Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Helen Kikkamägi
Kahe puuliigi hooldamine
Referaat
Juhendaja : Ele Vool
Tartu 2012
1
Sisukord
ÄÄDIKAPUU EHK HARILIK SUMAHH.........................................................................................3
SIBERI KONTPUU .............................................................................................................................5
Kasutatud kirjandus..............................................................................................................................6
1
ÄÄDIKAPUU EHK HARILIK SUMAHH
Äädikapuu (Rhus typhina) on aias väga ilus oma kauni lõunamaiselt mõjuva lopsaka lehestiku,
pehmekarvaliste võrsete ja võrratu sügisvärviga –oranžist purpurpunaseni.
Kahjuks langevad kaunilt värvunud lehed sügisel kohe pärast esimest öökülma.
Talvel kaunistavad äädikapuud 10-20 cm pikkused punased viljapöörised. Värvi annavad neile
punased näärmekarvakesed, millega on pöörised kaetud. Puu õitseb märkamatult väikeste
rohekaskollaste õitega juunis-juulis.
Mulla suhtes on äädikapuu vähenõudlik, ta ei talu vaid liigniiskust. Viljakamal kergemal mullal
kasvab puu kiiremini ja saavutab suuremad mõõtmed.
Äädikapuule meeldib päikeseline ja tuulevarjuline kasvukoht, aga ta talub ka poolvarju. Teda pole
vaja eriti väetada, kevaditi tuleb ära lõigata ainult talvel kahjustunud mustakas muutunud oksad .
Võrse tipud külmuvad kergesti, kuna nad ei puitu õigeaegselt, õnneks taastub puu aga kiiresti.
Äädikapuu võib istutada üksikult, et ilus võra esile tuleks, või mitme kaupa murusse. Puu kasvab 2-
4 kõrguseks ja umbes sama laiaks.(hansaplant.ee)
Enne äädikapuud istutama hakkamist, tuleb tema jaoks planeerida piisavalt kasvuruumi. Äädikapuul
on halb omadus ajada rohkelt juurevõsu. Muru niites saab neist aga kergesti lahti.
Puu all ja läheduses ei ole soovitatav tegeleda mulla kaevamisega, sest see soodustab suurevõsude
tekkimist. Peenras kasvav äädikapuu tuleks ümbritseda 1,5 meetri laiuselt 1 m sügavuse juuretõkke-
kangaga, kui ei taha, et ka naabril oleks varsti see kena puu aias. Äädikapuu pole pikaealine, elades
keskmiselt 20-30 aastaseks. Märgates puul vananemise tunnuseid (lõhed tüves, kuivanud oksad), on
targem kasvatada mõnest võsust uus taim.
Liigtundliku nahaga inimestel ei soovitata puud katsuda paljakäsi.
Eriti kaunis on äädikapuu lõhislehine sort 'Dissecta', mis on aga tunduvalt külmaõrnem. (eds.ee)
1
SIBERI KONTPUU
Üks laialdasemalt kultuuris levinud liike.
Põõsa kõrgus on kuni 3 m, võrsed nõtked, suuremalt jaolt korallpunased, harva ka
pruunikaspunased või mustjaspunased. Noored võrsed on enamasti sinkjashalli läikega. Lehed
tumerohelised, alt sinakas -valged, laimunajad, veidi kortsulised, kuni 10-12 cm pikad, sügisel
värvuvad violetjas-punaseks. Õied pisikesed, valged, koondunud kilbikujulistesse õisikutesse.
Õitseb väga rikkalikult suve I poolel ja teist korda veel sügise alguses, mil siis koos õitega võib
näha küpseid, kerajaid marjataolisi valget värvi vilju , millel on kergel sinakas läige. Õitsema ja vilja
kandma hakkab 2-3 aasta vanuselt.
Täielikult talvekindel, seemikud talvituvad ilma katmata. Seemnete idanemisvõime 100 %. Annab
taimi paljundusaia seemnest. Seeme , mis on külvatud kevadel ( aprillis ) pärast 2 kuud
stratifitseerimist, idanevad kuu jooksul. Merevaikhappe lahusega töödeldud pistikud juurduvad 100
Väga külma- ja põuakindel liik, kasvab väga erinevatel muldadel, talub varju, linnatingimusi.
Paljundatakse seemnetest, võsudega ja pistikutega . Kasutamist leiab alusmetsa , metsaservade
haljastamiseks, suurte põõsarühmade moodustamiseks ja elavtarana. Temast võib kujundada ka
tüvivormi. Kui põõsasvormi ei kärbita, siis põõsas laasub alt ja ei ole enam ilus. Et seda ära hoida
tuleks vanu põõsaid kevadel madalalt lõigata. Uued võrsed kasvavad väga kiiresti.
Leiab ta väga laialdast kasutamist põhjapoolsemate alade haljastuses mitte ainult oma
külmakindluse ja vähenõudlikkuse tõttu, vaid ka suure dekoratiivsuse pärast. Kaunis lehestik on
suvel valkja-sinaka varjundiga, sügisel aga punakas või violetne; suvel harmoniseerub lehestik hästi
ka punakate võrsetega, talvel paistavad võrsed hästi silma lume või okaspuude taustal. Sobib
istutamiseks nii üksi kui rühmana(seemnemaailm.ee)
1
Kasutatud kirjandus
•
ht
tp://www.hansaplant.ee/?op= body &id=131&art=184
•
ht
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 5 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-01-10
Kuupäev, millal dokument üles laeti
10 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
MissDeliriumDoll
Õppematerjali autor
........................................................................................................22 2 Lõikamine...................................................................................................................................22 Iseloomustus............................................................................................................................... 24 Hooldamine................................................................................................................................ 25 HARILIK SIREL............................................................................................................................26 Iseloomustus............................................................................................................................... 26 Pookimine ..................................................
Iluõunapuud (malus) Haljastuses koguvad populaarsust iluõunapuud. Sageli küsivad inimesed, kas nende viljad ka süüa kõlbavad. Kõlbavad küll, aga on väiksemad, kõvemad ja hapumad kui aedõunapuu sortidel. Seevastu õitsevad iluõunapuud enamasti igal aastal ennastunustavalt, õied on imetlusväärselt kaunid, ja kollased või punased viljad püsivad söögiõuntest kauem, vahel uue aasta või kevadeni välja. 'Van Eseltine' puhkedes on õienupud nagu fuksial, rasked ja rippuvad, poolenisti täidetud. Puu ei kasva väga suureks ning on meie talvede suhtes leplik. Iluõunapuu seast on valida ka rippuva võraga nn leinaõunapuu sorte, nt 'Red Jade'. Suureks ja laiavõraliseks kasvab ida-mariõunapuu. Alles hiljuti sai eestikeelse nimetuse meil haruldane japani õunapuu. Kes aga paradiisiõunapuud tahab istutada, peab taimeärist küsima sorti 'Dolgo'. Üleni tumepurpurpunase lehestiku ja tumepunaste õitega on iluõunapuu 'Royalty'. Loodusele on omane per
mahagonpunaseks ja koorub põikribadena. Valged karikakrakujulised õied kasvavad kobarais ja avanevad koos lehtedega aprilli lõpul või mai algul. Läikivad punakaslillad viljad on väikesed ja mõru või magusa maitsega. Metskirsipuu on enamiku maguskirsi kultuursortide esivanem (Hageneder 2006). Roosõieliste (Rosaceae) sugukonda kuuluvad magus kirsipuu ja hapu kirsipuu on erinevad liigid, kuid mitmed riigid käsitlevad nende vilju statistikas koos lihtsalt kirssidena. Ka on aretatud nende kahe liigi vahelisi hübriidseid sorte. (Kask 2007) Maguskirsipuu ja hapukirsipuu erinevad puu suuruse, külma- ja haiguskindluse poolest. Õiealgmed pungades on varakevadiste külmade suhtes tundlikud. (Kask, Kivistik 2005) Magus kirsipuu (Prunus avium, sün. Cerasus avium) kasvab looduslikult suurel osal Mandri-Euroopa territooriumil, Väike-Aasias ja Kesk-Aasias. Ta kultuuristati kas Kesk- Aasias või 300. a paiku enne Kristust Kreekas. Rooma riigi ajal hakati teda kasvatama Euroopas laialdasemalt
Toomingas võib kasvada kuni 16 m kõrguseks. Õied paiknevad 10-12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on toomingal piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed. Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised 4-10 cm pikad ja 2-6 cm laiad. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Vili on läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega. Seemned levivad lindude abil. Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja lodumetsades, puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või põõsarindes
......................................................................35 21. Hydrangea arborescens - puishortensia........................................................................................36 21.1 Iseloomustus...........................................................................................................................36 21.2 Kasvutingimused....................................................................................................................36 21.3 Hooldamine............................................................................................................................36 22. Hydrangea paniculata - aedhortensia............................................................................................37 22.1. Iseloomustus..........................................................................................................................37 22.2. Hooldus..............................................................................
(http://www.kolumbus.fi/niemi.olavi/Kukkia_4/album/slides/Soikkovuorenkilpi,%20Bergenia% 20crassifolia%20IMG_1237.html) 16 Joonis 13. Kaheleheline bergeenia 17 Lursslill (Cimicifuga) Konkreetne liik: haruline lursslill (Cimicifuga ramosa) Taime kõrgus ja läbimõõt: kuni 200 cm kõrgune, põõsas kuni 60 cm lai Taime välislaadi kirjeldus: suur ühtlane põõsas Lehed: kinnituvad ühekaupa, kahe või kometised sulgjagused, hambulised Õied või õisikud: Õied valged, väikesed, mee lõhnaga, mis on kogunenud pikkadesse küünlataolistesse õisikutesse, õisikud kuni 80 cm pikkused Õitsemine: juuli-september Liigi eritunnused: kahjurid ja haigused praktiliselt puuduvad, kasvamine aeglane Kasvukoha nõuded: niiske, toitaineterikas, poolvarjus või päikesepaisteline, tuulte eest varjatud Kasutamine haljastuses: üksikpõõsana või gruppides muru sees, peenardel kõrgemas rindes
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Õpimapp Õpimapp aines 'ilutaimede kasutamine' Tartu 2013 1. PÜSILILLED 1.1 Kortsleht (Alchemilla) Konkreetne liik: punaraag-kortsleht (Alchemilla erythropoda) (joon. 1, joon.2) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-15 cm, läbimõõt 30-40 cm. Taime välislaadi kirjeldus: laiutav pinda kattev madal puhmas. Lehed: hõlmised, siidjad. Värvuselt hallikas- kuni sinakasrohelised, lehevarred punakad. Õied või õisikud: värvuselt kollakas-rohelised. Õitsemise aeg on mai-juuli. Liigi eritunnused: vastupidav ja vähenõudlik. Vihma- ja kastepiisad kogunevad lehe keskele. Kasvukoha nõuded: poolvari või päike, parasniiske kasvukoht. Sobib hästi ka kuivemapoolse lahjema mullastikuga pindade katmiseks. Kasutamine haljastuses: pinnakatteks, kiviktaimlates, alpiaedades, madalate hekkidena (peenardes ääristaimena), kivimüüritistel. Joonis 1. Punaraag-kortsleht (htt
kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada. Kasvukoha nõuded: Neil ei ole erilis nõudmisi, kasvavad nii kuivadel kui
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid