Kas Sinu pereelu on õnnelik? (0)

2kursus
Kas Sinu pereelu on õnnelik?
Perekonnaõnn on mitmete tegurite ja komponentide koosmõju tulemus. Mõned olulised neist on positiivses vormis meile n.ö taeva kingitusena kaasa antud – tervis, arukus , välimus, andekus jne. Mida antud ei ole või mis meie elus puuduse või nõrkusena esineb, tuleb meil endil planeerida , luua ja kujundada. Õnn ei „juhtu“ iseenesest, ta luuakse.
Olemasoleva abielusuhte kvaliteet sõltub paljudest faktoritest. Loetleme mõned:

• Teadlikkuse aste suhte alustamisel;
  
• partnerite pühendumise aste;
  
• suhte emotsionaalne kvaliteet – partnerite emotsionaalne küpsus jne;
  
• selgelt sõnastatud eesmärkide olemasolu nii suhtes kui ka mõlema partneri isiklikus elus;
  
• plaani olemasolu püstitatud eesmärkide saavutamiseks nii isiklikul kui ka peretasandil;
  
• plaani konsistentne järgimine;
  
• omavahelise kommunikatsiooni kvaliteet;
  
• koos veedetud aja hulk ja kvaliteet;
  
• esmaste vajaduste rahuldatuse aste;
  
• laste arv ja nende iga, tervis jms;
  
• suhete kvaliteet lähisugulastega;
  
• materiaalne seisund;
  
• tervislik seisund;
  
• haridus , selle puudumine, täiendamine jne.
  

Nimekirja võiks jätkata veel pikalt. Kuid ta pole lõputu ning siin esitatud punktid hõlmavad suure osa kõige vajalikumast. Enamik probleeme tuleneb asjaolust, et mõni võtmetegur on hooletusse jäetud või üldse unustatud. Kuid seda saab muuta.
Sest abielus olemine on kunst, seda saab ja tuleb õppida. Just nagu kõiki teisigi olulisi ja keerulisi asju elus. Kõige rohkem kahju teeb meile ülbe, põhjendamatu enesekindlus, millega paljud abielumaailma hüppavad. Et küll ma hakkama saan – kui sain hakkama kohtamiste, romantika ja seksiga, siis pole ka abielu mingi probleem. Kuid see pole nii. Pigem võiks läheneda sedamoodi: mul on sellest oma arvamus, vaatame, kuidas see tegelikkusega kooskõlas on. Sest häbi pole rumal olla, häbi on selleks jääda. Tark inimene häälestab end õppima kuni surmani.
Mõned inimesed ei planeeri oma elu üldse: nad lihtsalt juhtusid kohtuma , kooselu alustama, sellesse kooli minema, sinna tööle asuma jne. Neil pole unistusi , plaane jms. Elu juhtub neile. Nad vaid loodavad/ unistavad rikkaks ja õnnelikuks saada nagu muinasjutus. Kas siis võita võimsalt lotoga, leida peidetud varandus , teha äris supertehing või muul üsna ebatõenäolisel viisil. Lotoga võib isegi võita, kuid lotofirmade kogemused näitavad, et isegi suurvõit ei too õnne, kui ta juhtub tulema planeerimata, kaootilisse ellu. Vale on juba eelduski, et rahaküllus kõik probleemid lahendab.
Sellised unistused ei täitu. Avatud silmadega unelemise asemele peab astuma realistlik lähenemine: olukorra hindamine, eesmärkide püstitamine, abinõude planeerimine eesmärkide saavutamiseks ja sihikindel teostus. Nii tõstame oma elu kvaliteeti, ja nõnda on võimalik jõuda isegi selliste unistuste täitumiseni, mis algul täiesti kättesaamatutena tundusid.
Oluline on mõista põhimõttelist mudelit:

• Hinnata olukorda probleemses eluvaldkonnas;
  
• sõnastada probleem võimalikult täpselt;
  
• määratleda soovitud lõpptulem, kuhu tahetakse jõuda;
  
• otsida abi professionaalidelt, ja kavandada nende abiga need teed/vahendid, kuidas soovitud tulemini jõuda;
  
• teostada plaan, jäädes paindlikuks , kuid eesmärki mitte muutes.
  

Taoline mudel toimib igas valdkonnas ja loomulikult pole see teab mis avastus.
Kuid üllatavalt paljud ei tea seda ja nende elu on uskumatult umbe jooksnud asjaolude tõttu, mida annaks üsna lihtsalt ümber kujundada. Sellepärast on oluline endalt küsida: kas ma olen oma probleemi(de)le konstruktiivselt lähenenud? Abi on võimalik leida ja maailmas on palju inimesi, kes on nõus teile vastu tulema, käe sirutama ning hea nõu ja jõuga aitama .
Ei saa jätta märkimata, et üks olulisemaid faktoreid õnneks on teadlik otsus olla õnnelik. Olla tänulik selle eest, mis meie elus on hästi, nautida sooje sügavaid suhteid lähedaste armastatud inimestega. Anda avatud südamega ja võtta vastu sama avatult. Jagada rõõme ja kurbust , unistada koos ja saavutada koos. Olla avatud ka väljapool oma perekonda, anda ja saada samal tasemel ka seal. Sellised vastastikku rikastavad, hingesügavusi puudutavad suhted on igale inimesele lõppude lõpuks kõige olulisemad. Seepärast on oluline, et pööraksime sellele valdkonnale kõige enam tähelepanu. Sest seda ei saa osta, taolisi suhteid saab vaid kasvatada. Just see on põhjuseks, miks tegur nimega Materiaalne Olukord on meie nimestikus nii alandlikul kohal – ta on oluline, kuid mitte määrav. On tuntud tõsiasi, et kui raha üldse ei ole, kipub ka armastus otsa saama. Ärgem laskem oma armastusel laiskuse ja planeerimatuse tõttu olmeprobleemidesse uppuda. Kuid raha ei määra, mis või kes me oleme. Raha vaid võimendab seda, mis on – või mida pole. Liiga paljud isad mõtlevad, et kui nad varustavad pere kõige vajalikuga, ongi nende töö tehtud. Koosveedetud aega ei saa asendada raha või asjadega – ei laste ega abikaasa puhul.
Kuid ka meie unistused ja isiklik, endale kulutatud aeg on abielus väga suure tähtsusega. Kui me ei unista , ei planeeri ja ei jaga vastutust ning elukoormaid, siis on frustatsioon kerge tekkima . Sest tunneli otsast ei paista valgust ja elu on vaid rügamine, kohustuste täitmine.
Nii on liiga paljud naised oma pere pantvangid – nende unistused, töö ja saavutused ei näi kunagi saabuvat. Kogu nende elu keerleb vaid rahateenimise, koristamise, söögitegemise, lastekasvatamise ja pesupesemise ümber. Ja selle kõige otsa soovib mees voodis õrna hellitlevat nümfi kohata. Kust kohast see vaene naine selle kõik ometi võtma peaks?! Ja kus on tema isiklik elu, unistused, erialane töö, saavutused jms? Millal ta puhkab, reisib , hingab ja naudib, oravarattast välja astub ? Taas on vastuseks : seda tuleb planeerida. Sest hea tahtmise korral saab peaaegu kõike.
Nüüd jõuame ühe tähtsama sõlmpunktini kogu abielusuhtes, milleta pole võimalik ei eelkirjeldatud mudeli rakendamine ega mingi muutuse tekitamine: selleks on abikaasadevaheline dialoog , rääkimine, jagamine. Dialoog aga rajaneb vastastikkusel respektil, lugupidamisel ja viisakusel. Me ei peaks iial teist poolt võtma garanteeritult nagu mööblit. Vastupidi, peaksime teda kohtlema nii, nagu sooviksime esmakordselt tema armastustust võita.
See kõlab küll peaaegu banaalselt, kuid on ometi tõsi: lihtne viisakus ja vastastikune lugupidamine moodustavad uskumatult suure osa jätkusuutlikust õnnest! Ignoreerige neid ja teie suhe hävib kindlalt; pöörake neile tähelepanu ja teid saadab soojus ning rõõm. Viisakusele ja lugupidamisele rajatud dialoog ongi see mootor, mis suhte käimas hoiab. Sest kõigest saab üle, kui koorem on jagatud. Ärgem unustagem, miks Piibli loomiseloos Jumal inimese meheks ja naiseks lõi: et inimene ei oleks üksi. Abielu mõte on jagamine, rõõmu, kogemuste, kurbuse, võitude ja läbikukkumiste jagamine. Selleta on abielu vaid ärakasutamine psüühiliselt või füüsiliselt tugevama poolt peale surutud tingimustel. Ainult teine inimene suudab meid sügavalt lõpuni mõista, truu sõber koer selleni kahjuks ei küündi. Sellest lähtuvalt on mehe ja naise dialoog mitte vaid kohustuste jagamise töötuba, vaid palju enam: koht, kus avatakse oma unistused ja hirmud; kus nauditakse üksteise jagamatut tähelepanu; kus leevendatakse valu ja jagatakse rõõmu. See lähendab palju rohkem kui seks – vastupidi, see mõtestab seksi. Ja just siit saab alguse tõeline, sügav partnerlus , mis kestab surmani.
Loomulikult ei jõua me siin anda põhjalikku ülevaadet kõigest olulisest. Kuid ülaltoodu võiks olla ideeks või teatavaks jämedajooneliseks selgrooks lahenduste otsimisel ja leidmisel. Igal juhul soovitame rakendada eelpool mainitud mudelit ja kindlasti soovitame oma muredega pöörduda professionaalide poole. Üks levinumaid valearvamusi on see, et meie probleem on unikaalne . Ei ole. See kõik on ühes või teises vormis juba olnud ja me võiksime jalgratta leiutamise asemel hoopis sellega sõitmist nautida. Teave on olemas: on perekoole, seminare ja kursusi, Tartus on isegi Pereinstituut, on kirikute juures toimivad peretöö kursused /laagrid/ seminarid , on erialast kirjandust, lektoreid ja palju muud. Paljud pastorid ja õpetajad on kõrgelt kvalifitseeritud nõustajad. Võtke vaid ette natuke otsida ja küsida ning te leiate palju rohkem, kui teadsite olemas olevat. Käesoleva netisaidi ülesanne ongi anda abc–teavet ning juhatada abivajaja olulise oskusteabe allikateni. Õnn pole kättesaamatu, vaid ta on meie kõigi jaoks! Elagem siis oma peredes ja abieludes õnnelikult!
Abielu või kooselu?
Paljud paarisuhted algavad ilma igasuguse pikema ettemõtlemiseta: kaks inimest lihtsalt leiavad teineteist, meeldivad üksteisele. Lõõmatab armuleek ja kirglikest kohtumistest saab märkamatult alguse kooselu. Aeg aga veereb , nädalatest saavad kuud ning ka tekkinud suhe areneb omasoodu edasi, lausa tahtmatult. Hea ja tugeva suhte korral on laste sünd üsna tavaline, ja tundubki, et pere on nagu pere ikka – ema, isa ja laps(ed). Kui sellistelt inimestelt küsida, et miks mitte abielluda, siis üks tavalisemaid vastuseid on, et mingi paber ei tee meie suhet ei paremaks ega halvemaks. Meil pole teda lihtsalt vaja, kõik on niigi suurepärane. Ja kui meie suhe peaks purunema ning me lahku peaksime minema, ei päästa ka see paber – vaadake, kui palju sõlmitud abielusid lahutatakse.
Selles väites on suur osa tõtt. Tõepoolest ei saa mingid paberid iial tagada ühegi suhte püsimist või selle kvaliteeti, kõik sõltub siiski inimestest. Kuid abielul on midagi, mis vabasuhtel puudub: abieluleping on juriidilise dokumendina pühendumise ja ka vastutuse tunnus. Vabasuhe on selles mõttes alati tuulte raputada – mõlemad partnerid teavad, et kui ilmuvad uued asjaolud , teine kohtab kedagi veel sobivamat vms, siis on suhe läbi. Sisuliselt on tegemist ajutise kokkuleppega, sageli aga polegi üldse milleski kokku lepitud. On vaid kunagi öeldud: ma armastan sind. Kuid sama lihtsalt võib ka öelda: ma ei armasta sind enam. Ma armastan kedagi teist. Või et ma armastan sind ikka, kuid teda ka, armastan teid mõlemaid korraga.
Loomulikult võib selline olukord tabada ka abielus olijaid. Kuid siin on üks oluline vahe: abielludes annavad pooled teineteisele teada, et suhet soovitakse jätkata kuni elu lõpuni. Olla koos nii heas kui ka halvas , minna raskustest koos läbi. Võtta vastutus, mitte ära joosta , ka siis, kui kõik tundub halvasti minevat. Olla toeks oma kaaslasele , kui tal on raske, kui ta otsib ennast, kui ta enam ei tea, kes ta on, või mida ta õieti elult tahab. See annab sisemise kindluse, usalduse aluse, mida miski muu anda ei saa. Ja sellel kokkuleppel on väga suur mõju, mis omakorda mõjutab meie vaimset ja füüsilist tervist, tulevikuplaane jne. Jah, ka abielu võib elada valesti, ta võib muutuda vanglaks, lausa põrguks. Kuid see ei pea nii olema. On ju tõsi, et ka vabasuhe võib muutuda talumatuks. Nagu eelpool öeldud, kõik sõltub siiski inimestest.
Abielu põhiline väärtus seisneb just nendes kahes omaduses:

• pühendumine, mis on nii sügav, et sellest julgetakse teada anda kogu ülejäänud ühiskonnale;
  
• vastutuse võtmine, mis läheb oluliselt kaugemale meie tavalisest mugavustsoonist ja mis ei tühistu soodsamate variantide ilmnemisel või esimese tõsise raskuse ees.
  

Paljud naised ei julge oma meestelt oodata just neid kahte asja – pühendumist ja vastutust. Ja nõustuvad sellepärast vabasuhtega, sest asjalike meeste üldises puuduses on seegi, mis neil on, palju parem, kui üldse mitte midagi. Nii paljud peavad ju leppima vaid ülejääkidega või olema sootuks ilma. On kurb fakt, et eesti mehed on kurikuulsad oma vastutustundetuse ja pühendumise puudumise poolest. Kuid asjaolu, et paljud eesti tõugu isased ei väärigi mehe nime, vaid on sisemiselt selgrootud juhuseotsijad või alatud ärakasutajad, ei tee tühjaks ei abielu sügavat olemust ega tema fundamentaalset tähtsust inimesele ja ühiskonnale.
Paljud vabaabielus olevatest naistest heldivad pisarateni, kui nende meespartner palub neid endaga abielluda. Miks? Just sellesama pärast, et abieluettepanek tähendab eelmainitud asju: see mees tahab seda naist alatiseks, kogu eluks, saagu mis saab. Ja on nõus riskima, võitlema, loobuma paljust ja kindlasti loobuma kõigist teistest naistest, et see suhe võiks olla just selline, nagu unistatud ja igatsetud. Sellise ettepanekuga ütleb mees naisele: ole minu kuninganna. Ma pühendun lõpuni, kogu oma jõu ja tahtega. Pole ime, et see sulatab naise hinge. Peabki sulatama.
Vabasuhe neid kvaliteete ei oma ja nagu eelpool mainitud, ei julge naised teemat sageli üldse üles võtta. Et meest mitte kaotada. Sel põhjusel välditakse vabasuhetes tihti ka laste sündi, sest laps seob, alatiseks. Temaga seoses ilmuvad pikaajalised, kasvavad kohustused. Parem mitte üritada. Sest mees võib tunda end ahistatuna, lõksu püütuna, aheldatuna, kui ta peab võtma vastutuse ja lõpuni pühenduma. Mees peab loobuma millestki , näiteks oma vabadusest alustada uusi või paralleelseid suhteid nii, nagu talle just sobib. Ja mees ei taha seda teha, ta soovib säilitada oma vabadust. Kuid vabadust milleks? Vastakem ausalt: vabadust minema jalutada, kui asjaolud talle mingil põhjusel enam meele järgi pole. Vabadust lennelda õielt õiele ilma mingi vastutuse või kohustuseta. Selle vabadusse õige nimi on vastutamatus. Ja sellise nähtuse nimi täiskasvanud mehe hingeelus on infantiilsus, lapsikus, küpsuse puudumine. Igal juhul pole ta miski, mille üle uhke olla, vaid pigem miski, mida häbeneda.
Jah, abielu sõlmimise juriidiline fakt ei garanteeri iseenesest veel midagi. Ka on tõsi, et enamik noori abiellujaid ei tunne sügavamalt ei iseennast ega ka oma partnerit. Nad alles kasvavad ja arenevad, kujunevad. Kuid see ongi määratud nõnda olema, sest vaid kujunev isiksus on võimeline oma partneriga täiuslikku kooskõla saavutama.
Kuid meie küsimus on siiski laiem: Kas me oleme usaldatavad? Kas me peame oma sõna? Kas meie sõnad tähendavad meile midagi? Kas me aktsepteerime oma kohustusi ja kanname oma koormaid? Ühiskond, mille liikmed ei võta oma tegude ja nende tagajärgede eest mingit vastutust, variseb kokku. Kuid vastutus pole popp , pole In. Siinkohal saab vaid kaasa tunda nendele, kelle enesehinnang sõltub vaid teiste arvamusest ja kel pole niigi palju oma identiteeti, et teistest mingilgi määral erineda. On aeg, et eesti mehed hakkaksid oma hinges infantiilsusest välja kasvama ja päris meesteks saama. Meesteks, kelle sõna on kindel, kes vastutavad ja pühenduvad. Meesteks, kes teavad mida nad tahavad, ja julgevad seda endale ja teistele ausalt öelda. Meesteks, kes panevad asjadele õiged nimed. Meesteks, kelle peale nende naised ja lapsed võivad loota, ja kelle üle nad võiksid uhked olla. Sest olla isa ja mees tähendab palju rohkem, kui olla lihtsalt isane . On aeg, et eesti mehed julgeksid oma häbistava selgrootuse ära heita ja riietuda selle kordumatu väärikusega, mida annavad vaid otsusekindlus, vastustusvõime ja ausus, kodanikujulgus ja õiglane meel. Et nende pojad võiksid kunagi uhkusega öelda: minu isa nimi on see ja see. Ta oli mulle hea isa, ta armastas mind ja kaitses mind ning ma tahan saada just selliseks nagu tema. Ta oli Mees.
5