi 1939 doktoriväitekiri ,,Hiiu murrete häälikud" Keeleajalugu, kirjeldav ja eksperimentaalne uurimus, fonoloogilised opositsioonid. III välte intonatsioonikurv. 1946 ,,Eesti foneetika" (sisaldab ka fonoloogiat) 1950.-1970nd. täiendatud kordustrükid ,,Eesti keele foneetika". Foneetikas 1960nd. uusi uurijaid, KKI eksperimentaalfoneetika labor: Georg Liiv, Arvo Eek, Mart Remmel. Häälikute akustilised uuringud. Remmel 1975 foneemisüsteemi kirjeldus. Hille Pajupuu: diftongid. Estonian Papers in Phonetics 1972-1985.
häälikuid, häälikuajalugu. Kirjakeele arendamine 20.saj esimesel poolele 3 suunda: 1) Keeleuuenduslik (Aavik, Grünthal) 2) Konservatiivne (Jõgever, Leetberg) 3) Keelekorralduslik (Veski) 1908 Tapa keelepäev: · 6 esindajat kummastki linnast · Lähtepunktiks soome keeleteadlase keelekorraldussoovitused · Põhimõtted: normid peavad vastama keelekasutusele, olema arusaadavad ja otstarbekad. Arvesse võtta keeleajalugu, murdeid ja rahva kõnekeelt. · 1909, 1910, 1911 järgmised keelekonverentsid · EKS keeletoimkond otsustas koostada õigekirjutuskäsiraamatu ja sõnaraamatu · Veski põhimõtteks otstarbekohasus, süsteemsus. 1913 ,,Eesti kirjakeele edasiarendamise teedest" · Keel kui elusolend: tärkab, areneb, kasvab, varistab jääke maha, suureneb, tiheneb. Rändab, kuni teda vajatakse. · Sõnavara rikastamine · Keele arendamise alused keeles endas
Logopeedia - keele- ja kõnehäirete uurimine Sünkrooniline uurimine selgitab probleemi teatud ajahetke seisukohalt, teeb ajalise läbilõike, võtmata arvesse ajahetkeni viinud ajaloolist arengut. Tavaliselt mõeldakse selle all uurimise toimumise ajal kasutusel olevate keelevariantide kirjeldamist ja/või analüüsimist. Diakrooniline uurimine arvestab ajalist arengut ja kirjeldab eri etappide keelemuutusi. Keele sünkroonia on tema hetkeseisund, diakroonia on ajalooline areng (keeleajalugu). Foneetika - kõne häälikuline aines ning selle tootmine ja tuvastamine. Iseloomulikuks teemaks on maailma keelte hääldusressursside kirjeldamise süsteemi loomine, mis paneb aluse lingvistiliselt motiveeritud keeleteadusega tegelemisele. Etnolinvistika e antropoloogiline keeleteadus - rõhutab, et keelt ei saa uurida lahus seda kasutatavatest inimestest ja nende kultuurist laias tähenduses.
• On tunda, et noorgrammatilisus hakkas ärritama. Pidas ka kursuse keelegeograafiast, mis tol ajal oli suurmood prantsuskeelses lingvistikas. Strukturalismi põhitõed: • Keel on autonoomne märgisüsteem (võrdlus malega), üksikfakti tuleb alati uurida süsteemi kui terviku seisukohast. (nt me ei saa uurimust kirjutada lihtminevikust, kui me ei tea midagi olevikust, minevikust, täisminevikust) • Keeleteaduse tuum on sünkrooniline(keeleajalugu arvestamata) keele uurimine, diakroonilised argumendid ei ole sünkroonilises uurimuses vastuvõetavad. • Keel on sotsiaalne nähtus. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keel on struktuur, kõne selle väljendus. • Keele struktuuris on süntagmaatilised (assotsiatiivsed) ja paradigmaatilised suhted. • Keelestruktuur on tasandiline (süntaks, morfoloogia, fonoloogia) Ferdinand de Saussure’i mõtteid keelest
annaabi.ee 
