sumistiteks. Sääseliste tagakeha koosneb 7-8 lülist, kärbseliste tagakega koosneb 4-st lülist. Kahesugused tundlad. Pea väga liikuv, peenekaelaga rindmikule kinnitunud suhteliselt suured liitsilmad, võib esineda ka 2-3 täppsilma. Tugev rindmik, rindmikulülid tugevasti kokku kasvanud. Keha pikkus 1mm-5cm. Pilt Elupaigad Hooned Eluruumid Aed Veekogud Raiestikud Metsad Karjamaad Niidud Toitumine Kahetiivalisi näeb tihti toitumas õitel kuid nende seas on ka palju verdimevaid parasiitputukaid. Sääselised - toituvad teiste loomade, enamasti selgroogsete verest. Kärbselised - toituvad seentest või taimeosadest: viljadest, lehtedest, nektarist. Parm ja sääsk Kärbselised Mõned liigid on väga viljakad ja kiire elutsükkliga. Näiteks emane äädikakärbes võib muneda kuni 500 muna. Areng valmikuni kestan 25 kraadi juures 8-10 päeva.
nimi 8.A kool Sisukord Kahetiivaliste välisehitus Kahetiivaliste eluviis Kahetiivaliste toitumine Kahetiivaliste sigimine Kahetiivaliste liigid Kahetiivaliste välisehitus Kaks kilejat lennutiiba. Tagatiivad taandarenenud Tagakeha on laialt rindmikuga seotud. Sääseliste tundlad on 6 ja enama lüliga. Kahetiivaliste eluviis Kõigil mandritel levinud putukarühm Teada juba üle 125000 liigi. Eestist on leitud üle 2200 liigi kahetiivalisi. Eluviiside poolest äärmiselt mitmekesine rühm. Kahetiivaliste vastseid elavad vees, kõdus, seentes, laipades, parasiitidena teiste loomade sees. Kahetiivaliste toitumine. Toituvad teiste loomade, enamasti selgroogsete verest. Hammustamisel lasevad haava hüübimisvastast ainet. On kärbseid, kes toituvad seentest või taimeosadest: viljadest, lehtedest, vartest, juurtest, nektarist, õietolmust, taimejäänustest Isased parmud toituvad ainuüksi taimemahladest.
Munade arengu kiirus sõltub eelkõige temperatuurist ja niiskusest. Mardikalised Mardikaliste keha on kõva kattega. Sõltuvalt toitumisest ja elupaigast on mardikaliste. tõugud erineva kehaehituse ja eluviisiga. Mardikalised arenevad täismoondega. NT: jaanimardikas, kartulimardikas, laiujur, õnnetriinu Kahetiivalised on väga suur, kõigil mandritel levinud putukarühm Eestist on leitud üle 2200 liigi kahetiivalisi, kuid neid on rohkem. Tänapäeval jagatakse selts kaheks alamseltsiks: sääselised kärpselised NT: laulusääsk, harilik pistekärbes Kiletiivalised Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks: Mesilased (pildil meemesilane) , kimalased, herilased, sipelgad (pildil vaaraosipelgas) , lehevaablased, käguvaablased. Mitmed kiletiivalised on keeruka käitumisega. Nad elavad
Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani. Kärnkonn on looduskaitse all. Ta toob kasu limuste ja putukate hävitajana, vaenlasteks on rebased, mägrad, siilid, ja muud kahepaiksetest toituvad loomad. Kuna kärnkonn on seotud metsaste aladega, siis mõjub arvukust vähendavalt metsade maharaiumine, samuti kudemisveekogude hävitamine. Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia
5. Kuidas putukad sigivad? 6. Millised arenguviisid on erinevatel putukatel, kirjelda, too näiteid. 7. Too näiteid , kus elavad erinevad putukad? 8. Too näiteid, kuidas erinevad putukad liiguvad. 9. Iseloomusta sihktiivalisi, too näiteid. 10. Iseloomusta liblikalisi, too näiteid. 11. Iseloomusta mardikalisi, too näiteid. 12. Iseloomusta kiililisi, too näiteid. 13. Iseloomusta ehmestiivalisi, too näiteid. 14. Iseloomusta kahetiivalisi, too näiteid. 15. Kirjelda kodumesilaste eluviisi (pere koosseis, ülesanded, toit, mee valmistamine, paljunemine, areng, sülemlemine, suhtlemine, orienteerumine, talvitumine). 16. Kirjelda sipelgate elu (pesa, pere koosseis, ülesanded, toit, paljunemine, talvitumine, suhtlemine, kasulikkus ). 17. Kirjelda herilaste elu (pesa, pere koosseis, ülesanded, toit, paljunemine, talvitumine ) 18. Nimeta inimkaaslejaid putukaid, kus elavad ja millist kahju tekitavad. 19
Imetajatest võib rabas kohata põtra ja valgejänest, aga võib ka hunti, rebast, mäkra, karu, metssiga, metskitse. Roomajatest leidub kuivemates piirkondades arusisalikku, raba servaaladel võib kohata rästikut või vaskussi. Kahepaikseid (rohukonn, rabakonn, veekonn) elab rohkesti laugastes. Roomaja - rästik Putukad ja linnud Putukaid on väga palju erinevaid liike, kõige liigirikkam rühm on mardikalised. Rabas on väga palju liblikalisi ja kahetiivalisi, näiteks kärbselised: viljakärblane, päriskärblane, ro hekärblane ja ka erinevaid liike parme. Ämblikud on võrreldes mujal paiknevate kooslustega rabas domineerivad. Rabas võib kohata väga paljusid linnuliike. Nendest enamlevinumad on rabakana, põldrüüt, väikekoovitaja, hallõgija, rabapistrik. Lind - rabapistrik Kakerdaja raba tingimused Rabas esineb palju laukaid. Hapesus suur Sademetest ja sooveest toituv umbjärv. Järves puudub taimestik.
Arusisalik Vaskuss Rästik Hallõgija Metskiur Tuttvart Sookurg Raba putukkooslus Putukad Ummbes 1200 liiki, rohkem mardikalisi, liblikalisi, kahetiivalisi. Ämblikud Üle 180 liigi ämblikke. Puisrabades ja rabamännikutes ristämblik Raba laukad on putukate sigimiseks ideaalsed kohad! Sääsk Kihulane Parm Raba mullaelustik Mulla omadused mõjutavad väga oluliselt taimekoosluse kujunemist ja taimede kasvu. Taimedest omakorda sõltuvad loomad, nende elukeskkond ja toitumine. Vesine muld
Rabas pesitsevad haruldased linnud ja putukad, kes leiavad varju raba taimkattest. Seal kohtab peaaegu kõiki Eesti suuremaid imetajaid. Leidub põtru, valgejänest, hunti, mäkra, metssiga, rebast, metskitse, uruhiirt, sookurge, arusisalikke, harvem rästikuid ja vaskusse. Kahepaiksetest on rohukonni, rabakonni ja harvemini veekonni. Kalu on aga vähem, peamine on ahvem, vahest leidub ka haugi. Seal on üle 1000 erineva putukaliigi, palju mardikalisi, liblikalisi, näiteks kanarbik-öölane, kahetiivalisi, nokalisi ja ka ämblikke. Teistest organismidest võib välja tuua mõningad seened ja bakterid. Laukavees ja samblas on aga vähe baktereid, mis tuleneb rabale omasele happelisele keskkonnale ning seega pole bakterid suutelised surnuid taimeosi lagundama. See aga on omakorda abiks, et sinna ei sattuks võõraid konkurente ja rabataimede all paiknev turbakiht ei hävineks. Seentest saab välja tuua tylospora fibrillose, mida on peetud üheks haruldaseks tavaliseks rabaseeneks.
põhjustava surnud puitu lagundama e. Saprofoorse seene suure korbiku eoseid. Nakatades takistab seen juurepessu tungimist juurtesse. Feromoonid biotõrjes:kahjurputukad meelitatakse surmalõksu. Kasutatakse eriti aedades, metsanduses. Bakteritoksiin putukate vastu: Bt- toksiin, mis põhjustab sooleepiteeli lõhustumise ja põhjustab putuka surma.Erinevad alaliigid, kus üks tapab libilikatöövikuid, teine mardikaid, kolmas kahetiivalisi. Reovete puhastamine: kasutatakse biopuhasteid ehk aurutanke (suured raudbetoonmahutid), kus reovett õhustatakse, et aeroobsed bakterid paljuneksid paremini. 6.Kuidas toimub taimede meristeempaljundus? Miks seda tehakse? Taimedel on võrsete tippudes, pungades ja mujal algukude ehk meristeem. Meristeemi rakud pole diferentseerunud täitma kindlat koefunktsiooni. Nad on säilitanud jagunemisvõime ja neis võivad tekkida kõigi püsikudede rakud
Alamklass: välislõugsed (Ectognatha) Selts: kahetiivalised (Diptera) Sugukond: päriskärblased (Muscidae) Toakärbes (Musca domestica) kuulub päriskärblaste sugukonda. Päriskärblaste sugukonnas on veel umbes 3 000 liiki kärbseid. Päriskärblaste sugukond on eluviisidelt nii valmikute kui vastsete osas väga mitmekesine. Toakärbes on ilmselt üks kõige laiema levikuga putukas kogu maailmas. sugulased Päriskärblaste sugukond on liigirikas ning siia kuulub üsna erineva välimusega kahetiivalisi. Järgnevalt toon mõned näited. Päriskärbse üheks sugulaseks on nt harilik pistekärbes (Stomoxys calcitrans). Väliselt on ta toakärbsega väga sarnane, kuid liigub erinevalt toakärbsest vaid ühel kindlal ajal aastast - suve lõpu poole. Kärbes imeb verd ning võib edasi kanda haigusi. Päriskärblaste hulka kuulub ka tsetsekärbes, kes on tuntud koduloomadele haiguste levitajana. Tsetsekärbse vastne areneb kaua aega emase tagakehas ja nukkub otsekohe pärast sünnitamist.
Harilik kärnkonn Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10...11 cm), kes on isastest (6...7 cm) palju suuremad. Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6...8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt. Ladina keelne nimetus Bufo bufo Harivesilik Tema selg on tume - pruunikasmust või täiesti must, kõht on oranzh, mustade laikudega. Nahk pole sile, vaid teraline. Sigimisperioodil kevadel ja suve alguses elutseb harivesilik vees - metsajärvedes, tiikides, jõesootides, turbarabades Vees kütib harivesilik veemardikaid (ujureid, kukrikuid), limuseid, sääse- ja kiilivastseid, kalamarja ja konnakulleseid
vastsetel püünismask. Toituvad putukatest. Paljunemine: munevad vette, arenevad vaegmoondega.Näited: vesineitsik, tondihobu 13. Iseloomusta ehmestiivalisi, too näiteid. Elupaik maismaal veekogude läheduses, 2p karvkestaga kaetud tiibu, pikad niitjad tundlad. Toituvad taimemahlast, vastsed veetaimedest, -loomadest. Paljunemine: munevad vette,vastsed arenevad vees vaegmoondega.Näited: puruvana, liivavana, 14. Iseloomusta kahetiivalisi, too näiteid. Elupaik veekogu lähistel, inimestega, kariloomade ümbruses, 1p tiibu teine paar lisa tasakaaluelund e sumisti, imemis- või pistmissuised Toituvad nektarist, verist Paljunemine munevad toidule jäänustele(vette) arenevad täismoondega 15. Kirjelda kodumesilaste eluviisi (pere koosseis, ülesanded, toit, mee valmistamine, paljunemine, areng, sülemlemine, suhtlemine, orienteerumine, talvitumine). Elupaik mesitarudes
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Pistesääsklased referaat Koostaja: Sigmar Naudi Juhendaja: Olavi Kurina Tartu 2014 1. Sissejuhatus Sääsklased kuuluvad kahetiivaliste (Diptera) putukate seltsi. Eestis on leitud kahetiivalisi umbes 2200 liiki, aga arvatakse, et nende arvukus võib küündida isegi 4500 liigini. Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: sääselised (Nematocera) ja kärbselised (Brachycera). Sääselisi on Eestis teada rohkem kui 800 liiki. Sääsklased on majanduslikult tähtsuselt võib-olla, et isegi kõige kõrgemal kohal kahetiivuliste hulgas. Peamine põhjus sellele on, et sääsklased on üüratult tülikad ja kurnavad nii inimesi kui ka loomi
valge või kollakalaiguline. Nagu nimigi ütleb, on nad seotud veega, ning seda kogu oma elu, sünnist surmani. Maismaale ronivad nad vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis hoiduvad nad enamasti kaldaäärsesse taimestikku, kus on piisavalt niiske ja varjuline. Nad on väga osavad ning vilkad elukad ning volksavad vette niipea, kui kellegi samme kuulevad. Seetõttu on veekonni raske näha. Vaatamata veelisele eluviisile püüavad nad põhiosa oma toidust - mardikaid, kahetiivalisi, kiile ja sipelgaid - maismaalt. Veekonnad on päevase eluviisiga ning kui hädaohtu pole märgata, siis lebavad nad kella 12...16 ajal massidena veepinnal. Öö veedavad konnad veekogu põhjas. Veekonnad talvituvad enda kaevatud urus või veekogu põhjamudas. Talveunest ärkamine toimub aprillis ning 2...3 nädala pärast, alates mai II poolest võib juba kuulda isaskonnade valju ja käredahäälset krooksumist. Et kontsert paremini emasloomadeni kostaks, pungituvad suunurkadest
Taimede puhul saab eristada juurekonkurentsi- ja võsukonkurentsi, mis samuti võib ilmneda nii liigisisesena kui ka liikidevahelisena. Taimed konkureerivad kõige tihedamini valguse pärast. Luhaniidul konkureerivad valguse pärast teelehed. Samuti näiteks kullerkupud ja mailased. Nende puhul on tegemist liigisisese konkurentsiga. Omavahel konkureerivad toidu pärast veekonn ja tiigikonn, kes mõlemad söövad peamiselt putukaid, mardikaid ja kahetiivalisi. Kobrapea konkureerib variheinaga kasvukoha pärast, varihein püüab teda pidevalt välja tõrjuda. Toidu pärast konkureerivad näiteks põder ja kobras, kes talvel söövad mõlemad paju. Kõigi nende näidete puhul on tegemist liikidevahelise konkurentsiga. Taimtoidulisus Herbivooria ehk taimtoidulisus on herbivoori ehk taimtoidulise looma liigi ja taimeliigi vaheline toitumissuhe. Näiteks nurmkana toitub umbrohuseemnetest, mahavarisenud viljateradest, rohttaimede
Enamik ehmestiivalisi talvitub vastsena, muna ja nuku staadiumis talvitujaid on väga vähe. Vaenlased Ehmestiivaliste valmikute peamisteks vaenlesteks on linnud ja nahkhiired, sageli ka kiilid ja ämblikud. Vastsete vaenlasteks vivad olla kalad ja vee-eluviisiga röövputukad, kuid koda tagab ilmselt siiski küllalt efektiivse kaitse. Ehmestiivaliste vastsetel on leitud ka mitmeid parasiite, näiteks mnesid kiletiivalisi (Agriotypus armatus), kahetiivalisi (Hydrotachina), jhvusse ja imiusse. Tinglikult viks parasiitideks pidada ka sooles elavaid karieoselisi. Sarnased liigid Vesileediku vastne Koiliblikas Ööliblikas 8 Huvitav fakt Ehmestiivaliste vastsetega võib teha huvitava katse. Kui nad ettevaatlikult oma kodadest välja
et üleujutused pole pikaajalised ning pärast üleujutust taheneb muld kiiresti. Kasteheina koosluse rohustu on liigirikas ja kõrgekasvuline, paljude nitrofiilsete liikidega. Seal domineerivad taimed nagu suur kastehein, põldtimut ja harilik aruhein, sagedased on ka harilik orashein, kerahein, punane aruhein, aas-seahernes, aasristik, mets-harakputk, maajalg, köömen jt (Kukk 2004). Putukatest esineb lamminiitudel kiililisi, tirdilisi, mardikalisi, ühepäevikulisi, ehmestiivalisi ja kahetiivalisi. Nende elupaigad on tihedalt seotud veega. Kuivematel lamminiidualadel elab palju niitudele ja avamaastikele iseäralikke liike. Jõgede kaldavöönditel on mitmekesine mardikaliste fauna, kus võib kohata mitukümmend liiki jooksiklasi. Eesti punasesse raamatusse on kantud suurliblikad nagu teelehe-mosaiikliblikas ja mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne), kes võivad tõenäoliselt paikneda ka Rannapungerja luhtadel.
metskits, uruhiir. Eesti rabades võib kohata üle 80 linnuliigi, kellest umbes pool on alalised 6 asukad. Roomajatest leidub sageli arusisalikke, harvem rästikuid ja vaskusse. Kahepaiksetest on levinumad rohukonn ja rabakonn, harvem veekonn. Kalu on rabajärvedes vähe, peamine on ahven, harvem leidub haugi. Eesti rabade etomofaunas eristatakse umbes 1200 putukaliiki, sealhulgas üle 250 liigi mardikalisi, 250 liiki liblikalisi, 300 liiki kahetiivalisi, üle 100 liigi nokalisi jne. Rabas leidub ka palju ämblikke. (Valk, 1988: 110 - 115, 151 - 156) Soode kasutamine Inimeste jaoks on sood olulised seal moodustuva turba tõttu. Sellest saab kütet (tavaliselt briketina), mitmetele kultuurtaimede kasvupinnast, allapanu loomadele, kasvuturvast aianduses ja see on ka keemiatööstuse tooraine. Turbast toodetakse väetisi, vaikusid, aktiivsütt, piiritust ja värvaineid. Kogu maailmas on turbavarusid umbes 500 miljardit tonni.
· kõrgus 10...25 cm · ühekojaline · viimasel ajal hakkab taime tähtsus kasvama ka ravimitööstuses, kuid väikese kasvu ja raskesti ligipääsetava kasvukoha tõttu on kasutamine piiratud · toiduks tarvitab eelkõige kahetiivalisi, aga ka kiletiivalisi, sarnas-tiivalisi jt., kellest jõud üle käib SINIKAS Vaccinum uliginosum · marjad on kasutatavad nii keedistena kui mahlade, mooside ja kompottidena
1956. aastast arstiteaduskonna histoloogiakateedri juhataja. Avastas Eestis elava rohekärnkonna, tegeles kahepaiksete ja limuste ning nende sugurakkude uurimisega. [http://et.wikipedia.org/wiki/Liidia_Poska-Teiss] (30.03.2008) Hans Remm (26. augustt 1929-21.juuli 1986) Lõpetas 1952 bioloogina Tartu Riikliku Ülikooli. 1952-1986 oli TRÜ zoloogiakateedri õppejõud ning 1984. aastast juhataja. Ta uuris liblikalisi, mardikalisi ja kahetiivalisi. Remm oli Euroopa tunnustatuim häbesääsklaste tundja. Tegi Siberisse, Kaug-Itta, Kaukaasiasse, Kesk-Aasiasse ja Uuralisse entomoloogiaalaseid uurimisretki. 1956-1986 Eesti Loodusuurijate Seltsi entomoloogiasektsiooni esimees. Avaldanud õppekirjandust ja putukamäärajaid. [EE 14. Eesti elulood. Eesti entsüklopeedia-kirjastus. Tallinn, 2000] (lk. 425) Nikolai Laanetu (sünd. 9.veebruar 1946) ...Eesti zooloog (terioloog) ja jahindusteadlane. Töötanud 1971-192 ja 1985-1989 TRÜ
soodustavad päikesekiirguse neeldumist, pinnase sulamist ja kõrgemate taimede kasvu- kääbuspõõsad. Õistaimed õitsevad ja viljuvad kiiremini . Taimedel on äärmiselt lühike kasvuperiood, krismaa –pinnase mustrilisus ja mulla madal viljakus , madal temp. Loovad ökosüsteemi, mille liikmed peavad olema hästi kohastunud. Jäämeres on mikroskoopiline hõljum- plankton- vaaladele söögiks. Maismaa selgrootuist elab Kõrg –Arktikas 40 liiki hooghännalisi, üle 100 liigi kahetiivalisi, 19 liiki kiletiivalisi, 3 liiki mardikaid , liblikaid. Tundras on tohutud sääseparved. Putukad langevad talvetardumusse. Nende veres on antifriis. Taimed ei saa kõrgeks kasvada tänu tugevate tuulte ning igikeltsale , mis takistab nende juuri sügavale kasvamast. Igikeltsa tõttu on tundra pinnas soine, täis järvekesi. Tänapäeval elavad eskimod vaiadele ehitatud puitmajades, pargitud hülgenahas tehakse rõivaid ja tarbeesemeid. Saamid rändavad koos
Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani. Kärnkonn on looduskaitse all. Mudakonn Mudakonn on suhteliselt väike (kehapikkus kuni 8 cm) kirev konn, kelle selg on kollakaspruun või helehall, kaetud punaste täppide ja tumepruunide laikudega, kuid kõhualune on ühtlaselt hele. Ümara kehakuju tõttu meenutab ta veidi kärnkonna, kuid ta nahk on sile, liigutused kiiremad ning tagajalgade vahel on ujulestad
pohl, mustikas, rabamurakas, harilik jõhvikas, väike jõhvikas Rohurinne: tupp-villpea, alpi jänesvill, raba jänesvill, valge nokkhein, rabakas, mudatarn, pudeltarn, ümaralehine huulhein, ahtalehine huulhein Sambla-samblikurinne: punane, pruun, lillakas, harilik turbasammal, raba- karusammal, soovildik, harilik palusammal, põdrasamblikud, porosamblikud Rabade loomastik: Putukad -u. 1200 liiki, rohkem mardikalisi, liblikalisi, kahetiivalisi. Ämblikud -üle 180 liigi ämblikke, puisrabades ja rabamännikutes ristämblik. Kalad -kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt ahven ja haug. Kahepaiksed -rohukonn, veekonn. Nõmmerabades harilik kärnkonn, vahest ka tähnikvesilik. Roomajad Raba servaaladel nõmmrabas ja rabamännikutes võib kohata ka rästikut ja vaskussi. Linnud -Eesti rabades võib esineda üle 80 linnuliigi, neist pooled on alalised. Rabades pesitseb nt
Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani. Kärnkonn on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, harilik kärnkonn , 2011) Rohukonn ( Rana temporaria) Rohukonn kuulub pruunide konnade hulka ning see ütleb, et ta on värvuselt pigem pruun kui roheline. Ta on suhteliselt suurte mõõtmetega - kehapikkus võib ulatud kuni 10 cm-ni.
väljendub nende välises sarnasuses, eriti vegetatiivsete organite ehituses (varieeruvus puudub). Varred tugevad, sõlmised, säsi varase kao tõttu seest õõnsad. Väga täiuslik varre ehitus võimaldab kanda suuri lehti (lehe rekordiline suurus põhjamaises flooras). * Õied on väikesed ja koonduvad rohkearvulistesse õisikutesse. Kõige levinum õisikutüüp on liitsarikas, mis koosneb rohketest osasarikatest. Õisikul on alati näha rohkearvuliselt tolmeldajaid, eriti kahetiivalisi. Viietine õis koosneb enamasti valgest või kollasest kroonist. Viis tolmukat on noores eas sissepoole kaldu õies, hiljem ulatuvad aga püsti õiest välja. Emakas koosneb kahest viljalehest, kaks seemnealget. Õis, kaasa arvatud emakaümbrine meenäre on tolmeldajatele hästi avatud. * Eriti iseloomulik on vilja arenemine ja ehitus. Valmimisel paisub sigimik ja hakkab pikkisuunas lõhenema, kuni eemalduvadki eri viljalehtedest tekkinud poolmed üheseemnelised osaseemnised
karvase peaga liblikad, kelle vastsed elavad võrgendist tuppedes. Rida sünantroopseid liike nagu nahakoi, riidekoi, tapeedikoi ja terakoi. Võrgendikoilased on enamasti valged, väikeste mustade täpikestega punkteeritud tiibadega. Vastsed elavad hulgakesi koos võrgendist pesas, hiljem liiguvad laiali, kuid tegutsevad võrgendi all. Nukkuvad sealsamas siidjas kookonis. Toomingatel on tavaline toominga-võrgendikoi, õunapuudel õunapuu-võrgendikoi. Klaastiiblased on kiletiivalisi või kahetiivalisi (sääski) meenutavad liblikad. Tiibadel esinevad soomused peamiselt soontel. Vastsed kaevandavad puude või põõsaste okstes ja juurtes, ka vaarikavartes, harvem rohttaimede juurtes. Aiakahjur on sõstravartes elav sõstra-klaastiib ja vaarikavartes kaevandav vaarika-klaastiib. Suurim klaastiibadest on haava koore all või juurtes elav suur haava-klaastiib. Mähkurlased on väikesed, enamasti laiade ja tömpide tiibadega liblikad
milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani. Kärnkonn on looduskaitse all. Rabakonn Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Keelikloomad (Chordata) Klass: Kahepaiksed (Amphibia) Selts: Päriskonnalised (Anura) Sugukond: Konlased (Ranidae) Perekond: Konn (Rana) Liik: Rabakonn Rabakonn on pisike, 5...7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn. pruunide konnade
Madalsoode keskosad jäävad linnutühjaks augusti lõpuks ja nii järgmise kevadeni. Oktoobris, novembris toimub hanede ja luikede läbiränne. Talvel liiguvad sooservade põõsastikes tedred ja leevikesi, tihaseis. Imetajad -suurimetajad tulevad soodesse aasta-ajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult. Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga, valgejänes. Pisinärilistest uruhiir. Rabad Putukad -u. 1200 liiki, rohkem mardikalisi, liblikalisi, kahetiivalisi. Ämblikud -üle 180 liigi ämblikke, puisrabades ja rabamännikutes ristämblik. Kalad -kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt ahven ja haug. Kahepaiksed -rohukonn, veekonn. Nõmmerabades harilik kärnkonn, vahest ka tähnikvesilik. Roomajad -puhmarikaste peenramätastega rabaosades kohtab sageli arusisalikku. Raba servaaladel nõmmrabas ja rabamännikutes võib kohata ka rästikut ja vaskussi. Linnud -Eesti rabades võib esineda üle 80 linnuliigi, neist pooled on alalised
annaabi.ee 
