Johann Voldemar Jannsen (0)

Mina räägin, siis Johann Voldemar Jannsenist. Kes oli oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise üks juhtidest.
Johann Voldemar Janssen sündis 16.mail 1819, tema sünninimeks oli Jaan Jense. Jannsen sündis Vana-Vändra vallas. Ta oli möldri/kõrtsimehe Ado ning tema naise Malle poeg. Jannsen oli vaevu seitsme aastane kui ta isa suri.
Kösterkoolimeistrilt Kochilt sai Jannsen noorena lugeda Otto Whiliem Masingu “ Maarahva
Nädalalehte” ning selle mõjul tärkas tal unistus hakata kunagi ise ka eestikeelset ajalehte kirjutama.
Johann Voldemar Jannsen töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast 1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis.
 1850 aastal kolis ta  Pärnusse, kus ta oli Pärnu Ülejõe Algkooli juhataja.
Jannsenil oli ka tütar, kes sündis  24. detsember 1843 Vana-Vändras. Tütre nimi oli Lydia Koidula, kes oli Eesti kirjanik. Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Koidula suri  1886 . aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum.
Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Jannsen andis 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik ". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud.
1857. aastal asutas Jannsen esimese korrapäraselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees  , mis ilmus Pärnus aastatel 1857–1886.
Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta.
Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise "maarahva" asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada.
Jannseni lugusid võis lihtrahvas lugeda ka ajalehtedest ja kalendritest, need muutusid eestlaste seas ruttu populaarseteks. 
Jannsen kasutas Pärnu Postimehes hiljem uut kirjaviisi, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule.
1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse, kus hakkas välja andma uut ajalehte Eesti Postimees, mille sisu oli sarnane Pärnu Postimehega.
Aja jooksul jäid tema seisukohad aga enamiku rahvuslaste arvates liialt alalhoidlikuks ning võimudepoolseid piiranguid kartes sulges Jannsen oma leheveerud rahvusradikaalidele, eestkätt Carl Robert Jakobsonile, aga ka Jakob Hurdale.
Mõni kuu enne esimest laulupidu mis toimus 1869, ilmus Jannsenilt "Eestirahva 50-aastase Jubelipeo-Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm".
Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks.
Esimese üldlaulupeo ajal nimetasid sakslased Jannsenit enda kõige kurjemaks vaenlaseks.
Jannseni tegevuse tippajaks oligi rahvusliku ärkamisaja esimene pool ehk 1860. aastad ning 1870. aastate algus.
 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi " Vanemuine ", kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid.
 1870. aastal pani aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile.
 1869 andis välja Eesti Postimehe lisana esimese eestikeelse põllundusajakirja Eesti Põllumees, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula.
Jannsen osales Eesti Aleksandrikooli liikumises, olles 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.
1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus.
19. sajandi teisel poolel levinud teooria, mille kohaselt Jannsen oli sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes Eesti Postimees kirjutaks sakslastele meelepärast juttu, leidis hiljem ka kinnitust.
 Voldemar Miller  leidis Balti aadli arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta Eesti Postimehele.
Jannsen püüdis rahvuslikku liikumist ja baltisakslasi lepitada, ent1870. aastate Eestis polnud see ilmselt enam võimalik.
Nii jäi talle külge eestlaste reeturi maine, mida ilmselt tegelikult ei väärinud.
Perekond Jannseni kodu Tartus, Tiigi tänaval, muutus tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks.
Lisaks Jakobsonile ja Hurdale võis seal kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist.
On ka olemas tänapäeval Johann Voldemar Jannseni nimeline auhind see on Pärnu linna auhind Pärnu kultuuri- ja haridusellu märkimisväärse panuse teinud isikutele.
Auhind asutati 1994. aastal. Auhinnaks on Johann Voldemar Jannseni bareljeefiga medal ja rahaline preemia.
Jannsenite perekonna maja Tartus Tiigi tänaval hävis II maailmasõjas, kuid säilinud on nende aeda istutatud "Koidula tamm".
„Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!“
– Johann Voldemar Jannsen