Jüri Tuulik „VARES“ (8)

Jüri Tuulik „ VARES “
Abrukal on vähe mände. Just ühe nende mändide latva ehitas üks varesepaar pesa, kuhu emalind munes neli muna. Emalind haudus mune ja isalind valvas pesa. Äkki tuli puu alla poiss, kes hakkas puud oksaga taguma. Lõpuks ta tüdines ja lahkus. Emalind sai tasapisi rahu tagasi. Varsti kuulis emalind taas toksimist enda all. Munadest koorusid pojad. Nüüd polnud isalinnul enam mahti. Oli vaja minna poegadele sööki otsima . Harakapojad said nimedeks hõbetiib, Siil , Viltulõug ja pääsuke. Äkki ilus pereelu katkes, kui poiss tagasi tuli ja pesa lõhkus. Linnupojad kukkusid alla. Poiss jooksis koju. Aga üks linnupoeg elas veel. Nii leidis Mardu õhtuhämaruses Hõbetiiva.
Mardu oli 9 aastane poiss. Tegelik nimi oli Martin Piit. Poisil oli üks silm pruun ja teine sinist värvi. Ta käis mandril koolis. Koolis kutsuti teda Abruka meheks. Mardu viis linnu koju ja pani talle nimeks Mihkel. Nii jäi Mihkel neile elama. Vares suhtus inimestesse erinevalt.Ühele tantsis, teisele näitas sabasulgi. Vanaema oli linnu jaoks A ja O. Ta oli esimene , kes linnule tere ütles ja õhtul viimane. Mardu pani Mihkli vanasse küülikupuuri elama.
Leemet oli ema uus peigmees ja linnuga kohtus ta järgmisel õhtul. Ta arvas , et Mardu lõhkus linnupesa ära ja riidles temaga. Vanaema rääkis, kuidas lind neile oli sattunud.
Mihkli vabadusele tegi alguse Leemet. Nii tatsas vares õuepeal ringi. Ta püüdis ka lennata , aga see ebaõnnestus. Äkki oli varese peakohal kajakakisa. Mardu päästis juba teist korda Mihkli. Kuid ka edaspidi käis Mihkel ainult vanaema järel.
Aeg oli kaalikaid istutada. Vanaema pani taime auku ja Mardu kastis. Kui nad peenra lõppu jõudsid, oli vares kõik kaalikad peenrast välja sikutanud. Mihkel oli solvunud, kui ta peenramaalt ära viidi. Ka edaspidi oli nii, mis ripakil see oli Mihkli noka vahel.
Ühel päeval tuli Leemet koos Kaarliga ja kaasas oli neil tort. Sellist ilusat torti polnud sealperes veel nähtud. Leemet tuli emale kosja . Kuna Mardu keeldus Leemeti toodud torti söömast, lubas Leemet Mardu osa anda linnule. Leemetil polnud kahju ja ta andis ka varesele õlut. Mihkel jäi õllest purju . Äkki nähti lindu jalgutpidi tordis sonkimas. Leemet sai maruvihaseks, haaras linnust ja tahtis tal kaela murda. Viimasel minutil peatas teada ema hüüd, kes just koju jõudis. Lepituseka linnuga andis Leemet varesele veel õlut. Mardu sai pahaseks, kui Leemet koos linnuga tuppa jalutas. Ikkagi ju tema lind. Mardu jooksis kodust ära mere äärde. Meri oli see, mis teda rahustas. Ta loendas just purjekaid, kui Leemet tuli teda peole kutsuma. Kuid Mardu ei läinud. Alles siis, kui vanaema õhtul teda hüüdis, läks Mardu koju.
Öösel kuulis poiss voodis olles, kuidas Leemet rääkis emale oma vareseloo. Leemet oli rüüstanud nooruses varesepesasid, ja sealt mune varastanud. Iga muna eest sai ta 1 rubla . Saapad , mille ta munade eest ostis maksid aga 121 rubla. Võib teha omad järeldused.
Hommikul oli lind kadunud. Mummi arvas, et ju ta koos Leemetiga hommikul merele läks. Poiss rääkis mummile mis ta öösel oli kuulnud .
Õhtul kui Leemet koju tuli, kahmas Mardu linnu ja pani ta puuri. Puurile pani ette aga tabaluku. Leemet tahtis poisiga paremini läbi saada ja kutsus ta järgmiseks päevaks merele. Poiss keeldus, kuigi ta väga tahtis merele minna.
Järgmisel päeval viis Mardu Mihkli Abrukat vaatama. Mardu viis Mihkli ka pulle vaatama. Vares ei kartnud neid, vaid lendas ühele pullile selga . Pulle ehmatas ja jooksi koos teiste pullidega metsa. Karjatüdruk tuli pulle hüüdma. Pullid tulidki, aga Miljon oli Mihkliga kadunud. Otsiti, otsiti. Lõpuks leidsid nad Miljoni üles, aga keda ei olnud oli Mihkel. Mardu otsis Mihklit niikaua , kui ta enam käia ei jõudnud. Nii läks Mardu koju. Õhtul tuli Leemet koju koos Mihkliga, kellel olid jälle õlle lõhnad juures. Õllega oli Leemet Mihklit paadisillal enda juurde meelitanud.
Nüüd oli Mardu mihkliga jälle omaette . „Mis ma sinuga küll teen,“küsis poiss omaette. Mardu kuulis lindu vastamas:“Lase mind lahti.“ Nii lasigi poiss linnu laht, kes heinamaale lendas.
Palgapäeval ostis Leemet poisile ratta. Sellist ilusat ratast saarel teistel polnud. Mardu keeldus sellega sõitmast, sest selle oli ostnud Leemet. Vanaema ei lasknud sellel juhtuda, et ratas jääks värava taha seisma ja ostis selle Leemeti käest ära. Ta palus , et Mardu prooviks, kas see on ka hea ratas. Mardu tegi seda vastumeelt. Ratas oli tõeliselt hea. See lausa lendas. Vanaema lubas suveks oma ratta Mardule laenata. Märkamatult oli Mardu jõudnud sõites küla lõppu.Ta otsustas minna rääkima kui hea ratas tal on pimeda Liisale. Ukse taga kuulis Mardu jutustamist . Leemet rääkis, kui õnneli ta on Luigiga. Leemet rääkis ka kuidas ta oli poissi tüssanud. Nagu oleks vanaema ratta temalt ära ostnud.Päriselt andis Leemet raha vanaemale tagasi. Poiss otsustas, et ei sõida selle rattaga enam kunagi. Märkamatult oli Mardu jõudnud sadamasse. Järsku nägi ta varest laevas tühjasi pudeleid sikutamas. Vares oli purjus . Loomulikult süüdistas ta selles Leemetit. Mardu viis Mihkli koju.“Mis sinust niimoodi saab?“küsis poiss vareselt.
Järgmisel päeval oli aga vares taas kadunud. Mardu leidis ta taas sadamast. Lind ei teinud temast välja. Jälle oli ta pudelite kallal. Üks pudel oli vigastanud lindu. Mardu haaras varese sülle. Taas oleks ta nagu kuulnud lindu palumas end vabadusse lasta. „Mine lenda!“ Nii lasigi Mardu linnu vabadusse. Vares aga hüppas taas pudelite juurde.“Sa pole vares, sa oled joodik ,“kisendas Mardu. Mardu püüdis jälle linnu kinni. „lähme paren koerapoegi vaatama või vaatame kuidas majale uut katust pannakse.“ Lind ei vastanud. “Lähme kaspari juurde. Ta kallab jaanitule õlut vaatidesse,“ ütles poiss. Jõnks käis varese kehast läbi ja läinud ta oligi. Vares oli tark ja sai jutust aru. Ta tahtis õlut juua nagu kõik külamehed. Kui Mardu Kaspari juurde jõudis oli vares juba õlut proovinud. Mardu kutsus Mihklit koju, kuid vares ainult naeris talle vastu. Vares lendas ära.
Lennates jõudis vares „Konna“ kõrtsi, kus mehed talle heameelega õlut valasid. Kõik olid sõbrad. Kui aga sulgemise aeg kätte jõudis, ei kutsunud teda keegi kaasa. Vares oli aga kodust kaugel-saaremaal-Kuressaares. Lõpuks võttis Mihkel suuna Abruka poole. Abrukal oli ta kodu ja on Mardu, väike poiss, kes on ta sõber.
Poiss ärkas kella nelja paiku ja talle meenus, et on jaanipäev. Ta läks läks tuleplatsile ja nägi, et miski põleb. Keegi oli pikali ja ika moment oleks tuli võinud ta süüdata. See kes oli Leemet . Poiss tõmbas Leemeti tule juurest ära .
Järgmisel hommikul nägi Mardu Mihklit kaevul nägu pesemas ja vett rüüpamas. Ta oli lõkke juurde magama jäänud ja keegi oli ta sealt põõsaalla tirinud. Sabasuled olid ta pruuniks tõmbunud. Mihkel lubas rohkem mitte juua. “Too mulle süüa, kõht on nii tühi,“ütles vares. Kui vares kõhu täis oli söönud, lendas ta külasse. „Sa lubasid ju mitte rohkem juua!“ütles poiss. Kuid vares vaid naeris .