Peeter Pals viii a Johann Voldemar Jannsen Elas aastatel: 1819-1890. Ta oli Eestis nii koolmeister, ning hiljem ka üks rahvusliku liikumise juhte. 1857 aastal asutas Jannsen esimese regulaarselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees(Perno Postimees ehk Näddalileht). Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise "maarahva" asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. Jannsen kasutas "Perno Postimehes" uut kirjastiili, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule. Mõni kuu enne esimest laulupidu (1869) ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu ...
Johann Voldemar Jannsen Kirjanduslik looming Luuletused v Eeskujuks olid saksa laulud ja luuletused v Teostes kokku 1003 laulu v 1860.a "Eesti Laulik" v Saksa rahvalike lauluviiside levitaja Eestis Jutukirjandus v Enamiku jutustustest laenanud saksa kirjandusest, näiteks O. W. Horn'ilt v Tema esimene õpetlik jututraamat on "Sannumetoja" v On avaldanud palju jutte ajalehe veergudel ja lisades Ajaloolised jutud v Peaaegu sõnasõnaliselt tõlkinud 19. saj Saksamaa ajaviitekirjandusest v Pakkus rahvale algelisi teadmisi ajaloost Külajutud v Tuntumad: "Maatargad" ja "Uus variser ehk ilma kõrtsita ja kõrtsiga küla" v Neis leidub kõige rohkem Jannsenile iseloomulikke jooni Näidendid v Kuulus laulu ja mänguseltsi "Vanemuine", seetõttu kirjutas ka kolm näidendit: § "Pärmi Jaagu unenägu" § "Kihlvedu 5000 rubla pääle ehk miljonär ...
"Kellest konks peab kasvama, see peab juba noorelt kõveraks koolduma. Poisist, kel sugugi vigureid ei ole, tubli meest ei saa." Alghariduse omandas ta Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis, mille lõpetamise järel täiendas end Vändra kirikuõpetaja Karl Körberi juures, kes soovis terasest noormehest koolitada kihelkonnale köstrit. Samas soovis Jannsen õppida kirjakeelt, et tõlkida saksakeelseid raamatuid. Oma tõlketöös sai ta aga palju osavamaks Körberist. 1838. aastast sai Jannsenist Vändra kantor, hiljem köster ja koolmeister, saavutades kiirelt austuse ja tuntuse. 1843. aasta märtsis abiellus tollal veel Vändras elav Jannsen oma õpilase, endise köstri vennatütre Juliana Emilie Kochiga, kes oli haiglane ja närviline. Sama aasta 24. detsembril sündis neile tütar, Lydia Emilie Florentine Jannsen, kes mängib edaspidi väga olulist osa perekonna avalikus elus. Jannsenil oli kokku neli last. Põhilise töö kõrvalt oli ta ka kirjamees, kes kirjutas eesti keeles
Johann Voldemar Jansen (sünninimi Jaan Jansen). (1819-1890). Koostajad Laura Helena Soonvald ja Grete Mägi. JOHANN VOLDEMAR JANNSEN v J.V.Jannsen on Eesti ajaloos väga tähtis, ta on Eesti hümni sõnade autor ja tema pani eestlased tundma nagu päris eestlastena ("Häbenegem et me rumalad oleme, aga mitte et me eestlased oleme" - Jannsen). v Ta tegi ka Perno Postimehe ehk Näddalilehe. v Jannsen sündis 16. mail 1819. Vana-Värdna vallas mõisa vesiveskis möldri pojana. v Jannseni nimeks oli esijalgu Jaan Jensen, mille ta hiljem muutis. Jannseni hüüdnimi oli Papa Jannsen. v Oma jutukalt ja arukalt emalt pärandas ta elurõõmsa iseloomu, tugeva huumorimeele ja lopsakalt ladusa jutustamisande. v Suure hoolsuse ja andekusega õppides jõudis ta varsti muusikalises hariduses nii kaugele, et ta oli küps pidama köstriametit. HARIDUS v 1838. aastal 19 aastase poisina läksiki Jannsen tööle ...
eriti Tartu kultuuri elu arendamiseks. 1865. aastal asutas ta laulu-ja mänguseltsi "Vanemuine", kus lavastati esimesed eestikeelsed näidendid. 1869. aastal toimus Tartus Jannsenite juhtimisel Ülejõel esimene üldlaulupidu. Sellest võtsid osa laulu-ja mängukoorid üle kogu Eesti. Kohale tuldi jalgsi ja hobustega ning teekond võis kesta mitu päeva. Jannsen oli tuntud ka kirjanikuna ja luuletajana. Jannsen on muuhulgas kirjutanud Eesti hümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" sõnad. Alates Jannsenist võime märkida pidevat ajakirjandust Eestis. Jannseni kirjanduslik looming on väga laialdane jutukogudes, ajalehtedes ja kalendrites ilus rohkem kui 220 juttu ja luuletusi. Jutud olid põhiliselt inimesi harivad ning õpetliku sisuga, tihti olid need tõlgitud saksa keelest ning kohandatud Eesti oludele. 1860.aastal andis ta välja imeliku lauludekogu "Eesti laulik", mis oli mõeldud laulukooridele. Jannseni lauludest said üldtuntuks Eesti vennad
Ajalooliste romaanide peategelane on eestlane v eestimaalane. On kirjutanud mitmetest suurkujudest; kõler, maising, peterson, jansen. Aga ka vähemtuntutest. Kajastavd ajaloolist tausta faktitruult, aga sündmused ja inimsuhted fantaasia. Peategelaseks on silmapaiste isik, kes on visadusele tõusnud elus paremale järjele, aga tähtis küsimus on kuuluvus. Kompromissiteema- mil määral võib vastuollu minna oma tõekspidamistega, et täita ük ajastu nõudmisi. "Pöördtooli tund" räägib Jannsenist. Peategelaseks poeg, kes arutleb isa tegevuse üle. Nt vastuolu Jakobsoniga. ,,Taeva kivi" maising ja peterson on kokku viidud. Nad ei leia ühist keelt. Kuna masing vanameelne ja peterson uuemeelne. (On tõlkinud ,,Alice imedemaal".) Alustas lühemate juttudega. Suurteos ,,Kolme katku vahel" 4 osa, räägib Balt Russovist ja Liivi sõja ajast. Tema kui eestlase läbi silma pandud sündmused, natuke saksa võimu vastu kriitilised. 78 tuli ,,Keisri hull" seda peetakse tippteoseks
ümbruskonna taludesse. Ta oli noorpõlves erk ja terane poiss, kuid nagu õigele poisikesele kohane tegi ka tema koerustükke. Oma noorpõlve tükke meelde tuletades kirjutab Jannsen pärast: "kellest konks peab kasvama, see peab juba noorelt kõveraks koolduma. Poisist, kel sugugi vigureid ei ole, tubli meest ei saa." Alghariduse omandas ta vändra köstri- ja kihelkonnakoolis, mille lõpetamise järel täiendas end vändra kirikuõpetaja Karl Körberi juures. 1838. Aastast sai Jannsenist vändra kantor, hiljem köster ja koolmeister, saavutades kiirelt austuse ja tuntuse. 1843. Aasta märtsis abiellus tollal veel Vändras elav Jannsen oma õpilase, endise köstri vennatütre Juliana Emilie Kochiga, kes oli haiglane ja närviline. Sama aasta 24. Detsembril sündis neile tütar, Lydia Emilie Florentine Jannsen, nüüdseks tuntud Lydia Koidula. 1857. Aastal ilmus ,,Perno Postimees", mille väljaandjaks oli Jannsen. Leht oli pika
ajaloolisi jutustusi ja näidendeid. Nt: "Sioni-Laulo-Kannel", "Eesti laulik", "Pärmi Jaagu unenägu". Luuletused Jannseni eeskujuks olid saksa laulud ja luuletused. Leidnud mõne meeldiva viisi, sobitas ta sellele vastavad sõnad või tõlkis mõne luuletuse vabalt eesti keelde. Eesti koorilaulu algatajana avaldas Jannsen esimese eesti laulupeo puhul lauludekogu koos viisidega, pealkirjaks sai "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddu- Laulud", mis sisaldas vaimulikke ja ilmalikke laule. Jannsenist sai oma tõlkelüürikaga saksa sentimentaalsete loodus-, isamaa- ja armastuslaulude ümberistutaja meie ärkamisaja lüürikasse, aga ühtlasi ka saksa rahvalike lauluviiside levitaja Eestis. Papa Jannseni loodud loodusluuletus on näiteks "Sa tuled, vaikne õhtu", tuntuim ja õnnestunuim isamaaline luuletus aga "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Jutukirjandus Jannseni jutukirjandus on tema jutustusande ja ladusa, rahvaliku väljendusviisi tõttu enam läbilööv ja silmapaistev kui lüürika
Mina räägin, siis Johann Voldemar Jannsenist. Kes oli oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise üks juhtidest. Johann Voldemar Janssen sündis 16.mail 1819, tema sünninimeks oli Jaan Jense. Jannsen sündis Vana-Vändra vallas. Ta oli möldri/kõrtsimehe Ado ning tema naise Malle poeg. Jannsen oli vaevu seitsme aastane kui ta isa suri. Kösterkoolimeistrilt Kochilt sai Jannsen noorena lugeda Otto Whiliem Masingu "Maarahva Nädalalehte" ning selle mõjul tärkas tal unistus hakata kunagi ise ka eestikeelset ajalehte kirjutama. Johann Voldemar Jannsen töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast 1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850 aastal kolis ta Pärnusse, kus ta oli Pärnu Ülejõe Algkooli juhataja. Jannsenil oli ka tütar, kes sündis 24. detsember 1843 Vana-Vändras. Tütre nimi oli Lydia Koidula, kes oli Eesti kirjanik. Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehe...
põhjendamiseks. Kogu see meie jaoks nii tähtis rahvuslus põhineb ju tõesti vaid tunnetel, emotsioonidel ning meil pole isegi omavahel veel siiani selgeks saanud, kes siis on tõeline eestlane. Kui aga peaksime oma rahvuslikke aateid ja põhimõtteid kuskil mujal ja kellelegi teisele põhjendama ja arusaadavalt seletama, oleksime täiesti abitud. Kusjuures, see on kogu aeg niimoodi olnud. Alates juba 19. sajandi ärkamisajast, esimestest laulupidudest, Kreutzwaldist ja Hurdast, Jannsenist ja Jakobsonist; läbi venestamiste, okupatsioonide, sõdade, iseseisvusaegade ja paguluste - kogu aeg on käinud lakkamatu vaidlus, seletamine, tülitsemine ja õiendamine omavahel. Metsavendade laulus lubatakse kord lõplikult selgitada, kes on meist tõeline eestlane. Miks ometi? Kas on meie rahvuslus siis kuidagi tabuteema, millest asjalikult ei tohigi rääkida? Kas seda ei saagi selgelt näha ja analüüsida? Kas sel ei olegi mingeid objektiivseid tunnuseid? Või on see nii
Johann Voldemar Jannsen Paljud eestlased oskaksid nimetada ühe Johann Voldemar Jannseni teenena seda, et ta on meie hümni ,,Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" sõnade autor. Kui mitte just seda, siis mõni muu fakt Jannsenist on kindlasti ühele õigele Maarjamaa elanikule teada. Kes vähegi eesti ajalugu õppinud ja uurinud on, sellele Jannseni nimi võõras kohe kindlasti olla ei saa. Tegelikult on hümnile sõnade kirjutamine vaid üks väga väike killuke kogu tema suurest tööst eesti rahva hariduse, kirjanduse, teatrielu ning rahvustunde edendamisel. Johann Voldemar Jannsen on pärit Vändrast ning läbinud seal kihelkonnakooli. Hiljem koolitas end Vändra pastori Carl Köberi juures ning 1838
Lapsepõlv Johann Voldemar Jannsen (Jaan Jensen) sündis 16. mail 1819. aastal Vana-Vändra vallas möldri pojana. Johanni isa suri, kui poiss oli 7-aastane, mistõttu pidi kirjanikuhakatis võõrasisa taluma.Ta õppis Vändra kihelkonnakoolis. Juba seal oli ta silmapaistev ja andekas poiss. Pärast kooli lõpetamist läks Jannsen Carl Köberi juurde, kes koolitas noormehest hea ja eduka köstri. 23 aastaselt sai Johann Voldemar Jannsenist Vändra köster ja kihelkonnakoolmeister. Ta oli usin õpetaja ning töö kõrvalt tegeles ka kirjatööga. Rahvale meedis Johann Voldemari looming ning ta kogus kirjutamisega tuntust. 1843. aasta märtsis abiellus Jannsen oma õpilase ja endise köstri vennatütre Anette Juliana Emilie Kochiga. Sama aasta lõpus sündis neil tütar Lydia Fiorentine Emilie Jannsen. Kokku oli Jannsenil kuus last. Perel tekkisid rahaprobleemid. 1850. aastal kolis Jannseni pere Pärnusse
on käibel tänapäevani. Jakob Hurt kuulus ka Eesti Üliõpilaste Seltsi, mis 1884. aastal pühitses oma lipuks sinimustvalge, ning sellest on saanud ka Eesti riigi lipp. 1888. aastal algatas J. Hurt suure tervet Eestit hõlmava rahvaluule kogumise. Jakobi peateene Eestile on eesti rahvaluule kogumine. Hurda elutee jõudis lõpule 13. jaanuaril 1907 Peterburis. Teisena ma räägin rahvusliku liikumise juhist Johann Voldemar Jannsenist. Johann Voldemar Jannsen oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Otto Wilhelm Masingu Maarahva Nädalalehest eeskuju võttes otsustas Jannsen taotleda ajalehe väljaandmisluba. Keiser Aleksander II troonile tulles vajalik luba saadi ja 1857. aasta suvel
1882. aasta kevadel haigestus Jakobson kopsupõletikku ja suri 19. Märtsil Kurgjal. Selline ootamatus vapustas rahvast sügavalt ja tõi kaasa rahvusliku leina. Johann Voldemar Jannsen Johann Voldemar Jannsen sündis Vana-Vändra vallas 16. mail 1819. aastal. Ta oli möldri poeg ja veetis palju aega veskis. Ta lõpetas kihelkonnakooli ja seejärel hakkas talle õpetust jagama kirikuõpetaja Karl Körber, võttes ta enda juurde elama. Viimase abiga sai Jannsenist Vändra kiriku köster. Aastast 1838 töötas Jannsen koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850 kolis Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe vallakooli õpetaja. 1857. aastal asutas Jannsen esimese regulaarselt ilmuva eestikeelse nädalalehe ,,Perno Postimees", mis ilmus Pärnus aastatel 18571886. Lehe ilmumisele kaasa ka Friedrich Wilhelm Borm. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus
ja kooliolusid parandama ning püüti rahvapärases vormis esitatud jutustuste kaudu äratada lugejais huvi kirjanduse vastu. "Perno Postimehes" hakati ka esimest korda meie rahva alahinnatud nimetuse "ma-rahvas" asemel tarvitama "Eesti" nime, millel oli ühendav mõju. Ajalehe esimeses numbris pöördubki J. V. Jannsen mitte enam maarahva, vaid juba eesti rahva poole. "Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!" armastas Jannsen ikka ja jälle öelda. Jannsenist, endisest Vändra karjapoisist, sai nüüd just "Perno Postimehe" tõttu peaaegu ülemaalise kuulsuse ja mõjuga rahvamees ja esimene eesti avalik tegelane. Tartu-aastad Ajalehe hea menu tõttu tuli Postipapa mõttele loobuda koolitööst ja pühenduda ainult ajakirjandusele. 1863. aastaks oligi väike Pärnu papa Jannsenile kitsaks jäänud, ta loobus aasta lõpul "Perno Postimehe" toimetamisest ja kolis koos perega tollase Eesti vaimuelu
mõju. Ajalehe esimeses numbris pöördubki J. V. Jannsen mitte enam maarahva, vaid juba eesti rahva poole. "H ä b e n e g e m , e t m e r u m a l a d o l e m e , a g a m i t t e e t e e s t l a s e d o l e m e ! " armastas Jannsen ikka ja jälle öelda. Lisaks Postipapale aitas lehe ilmumisele kaasa ka F.W. Borm. Nii muutuski "Pernu Postimees" ülimalt mõjukaks ja loetavaks ajaleheks, 1862. aastal oli lehel tervelt 2262 tellijat. Jannsenist, endisest Vändra karjapoisist, sai nüüd just "Perno Postimehe" tõttu peaaegu ülemaalise kuulsuse ja mõjuga rahvamees ja esimene eesti avalik tegelane. Samaaegselt "Perno Postimehega" ilmusid ka kirikuringkondade poolt toimetatud ajalehed- "Tallorahva postimees" ja "Missioni-Leht", mis aga toimetajate kesise keeletundmise ja kasutusega manitsevateks ja ajakaugeteks väljaanneteks kujunesid ning seetõttu ajalehtedega alles harjuma hakkavale eestlasele võõraks jäid. Tartu-aastad
emakeelse koolihariduse taastamine. 1901.aastal sai teiseks Postimehe kõrval tähtsaks ajaleheks Teataja, mida toimetas Konstantin Päts. Ta pidas rahvustunde kasvatamise kõrval veelgi tähtsamaks eestlaste majandusliku olukorra parandamist. Ootan, et peale töö lõppu oskan vabalt rääkida Rahvuslikust Ärkamisajast. Kindlasti saan seda hiljem elus praktiseerida kuskil ning usun , et iga õige eestlane peaks tundma oma riigi ajalugu ja kuidas meie esiisad võitlesid meie eest. Jannsenist valisin seetõttu välja, et minu jaoks oli ta kõige tähtsam mees Eesti ärkamisajal. Ta korraldas palju üritusi ning oli silmapaistev riigimees. Laulupidu on minu arvates esimene kokkukuuluvustunnet esindav üritus, millega jätkus eestlaste rahvuslik liikumine. Kasutatud kirjandus ¤ 8.klassi ajalooõpik Uusaeg ¤ http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/rahvuslik_liikumines.htm ¤ http://et.wikipedia.org/wiki/I_%C3%BCldlaulupidu ¤http://www
Siin omandas ta hea huumorisoone. Ta oli noorpõlves erk ja terane poiss, kuid nagu õigele poisikesele kohane tegi ka tema koerustükke. Alghariduse omandas ta Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis, peale lõpetamist täiendas end Vändra kirikuõpetaja Karl Körberi juures, kes soovis terasest noormehest koolitada kihelkonnale köstrit. Samas soovis Jannsen õppida kirjakeelt, et tõlkida saksakeelseid raamatuid. Oma tõlketöös sai ta aga palju osavamaks Körberist. 1838. aastast sai Jannsenist Vändra kantor, hiljem köster ja koolmeister, saavutades kiirelt austuse ja tuntuse. 1843. aasta märtsis abiellus endise köstri vennatütre Juliana Emilie Kochiga, kes oli haiglane ja närviline. Sama aasta 24. detsembril sündis neile tütar, Lydia Emilie Florentine Jannsen. Jannsenil oli kokku neli last. 1850. aastal lahkus Vändrast, et tööle asuda Pärnus Ülejõe ehk Rääma vallakooli õpetajana. Rahva seas räägitakse, et ta ei läinud kohe Pärnusse, vaid kolis alguses Taali
Liisusalm on rütmliline väike salm- mida peab korduvalt lugema. Üks helevalge tuvi Vanamees, vanamees 66, lendas üle Inglismaa. poolteist hammast oli suus. Inglismaa oli lukku pandud, Kartis hiiri, kartis rotte, luku võti katki murtud. kartis nurgas jahukotte. Ütle, mitu seppa peavad seda parandama! 14. Lasteluule algus Jannsenist 19. sajandi lõpuni. Olulisemad autorid ja teemad. Lydia Koidula: „Hälli ääres“, „Hällilaul“, „Kitsetall“, „Meie kass“ Jaan Bergmann: ballaad „Ustav Ülo“, „Karjase laul“, „Kiisu“, „Pääsukeste teretus“ Ado Piirikivi (Grenzstein): „Viisk, põis ja õlekõrs“ Friedrich Kuhlbars: luuletused ilmusid koos nootidega, ilutsev stiil, olulised hällilaulud, „Vanemuine“ (Kui Kungla rahvas…) “Teele teele kurekesed” 15. Millest räägivad K
Aus- kandis oma karistused lõpuni, ilma virisemata ja teiste peale ajamata. Missugused on täiskasvanute ja laste suhted teoses? Selgitage kahe näite abil. Laste arvamustega ei arvestata teoses- kui Jaan saadeti erikooli, sest ta oli õpetaja Kesa nutma ajanud. Lapsi peetakse ühiskonnas mitte sobivateks töölisteks- Jaan käis mitmeid kordi endale töökohta palumas linnas, kuid teda ei võetud tõsiselt. 14. Lasteluule algus Jannsenist 19. sajandi lõpuni. Olulisemad autorid ja teemad. ● Johann Voldemar Jannsen ○ esimene lastele määratud ilmalik värsiraamat “Eesti Laste-Rõõm. Hea lastele pühade kingitusseks”, 1865. aasta, 15 humoorikat luuletust ● 19. sajandi algul oli suuresti tõlkemõjuline luule ● põhilised teemad: loodus, laste elu ● valdavalt puhtõpetuslik ● rahvaluule elemendid ● Lydia Koidula
Eelärkamisaja ja ärkamisaja vanemad tegelased kroonikaid ja autobiograafiaid ei kirjutanud, seda tegid nooremad tegelased, kelle mälestused avaldati hiljem.11 1911. aastal avaldas eesti ajalooteadusele alusepanija Villem Reiman programmilise üleskutse ,,Ajalooliste mälestuste korjamine". 1912. Aastal ilmusid Heinrich Rosenthali mälestused rahvuslikust liikumisest, 1914. Aastal Martna Eesti külaelu arenemisest, 1915.1916 ilmus teos 30 isiku mälestustest Mihkel Veskest ja Johann Voldemar Jannsenist jm.12 Kõik mälestused pole aga jõudnud trükki, käsikirjadena ja mälestuskatketena on need talletunud perekonnaarhiivides, mitmesuguste dokumentide kollektsioonides ja perekonnakroonikates. Memuaare ilmus juba esimesel iseseisvusajal, peamiselt 1905 aasta revolutsioonist, maailmasõjast ja iseseisvusvõitlusest. Ainuüksi aastail 1917-1937 ilmus mälestusi üle 120 eri nimetuse omaette trükistena, eriti intensiivselt 1930. Aastatel, mitme autori mälestused
sajandi keskpaika 1849 Carl Körber „Karjalaste luggemisse ramat“ – I täielikult lastele adresseeritud ilukirjanduslik juturaamat 1866 Fr. R. Kreutzwald „Eestirahwa Ennemuistesed jutud“ 1884 J. Kunder „Eesti muinasjutud“ Missugused luuletekstid liigituvad lasteluule alla? rahvaluule, lastele kirjutatud luuletused, täiskasvanutele kirjutatud, aga lastele mõistetav luule, proosatekstidest pärinevad salmid-laulud. Lasteluule Jannsenist 19. sajandi lõpuni. Esimene lastele määratud ilmalik värsiraamat: Johann Voldemar Jannsen “Eesti Laste-Rõõm. Hea lastele pühhade kingitusseks” 1865 1889 Juhan Liiv „Sakalas” laps peab samastuma tegelasega ja keel peab kerge olema. Algus: klassikud, kelle tekstid trükitakse lugemikes, 19. sajandi ärkamisaeg, tõlkemõjuline luule, põhilised teemad: loodus, laste elu,valdavalt puhtõpetuslik, rahvaluule elemendid
,,Vihm teeb toredaid asju". Proosa: tundis huvi ajaloo ja ajalooliste romaanide vastu, alustab 1970. aastail proosaga. ,,Reisikiri Egiptuses: muld ja marmor", ,,Neli monoloogi Püha Jüri asjus" (novellid, Tuglase novellipreemia). Kross oskab leida marginaalseid tegelasi, nad kaotavad tihti tema teostes sideme oma rahvaga. ,,Michelsoni immatrikuleerimine", ,,Pöördtooli tund" (novell) Jannsenist, püüab selgitada, miks isa võttis vastu raha, mille eest pani kinni Jakobsoni veerud. Novellikogud ,,Klio silma all" ,,Kajalood", romaanid ,,Taevakivi", ,,Kolmandad mäed", ,,Keisri hull", ,,Professori Martensi ärasõit", ,,Vastutuulelaev". Autobiograafiline ,,Wikmani poisid", ,,Väljakaevamised", ,,Mesmeri ring". Tegelasi iseloomustab see, et mida lähemale jõuab kaasajale, seda rohkem kasutab pseudonüüme. Tõlgib palju luulet, ka ,,Alice imedemaal" (Carroll), ,,Eilne maailm" (Zweig),
Kuidas on uurimisega? White lähtub seisukohast, et teadmiste saamine ei ole või- malik. Tänapäeva intelligents maailmas jaguneb kaheks — insenerid ja füü- sikud ning teised haritud inimesed, kelle arvates kogu maailm koosneb vaid meie enda konstrueeritud tekstidest.10 Kõik hakkasid kirjutama ajaloost kui retoorikast ning see seisukoht sai väga populaarseks, olla seda veel praegu- gi. Keegi võiks ju vaadata, kas Eesti poliitiline retoorika Jannsenist Pätsini muutunud on. . . Loomulikult omavad teistele määratud tekstid retoorilist vormi, see ei olegi küsimus. Samas on ju erinev, kas kirjutada lugemiseks teistele kutselistele ajaloolastele või rahvale. White tees, et teadmisi ei ole, siiski loomulikult ei kehti. On ka ajaloolasi, kes ei jutusta — näiteks Burk- hardt, Huizinga, annaalide koolkond. . . nemad nii ei jutustanud. Kui see on aga nii, ei ole ühtegi õigustust väita, et jutustus on ainuke ajaloo vorm.
aadliregistrisse ehk immatrikuleeriti, kuigi oli madalat päritolu. "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" (1970) räägib maalikunstnik Michel Sittowist, kes pidi vaatamata oma kuulsusele tsunfti vastuvõtmiseks tegema sellitöö ja maalis Püha 35 Jüri. "Pöördtoolitund" on J. V. Jannsenist, kes olevat võtnud baltisaksa aadlikelt altkäemaksu, et Postimehe sisu vastaks nende huvidele. Kui poeg Eugen Jannsenit selles süüdistas, sai postipapa insuldi ja oli viimased kümme aastat halvatud. "Kahe kaotsiläinud paberi lugu" räägib noorest Kreutzwaldist. Jutustus "Mardileib" (1973) räägib teravmeelsest apteekripoisist, kellel õnnestub leiutada uus maiustus martsipan.
Sageli tuli samasse vagunisse Luiga, kellega oli huvitavaid vestlusi. Kord jutustas ta vaimustusega oma muljeid Rootsi reisist. Korduvalt oli ta sääl kuulnud ilusat laulu lapsepõlve kodust. Ja ta luges mulle pisarsilmi ette oma eestinduse." Georg Eduard Luiga elas kõigest seitsmekümneseks. Pool sajandit aktiivset ajakirjanikutööd tähendas seega, et enamuse oma elust pühendas ta trükisõnale. Saanud koolmeistrikutse nagu tolleaegseist ajalehetegijaist suur hulk (alates Jannsenist), töötas ta kolm aastat õpetajana Tartumaal, oli korraks (1890-91) "Oleviku" toimetuses ja seejärel ligi kümme aastat Venemaal eesti asundustes Simbirski ja Tobolski kubermangudes. Pärast seda pühenduski ta ajakirjandusele, jättes kõige suurema jälje "Päevalehe" toimetajana 1908-1934. Õieti astus Luiga kirjameheteele luuletajana, alustades kaastööde saatmist eesti ajalehtedele ja ajakirjadele juba 15-aastasena. Varakult ärganud lugemishuviga
annaabi.ee 
