Kas Salieri tappis Mozarti? (0)

Wolfgang Amadeus Mozarti nimi kõlab vaieldamatult igas muusikajalugu käsitlevas raamatus või õpikus. Kui küsida inimestelt, kas nad teavad, kes on see suurmeister , siis vähegi haritud isik vastab küsimusele jaatavalt. Kui aga pärida Antonio Salieri kohta, siis enam ma vastuse positiivsuses kindel ei oleks. Arvan, et vaid muusikalist haridust omandanud inimesed oskavad Salieri loomingu kohta midagi öelda, kuid tavainimesele tundub ta nimi võõrana. Vaatamata sellele, oli Salieri omal ajal vägagi austatud ning tuntud.
Mozart sündis 27. jaanuaril 1756. aastal muusikapedagoogi ning õukonna kapellmeistri Leopold Mozarti ja Anna Maria Pertlini pere noorima pojana, lapsi oli peres kokku 7. Juba varases nooruses avaldusid tema loovus ning erakordsed muusikalised võimed. Mozarti isa toetas poja muusikalisi õpinguid ning seetõttu reisis Wolfgang koos õe ning isaga Euroopas, et teisedki saaksid osa poisi imelisest andest . Lisaks kuulajate suurtele ovatsioonidele, pälvis Mozart juba 14.aastaselt Rooma paavstilt kuldkannuse rüütli aunimetuse.
Tema Majesteet , Austria kuningriigi keiser , kutsus Mozarti 1781 .aastal oma paleesse Viinis, et helilooja kirjutaks saksa keelse rahvusooperi. Salieri, õukonna kapellmeister, kirjutas Mozarti auks nö sisseastumise marsi, mille esitas Tema Majesteet ise. Kõigi hämminguks jäi Mozartile juba pärast esimest kuulamist marsi meloodia meelde ning täiendas seda ka variatsioonidega (olgu mainitud , et sellest viisist sai „ Figaro pulma” algus). Vaatamata sellele, et rahvusooperi temaatika oli seotud hoopis Türgiga, oli nii kuulajaskond kui ka keiser pärast esiettekannet teosega väga rahul.
Mozart ihkas pikka aega Antonio Salieri ametikohta, kuid isegi pärast keisri vaimustust ta loomingu üle, anti Wolfgangile vaid teisejärguline kapellmeistri koht. Arvestades suurmeistri ametikoha tähtsust ning tema uudsete teoste kuulsust mõtlesin, et Mozart ei pidanud taluma majanduslikke raskusi, kuid filmi vaadates tähendasin, et ka Mozarti perekond kulutas mitu korda rohkem raha, kui neil sissetulek oleks võimaldanud. Wolfgang ise ning ka tema naine Constanze, kes oli koduperenaise tütar, raiskasid palju raha riietele ja pidudele. Arvan, et Mozart oli oma vanuse kohta veel küllaltki lapsik , mõtlematu, liiderlik ning ülearu ülbegi, kuid võib-olla on see seletatav tema kuulsuse tõttu. Ta käis palju pidutsemas, lõbutsemas ning ühel peol tegi ta isegi Salieri loomingu üle nalja, mis näitabki tema lapselikku suhtumist.
Stanzi, nagu Mozart oma naist kutsus, viis salaja abikaasa avaldamata originaal noodikirjad Salierile, et ta aitaks neil rahalistest puudujääkidest välja tulla. Antonio Salieri oli üllatunud, et originaalides ei olnud mitte ainsatki parandust. Mehe kadedus oli muutumas vihkamiseks ning pärast nootide vaatamist Salieri ütles, et ta põlgab Jumalat, kes saatis Mozarti ta teele. Et saada rohkem Mozarti igapäevastest tegevusest ning eelkõige kirjutamisel olevatest teostest aimu, palkas Salieri ta majja teenijanna, kelle kaudu informatsiooni saada. Minu silmis näitas Salieri selle teoga vaid oma hirmu noore helilooja ees.
Teenijanna abiga käis Salieri ka Mozarti majas , kui kedagi kodus ei olnud. Nootide seast leidis ta raamatu „Figaro pulma” ainetel pooleli oleva ooperi. Salieril oli oma leiu üle hea meel, sest keiser oli selle raamatu oma riigis keelanud. Salieri pettumus oli veelgi suurem, kui selgus, et keiser lubas ooperi, vaatamata kõigele, lavalaudadele. Kui keiser ooperi etenduse ajal ühe korra haigutas, sai „Figaro pulm” laval olla vaid üheksa korda. Salieri oli tegelikult ooperist vaimustuses, mida ta loomulikult välja ei näidanud. Nagu ta mõtles etendusel:” Neljas vaatlus oli rabav, andestav, kolmas (tantsu osa) oli elav ning särav.” Arvan, et kui Salieri ei oleks võtnud Mozarti kui oma rivaali, ametikoha ning kuulsuse ohustajat, oleks ka tema olnud Mozarti suur austaja, sest tegelikult ta oli ju suurmeistri loomingust vaimustuses.
Peagi lõi Salieri ooperi, mille keiser luges parimaks, mis üldse loodud on. Kindlasti Tema Majesteedi poolt öeldu oli talle vajalik, sest vaid siis võis Salieri olla kindel, et ta on siiski keisri silmis paremal kohal kui Mozart.
Kui Mozarti isa suri, sündis helilooja kõige süngeim ooper, milles ta kujutas surnud Leopoldi ülestõusu. Seda võib võtta kui Mozarti allakäigu alguspunkti. Suurmeister hakkas üha enam tarbima alkoholi, kuid kõige suuremat mõju avaldas reekviem , mille tellis musta riietatud maskiga mees, mille taga peitus Antonio Salieri. „ See reekviem on mõeldud inimesele, kes on surnud juba veidi aega, selle vääriline, kuid ei ole siiamaani seda veel saanud,” lausus mees Mozartile. Minu meelest on selles ütluses vihje Mozarti isale, kuid Salieri plaan oli reekviem tellida kui Mozarti enda matusemissaks, mille ta oleks pärast Wolfgangi surma ta matustel enda nime all esitanud . Tõepoolest selle teose kirjutamine tappis Mozarti aegamisi hingelt, sest heliloojale endalegi tundus, nagu kirjutaks ta seda enesele.
Mozarti veelgi mõtlematum käitumine- öösel kodust salaja lahkumine , alatihti purjus olek, väikese tuluga lihtrahvale mõeldud etenduste loomine- viis Constanze otsuseni lahkuda koos pojaga kodust. Järjekordselt peolt tulles leidis Mozart kodust vaid ämma, kes karjus ta peale, millest sündis „Võluflöödi” tegelaskuju.
Mozarti tervis halvenes järsult ning ühe ooperi ettekandel kukkus ta kokku. Nagu öeldud, ei olnud Stanzit kodus, kui Mozart raskelt haigestus, vaid tema eest kandis hoolt hoopis Salieri. Kuna Mozart oli haigevoodis ning ta ei suutnud ise reekviemi lõpetada, aitas tal seda kirja panna Salieri. Suurmeistri seisund halvenes mõttetööga veelgi. Constanze tuli siiski koju tagasi ning murest murtuna käskis ta Salieril abikaasale rahu anda. Pärast vaidlust avastas naine oma mehe voodist surnuna. Wolfgang Amadeus Mozart suri 35-aastasena 5. detsembril aastal 1791 Viinis ning ta maeti vaeste ühishauda.
Kuid kas Salieri tappis Mozarti? Tõepoolest tahtis Salieri teda mõrvata, kuid ta ei suutnud välja nuputada kuidas. Müüt, mis võib olla paljudele tuttav, ütles, et Salieri mürgitas Mozarti kadedusest, kuid see on siiski muusikaajalooteadlaste poolt ümberlükatud. Arvan, et tegelikult ei olnud Salieril kadestamiseks põhjust, sest Mozartil oli vaid teisejärguline õukonnakoht, palju väiksem palk ning Salieri oli paljude tuntud inimeste õpetaja ning edukas helilooja.
Antonio Salierit minu meelest nimetada vaid kui Wolfgang Amadeus Mozarti vaimse poole mõrvariks, kuid mitte füüsilise. Ta seadis Mozarti teele ju palju takistusi, kasutas ära kõiki võimalusi, et talle kahju teha, tellis temalt reekviemi, mis oli Mozartile hukatus omaette . Lisaks Salieri valetamine, kahepalgelisus , hoolimatus ning isegi see, kui ta aitas Mozartil haigevoodis edasi kirjutada seda reekviemi, mis sõi helilooja hinge seest. Salieri isegi tunnistas oma süüd.
Kui võtta arvesse kõike eelnimetatut, siis tõesti võib väita, et Salieri tappis Mozarti. Kuid minu arvates on suurmeister Mozart olnud tahtmatult veelgi suurem mõrvar. Isegi tolleaegsed Viini kriitikud tunnistasid, et Mozartist ülemat ei ole. Itaallasest helilooja Antonio Salieri elas veel 34 aastat pärast Mozarti, kuid kõik see aeg pidi ta olema Mozarti varjus, mis muutis ta süngemaks ning õelamaks. Need 34 aastat valitses Mozart Salieri mõtteid ning ta ei saanud enam rahu. Kui Salieri vajus pärast oma surma tundmatusse, siis Wolfgang Amadeus Mozart ning tema looming elab veel edasi aastasadu kui mitte tuhandeid. Nii suurt meistrit nagu Mozart ei saanud ega saa tappa mitte ükski surnud ega elav hing.
Loksa 1. Keskkool
Kas Salieri tappis Mozarti?
Essee muusikaajaloos
Lona Pärtel
10.klass
2008