Camuse romaan „Katk“ lugu saab alguse sellest, kuidas Alzeerias
Orani linnas hakkab massiliselt rotte surema ning lõpuks saab
sellest katk. Järk-järgult saab tõvest kõike ja kõiki ümbritsev reaalsus , mis paiskab ohvrid kannatustesse, hullustesse ja
kaastundesse.
Esmalt kirjeldatakse linna inetuna, millega tutvumise tuleb tundma õppida
kuidas seal töötatakse, armastatakse ja surrakse. Omapärasem linna
juures on see, et seal on vahel väga keeruline surra, sest haige
tunneks seal ennast üksikuna ja ilma toetava abita .
l osa
Raamat algab üksiku kõledust tekitava vihjega, kuidas raamatut kõige kesksem
tegelane doktor Bernard Rieux astub ühel aprillikuu hommikul oma
kabinetist välja ja astub peaaegu peale lõpnud rotile. Algselt ta
ei osanud sellest mingit numbrit teha, mis siis et ta nägi samal
õhtul oma maja trepikojas rotti, kellel poolavatud suust tilkus
verd.
Nad uskusid, et nad on vabad, aga keegi ei ole iialgi vaba, niikaua kui on õnnetusi." Loodeti, et taud läheb üle, et ohvrite arv ei kasva suureks ja haigus hääbub, nagu ta seda alati on teinud. Paraku ei lähe nii, nagu loodetakse. Surmajuhtumeid tuleb üha juurde ning linn otsustatakse sulgeda ning kuulutatakse välja katkuseisukord. Kogu raamatu vältel on kirjeldatud inimeste erinevaid reaktsioone, tegutsemisviise ning mingil määral ka elukulgu, kui valitsejaks on katk. Kõik pidid tunnistama endale, et olukord, milles nad viibivad, ei sea mingeid eeliseid teiste suhtes nad olid ühte ja samasse lõksu püütud ja sellega tuli kohaneda. ,,Individuaalne tunne nagu lahusolek armastatud olevusest muutus juba esimestel nädalatel terve rahva ühistundeks. Ja koos hirmuga sai sellest pika vangipõlve kõige valusam piin." Keelati isegi kirjade kirjutamine, rääkimata lahkumisest või linna sissetulemisest. Katk muutis inimesi tundmatuseni:
Nad uskusid, et nad on vabad, aga keegi ei ole iialgi vaba, niikaua kui on õnnetusi." Loodeti, et taud läheb üle, et ohvrite arv ei kasva suureks ja haigus hääbub, nagu ta seda alati on teinud. Paraku ei lähe nii, nagu loodetakse. Surmajuhtumeid tuleb üha juurde ning linn otsustatakse sulgeda ning kuulutatakse välja katkuseisukord. Kogu raamatu vältel on kirjeldatud inimeste erinevaid reaktsioone, tegutsemisviise ning mingil määral ka elukulgu, kui valitsejaks on katk. Kõik pidid tunnistama endale, et olukord, milles nad viibivad, ei sea mingeid eeliseid teiste suhtes nad olid ühte ja samasse lõksu püütud ja sellega tuli kohaneda. ,,Individuaalne tunne nagu lahusolek armastatud olevusest muutus juba esimestel nädalatel terve rahva ühistundeks. Ja koos hirmuga sai sellest pika vangipõlve kõige valusam piin." Keelati isegi kirjade kirjutamine, rääkimata lahkumisest või linna sissetulemisest. Katk muutis inimesi
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
Kõik kommentaarid