Johann Voldemar Jannsen (0)

Johann Voldemar Jannsen ja tema tegemised.
Johann Voldemar Jannsen sündis 16. Mail 1819. Vana-vändra mõisa vesiveskis, möldri peres. Pärast isa surma 1826 . Aastal saadeti väike Jannsen karjaseks ümbruskonna taludesse. Ta oli noorpõlves erk ja terane poiss, kuid nagu õigele poisikesele kohane tegi ka tema koerustükke. Oma noorpõlve tükke meelde tuletades kirjutab Jannsen pärast: "kellest konks peab kasvama, see peab juba noorelt kõveraks koolduma. Poisist, kel sugugi vigureid ei ole, tubli meest ei saa."
Alghariduse omandas ta vändra köstri- ja kihelkonnakoolis, mille lõpetamise järel täiendas end vändra kirikuõpetaja Karl Körberi juures.
1838. Aastast sai Jannsenist vändra kantor , hiljem köster ja koolmeister, saavutades kiirelt austuse ja tuntuse . 1843. Aasta märtsis abiellus tollal veel Vändras elav Jannsen oma õpilase, endise köstri vennatütre Juliana Emilie Kochiga, kes oli haiglane ja närviline. Sama aasta 24. Detsembril sündis neile tütar, Lydia Emilie Florentine Jannsen, nüüdseks tuntud Lydia Koidula.
1857. Aastal ilmus „Perno Postimees ”, mille väljaandjaks oli Jannsen. Leht oli pika eeltöö tulemus, sest ta lehe tegemise palved olid korduvalt tagasi lükatud. Pernu postimees väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta ning soovitas talusid hakata päriseks ostma. Üldse üritas Jannsen hea seista selle eest, et rahvas saaks teateid kodu- ja välismaalt, haridust, juhiseid põllumajanduse, majanduse ja tervishoiu kohta. Ajalehe kasvu tõttu oli ta sunnitud 1863. Aastal kolima Tartusse . Seal saavutas Jannsen kiiresti rahvamehe tunnustuse . Polnud ühtki suuremat ühisüritust, milles “ Papa Jannsen” poleks algataja , ergutaja, juhi või toetajana kaasa löönud. Tartus osales ta ka rahvusliku liikumise juhtimisel.
1865 aastal oli Papa Jannsen ka laulu- ja mänguseltsi „ Vanemuine ” rajajate seas.. 1867 esitas Johann Voldemar Jannsen seltsi kaudu palve organiseerida üle-eestiline laulupidu .
Tänu tema organiseerimistalendile ja "Eesti Postimehele" jõuti ettevalmistustöödega valmis ning juunis 1869 võis tartu vastu võtta lauljaid-mängijaid üle kogu eesti. 12 000 kuulajat ligi tõmmanud laulupidu õnnestus hiilgavalt, tähistades uue etapi algust rahvuslikus liikumises.
1. Detsembril 1880 tabas Jannsenit raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Kuigi dr. Gustav Hirschi ravi tulemusena sai ta kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis Jannsen oma väimehe Heinrich Rosentali juures Tallinnas. Elu lõpuks suundus tagasi Tartusse, kus tähistas ka oma 70. Sünnipäeva.
Johann Voldemar Jannsen suri 13. Juulil 1890 Tartus ning ta maeti tartu Maarja kalmistule kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk.
Teda teatakse kui eestluse äratajat ja kirjanduse arendajat. Kaasmaalaste seas saavutas ta rahvamehe tuntuse ja hüüdnime papa Jannsen juba oma eluajal.
Tema üksikisikuline püüdlus avas tee eesti ajakirjandusele, mis tõstis tublisti rahva eneseteadvust. Jannseni tahe eesti rahvast aidata sellega aga ei piirdunud. Luues lauluselts „Vanemuise” andis Jannsen rahvale võimaluse näha maakeelset näidendit.
Ma arvan, et Jannsen oli eesti rahva hulgas tuntud oma eestimeelsuse poolest. Ta virgutas eestlaste rahvustunnet ja kultuuritarvet ning pani aluse elujõulistele kultuuriinstitutsioonidele. Ta pidas vajalikuks, et ka haritud ja paremale järjele jõudnud eestlased oma rahvusele truuks jääksid. Arvan ka, et tema ja tema ajalehe edule aitas kaasa eelkõige see, et ta kasutas oma ajalehtedes ja kõnedes rahvuslikku jutustamislaadi. Ta suutis kõige raskemad ja keerukamad sõnumid edasi anda muhedas vestestiilis, lugeja tasemega kohanedes.
Ilma Perno Postimeheta ja ilma Jannsenita ei teaks me vahest seniajani, et eestlased oleme!
Kasutatud kirjandus.
http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Voldemar_Jannsen
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/johann_voldemar.html