Tallinna Tehnikaülikool Kalakotkas Referaat Jan Raidloo 082616 YAGB51 Tallinn 2010 Sisukord Sisukord................................................................2 Sissejuhatus............................................................3 Kalakotka arvukus ja levik eestis...................................4 Toitumine..............................................................6 Pesitsus bioloogia.....................................................7 Rändefenoloogia.......................................................9 Kokkuvõte.............................................................10 Kasutatud kirjandus...................................................11 2 Sissejuhatus
enamasti kuusesegametsades ja kuusikutes, harvem kuusesegustes männikutes. Pesa raiub kuuse või lehtpuu tüvesse (Renno, 1993). Metsis (TETRAO UROGALLUS) eelistab elupaigana vanu loodusmetsi. Mängupaigad asuvad Eestis rabade ümbruse männikutes, kus metsa vanus on kõige sagedamini 81−126 aastat. Kaitsealal asub kolm metsisemänguala. Kalakotkas (PANDION HALIAETUS) I kaitsekategooria linnuliik ja on Meenikunno looduskaitseala ja linnuala kaitseväärtuseks. Vastavalt kalakotka tegevuskavale kasutab kalakotkas pesa, millelt on hea ülevaade ümbritsevast maastikust, st ta näeb kaugelt ära, kas pesa piirkonda sisenev loom on ohtlik või mitte. Inimene kuulub kalakotka jaoks ohtlike hulka ja tema sisenemisel üle tolerantsuspiiri lendab kalakotkas pesalt minema ning hakkab valjult häälitsedes pesaümbruse kohal lendama – seejuures võivad munad või väikesed pojad pesas maha jahtuda (Kotkaklubi, 2011). Musträhn (DRYOCOPUS MARTIUS) on Eestis
Pea ja kael on kahkjaspruun tumedate triipudega. Saba on tervenisti valge ning nokk on kahkjaskollane, samuti ka jalad on kollased. Noorematel lindudel on aga sulestik tumepruun ning selletõttu võib neid tihti segi ajada konnakotkastega. Merikotkas lendab aeglasemate tiivalöökidega ja on oluliselt rohmakam. Toitumine Saagialaks on merikotkal madalveeline rannikumeri ja sisemaal suuremad veekogud. Mõnda merikotkast võib kohata ka mõnel kalatiigil tegutsemas, kus ta ,,lööb üle" kalakotka saaki. Põhiliseks toiduks on siiski veelinnud ja kalad, talviti sööb isegi raipeid. Pesitsemine Vanemad merikotkad on enamasti paigalinnud Eestis, kuid nooremad juhtuvad ringi hulkuma. Pesapaikasid võib enamasti leida täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa ehitab tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa. Pesa, mis on olnud aastakümneid kasutusel, võib kaaluda ligi tonn. Pesa kohendamine algab juba kesktalvel, kus merikotkapaar toob rohelisi männioksi
abita. Peatutt ei ole reeglina vaatlejale nähtav. Tiibade siruulatus 145-170 cm. Kaal emalinnul kuni 2 kg, isalinnul ca 1,5 kg. Saagi jälgimiseks kasutab sarnaselt hiireviu ja tuuletallajaga paigallendu.Eriti häälekas on kalakotkas pesaelu häirijate peale pahandades. Nagu nimigi ütleb, toitub meie väikseim kotkas kalast. Ilmselt on evolutsiooni käigus kujunenud saledam keha eeliseks kala püüdmisel ja annab enam võimalusi osavust nõudvaks tegevuseks. Osavam ja kiirem lend ongi kalakotka eelisteks suuremate sugulaste (erinevate merikotka liikide) ees. Samas ei või saagi tabamise korral kalakotkas kunagi kindel olla, et see jääbki temale. Nii mõnelgi heal saagialal on merikotkad spetsialiseerunud kalakotkastelt saagi ülevõtmisele. Kala püütakse vähem kui meetri sügavusest veest ja mõnikord võib kalakotkas selle juures üleni vee alla kaduda. Kalakotkale parimaks saagiks on kalad kaaluga 200-300 grammi.
asustamata tehispesas, ei ole kindlaks määratud § 10 lõike 2 kohaselt, on selleks: suur- konnakotka ja must-toonekure pesapuu ja seda ümbritsev ala 250 meetri raadiuses. (Looduskaitseseadustik 2016, § 50 lg2) §50 lõike 4 kohaselt: kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaiga kaitsekord ei ole määratud käesoleva seaduse § 10 lõike 2 kohaselt, kehtib alates pesapuu leidmisest lendorava, kaljukotka, merikotka, madukotka, kalakotka, suur- ja väike-konnakotka ning must-toonekure püsielupaigas käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud kaitsekord. (Looduskaitseseadustik 2016, § 50 lg 4) §50 lõike 5 kohaselt: kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaik ei ole kindlaks määratud käesoleva seaduse § 10 lõike 2 kohaselt, on inimesel keelatud viibimine kalju- ja merikotka püsielupaigas 15. veebruarist 31. juulini, madukotka, kalakotka, suur- ja väike-
Imetajate tõhus kaitse eeldab pidevat andmete kogumist ja arvukuse jälgimist ning ulukite arvukuse reguleerimise nõuetest kinnipidamist. Saarma asurkonnale võib hukutavalt mõjuda liialt intensiivne võrgupüük. Linnud Karula rahvuspargis on registreeritud 157 linnuliiki. Aastatel 19912000 on siin haruldastest kaitsealustest liikidest registreeritud kindla pesitsejana kalakotkas, väike-konnakotkas ja must-toonekurg. Võimalik pesitseja on kaljukotkas. Kalakotka asurkond on Karulas üks elujõulisemaid Eestis: 57 paari, neist 5 paari (10% Eesti kalakotkastest) pesitseb rahvuspargi territooriumil. Kalakotka ja must-toonekure asurkonda ohustab pesitsusaegne häirimine, toidubaasi vähenemine ja metsa raiumine pesitsuspiirkonnas. Väike-konnakotkaste arvukus rahvuspargis on vahemikus 2-4 paari. Konnakotkaste arvukuse tõusuks on vajalik hooldatavate rohumaade ja sobivate pesapaikade olemasolu.
pesitsusega tehakse see kuhjaga tasa. Kotka pesas on märtsikuus kaks muna, kuid vaid ühest koorub tavaliselt poeg. Üks muna ei pruugi olla viljastatud ja sageli esineb ka vennatappe ning muid õnnetusi, mis ühele pojale saatuslikuks saavad. Kaljukotkas on loodusmälestusmärgina rangelt kaitsealune liik. 7Kalakotkas Kalakotkas on saleda kehaehitusega väiksem kotkas. Tema tiibade siruulatus võib ulatuda kuni 1,7 meetrini. Ta on küllalt heleda põhivärvusega lind. Kalakotka jalad ("püksid" pole puhevil, vaid on "liibuvad") ja kõhualune on valged, samuti on seda ka tiibade hoosulgedeta alaosa. Rinnal on tume kolmnurk, millest ülalpool on kael taas valge. Pealagi on linnul hele, nokast alates kulgeb üle silma kuni tiibade alguseni tume ristvööt. Tiivanukid on alt mustad. Hoosuled ja sabasuled on altpoolt tihedalt tumetriibulised ja näivad seetõttu hallidena. Keha ülapool on pruunikashall. Jalad on kuni jooksme lõpuni paljad, küüned ja nokk on mustad.
Saagi jälgimiseks kasutab kalakotkas sarnaselt hiireviu, madukotka ja tuuletallajaga paigallendu (rappelendu). Häälitsuseks on kõrgetooniline kiuksumine eriti häälekas on kalakotkas pesaelu häirijate peale pahandades. Toitumine Nagu nimigi ütleb, toitub meie väikseim kotkas pea eranditult kalast. Ilmselt on evolutsiooni käigus kujunenud saledam keha eeliseks kalapüügil ja annab enam võimalusi osavust nõudvaks tegevuseks. Osavam ja kiirem lend ongi kalakotka eeliseks suuremate sugulaste ees. Samas ei või kalakotkas saagi tabamise korral kunagi kindel olla, et see temale jääbki - nii mõnelgi heal saagialal on merikotkad spetsialiseerunud kalakotkastelt saagi ülevõtmisele. Kala püütakse kuni meetri sügavuselt ja mõnikord võib kalakotkas selle juures üleni vee alla kaduda. Kalakotkale parimaks saagiks on 200 300 grammi raskused kalad: suurema kalaga on raske kaugele lennata ning väiksema püüdmine on ebaotstarbekas
Loodust saab kaitsta mitmel moel. Kõige efektiivsem võimalus otseseks looduse kaitseks on looduskaitsealade asutamine. See on vajalik, et aidata kaasa looduse mitmekesisuse püsimajäämisele. Hetkel on Eestis mitmeid looduskaitsealasid loomade, lindude ja taimede kaitseks. Selline kaitse on olnud väga edukas ning tänuväärne Eesti loodusele. Looduskaitsealadest tingituna on paranenud nii mõnegi liigi olukord, näiteks kalakotka, kes veel mõned aastakümned tagasi oli Eesti aladelt peaaegu kadunud. Veel enam saab Eesti loodust kaitsta, kui võtta suund metsade laialdasemale ning karmimale kaitsetegevusele. Metsadel on asendamatu tähtsus ning nende säilitamine on prioriteet. Mitte ainult loodusparkide ja looduskaitsealade asutamisega ei saavutata küllaldast kaitset. Neid alasid tuleb ka austada.
kiskjad imetajad. Toitumine Kassikakk toitub suurematest ja väiksematest närilistest, jänestest, kärplastest ja isegi väiksem rebane peab tema eest varju pugema. Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata. Pesitsemine
[2] Ilumetsa meteoriidikraatrid avastati siinsetest metsadest alles eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel savileiukohtade otsingul, need arvatakse olevat umbes 6000 aastat vanad.[1] Kerttu Luik YASB-51 072877 8 SISUKORD Meenikunno maastikukaitsealal on kindlaks tehtud 40 linnuliigi esinemine, pooled neist kuuluvad haudelindude hulka. Kaitsealal on I kaitsekategooria kalakotka (Pandion haliaetus) elupaik ning II kategooria metsise (Tetrao urogallus) elupaik ja mänguala. Kaitseala elab teadaolevalt üks paar kalakotkaid. Metsise mängualaks on arvatud 87,3 ha kaitseala loodeosas Vinso sihtkaitsevööndis ning 284,9 ha Meenikunno ja Nohipalu sihtkaitsevööndites, kokku 372,2 ha. Haruldastest ja kaitsealustest liikidest on kaitsealal nähtud meri- (Haliaetus albicilla) ja kaljukotkast (Aquila chrysaetos), kuid teateid pesitsemistest ei ole
(Produksioon on mingi ajaühiku orgaanilise aine tootmine). Biomass on alati suurem näitaja kui produksioon. Ttroopilise pinnase puhul on ka lagundajate ehk laguahel. Seal on äärmiselt pimitiivne produksioon, kõik on kiires ringluses. Energia püramiid: väljendub . Laguahel on suurem seal kus on soe ja troopiline olukord. (Näide: taimestik (biomassi osas on aine hulk suur) kalad röövkalad kalakotka Biokeemiliste ainete ringid. Aineringe ainete ringkäik looduses, ainete pidev korduv ringlemine maa pinnal või ühest maa sfäärist teise. Aineringe on maa maastikusfääri ja selle osade isloomulikumaid iseärasusi. Eristatakse suurt ja väikest bioloogilist aineringet: Väike bioloogiline aineringe hõlmab maa pinna kivimite, murenemise, mure- nemissaaduste (liiv,savi) kandmine tuule ja veega veekogudesse ning
perioodilise koondumise paik, kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht, lõhe või jõesilmu kudemispaik, pruunkaru talvitumispaik, jõevähi looduslik elupaik, mägra rohkem kui kümne suudmega urulinnak. - (Lisaks suuliselt ütleks, kui tahame: Looduskaitseseaduse kohaselt tekib püsielupaik automaatselt 1) lendorava pesapuule ja seda ümbritsevale alale 25 meetri raadiuses; 2) merikotka, madukotka ja kalakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 200 meetri raadiuses; 3) suur-konnakotka ja must-toonekure pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 meetri raadiuses; 4) väike-konnakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 100 meetri raadiuses; 5) kaljukotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 500 meetri raadiuses; 6) väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 meetri raadiuses.)
asustamata tehispesas, ei ole kindlaks määratud § 10 lõike 2 kohaselt, on selleks: suur- konnakotka ja must-toonekure pesapuu ja seda ümbritsev ala 250 meetri raadiuses. §50 lõike 4 kohaselt: kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaiga kaitsekord ei ole määratud käesoleva seaduse § 10 lõike 2 kohaselt, kehtib alates pesapuu leidmisest lendorava, kaljukotka, merikotka, madukotka, kalakotka, suur- ja väike-konnakotka ning must-toonekure püsielupaigas käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud kaitsekord. §50 lõike 5 kohaselt: kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaik ei ole kindlaks määratud käesoleva seaduse § 10 lõike 2 kohaselt, on inimesel keelatud viibimine kalju- ja merikotka püsielupaigas 15. veebruarist 31. juulini, madukotka, kalakotka, suur- ja väike- konnakotka ning must-toonekure püsielupaigas 15. märtsist 31. augustini.
Kõige rohkem on mitmevärvilisi turbasamblaid. Rabast võib leida ka Põlvamaal vaid paaris kohas kasvavat soojemast kliimaperioodist pärit sarikalist austria roidputke, orhideedest rohekat käokeelt, pruunikat pesajuurt ja roomavat öövilget. Meenikunno raba on arvatud rahvusvahelise tähtsusega linnualade hulka. Kaitsealal on kindlaks tehtud 40 linnuliigi esinemine. Siin on esimese kaitsekategooria – kalakotka – ning teise kategooria metsise elupaik ja mänguala. Rändeperioodil peatub rabal rohkesti sookurgi, rabahanesid, suurlaukhanesid ja laululuiki. Kohata võib ka teise kaitsekategooriasse kuuluvaid liike nagu väikepistrikku ja sarvikpütti. Suurloomadest on paikseteks asukateks metskits, põder, halljänes, valgejänes, rebane, metssiga, suhteliselt arvukas on kobras. Kohata võib ka pruunkaru ja hunti. Raba ümbritsevad liivaseljandikel kasvavad männi enamusega
suurusega kiskjad imetajad. Kassikakk toitub suurematest ja väiksematest närilistest, jänestest, kärplastest ja isegi väiksem rebane peab tema eest varju pugema. Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata. Kassikakk on looduskaitse all. Värbkakk
[10] Roomajaid on teada kolme liiki: rästik, vaskuss ja arusisalik, arvukaim neist on viimane. Lisaks nendele on kohatud ka nastikut. [10] 10 Joonis 7. Mudakonn Karula rahvuspargis on registreeritud 157 linnuliiki. Aastatel 1991-2000 on siin haruldastest kaitsealustest liikidest registreeritud kindla pesitsejana kalakotkas, väike-konnakotkas ja must-toonekurg. Võimalik pesitseja on kaljukotkas. Kalakotka asurkond on Karulas üks elujõulisemaid Eestis: 5-7 paari, neist 5 paari (10% Eesti kalakotkastest) pesitseb rahvuspargi territooriumil. Must-toonekure arvukus piirkonnas on stabiilselt 4-5 paari, neist 2-4 pesitseb Karula territooriumil. [10] Rukkiräägu asurkond on Karulas Eesti keskmisega võrreldes arvukas. Rukkirääk on niitude parim indikaator-linnuliik. Niitude võsastumine ja sööti jäämine ohustab siinset rukkiräägu populatsiooni. [10] Joonis 8. Rukkirääk
liik ja tema kaitsemine on oluline ka Euroopa tasandil. [10] Roomajaid on teada kolme liiki: rästik, vaskuss ja arusisalik, arvukaim neist on viimane. Lisaks nendele on kohatud ka nastikut. [10] Joonis 7. Mudakonn Karula rahvuspargis on registreeritud 157 linnuliiki. Aastatel 1991-2000 on siin haruldastest kaitsealustest liikidest registreeritud kindla pesitsejana kalakotkas, väike-konnakotkas ja must- toonekurg. Võimalik pesitseja on kaljukotkas. Kalakotka asurkond on Karulas üks elujõulisemaid Eestis: 5-7 paari, neist 5 paari (10% Eesti kalakotkastest) pesitseb rahvuspargi territooriumil. Must-toonekure arvukus piirkonnas on stabiilselt 4-5 paari, neist 2-4 pesitseb Karula territooriumil. [10] Rukkiräägu asurkond on Karulas Eesti keskmisega võrreldes arvukas. Rukkirääk on niitude parim indikaator-linnuliik. Niitude võsastumine ja sööti jäämine ohustab siinset rukkiräägu populatsiooni. [10]
ka keskmise suurusega kiskjad imetajad. Kassikakk toitub suurematest ja väiksematest närilistest, jänestest, kärplastest ja isegi väiksem rebane peab tema eest varju pugema. Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata. Kassikakk on looduskaitse all. Hakk
Aastas on 170 päeval ööpäeva keskmine temperatuur üle 5⁰C. Karijärve hüdrograafilise võrku kuuluvad Karijärv, Elva jõgi, Keeri järv, Kevila jõgi ja Peipsi järve vesikond. Viimane kuivendussüsteem rajati 1988. aastal, see on kehtiv ka praegusel hetkel. [6] Taimestiku poolest on uuritav maa-ala ümbritsetud kuusikute ja kuusesesegametsadega. Puuliikidest on esindatud eelkõige kuusk. Karijärvel asuvad väärtuslikud loodusmaastikud jt kaitsealad, meri- ja kalakotka pesitsusala, samuti musta toonekure ning rohunepi pesitsusala. Koht on eriline veel seal kasvavate haruldaste taimede nagu pung-kirburohu, võsu-liivsibula ja sinise emajuure poolest. Inimtegevust on uuritaval alal vähe, 5 el/km 2. Veerežiim on antud piirkonnas auto- või poolhüdromofrne. Maafondi struktuur ja haritava maa kvaliteet on 42-45 hindepunkti, seega kuulub maa kvaliteedi poolest keskmiste hulka. Maakasutus on Karijärvel
4. Püsielupaik: Väljaspool kaitseala asuv, LKSi kohaselt piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav: kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik. Püsielupaik võib olla määratletud ka pesapuu ja raadiusega. Teavitamiskohustus; Uus püsielupaik - sihtkaitsevööndi kaitsekord; Ajalised liikumispiirangud; Inimesel on keelatud viibida kalju- ja merikotka püsielupaigas 15. veebruarist 31. juulini, madukotka, kalakotka, suur- ja väike-konnakotka ning must-toonekure püsielupaigas 15. märtsist 31. augustini. Karu püsielupaik on ühekordne, kuni 15. aprillini. I ja II kategooria liigi elupaika ei avalikusta. Metsise ( II kat) püsielupaigas on keelatud metssea lisasöötmine. 5. Looduse üksikobjekt: Väärtus: teaduslik, esteetiline või ajaloolis-kultuuriline. Objekt: elus või eluta loodusobjekt: puu, allikas, rändrahn, juga, kärestik, pank,
kohaselt piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik, kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht, lõhe või jõesilmu kudemispaik, pruunkaru talvitumispaik, jõevähi looduslik elupaik, mägra rohkem kui kümne suudmega urulinnak. Looduskaitseseaduse kohaselt tekib püsielupaik automaatselt 1) lendorava pesapuule ja seda ümbritsevale alale 25 meetri raadiuses; 2) merikotka, madukotka ja kalakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 200 meetri raadiuses; 3) suur-konnakotka ja must-toonekure pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 meetri raadiuses; 4) väike-konnakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 100 meetri raadiuses; 5) kaljukotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 500 meetri raadiuses; 6) väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 meetri raadiuses. 66. Elupaiga ja liigi soodne seisund
annaabi.ee 
