Harjus Harjus on levinud peaaegu kogu Põhja-Euroopas. Eestis on ta muutunud haruldaseks ja elutseb vaid mõnedes jõgedes - kõige rohkem Narva jões, ka Ahja ja Piusa jões ning piiratud hulgal vähestes Põhja-Eesti jõgedes. Ta on süstja kehakujuga, kuni 0,5 meetri pikkune, külgedelt lamendunud kala, keda iseloomustab hästi pikk ja kõrge seljauim, mis kudemisperioodil värvub küütlevate vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Peale selle olevat harjusel iseloomulik aed-liivatee lõhn.
EESTI MAGEVEEKALAD. Klass SÕÕRSUUD Selts silmulised Sugukond silmlased. ( ussitaolised, t täppi) MERISUTT. Ühevärvilised, mustrita. JÕESILM Jõesilm on maolaadse kehakujuga, esmapilgul angerjat meenutav kala. Suu asemel on tal sarvhammastega imilehter, nahk on soomusteta, pea külgedel on seitse paari lõpuseavasid. Selg ja küljed on metalselt läikivad tumehallid, kõht valkjaskollane. Võivad kasvada kuni poole meetri pikkuseks ja kaaluda kuni paarsada grammi. Suurem sõrmejämedune. OJASILM. Väiksem pliiatsijämedune mageveeline. Klass LUUKALAD Selts tuuralised (luukilbid, 4 poiset) TUUR. Esmapilgul meenutab ta natuke haid. Tuura keha ei kata mitte soomused, vaid 5 rida luukilpe, mille vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Pea on lamenenud ja koon terav
territooriumile. Selles järves elab 37 kalaliiki. Ligikaudu 30 kalaliiki elab ka Võrtsjärves, mis on suuruselt Eesti teine järv. Selle pindala on umbes 270 km 2. Eestis on üle 7000 jõe. Ainult 10 neist ületavad oma pikkuselt 100 km. Kõik need on aeglase vooluga, kus voolukiirus ei ületa enamasti 1 m/s. Millised kalaliigid on Eestile iseloomulikud? Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest jatursk.
esmajoones temperatuurist ja valgusest. Talvitumise ajal koonduvad räimed põhjalähedastesse veekihtidesse, mis sellal on kõige soojemad. Niisugused koondised esinevad mere avaosas, Soome lahes, Riia lahes ja ka sügavamates fjordides. Kevadel siirdub kevadkuduräim kudemiseks rannikulähedastesse madalamatesse vetesse, mis soenevad kõige kiiremini. Ta koeb liivasel, kruusasel või kivisel hõreda taimestikuga kaetud põhjal. Massiline kudemine toimub temperatuuril 8 16 kraadi. Vastavalt ülemiste veekihtide soojenemisele koeb räim mais ja juuni alguses 4 6 m sügavuses, hiljem aga 8 10 m sügavuses. Koetud mari kleepub taimedele, peamiselt mitmesugustele punavetikatele, harvemini adrudele ja meriheinale. Marja arenemine kestab optimaalselt temperatuuridel 5 8 ööpäeva. Koorunud vastsed on 5- 6 mm pikkused. Umbes 21 31 mm pikkustena moonduvad nad maimudeks, kes
Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3…4 päeva pärast, 2,5…4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised
l. ---------------------------------------------------- m. Koorumine n. ---------------------------------------------------- o. Eelvastne (rebukotiga) toitub rebukoti sisust p. Vastne (läheb üle välisele toitumisele) q. Maim (alates soomuskatte tekkimisest) r. Samasuvine (ühe suve vanuseks kasvanud kala 8. Karpkala ja vikerforelli kasvatamise tehnoloogia peamised erinevused. a. Paljundamine: Karpkala kudemine üle 20 kraadise vee juures, loote kiire areng, lühike inkubeerimiseaeg (4päeva), vajab hormonaalset stimulatsiooni, suur viljakus, peen mari, kleepuv mari. Vikerforell kudemine 10 kraadise vee juures, aeglane loote areng, pikk inkubeerimisaeg (üle kuu aja), mari hõlpsalt lüpstav, väike viljakus, suureteraline mari, mari ei ole kleepuv. b
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, florist
Emeriitpõrnikas (Osmoderma eremita L) Elab mädanenud puidus vanade puude tüveavades, eriti avatud maastikuga alleedel (tammed) ja jõgede äärsetel puudel (pajudel), aga samuti ka metsades vanades tammedes. (Looduskaitsevormid nagu rahvuspargid ja Natura 2000 alad Tsehhi, 2010) Käristaja (Psophus stridulus) Kuulub Tirtslaste(Acrididae) sugukonda, sihktiivaliste putukate seltsialamseltsi tirtsulised (Caelifera). Levinud mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis, on umbes kolme sentimeetri pikkune, üleni tumepruun (välja arvatud erepunased tagatiivad). Puhkeolekus pole tiibu näha ja putukas ei paista maapinnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. Maandunud putukas kaob jälle 4 otsekohe silmist. Eelistab elupaikadena ümbrusest soojemaid ja tuulevaiksemaid
Piki keha kulgevad närvitüved, mida ühendavad rõngasjalt paiknevad närvikiud. Ümber neelu või söögitoru paikneb tavaliselt närvirõngas, millest pisut tagapool paikneb keerukas närvitänkude süsteem, mis kujutab endast looma algelist aju. Aju tänkudest suunduvad mitmed närviväädid ettepoole, reguleerides neelu, suu, hammaste ja teiste seedeelundkonna osade tööd. Peakapslile kinnituvad paljudel liikidel kas harjaste või näsakeste sarnased kompimiselundid. Peakapsli külgedel või nende taga paiknevad ümarusside küljeelundid, mis on haistmiselundeiks. Mõnedel vabalt elavatel (mitte parasiitidel) ümarussidel on arenenud ka silmad, millega eristatakse valgust pimedusest. (Looduse entsüklopeedia lk 144-145) Ümarusside seedeelundkond algab keha eesotsas paikneva suuga ning lõpeb keha tagaotsas avaneva pärakuga. Kogu keha on jaotatav kolme ossa, eesosas paikneb eessool, keskosas kesksool ja sabaosas pärasool
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
üliharuldaste liikide säilimiseks. Üheks selliseks looduspärliks on ka ELFi logoloom lendorav. Ta vanade haabade õõnsustesse tehtud pesi on Eestis praegu teada ligi 80. Looduse säilimisele püüame kaasa aidata ka mõistlikuma majandamise tutvustamise kaudu. On see ju tulevastele põlvedele mõtlemine. Kuidas jõuda olukorrani, kus meie praegused teod tõepoolest ei kahjusta inimeste elu meist seitse põlve eespool. Teadmistest tekib lugupidamine. Usume, et loodusteadlikud inimesed tegutsevad keskkonda säästvalt, seepärast peame loodushariduse kättesaadavust väga oluliseks. Eriti koolipõlves, sest selles eas kujunevad inimese väärtushinnangud. Looduse tundmaõppimine võimaldab inimesel sügavamalt mõista maailma ja selle toimimist. 28. Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK). KIKi eesmärk. KIKi poolt rahastatavad programmid. KIKi rahalised allikad