Jannsen (0)

Johann Voldemar Jannsen
Jannsen sündis 16.mail 1819 Vana-Vändra möisa mölrdi ning Törvaaugu körtsimehe Ado ja Malle pojana . Talle pandi nimeks jaan. Priinime Jensen sai perekond paar-kolm aastat hiljem. Alles 1860-ndate aastate löpul hakkas mees oma eesnime kirjutama tuntud kujul – Johann Voldemar. Välimuselt olevat Johann läinud isasse ja iseloomult ning vaimuannetelt enam emasse, kes olnud lauluarmastaja, eluröömus ja sönakas naisterahvas.
19-aastaselt sai Jannsen oma endise öpetaja Kochi käealuseks nii koolis kui kirikus: ta aitas tollel lapsi öpetada ja hoolitses kantrina ehk esilauljana selle eest, et kogudus paremini viisi peaks. Kui Koch 1842. a löpul lahkumispalve esitas, pandi Jannsen tema asemele Vändra kösterkoolmeistriks.
Märtsis 1843 peeti Jannseni ja tema endise öpilase, saksa päritoluga Röusa piimarentniku tütre Anette Juliana Emilie Kochi pulmi . Sama aasta detsembris sündis Lydia (Koidula), kelle kumne aasta jooksul järgnes veel 5 last. Pere suurenemile tekitas vajaduse hankida lisa kasinale kösterkoolmeistri palgale. Eelköige vist rahamured juhtisidki Jannsenit katsetama kirjapöllul.
Tema debüüt kirjamehena igal juhul öigustas ennast majanduslikus möttes: „Sioni-Laulu-Kannel“ I (1845), mis sis 333 laulu, paistir omaaegse vaimuliku kirjanduse seast silma sorava tölke poolest ja elas üle mitu trükki hiiglasuure üldtiraažiga. Jannsenil oli juba algusest peale ka tösisemaid kavatsusi. Samal aasta, mil ilmus tema esikraamat, tegi ta katset saada ajalehe väljaandmise luba, ja kui sellele tuli eitav vastus, pani köima poolperioodilise rahvaraamatu „Sannumetoja“, mida ilmus kokku seitse annet.
Elu Vändra smuutus üha ebameeldivamaks. Rahapuudus ja halvad suhted oma patrooniga panid Jannseni peas küpsema kolimismötte. See otsus sai teoks aprillis 1850, mil ta kolis Pärnu Ülejöe ehk Rääma alevisse kooliöpetajaks.
Üsna varsti pärast Pärnu asumist, oktoobris 1850, tegi Jannsen Laakmanni kaudu uue katse hankida luba eestikeelse kuukirja „Marahwa Kulehhed“ väljaandmiseks, mis aga tolleaegseis erakoldselt julma tsensuuriterrori tingimustes jälle saamata jäi, kuid Jannsen ei matnud maha eesti ajalehe mötet. Kokku sisaldasid tema kirjutatud teosed 1003 laulu. Jannseni koorilauluharrastus seadis ta vajaduse ette soetada eestikeelset ilmalikku repertuaari. Sellest vajadusest kasvas välja „Eesti Laulik“ 1860.
Krimmi söja tulemused ja troonivahetus 1855. aastal olid kaasa toonud uued tuuled; vabamad arenguvöimalused avanesik ka perioodikale kogu Venemaal. Load saabusid nüüd üleootuste kiiresti, veel sama aasta löpus. Pool aastat kulus ettevalmistuseks ning tellijate värbamiseks. Ja 5.juunil 1857 astus eesti rahva ette „ Perno Postimees ehk Näddalileht“, mis Jannseni toimetusel ilmus kuus ja pool aastat. Veergude peamine täitja oli Jannsen, kuid nimetada vöiks J.Weitzenbergi, Freundlichi, Kuhlbarsi , meremees Jürisoni ja söjaväearst Hirschi. 1861. aastat hakkas isale ajalehetöös appi tütar Lydia. Alates esimesest numbrist pöördus Postimees eestirahva – mitte enam maa- vöi talurahva poole („Terre, armas Eesti rahwas!“) Jannsen toonitas programmiliselt rahva elujöudu ning teiste rahvastega vördset arenemist . Ja haridusvöimelisust, usub eesti kultuuri ja kirjanduse tulevikku, nöitab, et töökuse ja osavuse poolest vöivad eeslasd sakslasi ületadagi. Ühtlasi manitseb ta haritud eestlasi mitte salgama oma rahvust, röhutades, et höbeneda ei tule oma pöritolu, vaid oma harimatust. Seega aitas Jannseni ajaleht kaasa rahvustunde äratamisele.
1863. asus Jannsen Tartusse , kus ta pani jörgmise aasta algusest köima uue ajalehe „Eesti Postimees“, ollen ise nii toimetaja kui väljaandja.
Jaanipäeval 1865 asutati Jannseni algatusel ja peamiselt Tartu kösitööliste toetusel meestelauluselts „ Vanemuine “. Seltsi tegevus ei piirdunud koorilauluharrastustega, vaid juba jörgmisel aastal astus liikmeks kohalikke eesti haritlasi, kes hakkasid regulaarselt toimuvatel kuuöhtutel pidama könesid populaarteduslikel, rahvuspoliitilistel ja kirjanduslikel teemadel , tehes sellega tänuväärset rahvaharidutsööd. Jannsen oli seltsi presindendina nendega pidevalt kontaktis ja avaladsa huvitavamaid könesid ajaleheski, mis omakorda tuli kasuks „Eesti Postimehe“ tasemele .
Alates 1866. aastast laskis Jannsen Jakonsonil korduvalt kasutada „Eesti Postimehe“ veerge uue kirjaviisi propageerimiseks ja kinnitas ka toimetuse märkustes oma poolehoidu uuele.
1869. aastal kujunes tähtsaks sündmuseks Eesti avalikus elus I üldlaulupidu, mis peeti ära pärisorjusest vabanemise 50 aasta juubeli sildi all 18.-20- juunil. Kuigi selle programmis oli rohkesti vaimulikek ja saksa laule, etendas lauöupodu olulist osa rahvuslik teadvuse öhutajana. Jannsen, kes oli peo korraldamisel algatav ja juhtiv isik, sai selle önnestumisest juurde enesekindlust ja julgust , mis kajastus peagi „Eesti Postimehes“.
Jannsenil ja Jakobsonil tekkis vastuseis ning Jannsen oli sunnitud argliku ja kasuahnena keelduma avaldamast Jakobsoni kaastööd. Kui ilmuma hakkas Jakobsoni „Sakala“, algas „Eesti Postimehe“ allakäik.
Novembris 1880 tabas Jannsenit raske rabanduslöök (haigestus afaasiasse), milel tagajörjeks oli mälu ja könevöimie kaotus. „Eesti Postimees“, mida jörgmise aasta jooksul toimetas A.Grenzstein, läks 1881. a löpul V. Justi kötte. Elanud pärast tulemusteta ravikatseid kpmme aastat masendavat varjuelu Tartus oma poja Eugeni perekonnas, suri Jannsen 13. juulil 1890. Ta maeti Tartu Maarja kalmistule, kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk.
Jannsen on esinenud köigis kolmes kirjanduse pöhiliigis, köige tulemusrikkamalt ning produktiivsemalt aga proosas . Ainestikult jaguneb Jannseni proosa kaheks suuremaks rümaks . külajuttudeks ja ajaloolisteks juttudeks, mille körval leidub ka väheseid linnaainelisi. „Vanemuisele“ repertuaari soetamiseks on Jannsen kirjutanud kom vähenöudlikku farssi: „Pärmi Jaagu unenögu“, „Tuhalabida valitsus“, ja esitamata jäänud „Kihlvedu 5000 rubla pääle“.