Johann Voldemar Jannseni tähtsus Eesti kultuuriloos (0)

Johann Voldemar Jannsen
Paljud eestlased oskaksid nimetada ühe Johann Voldemar Jannseni teenena seda, et ta on meie hümni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ sõnade autor. Kui mitte just seda, siis mõni muu fakt Jannsenist on kindlasti ühele õigele Maarjamaa elanikule teada. Kes vähegi eesti ajalugu õppinud ja uurinud on, sellele Jannseni nimi võõras kohe kindlasti olla ei saa. Tegelikult on hümnile sõnade kirjutamine vaid üks väga väike killuke kogu tema suurest tööst eesti rahva hariduse, kirjanduse, teatrielu ning rahvustunde edendamisel .
Johann Voldemar Jannsen on pärit Vändrast ning läbinud seal kihelkonnakooli. Hiljem koolitas end Vändra pastori Carl Köberi juures ning 1838.aastal asus ta tööle Vändra köstrina. Seejuures õppis ta kirjakeelt, et tõlkida esmajoones saksakeelseid raamatuid. Jannsen oli teinud kaks katset, et saada tsaarivõimudelt luba ajalehe väljaandmiseks. Kuna eelnevad äraütlemised olid teda ettevaatlikuks teinud, siis ei teinud ta uut taotlust enda, vaid kahe trükkali nimel- üks Pärnus ja teine Tartus. Juhtus midagi ootamatut- Jannsen sai loa tsaarivõimudelt mõlemale avaldusele. Ta otsustas ajalehte hakata andma välja Pärnus. Perno Postimees ehk Näddalileht nägi esimest korda ilmavalgust 5.juunil 1857.
Perno Postimees, mis siiani Pärnu Postimehe nime all ilmub, omab Eesti kultuuriajaloos olulist osa. Just selle ajalehe ilmumist peetakse tihti ärkamisaja alguseks ning ajaleht pani aluse järjepidevale eestikeelse ajakirjandusele. See kirjutis leidis koha paljude eestlaste lugemislaual, sest iga inimene võis sellest midagi huvitavat leida. Perno Postimees sisaldas kirjutusi põllutööst, majapidamisest, tervishoiust, kiriku- ja koolielust ning misjonitööst, kuid võis leida ka sõnumeid nii kodu- kui ka välismaalt. Sealjuures aga olid kohalikke olusid analüüsivad artiklid keelatud. Sõnumite sisuks oli ilmastik põllutöö seisukohalt, kuid ei võinud olla õnnetused ja kuritööd. Sellest küljest vaadatuna oli Perno Postimees erinev tänapäeva ajalehest, kuid leht oli populaarne . Ajalehe enda andmeil oli aastal 1862 tellijaid 2262, lugejaid muidugi rohkem. Just selles ajalehes mainitakse esmakordselt kirjasõnas etnonüüme Eesti ja eestlane. Aastal 1863 ongi lehe nimeks juba „Eesti Postimees“. 3 aastat varem on nimetus eestlane muutunud üldiseks. Johann Voldemar Jannsen, keda hellitavalt Postipapaks kutsuti, suutis kujundada eestlastes lugemistraditsiooni ning äratada huvi nii hariduse, religiooni kui välismaailmas toimuva suhtes. Eestlane hakkas liikuma järk-järgult üha enam harituse suunas.
Kõige olulisemaks Jannseni tegevuse ajaks võib mõnes mõttes pidada rahvusliku ärkamisaja algust. Jannseni eestvedamisel asutati 1865.aastal Tartus laulu-ja mänguselts „ Vanemuine “, kus ka esimesed eestikeelsed näidendid ette mängiti. Seega võib öelda, et tänu Jannseni algatusele sai eesti rahvas hakata käima näidenditükke vaatamas, mis lisaks harivale küljele pakkusid ka meelelahutuslikku osa ning üleüldse võimalust igapäevasele rutiinile vaheldust leida. Üsna kõneväärne on seegi, et just tänu „Vanemuise“ seltsi olemasolule loodi 15 aastat hiljem rahvuslik teater. Selts oli väga oluline ka selle poolest, et selle eeskujul hakkasid tekkima ka väljaspool Tartut erinevad muusika - ja lauluseltsid ning laenuraamatukogud. Eestlased haritus kasvas veelgi ja muututi üha sotsiaalsemaks ning „Vanemuise“ seltsil oli selles üsna mainekas osa.
4 aastat peale „Vanemuise“ seltsi loomist toimus Eesti esimene üldlaulupidu, mille suurimaks eestvedajaks võib taas nimetada Jannsenit. Lisaks sellele andis ta mõned kuud enne laulupidu välja „Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo -Laulud“, mis sisaldas endas mitmeid rahvuslikke laule, mille hulgas ka hümniks saanud „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Oli ju laulupidu selleks, et tähistada 50 aasta möödumist pärisorjuse kaotamisest. See on tegelikult üsna märkimisväärne, kuidas meie, eestlased, väike rahvas, suutsime ära organiseerida niivõrd suure ja uhke peo ning end tõeliselt vabaks laulda . Esimesest laulupeost osavõtt jäi küll järgmistele kõvasti alla, kuid siiski pani tugeva aluse siiamaani kestvatele Eesti laulupidude traditsioonile. Traditsioonile, mille poolest meid sageli paljudes eri maailma paikades tuntakse, sellele, mis on meile iseloomulik. Laulupidu kasvatas meie rahvustunnet, et oleksime uhked selle üle, kes me oleme. Laulupidu andis mõista, et eestlased- see väike rahvas- peab oskama hoida ühte. Ilma Jannseni algatuseta laulupeo korraldamiseks ei oleks me need, kes me oleme praegu.
Teeneid eesti rahva heaoluks on Johann Voldemar Jannseni puhul tohutult palju. Eestikeelse ajakirjanduse algataja -Jannsen. „Vanemuise“ seltsi loomine näitas eeskuju näiteringide, pasuna- ja laulukooride loomiseks. Laulupidude traditsioon kestab tänapäevani ning Jannsenil on selles vaieldamatult suur osa. Tema jutulooming ajalehtedes ja ajalehe järjejuttudes oli eestkätt õpetlik ning isegi kui see omas tihti pealetükkivat moraliseerivat osa, sisaldas see hädavajalikku haridus - ning karskuspropagandat. Ta oli seega ka rahvakeele edendaja, tõlkelaenulise luule ja – juttude väljaandja, koorilaulu edendaja. Teda võib pidada eesti rahvusluse vaimseks isaks. Johann Voldemar Jannseni nimi kuulub eesti kultuurilukku ning püsib seal erinevate aegade jooksul ning aastate möödudes ikka kindlalt paigas.
Kasutatud kirjandus:
Ilmar Talve „Eesti kultuurilugu“ (2005)
Malle Salupere „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis“(2006)
ENE 4 (1989) Tallinn, kirjastus „Valgus“.