KATK - Camus (9)

Katk algas kevadel mai alguses.
Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata. Kujutleldagu vaid meie väikse, seni nii vagase linna jahmatust. Mõne päevaga oli ta roopast välja paisatud nagu terve inimene, kes lööb äkki vistrikke täis.
Arst Bernard Rieux – aitas katku epideemia ajal tervet linna. Ta ei kartnud, et võib ise ka nakatuda.
Isa , preester Paneloux
Ajakirjanik Raymond Rambert oli jäänud lõksu linna, sest ta oli Oranisse ainult artiklit kirjutama tulnud ja ta armastatud oli jäänud Prantsusmaale. Algul pöördus ta ametnikke poole, et tehtagu talle erand, kui see ei õnnestunud. Siis sai ta sõbra Cottardi kaudu tuttavaks salakaubavedaja, kes omakorda teadis kaht valvurit, kes oleks Rambertile abiks. See plaan aga venis ning lõpuks kui oli aeg lahkuda, otsusta ajakirjanik linna jääda ning haigeid abistama hakkata.
kantseleiametnik Joseph Grand
Härra Cottard/püüdis end üles puua – lõppuks laseb end maha
kirjanik Tarrou – suri lõpuks katku
Tulge sisse, poosin end üllesse.
Rottide invasioon on lõppenud.
Kojamehe surmaga just nagu lõppes murettekitavate ajamärkide periood ja algas uus, mitmeti raskem etapp, kus esialgne üllatus kasvas vähehaaval kabuhirmuks.
Küsimus: kuidas seda teha nii, et aega kaotsi ei läheks? Vastus: tajuda seda kogu ta pikkuses. Mis viisil? Veeta päevi hambaarsti ooteruumis ebamugaval toolil; viibida pühapäeva pärastlõunal koduss rõdul; kuulutada ettekandeid tundmatus keeles; otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid ja need püsti seistes läbi sõita; seista teatrikassa ees piletisabas ja jätta siis etendusele minemata, ja nii edasi ja nii edasi... (Tarrou)
Linna(Oran), mis lamas nagu teokarp kiltmaal,omamata õiget väljapääsu merele, valdas sünge roidumus. Nende krohvitud müüride vahel, tolmunud vaateaknaist ääristatud tänavail, määrdunudkollastes trammivagunites tundsid inimesed end veidi nagu taeva vangidena.
Ajakirjandus , mis rottide afääri puhul nii sõnaohter oli olnud, ei rääkinud nüüd midagi, sest et rotid surevad tänaval, inimesed aga oma toas. Ja ajalehed tegelevad üksnes tänavaga.
Sõna „katki“ oli esimest korda välja öeldud. (Seda oli teinud arst Rieux, kuigi ta ei tahtnud seda eriti uskuda , sest kõik ju teavad, et see on läänemaailmast kadunud.)
Jah, kõik teavad seda peale surnute!
Kui puhkeb sõda, siis ütlevad inimesed: „See ei saa kaua kesta, see on liiga ogar.“Ja sõda kahtlemata ongi ogar. Aga sellegipoolest kestab ta edasi. Ogarus on alati agressivne.
Loodusõnnetust ei saa mõõta inimese mõõdupuuga. Seepärast ütlevad inimesed, et loodusõnnetus on ebareaalnem et see on halb unenägu, mis saab otsa. Ent mitte alati ei saa ta otsa, habades unenägudes saavad otsa inimesed, ja esimeses järjekorras humaanse inimesed, sest nad ei ole ennast valmis seadnud.
Nad uskusid, et nad on vabad, aga keegi ei ole iialgi vaba, niikaua kui on õnnetus.
Ja seejärel vaibub katk peagi, sest ta ei oska mõtelda, või vähemalt mitte õigesti mõtelda.
Suured õgivad alati väikeseid.
Päike imes tuhjaks viimastest sadudest tekkinud loigud.
Prefekt saatis Rieux-ile kirja: „Kuulutage välja katkuseisukord. Sulgege linn.“
Ja sel minevikulgi, millele nad lakkamatult mõtlesid, oli ainult kahetsuse maik . --- Nad põimisid äraolija kõigisse oma möödunud elu sündmustesse, ja see, mis nad tollal olid olnud, ei suutnud neid rahuldada.
Nördinutena oma olevikust, vaenulikena oma mineviku vastu ja ilma tulevikuta sarnanesime me väga nendega, keda õigus või inimeste viha sunnib elama trellide taga.
Aga kui see oligi vangipõli, siis enamikul juhtumeist oli see vangipõli omaenda kodus.
Nii läheb see kõigiga: abiellutakse, armastatakse teineteist veel natuke, tehakse tööd. Töötatakse nii palju, et unustatakse teineteist armastada.
„Teile on see kõik abstraktsioon.“ Kas sai siis tõesti abstraktsiooniks nimetada neid pikki päevi haiglas , kus katk oma õgardlikku nälga kustutas...Jah, õnnetuses on osake abstraktsiooni ja ebatõelisust. Aga kui abstraktsioon hakkab ähvardama teie elu, siis tuleb selle abstraktsiooniga tegemist teha.
Aga seal, kus ühed nägid abstraktsiooni, nägid teised tõde.
Isa Paneloux:“Kui katk teid täna puudutab, siis tähendab see, et on tulnud aeg järele mõtelda. Õiged ei pruugi seda karta, aga kurjadel on pühjust väriseda. Universumi mõõtmatus rehes peksab issand nuhtluse halastamatu koot inimlikku nisu, kuni kõlkad on ivadest eraldatud...Liiga kaua on see maailm kurjaga sobimuses olnud. --- Ilma jumala valguseta oleme me nüüd juba kaua katku pimeduses.“
See oli tõepoolest niisugune aeg, kus armastatu kõige elavamalt meenus. Enne kella nelja hommikul ei tee inimesed enamasti midagi ja magavad, isegi kui öö on olnud reetmise öö. Jah, selle ajani magatakse, ja see on lohutuseks , sest rahutu südame suurimaks igatsuseks on armastatud olenidga lakkamatult koos olla, või kui tuleb lahusoleku aeg, siis matta see olend unenägudeta unne, millest ei tahaks ärgata enne jällenägemise päeva.
Päike ja katk tuhmistasid kõik värvid ja peletasid minema rõõmu.
„Ma olen liiga kaua töötanud haiglates, seepärast ei saa kollektiivne karistuse idee mulle kuidagi südamelähedane olla.“---„....,et katkul on oma hüved, et ta avab silmad, paneb järele mõtlema.“ --- „Kui saa aganäed häda ja valu, mida katk toob, siis peab olema hullumeelne, pime või argpüks, et temaga leppida.“
Kõik halb, mis on maailmas, sünnib peaaegu alati rumalusest ja hea tahe võib niisama palju kahju teha nagu kurjuski, kui tarkus teda ei valgusta.
Ja igast maailma äärest, tuhandete kilomeetrite tagant katsusid tundmatud vennalikult hääled kohmakalt oma solidaarsust väljendada ning väljendasid seda tõepoolest, aga samal ajal tõestasid nad, kui kohutavalt võimetu on inimene jagama valu, mida ta ei näe.
Katku ükskõikse palge ees olid seal kõik, alates direktorist ja lõpetades viimase karistusalusega, ühteviisi hukkumisele määratud ja võib-olla esimest korda valitses vanglas absoluutne õiglus.
Katku uues staadiumis kaotasid nad ka oma mälu. Mitte et nad oleksid unustanud näojooned, aga – ja see tegi sama välja . see nägu oli kaotanud oma liha. Nad ei kandnud seda enam iseendas.
Katku alguspäevadel märkasid inimesed üllatusega, kui palju on õieti pisiasju, mis neile väga tähtsad on, kusjuures teised nende olemasolu ei märkagi, - ja nad hakkasid mõistma isikliku elu tähendust. Nüüd aga, ... nad olid sel määral katku meele, et mõnigi leidis lootust veel vaid unes ja tabasend ärgates mõttelt; tulgu buboonid ja olgu sellel kord lõpp... Selle linna asukad olid ärkvel magajad, kes pääsesid oma orjusest ainult nei harvadel hetkedel , kui nende väliselt kinnikasvanud haav keset ööd äkki lahti lõi.
Ta (Rieux)loomulik tundelisus kidunes. Ta ainsaks kaitsevahendiks oli mattuda tuimusse ja tõmmata veelgi tugevamini kinni sõlm, mis temas oli tekkinud. Ta teadis hästi, et see on ainus viis vastupanu jätkata.
(Cottardi arvamus) Inimene, kes vaevleb raske haiguse või suure muure küüsis, ei ole tarvis karta ühtki teist haigust ega muret.
(Paneloucx-i jutlus ) Peab vaid katsuma sellest õppida, mis sellest õppida on.
„Mu vennad,tund on tulnud. Peab kas kõike uskuma või kõike eitama. Ja kes teie seast söandaks kõike eitada?“
Oli lihtsalt vaja hakata jälle läbi pimeduse edasi minema – olgu või kobamisi – ja katsuda head teha.
„Mu vennad, jumala armastus on ränk armastus. See nõuab täielikku andumist ja iseenda ärasalgamist.“
(Tarrou jutustab Rieux-ile oma isast, kes oli advokaat . Miks Tarrou hakkas oma isa vihkama ? Mida ta nüüd otsib elus?Ta isa oli teda nooremas eas võtnud kaasa kohtusse. Isa, kes oli olnud kodus ahke ja leebe , muutus karmiks ja rangeks inimeseks . Tarroule see ei meeldinud, tal hakkas süüdimõistetavast kahju. Ta oli nüüd seotud tolle mehe surmas.)
Aga üle kõige huvitas mind surmanuhtluse probleem. Mul oli punapäisele öökullile võlg tasuda.
Ma lihtsalt ei tahtnud olla katkukandja. Mulle tundus, et ühiskond, kus ma elan , on rajatud surmanuhtlusele ja et tema vastu võideldes võiten mõrva vastu.
Katkulevitajatele on inimeste uni tähtsam kui elu. Ausate inimeste und ei tohi segada.
Igaüks maailmas kannab endas katku, sest mitte keegi maailmas ei ole immuunne.
Ma katsun olla süütu mõrtsukas.
Katku hingeldav rabelemine tekitas mulje, et tõbi on ise pea kaotanu, roidunud ja roopast väljas. Tal puudus nüüd see range enesekontroll ja matemaatiline täpsus, mis oli varem ta jõu allikas. --- Jäi mulje, et katk ise oli ohvri osas ja et just ta nõrkusannab vahetust nüridenenud relvadele, millega talle seni oli püütud vastu panna.
(Katku taganemise ajal haigestub Tarrou, kelle eest hakkavad hoolt kandma arst Rieux ja viimase ema )--“Tänan. Ma ei taha surra ja ma panen vastu. Aga kui mäng on kaotatud , tahan hästi lõppetada.“
-„Ei selleks et pühakuks saada peab elama. Pidage vastu!“
(Rambert kohtub oma armastatuga) Sel hetkel tahtis ta teha nii nagu kõik teised tema ümber ja uskuda, et katk võib tulla ja minna ilma inimeste südames midagi muutmata.
Nad eitasid surma lõhna, mis uimastas ka need, keda ta ei tapa, nad salgasid maha, et olime kunagi hämmeldunu rahvas, kellest üks osa iga päev kadu põletusahju kurku ja haitus rasvase suitsuna, sellal kui teine osa ahelaid kandes, võimetuna ja hirmunult oma järjekorda ootas.
Tänane öö oli aga lunastuse, mitte enam mässu öö.
(Nüüd kui katk oli läbi, inimesed mõtlevad tulevikule, mitte enam minevikule, katkule, surnutele. Kõik ununeb.) Cottard, Tarrou, kõik need mehed ja too naine, keda Rieux oli armastanud ja kaotanud, surnud või süüdlased, - kõik nad ununevad. Vanal oli õigus, inimesed on ikka ühesugused.
Rõõmustav rahvahulk ei teadnud , et katkupisik ei sure ega kao iialgi, et ta võib kümneid aastaid magada mööblis ja voodipesus, et ta ootab kannatlikult tubades ja keldrites, kohvikutes , taskurätikutes, paberipahnas, ja et tuleb võib-olla päev, kus katk inimeste õnnetuseks ja õpetuseks oma rotid üles äratab ja saadabnad surema mõnda õnnelikku linna.
Linna väravad avati jälle veebruarikuus. Katk oli Oranis valitsenud peaaegu üheksakuud.

• Inimesi on 4 sorti, kuidas kriisi olukorras käitutakse, kriis toob välja inimese päris iseloomu
  

1 – kes ei oska enam midai teha
2 – proovivad vastu hakkata
3 – kes hakkavad abistama, teise aitama
4 – need, kes lähevad kasu peale välja

• Loodus saatis inimeste katku, kättemaksuks. Rottid kadusid sama ootamatult nagu nad oli tulnud. Kättemaksuks looduse kurjalt kasutamise eest.
  Jumal tahtis puhasta maa pahadest inimestest“
  
• Inimesi on tabanud „ nuhtlus “ (Camus kasutab pr. k sõna le fléau- loodusõnnetus, häda, nuhtlus), mis sunnib inimesi selle vastu võitlema, kuid autor peab seda mõttetuks ja kasutuks, sest katkupisikuid ei saa iial hävitada. Kõik on küll kasutu ja absurdne, ent inimese suurus seisnebki selles, et kõigest hoolimata jätkatakse võitslust.