väljas, jõusöötasid ja mineraalsöötasid söödetakse üldjuhul laudas. Sellist lammaste pidamist tuleb eristada karjatamisest. Karjatamise puhul sööb lammas rohtu otse karjamaalt. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas. Karjatatakse lambaid enamasti kultuurrohumaadel, kuid ka poollooduslikel ja looduslikel karjamaadel. (Luik H., Piirsalu P., Vahejõe K. 2011, lk 23) Päevane tarbitav karjamaarohu kogus sõltub looma east, kehamassist, rohu värskusest. Põhikarja 60 kg utt tarbib päevas keskmiselt 7 kg, 70 kg utt 8 kg ja 80 kg utt 9 kg karjamaarohtu päevas. Seega võib arvestada ute päevaseks karjamaarohu söömiseks keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg, 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas
haritavate põllukultuuride kasvatamiseks ja mille kuivendusseisund on põllumajanduse seisukohalt vähemalt rahuldav. Milliseid tingimusi / tegureid on vaja antud koosluse püsima jäämiseks? Niitude liigirikkuse säilitamiseks tuleks: väetamisega olla mõõdukas, karjamaid aeg-ajalt niita ning seal mättaid purustada, mitte kasutada niidul raskeid traktoreid,niita nii, et loomad saaksid niiduki eest põgeneda, valida kõrgem niidutera, et säästa linnupesi. Karjamaarohu väärtus sõltub botaanilisest koostisest, väetamisest, karjamaa kasutamisest ja hooldustöödest. Väärtuslik on hästihooldatud kultuurkarjamaade rohi, kus kamarat aeg-ajalt uuendatakse, regulaarselt väetatakse ja tehakse järelniitmist. Õige kasutamise ja hoolduse korral saab kultuurkarjamaid kasutata pikka aega (pikaaegsed ehk püsikarjamaad), ilma et nad liigselt umbrohtuks Mis juhtub antud kooslusega kui tingimused muutuvad?
kvaliteeti. väetamisega olla mõõdukas, aeg-ajalt niita, kuid mitte kasutada niidul raskeid traktoreid niita nii, et loomad saaksid niiduki eest põgeneda, valida kõrgem niidutera, et säästa linnupesi mättaid purustada, Kultuurrohumaana võib ka rajada karjamaid, mille pind on küll viimastel aastatel seoses lüpsilehmade laudas pidamisega vähenenud. Kultuurkarjamaade rajamise eelduseks on sobiliku maa olemasolu farmi ümbruses. karjamaarohu väärtus sõltub botaanilisest koostisest, väetamisest, karjamaa kasutamisest ja hooldustöödest. väärtuslik on hästihooldatud kultuurkarjamaade rohi, kus kamarat aeg-ajalt uuendatakse regulaarselt väetatakse ja tehakse järelniitmist õige kasutamise ja hoolduse korral saab kultuurkarjamaid kasutata pikka aega (pikaaegsed ehk püsikarjamaad), ilma et nad liigselt umbrohtuks Liigne väetamine ja niitmine muudavad niitu liigivaesemaks.
niitelisteks: - zootehnilised arvestusmeetodid hindavad karjamaasaagina loomade poolt ära söödud ja loomakasvatuse toodanguna (piim, liha, vill, töö) väärindatud rohukogust. -niiteliste arvestusmeetodite aluseks on vahetult enne karjatamist niiteliselt kaalutud rohusaak, millest edasi saame määrata karjamaa kuivainesaagi, keemilise koostise ja energeetilise väärtuse. Karjamaasaagi zootehniline arvestus. Zootehniline meetod käsitleb karjamaarohu saagi määramist arvestusliku ainevahetusenergia (ME) alusel. Karjamaa zootehnilise saagi (produktiivsuse) arvestamiseks registreeritakse loomade karjatamist eraldi arvestatavate karjatamisalade (põllumassiivil erinevalt rajatud ja kasutatud karjamaade alad, kultuurniidu ja põldheina ädalad jm.) järgi. Selleks tuleb iga karjatamine registreerida põlluraamatus. Karjamaa zootehniline saak arvestatakse loomadelt saadud toodangu alusel vastavalt nende söödanõudlusele normatiivide kohaselt
maamassiivid, kuhu ulatuslikult ei kogune varakevadine lume sulamisvesi, muld peab olema toitaineterikas ja vajadusel kuivendatud. Milliseid tingimusi / tegureid on vaja antud koosluse püsima jäämiseks? Niitude liigirikkuse säilitamiseks tuleks: väetamisega olla mõõdukas, karjamaid aegajalt niita ning seal mättaid purustada, mitte kasutada niidul raskeid traktoreid,niita nii, et loomad saaksid niiduki eest põgeneda, valida kõrgem niidutera, et säästa linnupesi. Karjamaarohu väärtus sõltub botaanilisest koostisest, väetamisest, karjamaa kasutamisest ja hooldustöödest. Väärtuslik on hästihooldatud kultuurkarjamaade rohi, kus kamarat aegajalt uuendatakse, regulaarselt väetatakse ja tehakse järelniitmist. Õige kasutamise ja hoolduse korral saab kultuurkarjamaid kasutata pikka aega (pikaaegsed ehk püsikarjamaad), ilma et nad liigselt umbrohtuks Mis juhtub antud kooslusega kui tingimused muutuvad?
Kitsede söötmisalased uuringud Sissejuhatus · Kits on väikemäletsejaline loom ja tema põhisöötadeks on rohusöödad. · Karjamaal eelistavad kitsed süüa karjamaarohu ülemist fronti, samas ei meeldi neil süüa rohu varsi · Kõik kitsetõud ,sõltumata soost ja vanusest vajavad samu toitaineid [http://www.goatworld.com/nutrition/index.shtml] Kitsede söötmine Ida- Aafrikas · Halva kvaliteediga karjamaad · Suurt rolli mängivad ilmastikuolud- kuiv periood · Banaani, puuvilla kook, maisi jäätmed http://www2.luresext.edu/international/NutrConstraints.htm Vesi
Keskmine 8,5 7,0 Hea 9,5 8,0 13.Lammaste karjatamine, Karjatamise puhul sööb lammas rohtu otse karjamaalt. estis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, mil tänu soodsamale ilmastikule toimub kas intensiivne või vähem intensiivne rohu kasv. Karjatatakse lambaid enamasti kultuurrohumaadel, kuid ka poollooduslikel ja looduslikel karjamaadel. Päevane tarbitav karjamaarohu kogus sõltub looma east, kehamassist, rohu värskusest. Põhikarja 60 kg utt tarbib päevas keskmiselt 7 kg, 70 kg utt 8 kg ja 80 kg utt 9 kg karjamaarohtu päevas. Seega võib arvestada ute päevaseks karjamaarohu söömuseks keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste (eelkõige valge ristiku) segud. Kõrrelistest sobivad timut, punane aruhein, harilik aruhein, karjamaa raihein
Päevas 10-15 kg karjamaarohtu. Vasikate karjamaa jagatakse 8-10 kopliks ja igas koplis karjatatakse 3-4 päeva.vasikate joogitarve on karjamaal 10-20 liitrit, kusjuures vesi peab olema puhas ja eelsoojendatud. Vasikate karjatamisperioodi pikkus on 105-120 päeva. Hobuste karjatamine Hobuste karjatamisel eraldatakse 5-8 tallilähedast koplit või karjatatakse neid lammaste, vasikate, või se´igade koplites. Hobused söövad lehmadest ja teistest loomadest järelejäänud karjamaarohu enamasti ära ning vähendavad sellega karjamaade järelniitmise vajadust. Hobustele on kohasem vanem karjamaarohi. Karjatamine on eriti oluline noorhobustele, kes vajavad peale karjamarohu ka pidevat liikumist ja karastumist. Hobuste karjamaad peavad paiknema võimalikult kõva pinnasega tasastel mineraal muldadel. Turvasmuldadel ja mätasterohkel rohukamaral karjatamise korral on hobustel mitmesuguseid jalgade vigastusi. Täiskasvanud hobustele arvestatakse karjamaapinda 0,4-0,5
saagipotentsiaali ja eluiga, sest pidev taimede optimaalsest arengufaasist varajasem kärpimine mõjub taimede arengule ja talvekindlusele pärssivalt. See karjatamisviis ei sobi ka farmipidajale, kelle kasutada on väikesed ja hajusalt asuvad maatükid. Vabakarjatamise rakendamisel on väga oluline taimiku seisundi (saak, arengufaas) pidev ja asjatundlik hindamine. Rohu tagavara saab reguleerida karja suurendamise või vähendamise teel. Kõne alla tuleb ka karjamaarohu nappuse korral lisasööda ajutine juurdevedu. Süsteemne e rotatsiooniline karjatamineKopliviisiline karjatamine. Rotatsioonilise karjatamise puhul on karjatatav rohumaa jaotatud kopliteks, kuhu loomad suletakse suhteliselt lühikeseks perioodiks. Vastavalt päevade arvule jaotatakse koplid ühepäeva või kahe- ja enampäeva kopliteks. Tingimustes, kus loomadel ei ole valikuvõimalust, sunnime loomi sööma ka halvema söödavusega heintaimeliike (nt roog-aruhein).
väljas, jõusöötasid ja mineraalsöötasid söödetakse üldjuhul laudas. Sellist lammaste pidamist tuleb eristada karjatamisest. Karjatamise puhul sööb lammas rohtu otse karjamaalt. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, mil tänu soodsamale ilmastikule toimub kas intensiivne või vähem intensiivne rohu kasv. Karjatatakse lambaid enamasti kultuurrohumaadel, kuid ka poollooduslikel ja looduslikel karjamaadel. Päevane tarbitav karjamaarohu kogus sõltub looma east, kehamassist, rohu värskusest. Põhikarja 60 kg utt tarbib päevas keskmiselt 7 kg, 70 kg utt 8 kg ja 80 kg utt 9 kg karjamaarohtu päevas. Seega võib arvestada ute päevaseks karjamaarohu söömuseks keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg , 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas
hein summutab nalga. Aeg-ajalt sirutab moni 100m pea valja ja rebib laudade vahele torgatud heinatuustist suutaie. Ratsanike ja hobuste vahel valitseb moistmine: molemad kardavad elu, valgust. Neid kannustab hirm, pidev pelg, mis ei lakka isegi oosel, ka siis vIJi seal (ainult kus?) tomblevad nende lihased, vahutavad mokad ja huuled ning suust kos- tavad summutatud karjed, mida keegi ei kuule. Sealt,nende keskelt, nende seast,kentauride karjamaarohu- ja rahumaalt votab Passi-poissjarje- . kordse raamatu, mida ta juba mitu korda on lugenud, kust ta heal meelel loeks vaid valitud palu, paremaid kohti, aga ei suuda, sest see pole tema elu, pole tema saatus olla pealiskaudne ja pinnapealne ning seetottu ka koikidele meeleparane. Ka siis, kui ema sureb, loeb Passi-poiss raamatut. Ema pole kunagi haige olnud, nuud on. Koik teised haigused, mida ta elu jooksul voinuks podeda, on muutunud vahiks. Passi-poiss istub voodi korval, hoiab uhe
(7-8 kuud) aastas. Poollooduslike rohumaade saagikus jääb alla kultuurrohumaade saagikusele ning ka rohu toiteväärtus on madalam (9,59,7 MJ/kg/ka) kui kultuurrohumaade karjamaadel. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, mil tänu soodsamale ilmastikule toimub kas intensiivne või vähem intensiivne rohu kasv. Karjatatakse lambaid enamasti kultuurrohumaadel, kuid ka poollooduslikel ja looduslikel karjamaadel. Ute päevaseks karjamaarohu söömuseks on keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks 10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg , 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste (eelkõige valge ristiku) segud. Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Märgadel aladel lambaid pidevalt karjatades nad haigestuvad.
..5 % söödakuivainet kehamassist, aga maksimaalselt kuni 6 % kehamassist (The nutrition of goats, 1998). Samas veis tarbib kuni 4 %. Kitse suviseks põhiliseks söödaks on karjamaarohi. Võrreldes veiste ja lammastega on kitsedele omased teatud eripärad. Kits on hea rohusööda tarbija, kuid söödava rohu osas on ta suur valija. Kitse väike suu ja liikuvad mokad on kohastunud haarama taime peenemaid osasid, väikesi lehekesi, õisi. Karjamaal eelistavad kitsed süüa karjamaarohu ülemist fronti, samas ei meeldi neil süüa rohu varsi. (Luginbuhl et al, 1998). Siinjuures oskab kits valida just taime kõige toitvamaid osi ja võimaluse korral eelistavad rohelisi võrseid, lehti. Heintaimedest eelistavad nad timutit, aasrebasesaba, aruheina, valget ristikut jne. Kitsede karjatamiskäitumise uurijad on leidnud, et nad eelistavad rohu valikul kõrrelisi ristiku ees (Grant et al, 1984). Kitsede ja veiste koospidamisel tuleks kitsi karjatada enne ja seejärel veiseid
Piima tootmishinnast moodustavad söödad 50...55%, veiseliha tootmiskuludest veelgi enam. Veised tarvitavad peaaegu kõiki söötasid, kuid nende põhilisteks söötadeks talve- e laudaperioodil on: hein, põhk, silo, pere- ja väiksemates talufarmides söödetakse ka juurvilja või kartulit. Praegu pakutakse võrdlemisi soodsa hinnaga ka õlle- ja piiritusetööstuse jäätmeid (linnaseeod, praak, õlleraba), kindlasti jõusööt ja mineraalsöödad. Suvel haljassööt (peamiselt karjamaarohu näol), jõusööt ja mineraalsöödad. Talveperiood kestab meil u 7,5 kuud e 225...230 päeva, s.o 1. oktoobrist kuni 15...20. maini. Sel perioodil on lehmade ratsioonis rohusöötadest suuremal või vähemal hulgal heina. Päevased heina kogused olenevad silo ja põhu kogustest ratsioonis. Kui hein on ainsaks rohusöödaks, söövad lehmad seda keskmiselt 10...13 kg, maksimaalselt kuni 15 kg päevas Nii palju ei ole harilikult
-kogus, mille võrra suurendatakse lisa puhaskülvinorm + lisa = täiskülvinorm Karjamaad Planeerimine: -karjamaarohi on madala omahinna ja väikese tööjõukuluga toodetud sööt -lüpsikarja saab karjatada 140-150 päeva (ööpäevaringselt 115-120 päeva) -üleminek ööpäevaringsele karjatamisele 7. 10. päeval -mullikaid saab karjatada 170-180 päeva -päevas peaks lehm saama vähemalt 50 kg rohtu, s.o. 6-7 t aastas -karjamaarohu osatähtsus söödaratsioonis võiks olla järgmine: -mai 65-70%; -juuni 90%; -juuli 85%; -august 80%; -september 60-70%; -oktoober (-ilm!) -karjatamisperioodil peaks lehma piimatoodang karjamaarohu arvelt olema 12-14 kg päevas, sellest kõrgema toodangu puhul lisatakse ratsiooni jõusööta -kõige paremini söövad loomad rohtu, mille kõrgus on 12-20 cm (kõrrelised 15-20cm; liblikõielised 12-15 cm)
Jahedas ei levi mikroobid intensiivselt, mistõttu esineb tunduvalt vähem ka udarahaigusi. Lehmad karastuvad jahedas ja paraneb sigivus. Lõastamata pidamise üks põhieeliseid on see, et tööviljakus on kõrge, vähem töökulu loomade söötmisele. 53. Lehmade karjatamine ja suvine pidamine. Suvel karjatatakse lehmi kultuur- või looduslikul karjamaal Karjatamisperiood kestab Eestis maist oktoobrini. Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt karjamaarohu kasvust. Rusikareegel on, et lehmad tuleb karjamaale lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune (10 cm). Kevadel tuleb lehmadele paari nädala jooksul lisaks karjamaarohule anda juurde heina. See on vajalik selleks, et lehma vatsas peab kujunema välja rohu seedimiseks vajalik mikrofloora. Sellist ülemineku perioodi talviselt söötmiselt karjamaasöötmisele nimetatakse siirdeperioodiks. Kui heina ei anta, siis tekib lehmadel kõhulahtisus ja piimatoodang väheneb. Lehmi karjatatakse
tootmiskuludest veelgi enam. Veised tarvitavad peaaegu kõiki söötasid, kuid nende põhilisteks söötadeks talve- e laudaperioodil on: hein, põhk, silo, pere ja väiksemates talufarmides söödetakse ka juurvilja või kartulit. Praegu pakutakse võrdlemisi soodsa hinnaga ka õlle ja piiritusetööstuse jäätmeid (linnaseeod, praak, õlleraba), kindlasti jõusööt ja mineraalsöödad. Suvel haljassööt (peamiselt karjamaarohu näol), jõusööt ja mineraalsöödad. Talveperiood kestab meil u 7,5 kuud e 225…230 päeva, s.o 1. oktoobrist kuni 15…20. maini. Sel perioodil on lehmade ratsioonis rohusöötadest suuremal või vähemal hulgal heina. Päevased heina kogused olenevad silo ja põhu kogustest ratsioonis. Kui hein on ainsaks rohusöödaks, söövad lehmad seda keskmiselt 10…13 kg,
Päevas 10-15 kg karjamaarohtu. Vasikate karjamaa jagatakse 8-10 kopliks ja igas koplis karjatatakse 3-4 päeva.vasikate joogitarve on karjamaal 10-20 liitrit, kusjuures vesi peab olema puhas ja eelsoojendatud. Vasikate karjatamisperioodi pikkus on 105-120 päeva. 77) Hobuste karjatamine Hobuste karjatamisel eraldatakse 5-8 tallilähedast koplit või karjatatakse neid lammaste, vasikate, või se´igade koplites. Hobused söövad lehmadest ja teistest loomadest järelejäänud karjamaarohu enamasti ära ning vähendavad sellega karjamaade järelniitmise vajadust. Hobustele on kohasem vanem karjamaarohi. Karjatamine on eriti oluline noorhobustele, kes vajavad peale karjamarohu ka pidevat liikumist ja karastumist. Hobuste karjamaad peavad paiknema võimalikult kõva pinnasega tasastel mineraal muldadel. Turvasmuldadel ja mätasterohkel rohukamaral karjatamise korral on hobustel mitmesuguseid jalgade vigastusi. Täiskasvanud hobustele arvestatakse karjamaapinda 0,4-0,5
Tel: 731 3473 · Kui rohusöötade (silo, hein) toiteväärtus on kõrgem, siis vajatakse ratsioonides vähem teravilja ja jõusööta, mis muudab ratsiooni odavamaks · Kitse eripärad rohusöötade tarbijana · Kitse väikesed liikuvad mokad on kohastunud haarama taime peenemaid osi, väikesi lehekesi, õisi, aga mitte taime varsi · Kitsed tarbivad rohusöötasid väga valikuliselt · Kitsed eelistavad puude, põõsaste lehti, värsket puukoort karjamaarohu ees- kitsed on võrsete sööjad (browsing animal) NB! Ettevaatust- oht viljapuu aedadele · Sealjuures on võimelised seisma tagajalgadel puude ja põõsaste lehtede söömisel- kits on parim võsapuhastaja · Kitse eripärad rohusöötade tarbijana · Karjatamiskäitumise uurijad on leidnud, et kitsed eelistavad karjamaarohus kõrrelisi liblikõieliste ees · Karjamaal eelistavad nad süüa karjamaarohu ülemist fronti
esinduslikul ja tänapäevani suhteliselt paremini säilinud levialal Mandri-Eesti läänerannikul ja saartel on eesti hobune ja pool-looduslikud kooslused eksisteerinud koos kogu nende olemasolu vältel. Eesti hobune on pool-looduslike kooslustega seotud mitmel moel: looduslikud karjamaad, olgu siis lagedad või metsakoplid, paese aluspõhjaga aladel loopealsed, mereäärsed rannaniidud, olnud läbi aegade ainsad või vähemalt peamised hobuste söögimaad. Hobune on karjamaarohu suhtes küllaltki valiv. Karjamaal söövad hobused sageli eelistatuma rohuga alad korduva pügamise teel väga madalmuruseks. Kuni rohtu on võimalik valida, jäetakse vähem maitsvad taimed puutumata. Lääne-Eesti ja saarte pehmetes ilmastikutingimustes saab vastupidavat ja vähenõudlikku eesti hobust karjatada peaaegu aasta läbi. Eesti hobune sööb lisaks rohule meelsasti ka puude-põõsaste lehti ja peenemaid oksi, nooremat pilliroogu, kadakavõrseid jms
rohkem lehmi kui teiste lüpsisüsteemide korral lõaspidamisega lautades. Väheneb töökulu loomade söötmisele, sest seda on võimalik mehhaniseerida 48. LEHMADE KARJATAMINE JA SUVINE PIDAMINE Suvel karjatatakse lehmi kultuur- või looduslikul karjamaal. Karjamaarohi on kõige odavam sööt, kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjatamisperiood kestab Eestis maist oktoobrini. Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt karjamaarohu kasvust. Rusikareegel on, et lehmad tuleb karjamaale lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune (10 cm). Kevadine noor rohi on väga kiire kasvuga ja tuleb jälgida, et see üle ei kasvaks, sest kõrge rohu korral lehmad tallavad seda. See vähendab omakorda karjamaa efektiivsust. Kevadel tuleb lehmadele paari nädala jooksul lisaks karjamaarohule anda juurde heina. See on vajalik selleks, et lehma vatsas peab kujunema välja rohu seedimiseks vajalik mikrofloora
lüpsja teenindada rohkem lehmi kui teiste lüpsisüsteemide korral lõaspidamisega lautades. Väheneb töökulu loomade söötmisele, sest seda on võimalik mehhaniseerida 48. LEHMADE KARJATAMINE JA SUVINE PIDAMINE Suvel karjatatakse lehmi kultuur- või looduslikul karjamaal. Karjamaarohi on kõige odavam sööt, kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjatamisperiood kestab Eestis maist oktoobrini. Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt karjamaarohu kasvust. Rusikareegel on, et lehmad tuleb karjamaale lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune (10 cm). Kevadine noor rohi on väga kiire kasvuga ja tuleb jälgida, et see üle ei kasvaks, sest kõrge rohu korral lehmad tallavad seda. See vähendab omakorda karjamaa efektiivsust. Kevadel tuleb lehmadele paari nädala jooksul lisaks karjamaarohule anda juurde heina. See on vajalik selleks, et lehma vatsas peab kujunema välja rohu seedimiseks vajalik mikrofloora
lüpsisüsteemide korral lõaspidamisega lautades. Väheneb töökulu loomade söötmisele, sest seda on võimalik mehhaniseerida 5.2.4.4. LEHMADE KARJATAMINE JA SUVINE PIDAMINE Suvel karjatatakse lehmi kultuur- või looduslikul karjamaal. Karjamaarohi on kõige odavam sööt, kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjatamisperiood kestab Eestis maist oktoobrini. Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt karjamaarohu kasvust. Rusikareegel on, et lehmad tuleb karjamaale lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune (10 cm). Kevadine noor rohi on väga kiire kasvuga ja tuleb jälgida, et see üle ei kasvaks, sest kõrge rohu korral lehmad tallavad seda. See vähendab omakorda karjamaa efektiivsust. Kevadel tuleb lehmadele paari nädala jooksul lisaks karjamaarohule anda juurde heina. See on vajalik selleks, et lehma vatsas peab kujunema välja rohu seedimiseks vajalik mikrofloora. Sellist
annaabi.ee 
