Leidsid 24 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kassitapp". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
vars, varrel, tüütu, tupp, rohttaim, umbrohi, võrgustiku, võsundid, liivast, arktikas, lihtlehed, pikkune, kupar, õied, roosa, putuktolmleja, elisabeth, kangro, reaalkool, najal, tõepoolest, seisa, millestki, roomab, liaanid, elusolendite, tõusta, varraste, parajasti, katta, pikkuseks, pulmi, haavade, soolte, kolmandaks, levikuga, troopikasmitmesuguseid mürke. kaherealiselt asetunud Orasheina hävitamise teeb pähikutest. raskeks tema kiire · Mõnest teisest liigist paljunemine maa-aluste eristamiseks on vaja teada varte ehk risoomide abil. ka seda, et tema õisik on püstine ning me ei näe temas "karvakesi", mida kõrreliste puhul Tähkjas kukehirss Üheaastane kõrreline umbrohi. Eelistab huumus- ja toitaineterikkaid muldi. Esineb põldudel, aedades, raudteedel. Haruldane. Taim 30...90 cm kõrge. Varred harunenud. Lehed 6...15 mm laiad, karedad. Õisik tähk- jate harudega pööris. Õitseb juulist septembrini. Üks taim annab 200...1000 seemet, mis idanevad kuni 14 cm sügavusel mullas. Seemned säilivad mullas eluvõime- listena 8...13 aastat. TÕRJE: Üheiduleheliste umbrohtude tõrjeks mõel-dud herbitsiidide mõjule allub hästi
õierao keskosast oluliselt kõrgemale. Kõrgus 10-20 cm. Levik ja ökoloogia: Mitmeaastane. Niisketes metsades, madalsoodes. Tavaline. Õitseb mais, juunis. Märkused: Sarnane sookannikesega, kelle lehed on alt paljad http://efloora.ut.ee/Aegna/species/9145.html Eesti taimede levikuatlas, 2005 Nõmmkannike-Viola rupestris F.W.Schmidt Iseloomulikud tunnused: Madalad, paljude rosetilehtedega, sageli murusalt kasvavad üleni lühikarvased (sageli hallikad) taimed. Vars lühike, õieraod kinnituvad varrelehtede kaenlasse. Lehed 1,5-2,5 cm pikad ja 1,5 cm laiad, ümardunud. Õied 12-17 mm pikad, sinakaslillad, 2-5 cm pikkustel raagudel. Kõrgus 3-10 cm. Levik ja ökoloogia: Mitmeaastane. Loodudel, loometsades, liivastes kohtades. Tavaline. Õitseb mais, juunis http://efloora.ut.ee/Aegna/species/1816.html Eesti taimede levikuatlas 2005 Põldkannike-(Viola arvensis) käoorvik, annasilm, vaeselapsesilmavesi, põlluvõerasema
kasvab veekogude kallastel pikad püstised, erkkollased lehed pikkus 1-1,5m Risoom-musta värvi valmistamiseks (mürgine ja sööbiv) seemneid segati kohvi hulka kasvab täispäikese käes, märjas kohas teda tolmendab kimalane 4)Liht-jõgitakjas (Sparganium) kuulub hundinuialiste sugukonda lehed 0,5cm ühekojaline kasvab jõgedes, ojades 5)Mürkputk (Cicuta virosa) putk-seest õõnes sugukond: Sarikalised (õis on sarikas) vars kaardunud jäme maa-alune risoom putuktolmleja (kärbsed, mardikalised) juunist-augustini risoom ja juured on väga mürgised selleri lõhnaga mürgitusnähtus: kõrvetus, peapööritus, kahvatus, oksendamine, kõhulahtisus, krambid) kasvab veekogude kallastel, soostunud kohtades, mudastes kraavides 6)Harilik palderjan sugukond: Palderjanilised sarikaline 0,5-1m paarissulgjad liitlehed liitleheline tupp ja kroon lillakad õied
Arheofüütseteks umbrohtudeks on Eestis näiteks põldmagun, rukkilill. Võõrliikidest on umbrohtudeks näiteks karvane võõrkakar, väikeseõiene lemmalts, niitjas mailane. Tüüpiliste põlluumbrohtude seas on suhteliselt palju ristõieliste sugukonna liike põldrõigas, põldsinep, kapsasrohi, harilik hiirekõrv, põld-litterhein, harilik tõlkjas jt. 3 Umbrohud Vesihein (Stellaria media) on kogu Euroopas levinud umbrohi. Kuulub sugukonda nelgilised, perekonda tähthein. Rahvakeeles on kasutatud nimesid virn, limarohi, rägahein, siavirn ja nädselm. Esineb peamiselt inimmõjuga aladel. Kasvukohana eelistab niisket ja viljakat haritavat maad aga kasvab ka metsa- või teeservades ja veekogude kallastel. On hea toidutaim koduloomadele. Õied meenutavad väikest valgest tähekest, mõnikord võivad kroonlehed puududa. Kõrvenõges (Urtica dioica) on mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus 13..
putuka tundel. Tundlat meenutavad taime lendkarvadega seemnised ja dioica - tähendab kahekojaline; kassikäpp ongi tõepoolest kahekojaline taim, st. ühed isendid kannavad ainult isasõisi ja need on valkjad; teised jälle kannavad emasõisi ning need on punakad. Sugukond korvõielised. Kasvukoht: kasvab kogumikena kuivadel metsalagendikel ja metsaservadel nõmme-, palu- ja loometsades. Kassikäpp on kuni 25 cm kõrgune, mitmeaastane viltkarvane rohttaim. Tema alumised lehed moodustavad juurmise kodariku, varrelehed on lõhestumata, süstjad ja kinnituvad vahelduvalt varrele. Vars on harunemata, sirge, valgete viltkarvadega. Korvõisikud kinnituvad 4-10 kaupa varre tipule tiheda kändana, taim hakkab õitsema mai keskel ja võib õitseda kuni augustini. Oma nime on taim saanudki õite järgi, mis tõepoolest meenutavad väikese kassi käpakesi. Viljad valmivad juuni lõpust juulini ja levivad tuulega
Õrnad õied pakuvad ilusat vaatepilti ja meelitavad ligi palju mesilasi ja kimalasi. Väga hea meetaim. Eriti dekoratiivselt mõjuvad erivärviliste õitega sortidest rühmad. Muu oluline informatsioon kes pole tuttav iisopi kibeda maitsega, peaks seda esialgu ettevaatlikult manustama. Eestikeelne nimetus on Hiid-aniisiisop Ladinakeelne nimetus on Agastache foeniculum Sugukond korvõielised Botaaniline iseloomustus - Kuni 80-90 cm kõrgune rohttaim. Lehed meenutavad nõgese lehti. Õitseb juulis-augustis. Kogu taim on nõrgalt aniisilõhnaline. Kaunis ilutaim! Kogu taim on nõrgalt aniisilõhnaline. Aniis-hiidiisop ja harilik iisop kuuluvad erinevatesse perekondadesse ega ole sugulastaimed. VARS püstine, kuni 80-90 cm kõrguse neljakandilise varrega. LEHT ovaalne, saagja servaga, kujult meenutavad nõgese lehti. ÕIS keskmiselt 1 cm pikkune. Õied koondunud varre tipus asuvatesse pikkadesse õisikutesse
Need on tihedalt liduskarvased, äraspidimunajad, umbes 2 cm laiad, tavaliselt on neid 5. Õitseb mais ja juunis, sageli üle kolme nädala, üksik õis 6...15 päeva. Lehed karvased. Juurmiseid lehti 2...6, pikarootsulised, laba sõrmjalt 3...5-jagune, lehelaba osad rombjad, lõhised kuni jagused, teravahambuliste tipmetega. Varrelehti 3, rootsulised, kolmejagused, sarnased juurmistega, kinnituvad õierao keskkohast veidi kõrgemal. Lehestik kolletub alles juulis. Vars tihedalt karvane. • Kasvab kuivadel pärisniitudel, looniitudel, loometsades vallseljakutel, võsastikes, puisniitudel ja paekaldal. Eelistab huumus- ja lubjarikkaid muldi. Kasvab nii täis- kui ARTEMISIA ABROTANUM - SIDRUNPUJU • pooligihaljas põõsas. Eelistab viljakat, vett läbilaskvat pinnast. Kõrgus 90 cm kuni 2 meetrit. Sidrunpujul on mitu ühesuurust vart, millest vaid mõned lõppevad õisikutega. Vartel sageli tugevad külgharud.
Sporofüüdi fertiilne osa on taandarenenud ja kujutab endast ühte suurt eospead. Sporangiumid asetsevad lehe alusel koopas Eellehed tugevasti redutseerunud 26. Lehtsooneostaimed: ositaimed, raagraikad, sõnajalgtaimed hmk ositaimed Equisetophyta Levinud kogu maailmas, enamus põhja-poolkeral Enamuses väljasurnud rühm, õitseaeg oli karboonis Maailmas 32 liiki, Eestis 11 liiki Rohttaimed, varred lülilised, roidelised, seest õõnsad, sõlmevahed üsna pikad. Oksad varrel männasjalt, enamasti harunemata Lehed väga väikesed v. puuduvad, tupena sõlmekoha ümber. Juhtkimbud kollateraalsed Epiderm ränistunud, õhulõhed vagudes Eosed eospeades. Eelleht maapealne Klass PSILOPSIDA raagraikad = hmk raagraigastaimed Kolm perekonda (90 liiki), üks levinud ainult Malaisias ja Polüneesias, teised – maokeel ja võtmehein - kogu maailmas Lehed sukulentsed, dihhotoomselt harunenud kaheks erinevaks osaks:
Lähemalt tutvustan mailase perekonda ja veel kolme mulle huvi pakkuvat perekonda kilpkonnalill, pärdiklill ja vägihein. Tabel 1.1. Sugukonda kuuluvate perekondade määramistunnused. [1, 10, 11, 13] Perekond Lehed Õied Vili Taimetüüp Cymbalaria Ümarsüdajad ja Väikesed, valged, Kerajas kupar. Roomav hõlmised. lillad või roosad, rohttaim paiknevad lehekaenaldes. Õiekroon kahehuuleline.. Mimulus Lehed vastakuti Maski meenutavad Õmblustest Rohttaim, õited, lehterjad, avanev kupar poolpõõsas. umbes 4 cm pikad.
teised koed. Algkoe rakud on Külgmine meristeem e kambium Silindrina piki väikeste mõõtmetega ja telgelundeid (taime paiknevad tihedalt üksteise organ, millel on kõrval. Meristeemi rake radiaalsümmeetriline iseloomustab veel kiire ehitus- vars (tüvi), paljunemisvõime ja juur) eristumis- ehk Vahemeristeem Varrelülide alumises diferentseerumisvõime osas (nt kõrrelistel (võime muutuda teiste sõlmedes) koeliikide rakkudeks)
KLASS PÄRISKEERDLEHIKUD. Liikide arv umbes 10 000. Eluvormid on väga mitmesugused: puukujulised, liaanid, rohtsed epifüüdid (niisketes troopikametsades), mitmeaastased risoomiga rohttaimed (paras- ja külmvöötmes). Valdav enamus liike on sarnaseoselised maismaataimed. Ülejäänud (umbes 120 liiki) on erieoselised vee- ja sootaimed. Maarja-sõnajalg on laialt levinud lehtmetsades, niisketes varjulistes kohtades. Sporofüüt on kuni 1m kõrgune mitmeaastane rohttaim. Risoom on kaetud epidermiga. Selle all asetseb koor, mille välimine kiht koosneb tugikoest. Kesksilindri keskosas paikneb säsi. Kontsentrilised juhtkimbud asetsevad kesksilindri välimises kihis. Kambium puudub. Lehed on suured, leheroots tihedalt kaetud pruunide sõklasoomustega. Lehelaba on piklik- elliptiline, kahelisulgjagune. Esimese järgu segmendid paiknevad vaheldumisi, nende tipud on teravad, teise järgu segmendid on hambulise serva ja nüri tipuga. Leht on kaetud epidermiga,
1. Süstemaatika teaduslikud alused. Süstemaatika on teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate taimede kirjeldamisega, sugulasliikide rühmadeks liitmisega ja nende rühmade asetamisega sellisesse järjekorda, mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni. Taksonid süstemaatika ühikud. Taimi liigitatakse süstemaatilistesse rühmadesse üldtunnustatud üksuste alusel, mida nimetatakse taksoniteks: Liik < perekond < sugukond < selts < klass < hõimkond < riik 2. Liigi mõiste. Liik bakteritel, eukarüootidel, apomiktilistel organismidel. Võimalikud raskused liigi mõiste piiritlemisel. Esmane liigi kriteerium: Samasse liiki kuuluvad isendid, kes (potentsiaalselt) suudavad omavahel ristudes anda täisväärtuslikke (=paljunemisvõimelisi) järglasi. Liigi tunnuseks on ka levila areaal. Raskusi liigi mõiste piiritlemisel - liik kui põhiühik on üldistus - tunnetusühik. Üks rahuldavamaid liigi määratlusi kuulub V. Komarovile: "Liik on ühest esi
Palun, siin siis teile see botaanika eksami materjal. Paarile küsimusele jäi vastamata, sest ei leidnud seda kuskilt. Kuid meilt Ploompuu seda ei küsinud. Soovitan kindlasti juurde lugeda tunnikonspektist, sest näiteks kottseente osa siin nii pikalt ja täpselt ei ole, kui tema küsis. Kuigi pileti peal neid küsimusi ei olnud. Edu õppimiseks ja saatke see siis kõigile edasi, kes võib-olla kohe ei saanud! 1. Süstemaatika on teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate taimede kirjeldamisega, sugulasliikide rühmadeks liitmisega ja nende rühmade asetamisega sellisesse järjekorda, mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni. Taksonid- süstemaatika ühikud. Taimi liigitatakse süstemaatilistesse rühmadesse üldtunnustatud üksuste alusel, mida nim. taksoniteks: liik->perekond->sugukond->selt->klass->hõimkond->riik 2. Esmane liigi kriteerium: Samasse liiki kuuluvad isendid, kes (potensiaalselt) suudavad omavahel ristudes anda täisväärtuslikke (=pal
õitsemist (Seemnemaailm). Elujõulisi oksi tuleks kärpida, väetid ja vanad oksad tuleb tervikuna välja lõigata. Hooldamata, vanu põõsaid tuleb tugevasti harvendada ja tagasi lõigata (Calmia istikuäri). Varajane veigela vajab iga 3-4 aasta järel 1/3 võrra noorendamist (Vaasa 2003). Istutusjärgne hooldus Kõik veigelad taluvad ümberistutust hästi. Sobivam on teha seda kevadel enne pungade puhkemist. Istutusauk peaks olema suurusega 0,5*0,5 meetrit, kuhu pannakse segu liivast, kõdusõnnikust ja mättamullast, lisatakse ka 20-30 grammi kompleksväetisi. Peale istutamist kastetakse rikkalikult ning multsitakse. Järgmise aasta varakevadel tuleks külvata juba lumele 100-150 grammi täisväetist, mis koos lumesulaveega imbub pinnasesse (Seemnemaailm). Talvine hooldus Kasvukoha valimisel peaks vaatama, et koht oleks päikesepaisteline ja külmade põhjatuulte eest varjatud (Laansoo 2010). Põhjatuulte eest varjatud koht on soovitatav, kuna kuigi öeldakse, et
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Kati Markus Puittaimede hooldusjuhend Hooldusjuhend aines ’ilutaimede kasutamine’ Tartu 2016 SISUKORD LÄIKIV HÕBEPUU (Elaeagnus commutata)............................................................................ 7 Iseloomustus............................................................................................................................7 Hooldus................................................................................................................................... 7 KUSLAPUU (Lonicera)............................................................................................................. 8 Iseloomustus............................................................................................................................8 Sinine e. söödav kuslapuu.........................................................................
Eesti Maaülikool Puittaimede hooldusjuhend Põllumajandus- ja keskkonnainstituut KJ-1 Koostaja: Andi Järvsoo Juhendaja: Ele Vool Tartu 2016 Sisukord Hooldusjuhend taimeliikide/perekondade kaupa.................................................................................6 1. Amelanchier - perekond Toompihlakas............................................................................................6 1.1.Hooldus.......................................................................................................................................6 1.2.Paljundamine..............................................................................................................................7 2. Elaeagnus commutata - Läikiv hõbepuu...............................................................
Kasutatud kirjandus: http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/266 http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=11588 1.3 Metspipar (Asarum) Konkreetne liik: harilik metspipar (Asarum europaeum) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt.
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Puittaimede hooldusjuhend Hooldusjuhend aines 'ilutaimede kasutamine' Tartu 2013 1. TAIMERÜHMADE JAOTUS LEHTPUUD OKASPUUD LEHTPÕÕSAD LIAANID Elaeagnus Clemantis Thuja Berberis vulgaris commutata Elulõng Elupuu Harilik kukerpuu Läikiv hõbepuu Magnolia Picea abies Buxus sempervirens Magnoolia Harilik kuusk Harilik pukspuu Caragana Prunus avium Taxus arborescens Kirsipuu Jugapuu Suur läätspuu Padus avium Cornus alba Harilik toomingas Siberi kontpuu
1. Perekondade nulg ja kuusk üldiseloomustus ning perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused Perekond Nulg (Ábies Mill.) Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetseva
Pinus contorta - Pärineb Põhja-Ameerika lääneosast, kus kasvab Alaskast (Yukoni jõe orust) kuni Californiani lõunas. Keerdmändi on kultiveeritud Eestis üsna vähe ja metsakultuure võib leida kasvamas kokku 10...15 hektaril. Suuremad puistud asuvad Roelas, Luual, Tallinna lähedal Harkus, Järvseljal, Tihemetsas jm. Kõrgus 10...30 m. · Okkad 2-kaupa, tume- kuni kollakasrohelised, (3)5...7(9) cm pikad, keerdunud, karedakarvalised, püsivad võrseil 5... 9 aastat, tupp 0,4...0,6 cm pikk. · Pung on 1,5...3 cm pikk, tumepruun, silinderjas, isaskäbikeste algmetega pung alaosas laienenud. · Käbid munajad, enamasti kõverdunud, 3...5 cm pikad, võrsete keskel istuvad, läikivad, helepruunid, apofüüs torkiv, terava tipuga. · Noored võrsed kollakaspruunid, paljad. · Haljastuses kasutatakse keerdmändi juhuslikult ja harva, on dekoratiivne tänu tumedale tüvekoorele ning annab tänu kiirele kasvule nooruses kiiremini
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügisek
Lateraalne meristeem Külgmine algkude ehk kambium. Elundite teiskasv, jämenemine. Paikneb telgelundites pinnaga parallelse silindrilise kihina floeemi ja ksüleemi vahel Kambiumi kasvusuund Kambium tekitab uusi rakke nii ksüleemi kui floeemi poole. Puittaimedel tekitab kambiumi perioodiline kasv aastarõngaid. Juurikatel võib esineda korraga mitu kambiumi kihti – polükambiaalsed. Vahemeristeem Asub lehtede alusel ning sõlmekohtade alusel. Võimaldab varrel kiiresti pikkusesse kasvada – sõlmevahed pikenevad. Kõrrelistel vastutab lehelaba kasvu eest: lehe tipu niitmisel/söömisel kasvab see aluselt ikka edasi. Bambus on kiireima kasvuga taim, vahekasvu abil kasvab ööpäevas kuni 90cm. Vahemeristeem Põhikoed Valdav osa taimede kehast Rakud valdavalt isodiameetrilised Võime muuta oma aktiivsust Põhikoe rakud osalevad regeneratsioonis Eristatakse kolme liiki: Klorenhüüm ehk mesofüll–
1. Milleks on vaja teaduslikku bioloogilist nomenklatuuri? Nomenklatuur on zooloogide ja muude bioloogide ühine erialane keel (et kõik, sh teadlased üksteisest õigesti aru saaksid). Kõigel, mida/keda me kasutame ja vajame, peab olema nimi, mitte kiretu kood. Arvudest koosnev kood sobib hästi arvutile, mitte meie ajule. 2. Milleks on vaja bioloogilise nomeklatuuri koodekseid? Et reguleerida loomade teaduslike nimetuste vormikohast moodustamist ja kasutamist. 3. Milliseid keeli kasutab teaduslik nomenklatuur? See on küll ladina tähtedega kirjutatud ja ladina grammatika kohane, aga sõnatüvi võib olla ükskõik mis keelest. 4. Kuidas mõista nomenklatuuri universaalsust, unikaalsust ja stabiilsust? Nomenklatuuri kolm põhimõtet on universaalsus, unikaalsus ja stabiilsus. Universaalsuse tagab Õhtumaa keskaja pärand – ladina keel. Unikaalsuse (et igal taksonil oleks üksainus tunnustatud nimi) ja stabiilsuse (et nimed võimalikult vähe muutuksid) eest hoolitseb nomenklatuuri
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
annaabi.ee 
