Camuse romaan „Katk“ (0)

Camuse romaan „Katk“ lugu saab alguse sellest, kuidas Alzeerias Orani linnas hakkab massiliselt rotte surema ning lõpuks saab sellest katk. Järk-järgult saab tõvest kõike ja kõiki ümbritsev reaalsus , mis paiskab ohvrid kannatustesse, hullustesse ja kaastundesse.
Esmalt kirjeldatakse linna inetuna, millega tutvumise tuleb tundma õppida kuidas seal töötatakse, armastatakse ja surrakse. Omapärasem linna juures on see, et seal on vahel väga keeruline surra, sest haige tunneks seal ennast üksikuna ja ilma toetava abita .
l osa
Raamat algab üksiku kõledust tekitava vihjega, kuidas raamatut kõige kesksem tegelane doktor Bernard Rieux astub ühel aprillikuu hommikul oma kabinetist välja ja astub peaaegu peale lõpnud rotile. Algselt ta ei osanud sellest mingit numbrit teha, mis siis et ta nägi samal õhtul oma maja trepikojas rotti, kellel poolavatud suust tilkus verd.
Päevad möödusid ja rotid tulid karjadena tänavatele, tehastesse jne igale poole surema, 25.aprillil oli üles korjatud juba 6131 rotti, kes läksid kõik põletamisse, mõni päev hiljem oli neid juba 8 tuhat .
Ka inimesed olid juba suremisohus, nt kojamees härra Michel kellel oli 39 palavik ja kaela lümfisõlmed ja jäsemed tursunud.
Linnavalitsus ette midagi ei võtnud enne kui nägid et surmajuhtumite arv tõusis, kartsid paanika puhkemist.
Inimestel äriasjad, ette valmistused reisiks.
Hakati rotte hävitama- kanalisatsioonitorude desinfitseerimise teel mürkgaasidega ja kontrolliti rangelt joogivett. Elanikel tuli säilitada puhtus, kellel olid kirbud , nood läksid sanitaarpunkti linnavalitusse üles andma. Muuhulgas pidid omaksed arsti poolt diagnoositud juhtumist teatama ja nõustuma haige isoleerimisega eraldi palatisse.
Peale seda oli juba registreeritud 40 surmajuhtumit, prefekt otsustas tõhustada ettevaatusabinõud. Haigete isoleerimine ja registreermine olid endiselt jõus , haigete korterid tuli desinfitseerida ja sulgeda, omastele kehtestati samuti karantiin, matused otsustati linnvalitsuse tingimustel. Telliti lennukiga haiguse vastu seerumit, millest paraku jätkus vaid haigetele, levimisele sellest ei piisanud . Kui surmajuhtumit arv järsult langes, seejärel ühe päevaga 30 uut ohvrit nõudis, sai doktor Rieux telegrammi, millel seisis : „ Kuulutage välja katkuseisukord. Sulgege linn.“
II osa
Inimestele hakkas nüüd kohale alles jõudma, et see ongi karm reaalsus ja et tõesti on linn pantud karantiini ning mitte keegi ei saanud enam üle piiri lahkuda, kellegi põhjuseid ei võetud kuulmagi. Linna võisid inimesed küll saabuda, aga lahkuda enam ei tohtinud. Ka kirjade kirjutamine oli välistatud, vältimaks nakkuse edasikandmist, saadeti aint telegramm.
Sellest hetkest alates, kui katk linnaväravad sulges, olid inimesed elanud täieslikus eraldatuses, äralõigatuna inimlikust soojusest, mis aitab kõike unustada. Enamik neist oli kõigest hingest kisendanud äraolija järele, inimkeha soojuse, armastuse või harjumuse järele. Teised aga, keda oli vähem (n. Tarrou ) olid ihaldanud taaskohtumist millegagi, mida nad täpselt määratleda ei osanud, mis nende meelest oli aga ainuke ihaldusväärne hüve. Mõnikord nimetasid nad seda rahuks.
Inimeste hing lahjus niisamuti nagu nende ihugi. Katku uues staadiumis kaotasid nad mälu. Meie kaaskodanikud olid oludega kohanenud, sest midagi muud ei jäänud üle. Harjumine ahastusega oli hullem kui ahastus ise. Inimesed muutusid rahulikuks ja hajameelseks, nende pilgust paistis tüdimus. Kui nad seni olid oma kannatuse kiivalt eraldanud ühistest kannatustest, siis nüüd leppisid nad ühtesulamisega. Mälestusteta ja lootuseta seadsid nad end sisse olevikus . Õieti muutuski kõik neile olevikuks. Katk ohjli kõigilt röövinud armastuse ja sõpruse anni. Sest armastus nõuab natuke tulevikku, aga meile polnud enam muud jäänud kui oleviku hetked . Meie armastus oli veel kindlasti alles, ta oli aga lihtsalt tarbetu, raske kanda, tegevusetu meie sees, viljatu nagu kuritegu või hukkamõist.
Üks märk, Raymond Rambert , mõeldakse välja plaan põgeneda linna liituda tema abikaasa Pariisis pärast linnaametnikud keeldus tema palvet lahkuda. Ta sõbruneb mõned underground kurjategijad, et nad võivad salakaubana teda linnast välja. Teine märk, Isa Paneloux, kasutab katk kui võimalust arendada oma väärikus linna poolt näitab, et katk oli Jumala tegu karistamisega kodanike patuse loomusega. Tema ägedaid langeb kõrvu paljud linna elanike, kes pöördus religiooni karjad , kuid ei saanud seda teha normaalsetel tingimustel. Cottard, kuriteo kahetsev piisavalt suitsiidi - kuid kardavad arreteeritakse, muutub rikkad kui suure salakaubavedaja.  Vahepeal Dr Rieux; puhkuselolija, Jean Tarrou; ja riigiteenistuja, Joseph Grand ammendavalt ravida patsiente nende kodudes ja haiglas.
Rambert teatab Tarrou oma põgenemisplaani, kuid kui Tarrou ütleb talle, et on ka teisi, linnas, sealhulgas dr Rieux, kes on lähedastele väljaspool linna, keda nad ei tohi näha, Rambert muutub mõistvalt ja muudab ta meelt . Ta otsustab ühineda Tarrou ja dr Rieux, mis aitab võidelda epideemia .