Kas Salieri tappis Mozarti? (0)

Kas Salieri tappis Mozarti?
Itaallane Antonio Salieri sündis 6 aastat enne Mozartit ja suri 34 aastat pärast teda. Salieri käes oli Austria kuningriigi kõige ihaldatum muusikukoht - õukonna kapellmeister Viinis ja seda kolm aastakümmet järjest. Kapellmeistri kohta oli kaua ihaldanud ka Mozart , et oma kalli naise väljaminekuid finantseerida. Aga koht anti Salierile, kes oli usaldusväärsem töömees ja produktiivsem ooperilooja. Lõpuks anti üks teisejärguline õukonnakoht ka Mozartile, kolmandiku võrra väiksema palgaga ja nagu kirjad ütlevad – “selleks, et üks hiilgav saksa komponist ei peaks kusagil välismaal vaevlema”. Nii võiks öelda, et Mozarti kadestamiseks ei olnud Salieril põhjust. Ta oli elurõõmus, seltskondlik, musitseeris koos Mozartiga, kandis tihti ette ka tema teoseid, oli Beethoveni, Schuberti ja Liszti õpetaja ning väga edukas ja isegi innovatiivne helilooja , kes käis ajaga kaasas, hilisbarokist vararomantismini. Ainult et – ja seda tunnistasid ka tolleaegsed Viini kriitikud – Mozartist ülemat ei ole. Nii vajus Salieri pärast surma tundmatusse.
Kümme aastat elas Mozart Viinis vabana ja sõltumatuna. Omamata kindlat töökohta, kannatas ta küll sageli majanduslikku kitsikust, kuid ei tarvitsenud taluda alandusi ja solvanguid. Ta andis tunde, esines klaveri- ja orelikunstnikuna ning lõi nende aastate jooksul oma kõige geniaalsemad teosed. Sõpru, tuttavaid ja imetlejaid oli küll. Kuid ta oli liiga andekas helilooja ja tal oli palju kadestajaid. Teatav konkurents käis Mozartil õukonnamuusiku Antonio Salieri'ga. Austria keiser Joseph II tellis nii Salierilt kui ka Mozartilt ooperi. Salieri ooper oli kõlaliselt lihtne ja selge, kuid Mozarti ooper võrreldes Salieri omaga keeruline ja kaunistusterikas. Joseph II pidas end muusika alal suureks asjatundjaks ja ütles Mozartile: "Liiga peen meie kõrvade jaoks, liiga palju noote, kallis Mozart." Mille peale Mozart vastas: „ Just nii palju kui vaja.“
Mozarti surma ümber on liikunud palju kuulujutte kaasaarvatud jutud tema mürgitamisest Salieri poolt. Puškin on kirjutanud isegi tragöödia "Mozart ja Salieri" (1830). Salieri on aga pihtinud, et tema ei ole süüdi Mozarti surmas. Kuigi ütles ta ju ka nii: „On muidugi kahju, et ta suri, aga ka hea, sest muidu poleks maailm meile tükikestki leiba kinkinud.“
Vastates küsimusele: „Kas Salieri tappis Mozarti?“, ei saa anda täpset vastust anda. Salieri küll šaboteeris Mozartit ja avaldas talle survet, meenutades talle ta isa, kuid see ei ole füüsiliselt tapmine . Salieri tappis Mozarti vaimselt- palus tal kirjutada reekviem mehele, kellele seda pole tema vääriliselt kirjutatud, ja lõpuks veidi enne surma sai Mozart aru, et ta kirjutas seda muusikateost iseendale .
Salieri arvas, et Mozart ohustas tema töökohta, seega soovis ta noorest Wolfiest kiirelt vabaneda, kuid samas igakord, kui nad kohtusid, imestas Salieri, millise kergusega loob Mozart muusikat. Salieri kadestas teda niivõrd palju, et käis salaja ka tema oopereid vaatamas. Ta ei tunnistanud küll seda, kui tema arust ka oli Mozart imelaps ja geenius . Kuid samas Mozart ajas lihtsalt raha kokku ja raiskas seda veelgi lihtsamalt. Ta nautis elu, ta ei pidanud eriti midagi tegemagi, kuid siiski ta elu oli nagu lust ja lillepidu . Kuid Salieri see-eest oli pidanud ränka vaeva nägema, et sellist töökohta ja ametit saada. Salieri ajas närvi see, kuidas Mozart kõige üle naeris ja ei võtnud oma tööd eriti tõsiselt.
Salieri teadis, kuidas Mozartit hulluks ajada, kuna ta teadis missuguse riietusega käis Mozarti surnud isa maskipallil, ja ta teadis, kui palju Mozart oma isa autas ja temast hoolis . Salieri ostis endale samasuguse musta rüü ja maski, millel oli nägu kahel pool, nagu oli olnud Mozarti isal. Ta läks selles riietuses Mozarti ukse taha ja hirmutas noormehe põhjalikult ära. Palus kirjutada reekviem, ja lahkus, andes veel enne minekut Mozartile raha, et too ikka kindlalt teose lõpetaks. Kuid selline käitumine hirmutas Mozarti tõsiselt ära. Ja veel olid tal rahamured- kõik raha ta jõi maha ja tegi teistele veel välja. Ta vajas raha, seetõttu ta selle ülesande vastu võttiski. Lisaks reekviemi kirjutamisele lisandus tema tööde hulka ka oma sõbrale pilkava ooperi kirjutamine. Kõik see võttis mehe läbi- ta oli kurnatud , tal oli liiga palju tööd ja liiga vähe aega. Sellise liigse kurnatuse tõttu kukkus Mozart ühel etendusel kokku- ja sel hetkel oli Salieri see, kes tema eest hoolitses, kes mehe koju viis, kes teda aitas. Sel hetkel käitus Salieri kui täielik sõber või lihtsalt džentelman. Kas Salieril olid omad kasud sees või ei, seda ei oska öelda. See õhtu, kui Mozart kokku kukkus jäi tema viimaseks õhtuks, järgmisel hommikul ta suri, oma naise, lapse ja Salieri juuresolekul. Mozarti kurnas lõplikult ära see, kui ta juhendas Salierit, kes tema viimase teose üles kirjutas, kuid see jäigi lõpetamata.
Salieri käitus terve aeg kas viimane mölakas või korralik džentelman. Kuid kõik, mida ta tegi seoses Mozartiga, seal oli omakasu sees. Tegelikult sisimas austas Salieri Mozartit väga, kuid ta oli liiga uhke, et seda tunnistada. Võibolla, kui Salieri oleks olnud veidi leebem ja sõbralikum, ehk oleks olnud Mozarti lõpp teistsugune, mis oleks olnud siis, kui nemad kaks oleks saanud väga headeks sõpradeks? Oleks ehk Salieri aidanud Mozarti tema kitsikusest välja.
Salierit ei saa süüdistada otseselt tapmises, kuid Mozarti mõjutamises küll, ja kõik see mõjutamine viis Mozarti närvivapustuse äärele. Ta töötas liiga palju, ja mõtles vaid rahale. Kõik see tõmbas selle noore mehe energiast tühjaks, tal ei olnud jaksu enam midagi teha. Seega, minu arust, Salierit ei saa panna vangi mõrva eest, sest seda ta ei sooritanud, kuid tema hingele ja südametunnistusele jäi alatiseks Mozarti varajane surm tema tegude tõttu. Kuid Salieri ei saanud siiski mitte mingisugust kasu sellest kõigest, kuna tema nimi püsib kuulsana Mozarti nime tõttu ja Mozarti heliteosed on siiamaani väga kuulsad.