Kroonlehed ja tupplehed on mõlemad liitlehised. Kroonleht on kollane, alahuulel oranzikate laikudega, peenikese putkeosaga, ripsmelise servaga, kuni 2.1 cm pikk, välisküljelt karvane. Õitseb maist juulini. Koldnõges on putuktolmleja. Vili Äraspidimunajad Kolmekandilised Mustjaspruunid pähklid Pikkus 2.5...4 mm ja laius 1.2...2 mm Valmivad alates juunikuust Leht Munajad, väheste karvadega või peaaegu paljad rootsulised vastakud liitlehed. Lehe alus kiiljas või veidi südajas, lehe tipp ümardunud, ogarteravikuga, lehe serv täkiline kuni saagjas. Lehelaba pikkus 1...5 cm ja laius 1...4 cm, rootsu pikkus 1...3 cm. Ülemised lehed on kitsamad, teravama pikemalt teritunud tipuga ja saagja servaga. Vars ja maaalune osa Maapealsed varred jagunevad õitsevateks ja mitteõitsevateks, viimased tekivad alles õitsemise lõpul.
3 või 5 hõlma, madala sisselõikega, laimunaja kujuga, ümardunud alusega. Keskmine hõlm teistest pikem, serv kahelisaagjas. Alt küljelt roodude juurest karvane · Harilik põisenelas · Physocarpus opulifolius Munajas, piklikmunajas Ümara alusega kahelisaagjas serv Paljas · Taraenelas · Spiraea chamaedryfolia Elliptiline või munajas, teravneva tipuga, kiilja alusega. Alt heleroheline, madalate karvadega, pealt tumeroheline, lühike karvane roots · Läikiv tuhkpuu · Cotoneaster lucidus Ovaalne, teritunud tipp lehe serv terve või madalalt saagja servaga Külgrood väga peened ja tihedad Pikk roots · Harilik pirnipuu · Pyrus communis Kitsas elliptiline kuni laielliptiline, karvane (eriti alt küljelt), serv täkilissaagjas · Aedõunapuu · Malus domestica Borkh. Lehed on 5..
Jalg kõva, kaetud valge kirmega Eoslehekesed paksud ja kollakad. Piimmahl püsivalt valge ja põletavalt kibe Söödav kupatatult. Kollariisikas ehk võiseen Kübar on kollane, kleepuv, kollakaspruunide ringidega. Serv laialt sisse rullunud, karvane. Jalg lühike, kollakas, kaetud süvistatud laikudega, õõnes. Eoslehekesed tihedad, laskuvad, kollakad. Söödav kupatatult. Kaseriisikas Kübar on nõgus, ümarate allapainutatud servadega, kaetud vatjate karvadega, kuiv. Jalg on tugev ja kõva, algul seest täis, hiljem õõnes, samuti kahvaturoosa nagu kübargi. Lõikekohalt eritub rohkelt valget piimmahla ja see ei muuda õhu käes värvi. Eoeslehekesed veidi roosad. Söödav kupatatult. Tavariisikas Kübar hallikas- kuni pruunikasvioletne, vanalt tihti kahvatu-kollakaspruun limane, läikiv. Jalg ühtlaselt jäme ja õõnes, kergelt murduv. Piimmahl valge, kuivades värvub rohekaks.
Emastel vahetub karv varem kui isastel. Sama aasta noorte jäneste karv on hilissuvel pisut teist värvi kui vanaloomadel. Valgejänese keha on piklik ja väga painduva selgrooga, mis hüppamisel kõverdub ja sirgub, see aitab tal kiiremini joosta. Joostes sooritab jänes 2-3 meetri pikkuseid hüppeid. Tema kõrvad ei ole väga pikad. Need ulatuvad vaid ninamiku tipuni või pisut sellest üle ja on painutatud. Saba on lühike ja ümar. Üleni valge või väheste tumedate karvadega ülapoolel.Käpad on üsna laiad. Tallad on kaetud tihedate jäikade karvadega, mis annab loomale hea toe lumel liikumiseks. Valgejänesed on enamasti 45-70cm pikad ja kaaluvad 2000-5800g. Sabapikkus on neil 40-80mm. Tagakäpa pikkus on 120-165mm. Valgejänes elab Eestis peamiselt metsades ja soodes. Lääne-Eestis ka kadastikes. Magab tavaliselt metsas või põõsas kivide varjus. Vahetevahel kraabib uru poegade varjamiseks. Külmade ilmadega on väga olulised lumme kaevatud urud.
Korvõielised Eesti elustik ja elukooslused Sander Rautam Ege Lehtsaar Kätlin Küttis 2011 Süstemaatika Sugukonna üldtunnused · Nad on peamiselt rohttaimed, sagedamini vahelduvate lehtedega, ilma abilehtedeta. · Õied on koondunud korvõisikutesse, ümbritsetud üldkattega, mis koosneb ühe või kahe realiselt või katusekivijalt asetunud kattelehtedest. · Õiepõhi on paljas, või kaetud kilejate soomustega või karvadega. Kuna õiepõhjal asetseb hulk väikesi õisi, siis on korvõisikul üheainsa õie välimus, eriti neil juhutudel kui korvõisikud on väikesed. · Tupp puudub või tema asemel soomused, harjased või karvatutid sulgjatest või lihtsatest karvadest, mis jäävad vilja külge. Sugukonna üldtunnused · Õiekroon moodustub viiest kokkukasvanud kroonlehest. Kokkukasvamise viisilt on õied kas korrapärase putkja või korrapäratu keelja kujuga.
merikotkas, lõopistrik, musträhn ja õõnetuvi. 6)Liivtarn on pika roomava risoomiga ja sõlmekohtadelt reastikku tõusvate 15 30 cm kõrguste vartega liivataim. Lehed hall-rohelised, jäigad, teravatipulised, ligikaudu niisama pikad kui vars. 7)Nõmmnelk õitseb juunis-juulis. Taime kõrgus 20-30 cm. Arvukad narmasäärtega õied oma argliku olekuga ja maheda lõhnaga. 8)Aas-karukell: Need taimed on tõepoolest üleni karvased, nii varred, lehed kui ka õied. Eriti pikkade karvadega on aga seemned. Neil on emakast järgi jäänud eriline kuni kuuesentimeetriline jätke, mis moodustab omapärase pikkade karvadega kaetud lennuaparaadi. 9)Nõmm-liivatee: Tavaline taim Eestis, vähem leidub Kesk-Eestis. Kasvab liivikutel, luidetel, nõlvadel, metsades, loopealsetel. Huulõieliste sugukonnast, mitmeaastane. 10)Merikapsas: Maitselt on ta küllaltki kibekas. Eriti tasuks aga esile tõsta merikapsa lehtede kõrget B1-vitamiini taset
Põõsasmaran (Potentilla fruticosa) Põõsasmaran on Loode-Eesti paepealsete niitude taim. Seal esineb ta sageli massiliselt. Põõsasmaranat mujal Eestis looduslikult ei kasva ja tema kasvukohti ohustab nii ehitustegevus, metsastamine kui alade kinnikasvamine, siis on ta võetud ka looduskaitse alla. Kaunid on põõsasmarana hõbedaste karvadega kaetud lehed, kuid eriti tema kuldkollased ja suured õied. Nende läbimõõt ei jää palju maha õunapuu õitest. Põõsa rohketel okstelgi on neid tihti niisama palju kui õunapuul õisi. Kuid iluaianduse jaoks on eriti väärtuslik tema pikk õitseaeg. Alles lõpetavad toomingad õitsemise ja alustavad sirelid, kui põõsasmaran juba kolletab. Lõpuks valmivad viimaste marjadena soos jõhvikad ja juhuslikult looniidule sattunu
Ilves. Ilves on jõulise kehaga loom, pea kassi taoliselt ümar, koon lühike. Kikkis kõrvad lõppevad umbes 5 cm pikkuste karva tuttidega, mis koos kõrvadest kaelani ulatuvate ja põski katvate habeme karvadega annavad talle väga iseloomuliku välja nägemise. Jalad on suhteliselt kõrged , mis tõttu loom moodustab püsti seistes peaaegu korrapärase ruudu. Nii kõrged jalad kui ka iseäralik käpa ehitus (varvaste vaheline kile ulatub peaaegu viimase varba lülini ja käpa alune on talvel täiesti karvadega kaetud) on kohastumine eluks sügava lumega paigus. Tugevad küünised on täielikult sisse tõmmatavad, ilma küünise jälgedeta jalajäljed on ümarad (läbimõõt 8-13 cm).
Lehed paaritusulgjad (5-9). Tugevalt kortsus. Alt ja roots karvane. 18) Rosa majalis metskibuvits Lehed paaritusulgjad liitlehed (5-7), piklikovaalsed. Alt, pealt, roots karvased (hallid). 19) Rosa pimpinellifolia nääreleheline kibuvits Lehed ovaalsed/ümarad (7-11). Serv peensaagjas. Paljad. Lehed väiksemad kui metskibuvitsal. 20) Potentilla fruticosa põõsasmaran Lehed sulgjad, ebakorrapärased (3-7), kitsad, süstjad. Siidjate karvadega. 21) Prunus domestica harilik ploomipuu Lehed elliptilised/äraspidimunajad. Tipp terav/tömp. Alt karvane, eriti roodude lähedalt. Leherotsudel 1-2 nääret. 22) Prunus cerasifera var. Divaricata haraline ploomipuu Lehed elliptilised/munajad. Serv peensaagjas. Tipp terav. Leheroots lühike ja paljas. Värsked lehed kergelt läikivad. 23) Prunus cerasus harilik kirsipuu Lehed elliptilised/äraspidimunjad. Tipp teravnev. Serv täkilisaagjas
Dendroloogia OKASPUUD Sandra Kaasik Siberi/ euroopa seedermänd 5 kaupa, karvadega Siberi seedermänd makedooniamänd Must mänd • 2 kaupa mägimänd • 2 kaupa keerdmänd • 2 kaupa Torkav kuusk Torkav kuusk Kanada kuusk Harilik kuusk Harilik kuusk Must kuusk Must kuusk Ajaani kuusk Ajaani kuusk Glehni kuusk Kanada kuusk Kalifornia ebaküpress Nutka ebaküpress mägiebaüpress Mägi-ebaküpress Mägi ebaküpress Harilik elupuu Kalifornia elupuu Korea elupuu Korea elupuu Hiigel elupuu Harilik kadakas
Lehe pikkus on 3...6 cm. Crataegus submollis – karvane viirpuu Lehed on munajaskolmnurksed, sirge või nõrgalt südaja alusega, 5...7 paari, 11...15 nõrga hõlmaga või kahelisaagjad, noorelt mõlemalt poolt, hiljem ainult alt (rood) karvased, 6...10 cm pikad, 5...8 cm laiad. Leheroots on karvane. Potentilla fruticosa– põõsasmaran Lehed on sulgjad (sageli ebakorrapärased), 3...7 lehekesega. Viimased on süstjad, terveservased, alt hallikasrohelised, mõlemalt küljelt siidjate karvadega, 1...2 cm pikad ja kuni 0,5 cm laiad. Rosa rugosa– kurdlehine kibuvits Paaritusulgjas liitleht on 5...9 lehekesega, mis on ümarad kuni elliptilised, tugevasti kortsus, pealt paljad, alt karvased, kuni 4(6) cm pikad. Leherool on tavaliselt ogad. Rosa majalis– metskibuvits Lehed on paaritusulgjad liitlehed. Lehekesi on 5..7, need on piklik-ovaalsed, pealt hõredalt, alt tihedalt lühikarvased ja hallid, kuni 5 cm pikad ning 1...2 cm laiad. Leheroots on karvane.
Kõikjal oldi temasse sõbralikult meelestatud ja nii harjus ta inimeste juures elama. See andis talle samuti kaitse röövloomade ja -lindude eest. Sageli võime suitsupääsukest näha istumas telefonitraatidel, katuseharjal või raagus puuokstel, aga ööbib ta tihtipeale veekogude ääres roostikus. Toiduks tarvitab ta väga osava ja kiire lendajana hästi lendavaid putukaid, tuues nii kasu ka kahjurite hävitajana. Pesa ehitavad suitsupääsukesed mudast, mille seovad rohukõrte ja karvadega, niisutavad süljega. Valminud kausja ehitise vooderdavad nad seest pehmete rohuliblede ja sulgedega. Aasta jooksul võib pääsukesel olla kuni kolm pesakonda. Haudumine võtab 14...15 päeva, aga halva ilma korral kauemgi. Koorunud pojad on väga näljased. Peale kolmenädalast toitmist lendavad nad pesast välja ja peagi lõpetavad vanemad nende toitmise. Varsti kogunevad noored suurtesse parvedesse ja otsivad toitu. Lõunasse
Oder - metskits hunt Lutsern metskits - ilves Kokkuvõte Metskits on herbivoor. Metskits on üks tavalisemaid ulukeid, keda võib metsas, metsaservades ja põldudel kohata. Ta on üldiselt paigatruu loom. Metskitsede populatsioon Eestis on stabiilne Metskitsede arvukust määravad kiskjalised. Metsmaasikas Metsmaasikas (Fragaria vesca) Välimus Õied asuvad väheseõielises kännases. Õieraod on pikad, lidus karvadega. Vili valminult helepunane, meeldivalt lõhnav ja maitsev. Taimel on kolmetised liitlehed. Lehed on hambulise serva ja lidus karvadega, pealt tumerohelised, alt sinakad. Ülemised varrelehed harilikult hambulised lihtlehed. Vars püstine või tõusev. Risoom on lühike, horisontaalne või viltune, tihedalt kaetud vanade lehtede ja abilehtede jäänustega. Rohkete lisajuurtega. Koht ökosüsteemis
häireid. Kaseriisikas kasvab põhjapoolkera parasvöötmes. Eestis kasvab kaasikutes ja kase segametsades, vahel sümbioosis haavaga, juulist novembrini . Kaseriisikas on roosa, harvem kollakasoranz või helepruun, vanemana veidi pleekinud, kontsentriliste tumedamate rõngasvöötidega kübaral. Kübar on nõgus, ümarate allapainutatud servadega, kaetud vatjate karvadega, kuiv. Kübara läbimõõt on 512 cm. Jalg on silindriline, 36 cm kõrge ja 12 cm jäme, väga tugev ja kõva, algul seest täis, hiljem õõnes, samuti kahvaturoosa nagu kübargi, vahel samuti kergelt karvane. Lõikekohalt eritub rohkelt valget piimmahla ja see ei muuda õhu käes värvi. Kaseriisikaid võib soolata, hapendada, marineerida. Seened peavad enne söömist vähemalt 4550 päeva soolas olema.
Halljänes Sten-Martten Rebane Rahvapärased nimed Haavikuemand, kikk-kõrv Karvastik · Pealtpoolt pruunikashall · Talvekarv helehall Toitumine · Taimedest valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest · Talvel koort ja oksi · 90-95% soolestiku läbinud toidust Sigimine · Sigivad 2-3 korda aastas · Esimene pesakond on väiksem · Tiinus kestab 40-44 päeva Pojad · Sünnitab tavaliselt 3 poega · Sündides karvadega kaetud ja näevad · Poegi imetatakse kuu aega Eluiga · Tavaliselt 6 aastat · Rekordiliselt 13 aastani Vaenlased · Ohustavad enamus kiskjad ja suuremad röövlinnud · Poegadele on ohtlikud varesed · Ning ka inimesed Elupaik · Eestis asutab ta avamaastikke: põlde, heinamaid ja metsaservi · Ööbimiskohaks lihtne maasse kraabitud lohk Allikad 1. http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel133_40.html 2. http://www.hot
Orava käpajäljed näevad välja sellised: ORAV Oravat hüütakse ka käbikuningaks. Orav on imetaja. Ta on 20-25 cm pikk ja kaalub 170-400 grammi. Orava saba on kohev ja kaetud pikkade karvadega. Orav on suvel punakaspruun ja talvel hallikaspruun. Talvel on oraval ka ,,kõrvapintslid". Orava kõht on valge. Orava vaenlased on metsnugis, kanakull, kassikakk ja varesed. Oravad elavad kuni 10- aastaseks. Oravad on väga head ronijad. Ühelt puult teisele minemiseks teevad nad pikki hüppeid, mitte ei tule puu otsast alla ja ei roni järgmist puud pidi uuesti üles tagasi. Oravad on segatoidulised. Nad söövad seemneid ja pähkleid, marju ja seeni. Aga neile
Võrse ja punga iseloomustus Noored võrsed peened, rippuvad, algul karvased, hiljem läikivad, helepruunid. Noored võrsed jämedad, looklevad, Pungad munajaskoonilised, kollakaspruunid, mustjaspruunid, tihedalt tumekarvased. tumedamate kattesoomuste servadega. Pungad mustjaspruunid, tömbi tipuga, roostevärvi karvadega. Võra iseloomustus Võra iseloomustus Laiuv, ovaalne, kumera tipuga. Tihe, lai, silinderjas või laiuv. Noorelt kooniline. Koor Koor Tüvekoor hallikaspruun, eraldub plaadikestena, peenerõmeline. Tüvekoor hallikasmust, sügavarõmelise korbaga.
Sageli saadab inimest ja teisi soojaverelisi loomi, kelle ümber tiirleb alati palju putukaid. Ta sööb väga suures hulgas kahjureid. Pesitsemine Looduses rajab pesa koopavõlvi külge, tehismaastikul hoonete pööningutele või räästa alla. Igal aastal ehitab ta uue pesa, ehkki vana võib veel kõlvata. Nad valmistavad oma pesad märjast mudast, niisutavad süljega, panevad vahele rohukõrsi ja karvu ning saavad tugeva kausikese. Seest vooderdatakse pehmete rohukõrtega, sulgedega ja karvadega, mida püütakse sageli õhust. Esimeses kurnas on neil 4-6 muna, teises 3-5.Emaslind haub 14- 15 päeva, jaheda ilma korral võib see aeg pikeneda, sest toiduotsinguiks kulub enam aega. Vahel tuleb neil ka kolmas pesakond. Areng Koorunud poegi toidetakse vahetpidamatult kogu valge aja jooksul: 600 korda päevas, see teeb 25 korda tunnis. Pesast lahkuvad pojad 3-nädalaselt. Seejärel toidetakse veel mõni päev, aga siis koonduvad noored suurtesse parvedesse ja lendavad ise toitu otsima
Eesti rahvuslind on suitsupääsuke. Kes julgevat suitsupääsukese maha lüüa, see pidavat pimedaks jääma. Vanarahvas ütleb, kui suitsupääsuke maadligi lendab, on oodata vihma. Suitsupääsukesed peavad poegadele päevas 600 korda toitu viima. Suitsupääsuke on väike pikenenud kerega lind, pika kaheharulise sabaga ning pikkade teravate tiibadega. Tema jalad on nõrgad. Pesa ehtivad nad pööninutele, mudast, mille seovad rohukõrte ja karvadega ning niisutavad süljega. Valminud kausja ehitise vooderdavad nad seest pehmete rohuliblede ja sulgedega. Sageli võime näha teda istumas telefonitraatidel, katuseharjal ja raagus puuokstel, aga ööbib ta veekogude ääres roostikus. Suitsupääsuke toitub putukatest. Aasta jooksul võib tal olla kuni kolm pesakonda. Haudumine võtab aega 14 kuni 15 päeva, halvema ilma korral kauem. Koorunud pojad on väga näljased ja peale kolmenädalast toitmist lendavad nad pesast välja
·Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) 1. Võrsed Kandilised, punaka varjundiga 2. Lehed - Ümmargused kuni munajas, 3 või harvem 5 teritunud tipuga hõlmaga, sõrmroodne, rootsuga, pealt paljas, kuid alt pehmete karvadega kaetud. Pikkus on 5-10 cm, laius 5-8 cm. Lehed on enamasti tuhmrohelised, sügisel muutuvad punaseks. Kinnituvad varrele vastakuti. 3. Viljad - Marjataolised lihakad pikliku kujuga luuviljad on ühe lapiku seemnega, värvuselt erepunased ja maitselt mõruhapud, söödavad. Viljad sisaldavad rohkesti C-vitamiini. Valmivad septembris. 1. Lehevorm Heitlehine 2. Kõrgus 2..4m , laius 2..4m 3. Temperatuuri taluvus Pakasekindel liik (kuni -35) 4. Eluiga Keskmiseealine (25.
1.Ämblikulised jagunevad põhiliselt kaheks pärisämblikulised 2.Ämblikud peavad kestudes pugema välja väga väikesest august koos jalgade ja kõigi teiste kehale kuuluvatele osadega. 3.Mida suurem on ämblik seda väiksemad on ta silmad ja mida väiksem on ämblik seda suuremad on ta silmad. 4.Kui ämblik kaotab mõne oma jalast või muust kehaosast, siis uuel kestumisel kasvavad talle uued. 5.Ämblikud tunnevad osade karvadega lõhna ja tagakehal paiknevaid karvu võib loopida ämblik oma vaenlase pihta ja need tekitavad ärritust. 6.Tänu harjastaladele saavad ämblikud ronida tasapinnalistel esemetel. 7.Suguküpsetel isastel on lõugkobijate tipus suguelundid- bulbused. 8.Paljud emased ämblikud söövad peale sigimist isase looma ära, kui just isane ei ole toonud emasele ohverlooma. 9.Peale munemist katavad ämblikud oma munad võrguga. 10.Ämblikud imevad oma saaklooma seest tühjaks seedeensüümide abil.
puudel. Pähklite saamiseks on aretatud hulganisti hea toiteväärtusega suuri ja õhukese koorega vilju kandvaid sorte. Kuidas aga sarapuud ära tunda, kui tal pähkleid küljes pole? Kui on suvi, siis maksab vaadata lehte. Tema lehe kõige laiem koht on teravale tipule väga lähedal ning leht on pehme, noorelt isegi karvane. Noored oksad on samuti sageli karvased. Talvel aga tuleb vaadata pungi. Need on rohekad või harvem punakad, pisut lapikud ning servas väikeste ripsmetaoliste karvadega. Ja veel üks huvitav asi. Pähklil käies olete kindlasti märganud, et osadel on pisike auk sees. Sellises viljas ei ole aga mingit tuuma. See on kõik ühe väikese mardika töö. Nimelt pähklikärsakas muneb oma munad noore pähkli sisse, munadest kooruvad vastsed, kes hakkavad maitsvat sisu sööma. Lõpuks saab aga söök otsa ning nad närivad end seni kaitsnud kestast välja ning alustavad oma elu järgmist etappi. Eestikeelne harilik sarapuu nimi Ladinakeelne
pidevalt terve 20. sajandi vältel. Levila idaosas on arvukus suurem kui lääneosas. Levila lääneosas on lendorav kõige laiemalt levinud Soomes. Euroopas arvukus väheneb, sest liigse metsade majandamise tagajärjel hävivad vanad õõnsate puudega haavikud, mis on liigile olulised elupaigad. Välimus Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks eelpool mainitule on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja
Eriti suured jänesed elavad levila põhjaosas, kus nende keha tüvepikkus on kuni 70 cm ja mass kuni 5,5 kg. Kõige väiksemad valgejänesed elavad Jakuutia taigas, kus nende mass on 2,5–3 kg. Hele saba, kõrva valge tagaserv ja silma punakaspruunid iirised on valgejänestele liigitunnusteks. Valgejänese kõrvad ei ole väga pikad. Need ulatuvad vaid ninamiku tipuni või pisut üle selle ja on tahapoole painutatud. Saba on lühike ja ümar, kas üleni valge või väheste tumedate karvadega ülapoolel. Käpad on üsna laiad. Tallad on kaetud tihedate jäikade karvadega, mis annab loomale hea toe lumel liikumiseks. (wikipeedia.org). 2 ELUPAIK JA LEVIK Valgejänes on üksikult elav, paigatruu ja väheliikuv loom. Päris lagedale tuleb harva: elupaigana eelistab metsi ja rabasid (enamasti okaspuudega), aga kohata võib teda ka mujal metsades, kust halljänes teda minema ei ole tõrjunud. (blogspot.com)
Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40...44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, ulatudes rekordiliselt 13 aastani. Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Tugev mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka
Üsna tavalised asukad on nad vahelagedes, keldrites, põrandaliistudes, toanurkades ja aknalaudade all. Välisseintes ei elutse nad aga kunagi. Vastsed toituvad nii okas- kui ka lehtpuude puidust. Kui muud tingimused on sarnased, eelistavad toonesepad lehtpuitu. Nad võivad kahjustada ka kartongi, paberit ja vineeri. 5 Majasikk Täiskasvanud putukas on 1-2,5 cm pikkune, musta või pruuni värvi kehaga, mis on kaetud hallikate karvadega. Nad tunneb ära tihtipeale mardika kehastki pikemate tundlate järgi. Lihav kollaka lapiku kehaga vastne võib kasvada väljaarenenuna kuni 3,5 cm pikkuseks. Kõige enam kahju teeb vastne, rajades puidus tunneleid 2-12 aasta jooksul. Vastsed arenevad kiiremini puidus, mida on juba kahjustanud seened. Majasikk asustab töödeldud või osaliselt töödeldud pehmepuidust esemeid ja kahjustab tavaliselt maltspuitu, kuid võib
Kubemetäid e. Phthirus pubis Sander Toop 9b mis Täid on tibatillukesed putukad, kes toituvad, imedes teie verd. Nad on ebameeldivad, aga täiesti kahjutud. on hallikaskollaka värvusega, umbes 2-3 mm suurused parasiidid, kes paljunevad munedes. Kus Kubemekarvades ja päraku piirkonnas asuvates karvades (teie kannikate vahelises praos olevad karvad). Nad võivad paikneda ka muudes karvadega kaetud piirkondades teie kehal, näiteks kaenla all või kulmudes (siiski ei ela nad juustes). Kuidas Kubemetäid levivad seksuaalse kontakti teel (vastsed hüppavad ühelt inimeselt teisele). Uuritavas piirkonnas leitakse kubemetäisid või nende mune ehk tinge. Sümptomid Sügelev kube, mille põhjuseks on see, et täid hammustavad teie nahka, püüdes imeda verd. Te võite samuti märgata oma aluspükstel tuhme vereplekke või väikeseid musti laike (täide väljaheited). Vältimine
Õied ühe- või kahekaupa lehekaenlas 30-60 cm pikk KASVUTINGIMUSED Muld- liivsavimullad Väetamine- orgaaniline väetis Külvivorm- külvatakse 3-4 cm sügavusele, seemet külvatakse 35...70 kg/ha, sõltuvalt seemne suurusest KASUTAMINE Hea jõusööt piimakarjale Haljassööt Silo valmistamiseks TALIVIKK EHK PÕLD- HIIREHERNES ISELOOMUSTUS Üheaastane Kaduv umbrohi põldudel, teeservades Õitseb juunist augustini EHITUS Lehed pikkade pehmete karvadega, 5-8 paari, lineaarsed või süstjad Õied sinakaslillad, 15-30-kaupa tihedas kobaras Õisikud lehtede pikkused või veidi pikemad Kõrgus 30-100 cm KASUTATUD KIRJANDUS http://efloora.ut.ee/Eesti/species/4908.htm l http://eelis.ic.envir.ee/voorliigid/?a=lii gikaart&id=2048&klass=5&piirkond=0&sissetu lek=0&levikutihedus=0&okomoju=0&majmoju=0& tokestamine=0&kustkohast=nimekiri http://aps.emu.ee/terminid/index.php/ter m/2,3859.xhtml
Gepard Acinonyx jubatus Karl Kiur Saar Välimus · Välimuselt võib meenutada gepard kõrgejalgset kassi · Kere on teiste kaslastega võrreldes lühem, jalad aga väga pikad, peened ja saledad, ent tugevad · Küünised pole sissetõmmatavad Välimus · Saba on pikk, peenike ja ühtlaselt karvadega kaetud · Pea on väike, karv lühike ja hõre · Turjal paikneb madal lakk · Üldvärvus on liivakarva kollakas · Peaaegu kogu keha on tihedalt kaetud mustade laikudega Elupaik · Üldiselt elavad gepardid erakuina või paariti, kui mitte arvestada sigimisperioodi · Tasandiku kõrbete ja savannide asukas Toitumine · Tema põhisaagiks on gasellid, dzeiraanid ja muud väikesed antilooplased,
tagatiivad laiad ja kaetud kitiinkest, eesosa söövad putukaid muneti või sale keha, pikad kiledad, soomustega(2 kaitseb kilp, mürgiastel, jalad. Kärbsed- hüppejalad, paari), keha söövad taimi, enamik sipelgaid jässakas keha. S haukamissuised, kaetud karvadega, loomi, sõnnikut ja on ilma tiibadeta, toituvad nektarist, söövad taimi ja suised, kõdu söövad nektarit verest, K loomi inimlontspiraal, jäätmetest. toitub nektarist
Väga erinevad on ka keha mõõtmed, näiteks alates kääbus-ripskariliku 3,8 cm ja 1,5 grammi kuni sinivaalani, kes ulatub üle 30 meetri ja 150 tonnini. Katteelundkond Imetajate katteelundkond võtab vastu välisärritusi ja kaitseb organismi väliskeskkonna negatiivse mõjude eest. Nahk koosneb imetajatel, nagu ka selgroogsetel kahest kihis, välimisest marrasnahast ja sisemisest ehk pärisnahast. Nahk on kaetud karvadega. Karvad sisaldavad pigmenti, mis määravad ära välise värvuse. Pikemad ja tugevamad pealiskarvad kaitsevad nahka ja pehmemaid aluskarvu ehk villkarvu mis kaitsevad külma ja sooja eest. Nahas on palju näärmeid: higinääre, rasunääre, mille eritis hoiab karvad märgumatutena ning naha elastnsena. Paljudel liikidel on rasunäärmetest kujunenud ka erilised lõhna- või haisunäärmed. Higinäärmetest on tekkinud ka piimanääre
Erinevad varjundid Helevõik Tumevõik Võik Helevõik Tumevõik HIIRJAS Naha pigment must Keha karvkate hiirekarva Lakk, saba ja jalad tumedamad Ulukmärgised kehal Hiirjas KOLLANE Naha pigment must Karvkate kuldkollade või kollane Lakk ja saba valkjad Kollane CREMELLO Nahk väga vähese pigmendiga (roosakas) Karvkate on kahvatukollane, kreemikas, peaaegu valge Cremello KIMMEL Naha pigment must Kehal põhivärvusega karvad segunenud valgete karvadega Nägu ja jalad on põhivärvuse värvusega Erinevad varjundid: mustjaskimmel raudjaskimmel kõrbkimmel Raudjaskimmel Kõrbkimmel Mustjaskimmel HALL Naha pigment must Erinevad värvused võivad üle minna halliks – nt varss sünnib mustana ja vananedes läheb helehalliks Kattekarvas on hallid, valged, mustad või pruunid karvad segamini, oleneb mis värvi hobune oli varsana Vananedes läheb halliks kuni lõpuks valgeks Erinevad varjundid Tumehall
ilves Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal siiski vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos
Asuala läbib Uurali mäestik. Tähtsamad jõed on Ob ja selle lisajõgi Irtõs. Manside rahvariided Traditsioonilisi rahvarõivaid kannavad hetkel vaid põhjamansid, väga levinud on ka riiete poest ostmine. Naised kannavad: kleite, rüüsid, kalevikuubesid ja põdranahast jalanõusid, mis on sageli kaunistatud. Kantakse ka kasukaid, mis on valmistatud loomanahkadest. Mehed kannavad suvel villasest riidest umbkuube. Talvel kantakse seestpoolt karvadega kaetud umbkasukat, väga külmade ilmade ajal kantakse kahte kasukat, millest pealmisel on karvad väljaspool. Ka mehed kannavad põhjapõdra nahast jalanõusid. Traditsiooniline manside riietus Manside kasukas Manside probleemid Keelemõrv, naftatööstusega seotud venekeelne elanikkond, takistavad põliselanikke õigusi. Keelevahetus, osad mansid on venestunud. Keskkonnaprobleemid ja maapuudus, on seotud naftatööstuse arendamisega. Alkoholism ja enesetapud.
Kirjeldatud on ka sellist juhtumit, kus emaslind ehitas üheaegselt mitut pesa, lõpetas aga ainult ühe neist. Isalind peab pesa ehitavat partnerit silmas, laulab ja kaitseb territooriumi. Üksikuid isalinde on aga nähtud ka mõnd kõrt või sulge pesale kandmas. Pesa on pealt kinnine kerajas ehitis, mille ühel küljel on lennuava. Välimine kiht koosneb kuivanud kõrtest, samblast ja lehtedest, sisemus on vooderdatud rohkete sulgede ja karvadega. Pesas olevad munad on valged, kirjatud tumepunapruunide täppidega. Väike- lehelinnu pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Väike-lehelind lahkub meilt augustis-septembris. Lisainformatsioon juurde pandud kasutaja tsaujou poolt.
kohata kõikjal maailmas mõned neist lendavad ntks nahkhiired, imetajaid ka ookeanides vaalad. Maailmas tuntakse 4000 liiki eestis 61. Imetajad on kõige kõrgema arengutasemegaloomad, keha on kaetud enamasti tiheda karvkattega imetjad on püsisoojased. Temperatuuri aitavad hoida karvkate ja keha hea varustamine hapnikurikka verega. Ojad arenevad esmalt emasorganismis pärast sündimist toidetakse emapiinaga. Kehakatted: nahk ja karvad õhuke näärmetega nahk on kaetud karvadega. Paljudel koosneb karvkate pealis ja villkarvadest. Jäsemed: neli jäset võimaldavad kiiresti liikuda ja sooritada raskeid liigutusi. Luustik: kolju, selgroog, roided ees ja tagajäsemelud. Hingamiselnd: suure sisepinnaga kopsud võimaldavad kiiresti hapnikul tungida verre ja süsihappegaasil verest eralduda. Vereringeelundid :4kambriline süda, vatsakeste vahel täielik vahesein, keha- ja kopsuvereringe. Seedeelundid: suuõõs, neel, söögitoru magu, sooltoru, pärak, seedenäärmed
Ledorav on Eesti üks ohustatuim liik, ke s on kantud ka Punasesse Raamatusse. Seetõttu on võimalus lendoravat looduses kohata väga väike. 3 1. Lendorava välimus Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall
Välisnina e. lihtsalt nina · Nina meenutab varieeruva kujuga kolmetahulist püramiidi, mis oma põhimikuga kinnitub näokoljule. · Nina kuju varieerub väga suures ulatuses nii individuaalselt kui ka rassiliselt. Ninaõõs · Eesosas jaguneb ninaõõs kõhrese, tagaosas luuse vaheseina varal kaheks sümeetriliseks pooleks. · Ninaõõne kummagi poole eesmise osa e. ninaesiku seinu vooderdab nahk. See sisaldab higi- ja rasunäärmeid, ning on varustatud karvadega. · Ninaõõne tagaosa sisepind on kaetud limaskestaga. · Ninaõõnes toimuvad sissehingatava õhu: puhastamine, niisutamine, soojendamine, kontrollimine. Haistmine · Haistmine on lõhnade tajumine ja eristamine haistmiselundi abil. · Inimene saab lõhnataju abil infot sissehingatava õhu koostisest ja toidu kõlblikkusest. · Õhuga sissehingatud aineosakesed lahustuvad limas ja kontakteeruvad haisterakkudega,
kollalill, külmalill, sarapuunaat Kollaste õitega, rohelise südamikuga ÜHISED TUNNUSED VÕSA JA KOLLASEL ÜLASEL: Õitseb aprillis- mais Õied on mõlemasugulised Valguslembesed kasvavad enamasti metsaalustes Koguvad suvel maa-alusesse risoomi varuaineid, et varakult õitsema hakata Mitme aastane suvehaljas rohttaim Vilion kõverdunud nokaga 4-5 mm pikkused paljad pähklikesed Vars: paljas või väheste karvadega Paljunemine: seemnetega või vegetatiivselt risoomiga Metsülane (Anemone sylvestris) Rahvapärane nimetus: anemoonid, kitsesilm, siidlill, surmalill Õitseb mais-juuni Õied : kahesugulised, Suurema moonõit meenutava valge õiega Õiekattelehed on valged või harvem väliskülgedelt nõrgalt lillakad tupplehed Kasvab lagedal – loopealsetel, kuivadel niitudel ja metsaservadel Vars on tihedalt karvane
Orav (Sciurus vulgaris L ) Regiina Männiste Valgamaa KÕK KVK-1 2009 Sisukord: Orava välimus Toitumine Pesaehitus Sigimine Pojad Koht ökosüsteemis Otsingumootorid Kes on orav ja milline on tema välimus: Orav on imetaja. Orava saba on kehast veidi lühem ja kaetud pikkade karvadega. Värvus on suvel punakaspruun, talvel hallikaspruun, kõht valge. Talvekarvastikujuurde kuuluvad kõrvapintslid. Kehapikkus 20...25 cm, saba 19...31 Kehamass:170...400 g Toitumine: Oravad on segatoidulised. Oravad toituvad: pähklitest, taimede seemnetest, tigudes, lindude munadest meelsasti ka lindude poegi. Suve teiselpoolel korjab orav endale toiduvarusid. Orav peidab toiduvarud puuõõnde või sambla alla, kust need hiljem
Tiiger (Panthera tigris): KEHAEHITUS JA VÄLIMUS Ta kere on sihvakas ja paindlik, pea ümar, jalad lüheldased, saba pikk ja kogu ulatuses ühtlaselt karvadega kaetud. Tiigri tüvepikkus on 180-280 cm, sabapikkus umbes 90 cm, mass 227-272 kg. Äärmiselt iseloomulik on ta ristvöödiline karvastik, mille järgi eristatakse mitmeid alamliike. Indias kohtab vahel looduses ja ka kasvatatakse valgeid tiigreid. (Loomade elu, 1987 LEVIALA Tiigri arvukus on pidevalt langenud. Säilinud on ta Põhja-Iraanis, Afganistani põhjaosas, Hindustani poolsaarel, Nepaalis, Tais jne. selle kiskja rahulikuks eksisteerimiseks on vaja
Kui ta esimesele reele koorma pääle oli raiunud, läinud ta teist tooma, kuid leidnud, et hobune tagasi kodu poole oli sõitnud. Mees rutanud kohe järele ja mõtelnud teda teel kätte saada, et siis tagasi sõita ja uueste koormat pääle raiuda.Oma suureks imestuseks kuulnud ta teekäijatelt ja vastutulijatelt, et neile üks vanahärra tuhatnelja kihutades vastu sõitnud, nõnda et lumi aga üle ree tuisanud. Teekäijad teadnud seda seletada, et vastutulijal vanahärral suur halli karvadega kasukas seljas olnud ja just niisamasugune must müts pääs nagu kasukas. Ise teinud aga vahetpidamata "Ööh! Ööh!"Mees läinud nüüd jälgi mööda ikka seni kuni kodu. Ta ei tahtnud häämeelega oma hääst hobusest ilma jääda. Aga kui ta kodu jõudnud, mis oli ta leidnud?! – Vana halli härra asemel olnud ree pääl koguni poolsurnud karu, kes pikast sõidust oianud ja ähkinud.
Liblikad Karola Kaugema 8.k Liblikate välisehitus Liblikate keha on sale ja neil on peened jalad. Keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt. Elupaigana eelistab
Liblikad Välisehitus Liblikad on putukad Liblikal on sale karvadega kaetud keha(soojus) Liblikad on 2 paari laiasid tiibasid Liblika tiivad on soomustega kaetud- lendamine ja muster Tiibade alumine pool on tagsihoidlikumates toonides Liblikad on taimetoidulised Enamikel liblikatel on imilondid,millega nad vedelat toitu imevad(nektarit) Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele Puhkeolekus on imilont spiraalselt kokku keeratud Nektari maitset tunnevad liblikad jalgadel olevate maitsmiselunditega
● Püsisoojased ● Kehasisene viljastumine ● Munevad kõva (lubiainest) koorega mune ● Otsene areng ● Hoolitsevad järglaste eest ● Hästi arenenud nägemine ja kuulmine Imetajad ● Hea kohastusvõime tõttu laialt levinud ● Keha kaetud karvadega ● Enamikul kõrvalestad ● Mitmesuguse kuju ja ülesandega hambad ● Hingavad kopsudega ● Neljaosaline süde, suur ja väike vereringe, hapnikuvaene ja hapnikurikas veri ei segune ● Püsisoojased ● Kehasisene viljastumine ● Järglased arenevad ema organismis
Silmatorkavam taim on kuni kolme meetri kõrgune kõrreline argentiina pamparohi. Kõrreliike kasvab pampas üle mitmesaja. Paljud eksootilise välimusega kõrrelised kuuluvad meile tuttavasse perekonda, nagu aruhein, nurmikas ja luste. Kasvatakse maisi ja nisu, vähemviljakaid maid kasutatakse karjamaadena. Puud kasvavad pampas vaid jõgede orgudes, kus need moodustavad galeriimetsad. MÄGIVISKATSAD Tihe karvastik, mis hoiab kehasoojust. Pikad, ümarate otstega kõrvad, täielikult karvadega kaetud. Hea kuulmine. Käpad on alapoolelt kaetud karvamõhnadega, tänu sellele saavad nad mööda kaljusid liikuda. Säästavad energiat veetes suurema osa päevast päiksevanne võttes. Põhitoiduks on jäigad samblikud ning rohuliigid. PATAGOONIAMAARA Päevaloom. Elab püsivate paaridena. Saba on lühike ning valge. Selg on kaetud hallikaspruuni karvastikuga. Pikad ja sihvakad jäsemed. Tagumised käpad on esimestest pikemad. Ei vaja paju vett, peavad joomata kaua vastu. Toituvad rohust.
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt. Elupaigana eelistab kobras aeglase vooluga
HAAB Haab (Populus tremula) on pajuliste sugukonda kuuluv puuliik. Õied on ühesugulised, koondunud ruljateks urbadeks. Isasurvad on 7¼8 cm pikad, tumepunased, kuid kaetud hallide karvadega. Emasurvad on kuni 12 cm pikad, hõbehallid kattesoomuste karvade tõttu, emakasuudmed punased. Õitseb enne lehtede puhkemist aprilli lõpus või mai algul. Lehed on peaaegu ümmargused või veidi rombjad, läbimõõt 3...5 (10) cm pikad ja peaaegu niisama laiad, tömbilt saagja või laineliselt täkilise servaga lihtlehed. Noortel võrsetel ja vesivõsudel suuremad, munajad, teravneva tipuga ja sirge või nõrgalt südaja alusega. Noored
TÄISKASVANUD REBASE MASS ON 6–10 KG. ISASED KAALUVAD KESKMISELT 10–15% ROHKEM KUI EMASED. ET ISENDITE SUURUS VARIEERUB TUGEVALT, EI SAA SELLE ALUSEL SUGU MÄÄRATA. • TÄISKASVANUD ISASLOOMA TÜVEPIKKUS ON 60–90 CM, SEALHULGAS SABA 40–60 CM (UMBES POOL TÜVEPIKKUSEST). KEHAPIKKUS ON ISASTEL KESKMISELT 65–75 (80) CM, EMASTEL 62–67 CM. • KARVASTIKU SELJAPOOL ON TAVALISELT ROOSTEPUNANE KUNI PUNAKASKOLLANE TUMEDAMATE KARVADEGA JA VAHEL EBAMÄÄRASE TUMEDA MUSTRIGA SELJA KESKOSAS. KÕHUPOOL ON TUHKHALL VÕI VALGE, AGA VAHEL KA MUST. ELUPAIK. • REBANE ON PLASTILINE LIIK. ÕIGUPOOLEST SOBIVAD REBASELE KÕIK ELUPAIGAD ALATES SOOLAPADURATEST JA LIIVALUIDETEST NING LÕPETADES MÄETIPPUDEGA. • EUROOPAS JA USA-S ON REBANE JÕUDNUD EESLINNADESSE. LINNAS SÜNNIVAD REBASEKUTSIKAD SAGELI KUURIS. • REBASEID ELAB ISEGI SUURTE TÖÖSTUSKESKUSTE VAHETUS LÄHEDUSES. TOITUMINE. • REBANE ON KÕIGESÖÖJA
annaabi.ee 
