Jäätmehooldus (0)

Jäätmehooldus
Jäätmehooldust ja jäätmete liigiti kogumist korraldab oma territooriumil kohalik omavalitsus . Jäätmete liigiti kogumise nõue hakkas kehtima 1. jaanuaril 2008. Jäätmehooldust ja jäätmekorraldust reguleeriv Jäätmeseadus võeti vastu jaanuaris 2004.
Kohalik omavalitsus hoolitseb selle eest, et:
ˇ elanikud, suvilaomanikud ja väike-ettevõtted oleksid liidetud korraldatud jäätmeveoga, mis annab neile kindluse, et nende olmejäätmeid käideldakse parima hinnaga ning võimalikult keskkonnasõbralikult;
ˇ omavalitsuse territooriumil on loodud võimalused jäätmeid liigiti koguda ja ära anda;
ˇ omavalitsuse territooriumil on piisavalt avalikke jäätmekogumiskohti (nt pakendite äraandmiseks, paberi ja papi kogumiseks, aga ka ohtlike jäätmete tarvis jne);
ˇ elanikud oleksid omavalitsuse territooriumil kehtivatest jäätmealastest võimalustest ja nõuetest informeeritud.
Omavalitsus kehtestab korraldatud jäätmeveo reeglid ning sõlmib riigihanke tulemusena hankelepingu vedajaga kuni viieks aastaks, mis annab isikule õiguse osutada jäätmeveo teenust omavalitsuse määratud piirkonnas. Informatsiooni ja selgitusi nii korraldatud jäätmevedu kui ka jäätmekogumiskohti puudutava kohta annab kohaliku omavalitsuse keskkonnaspetsialist.
Jäätmed ja jäätmekäitlus
Tänapäeval on raske mitte puutuda igapäevaselt kokku prügiga. Igasugune tarbimine eeldab ka rohkemal või vähemal määral prügi teket. Selleks, et hoida meie elukeskkonda inimväärsena ja säästa loodusressursse, tuleb jäätmete tekkimist nii palju kui võimalik vältida ning tekkinud jäätmed keskkonnasõbralikult koguma ja käitlema.
Eesmärk - kaasaegne ja keskkonnasõbralik jäätmekäitlus
Jäätmevaldkonna murrangulised muutused toimusid asastatel 2004–2007, mis olid tingitud Eesti liitumisest Euroopa Liiduga. Jõustusid uus jäätmeseadus, pakendiseadus ja nende alusel kehtestatud alamad õigusaktid. Jäätmevaldkonna strateegilised eesmärgid hakkasid lähtuma ning lähtuvad ka praegu EL ja Eesti üldisest keskkonnapoliitikast, kus jäätmepoliitika peaeesmärk on vältida jäätmeteket ja edendada taaskasutamist, sh korduskasutamist ja ringlusesse võtmist. Jäätmekäitluse areng aastail 2004–2007 põhines üleriigilisel jäätmekaval, mille strateegilisteks eesmärkideks oli vähendada prügilate arvu ning suunata järjest enam jäätmeid taaskasutusse.
Jäätmekäitluse põhimõtete ümberkorraldamise käigus vähenes aastaks 2009 keskkonnanõuetele mittevastavate tavajäätmeprügilate arv 250-lt 6-ni, suurenesid jäätmete (sh pakendijäätmete) taaskasutusmäärad, rakendusid olmejäätmete liigiti kogumine ja joogipakendi tagatisrahasüsteem.
Riigi jäätmekava 2008-2013 eesmärk on jäätmete ladestamise vähendamine, jäätmete taaskasutamise suurendamine ning tekkivate jäätmete ohtlikkuse vähendamine, et negatiivne mõju keskkonnale oleks minimaalne. Põhieesmärgi saavutamine on seotus jäätmehierarhia rakendamisega: jäätmeteket tuleb vältida, ja kui see osutub võimatuks, tuleb jäätmeid nii palju kui võimalik taaskasutada, sh korduskasutada, ringlusse võtta ning suuanta võimalikult vähe jäätmeid ladestamisele.
Jäätmete taaskasutus on viimastel aastatel järjest enam laienenud. Tekkinud on tootjavastutusorganisatsioonid, kes on loonud kogumisvõrgustikud elektroonikaromude, vanarehvide ja pakendite kogumiseks ning taaskasutusse suunamiseks. Suurenenud on ka keskkonnanõuetele vastavate romusõidukite kogumis- ja lammutuskohtade arv.
2010. aastaks on omavalitsused rajanud üle Eesti rohkem kui 60 jäätmejaama kohalikelt elanikelt olmes tekkinud taaskasutatavate jäätmete vastu võtmiseks. Ohtlike jäätmete kogumisvõrgustik on samuti täienenud jäätmejaamade ja uute kogumispunktidega. Kuigi omavalitsuste korraldatud jäätmeveo süsteem ei hõlma veel kõiki omavalitsusi , on see laiendanud jäätmeveoteenust ka maapiirkondadesse, mis aitab vähendada ulaladestamist.
Tavajäätmete prügilasse ladestamise kogused on vähenemas tänu liigiti kogumise kohustusele ja biolagunevate jäätmete ladestamispiirangutele, samuti saastetasu järk-järgulisele tõusule ning uute taaskasutusmeetodite – mehaanilis-bioloogiline töötlemine ja jäätmekütuse toomine, jäätmete masspõletus, biokütuse tootmine – intensiivsele arendamisele.
Taaskasutuse kõrval muutub järjest olulisemaks jäätmetekke vältimist/vähendamist toetatavad tegevused, mis aitavad kaasa majanduskasvu ja jäätmetekke omavahelise seose katkestamisel.
Jäätmestatistika
Eesti jäätmekäitluse eripära rahvusvahelises võrdluses on väga suur kogus jäätmeid elanikkonda ja majanduse suurust arvestades - üldised jäätmete tekkekogused on viimastel aastatel 18-20 milj t/a vahemikus (u 14-15 t/a elaniku kohta). Eelkõige mõjutab seda põlevkivi kaevandamine ja töötlemine – u 70% kogu Eestis tekkivatest jäätmetest on seotud põlevkivitööstuse ja - energeetika sektoriga, samas kui näiteks olmejäätmed on jäätmetekke üldkogusest alla 3%.
Olmejäätmeid tekkis aastail 2001–2009 keskmiselt 400 kg elaniku kohta. Liigiti kogutud olmejäätmetest moodustab enamiku vanapaber ja papp, järgnevad klaasi-, metalli- ja puidujäätmed ning biolagunevad köögi- ja sööklajäätmed. Liigiti kogutud olmejäätmete osakaal on aastail 2003–2007 moodustanud stabiilselt 11% olmejäätmete kogutekkest.
Olmejäätmete ladestamine prügilatesse vähenes ajavahemikul 2001–2009 oluliselt. Ladestamisele lähevad peamiselt segaolmejäätmed, mida on enne osaliselt sorditud.
Olmejäätmete taaskasutamine on suurenenud, enamiku sellest moodustab pinnastöötlus ja bioloogiline ringlussevõtt (eelkõige kompostimine). Olmejäätmetest sorditakse välja ka pakendijäätmeid, iseäranis pandimärgistusega joogipakendeid.
Tavajäätmed — kõik jäätmed, mis ei kuulu ohtlike jäätmete hulka.
Püsijäätmed — tavajäätmed, milles ei toimu olulisi füüsikalisi, keemilisi ega bioloogilisi muutusi. Püsijäätmed ei lahustu, põle ega reageeri muul viisil füüsikaliselt või keemiliselt, nad ei ole biolagundatavad ega mõjuta ebasoodsalt muid nendega kokkupuutesse sattuvaid aineid viisil, mis põhjustaks keskkonna saastumist või kahju inimese tervisele. Püsijäätmete leostuvus veekeskkonnas, ohtlike ainete sisaldus ning nõrgvee ökotoksilisus ei põhjusta täiendavat keskkonnakoormust, seda eriti põhja- ja pinnavee kvaliteedinõudeid silmas pidades.
Biolagunevad jäätmed — anaeroobselt või aeroobselt lagunevad jäätmed, nagu toidujäätmed, paber ja papp.
Ohtlikud jäätmed — jäätmed, mis vähemalt ühe Jäätmeseaduse §-s 8 nimetatud kahjuliku toime tõttu võivad olla ohtlikud tervisele, varale või keskkonnale. (Vt lisaks Mida teha ohtlike jäätmetega? ja Kuhu saab viia probleemtoodetest tekkinud jäätmed?.)
Olmejäätmed — kodumajapidamisjäätmed ning kaubanduses, teeninduses või mujal tekkinud koostise ja omaduste poolest samalaadsed jäätmed.
Äraviskamine tähendab vallasasja kasutuselt kõrvaldamist, loobumist selle kasutusele võtmisest või kasutuseta hoidmist, kui selle kasutusele võtmine ei ole tehniliselt võimalik, majanduslikest või keskkonnakaitselistest asjaoludest tulenevalt mõistlik. (Vt lisaks Mida hakata peale majapidamises tekkivate jäätmetega? ja Mida teha jäätmetega?.)
Jäätmekäitlus erilise tähelepanu all
Jäätmekäitlusele on Keskkonnaministeerium jäätmeosakonna eestvedamisel viimastel aastatel eriliselt tähelepanu pööranud.
Jäätmekäitluse korrastamise aluseks on Keskkonnastrateegia põhimõtted: säästev areng, keskkonnakahjustuste ennetamine ja vältimine, jäätmehoolduse integreerimine teiste eluvaldkondade ja loodusvarade kasutamisega.
Jäätmekäitlusmeetmed võib reastada sellisesse pingeritta:
* jäätmetekke vältimine;
* tekkivate jäätmekoguste ja nende ohtlikkuse vähendamine;
* jäätmete taaskasutamise laiendamine;
* jäätmetest tuleneva keskkonna saastamise vähendamine;
* jäätmete keskkonnaohutu ladestamine.
Elanike jäätmehooldusalased kohustused:
Liitumine korraldatud jäätmeveoga. Juhul kui omavalitsuse korraldatud jäätmevedu piirkonnas ei ole, peab jäätmevaldaja ise korraldama jäätmete käitlemise seadusega sätestatud korras:
1) viima oma jäätmed prügilasse või jäätmejaama;
2) kasutama prügiveoettevõtte teenust.
Ohtlike Jäätmete Käitussüsteemi programm Eestis (edaspidi OJKS programm)
OJKS programm on välja töötatud ohtlike jäätmete kogumiseks ja esmase käitlemise organiseerimiseks kogumiskeskuste võrgus ning lõppkäitlemiseks. Viimane eeldab esmaselt käideldud jäätmete kahjutustamist kas põletamise või teiste töötlemisviiside kasutamise teel (sh välismaal) või lõppladestamist, vastavalt selleks rajatud ladestuspaikades. Programmi areng algas 1991. aastal koostöös Taani Keskkonnakaitse Agentuuri ( DEPA ) ja PHARE toetusel. Esimene rakendusuuring "Ohtlike jäätmete käitlussüsteem Eestis" valmis 1994. aastal, mis sai kontseptuaalseks aluseks programmi rakendamisele Eestis. Sellele rakendusuuringule järgnesid mitmed tööd, mis määrasid ära programmi tehnilised vajadused, regionaalse ja institutsionaalse arengu suunad ning finantseerimise jaotuse programmis osalejate vahel.
Tootjavastutus ja probleemtooted
Probleemtoode on toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist.
Probleemtooted on:
1) patareid ja akud
2) mootorsõidukid ja nende osad
3) elektri- ja elektroonikaseadmed ja nende osad
4) rehvid
Tootjavastutuse põhimõtte kohaselt peab tootja tagama tema turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise, korduskasutamise või nende kõrvaldamise. Nende tegevustega seotud kulud kannab tootja.
Tootjal on kohustus koguda ja edasisele käitlemisele suunata ka sellest probleemtootest tekkinud jäätmed, mis on turule lastud enne tootjavastutuse rakendumist (nn endisaegsed ehk ajaloolised jäätmed). Tootjavastutust rakendatakse:
1) patareidele ja akudele alates 1. maist 2004;
2) mootorsõidukitele ja nende osadele alates 1. jaanuarist 2005;
3) elektri- ja elektroonikaseadmetele alates 13. augustist 2005;
4) rehvidele 1. jaanuarist 2005.
Tootjavastutus on " saastaja maksab" põhimõtte laiendus ning seda nimetatakse sageli ka laiendatud tootjavastutuseks (ingl extended producer's responsibility). See tähendab seda, et tootja vastutab toote eest alates selle valmistamisest ja/või turule laskmisest kuni selle jäätmeteks muutumiseni ja kuni need jäätmed lakkavad olemast jäätmed. Seega ei ole tootja vabanenud vastutusest, kui ta on enda turule lastud toodetest tekkinud jäätmed kokku korjanud ja need jäätmekäitlejale üle andnud. Tootja peab teadma, mis nendest jäätmetest edasi saab - ta peab teadma, mida see jäätmekäitleja, kellele ta need jäätmed üle annab, nende jäätmetega edasi teeb. Ta peab teadma jäätmekäitluse nn ahelat algusest lõpuni.
Toote valmistamisel peab tootja võimalikult suures ulatuses:
1) piirama ohtlike ainete kasutamist, et vältida nende sattumist keskkonda, hõlbustada toodetest tekkivate jäätmete ringlussevõttu ning vältida vajadust kõrvaldada jäätmeid ohtlike jäätmetena ja
2) edendama teisese toorme kasutamist toodetes.
Tootja on ka kohustatud seoses tema tootest tekkivate jäätmete töötlemise ja taaskasutamisega andma jäätmekäitlejatele teavet kasutatud materjalide ja toote komponentide, ohtlike ainete olemasolu ja nende asukoha kohta tootes.
Probleemtooteregister on register , kuhu koondatakse andmed probleemtoodete tootjate kohta ning kus hoitakse ja töödeldakse Eestis toodetud, Eestisse sisseveetud ja Eestist väljaveetud probleemtoodete ja probleemtoodetest tekkinud jäätmete taaskasutamise andmeid.
Tootjad on kohustatud end registreerima probleemtooteregistris ja esitama registrisse andmeid turule lastud probleemtoodete ning kogutud ja taaskasutatud probleemtoodetest tekkinud jäätmete kohta.
Korralik jäätmehooldus tagab puhtama elukeskkonna
Eesti elanik tekitab umbes 410 kg (2,6 m3) olmejäätmeid aastas. Kogu Eestis tekib kokku ca 500 000 tonni olmejäätmeid aastas. Umbes pooled omavalitsused on korraldanud nõuetekohase jäätmekogumisvõrgustiku, mis tähendab, et nende territooriumidel on loodud jäätmetega toimetulekuks vajalikud võimalused. Pooltel omavalitsustel aga korraldatud jäätmevedu puudub – hinnanguliselt pole prügiveoga liitunud vähemalt 270 000 elanikku. Ehk teisisõnu – nende puhul pole teada, kuhu nad oma prügi panevad.
2008. aastast tuleb lisaks üle-eestilisele jäätmeveo paremale korraldamisele senisest rohkem rõhku panna olmejäätmete liigiti kogumisele ja nende tõhusamale taaskasutamisele.
Mida see uuel aastal rakenduv nõue täpsemalt tähendab?
See tähendab, et alates 2008. aastast ei võta prügilad vastu sortimata olmejäätmeid ehk siis enne prügilasse ladestamist tuleb segaolmejäätmed sortida. Kas jäätmed sorditakse tekkekohas (nt kodus ja kontoris) või jäätmekäitlusettevõttes, selle otsustab kohalik omavalitsus, kelle korraldada on kogu kohapealne jäätmehooldus.
Mis tagab kõige tõhusama jäätmehoolduse?
Ikka korraldatud olmejäätmevedu, see on seni ainuke tõhus võimalus, et vältida ebaseaduslikku jäätmekäitlust ehk prügistatud metsaaluseid ja teeääri, jäätmete kodus põletamist, maha matmist, salaja kellegi teise konteinerisse sokutamist jne.
Kes korraldab kohapealset jäätmehooldust?
Jäätmehoolduse korraldamine on omavalitsuse kohustus. Jäätmekäitlus on ju nagu ühistransport – üks inimene ei saa suurt midagi korda saata ilma toetava-korraldava süsteemita. Küll aga saab iga elanik omavalitsuselt jäätmehoolduse korraldamist nõuda, sest sageli ei taju valla- ja linnajuhid, et see teema on oluline.
Aga kui korraldatud olmejäätmevedu puudub?
Kui piirkonnas puudub korraldatud olmejäätmevedu, siis peaks prügiga toimetulekuks vajalikud juhised leidma kohalikust jäätmehoolduseeskirjast. Üheks lahenduseks on see, et elanikel endil tuleb leida prügiveofirma, kellega sõlmida jäätmete äraveo leping. Kui aga millegipärast lepingut sõlmida ei saa, siis võib oma jäätmed ka ise prügilasse või jäätmejaama toimetada.
Kuid tõsi on seegi, et omapäi tegutsedes võivad elanikud just maapiirkondades jäätmehooldusega hätta jääda.
Kes korraldab jäätmete kogumist ja sortimist?
Ka jäätmete kogumist ja sortimist korraldab kohalik omavalitsus, luues liigiti kogumise võimalused soovitatavalt juba jäätmete tekkekohas. Kuid omavalitsus võib oma piirkonnas lubada kokku koguda ka segaolmejäätmeid, mis lähevad sortimisele jäätmekäitlusettevõttesse.
Eelistada tuleks siiski tekkekohas sortimist, see tagab jäätmete parema taaskasutamisvõimaluse. Kui aga jäätmetekitaja (elanik) ise jäätmeid ei sordi, siis teeb seda jäätmekäitleja jäätmetekitaja kulul.
Miks on vaja jäätmeid sortida ehk liigiti koguda?
Iga toode muutub jäätmeks ja vajab uuega asendamist. Enamiku toodete valmistamisel saab kasutada vanade toodete materjale või neist tekkinud energiat. See säästab keskkonda. Jäätmehooldus lähtubki säästva arengu ja keskkonnahoiu põhimõtetest. Eesmärgiks on jäätmetekke ja jäätmete ohtlikkuse vähendamine, jäätmete taaskasutamise laiendamine, jäätmete keskkonnaohutu ladestamine jne.
Mida liigiti koguda?
Liigiti tuleb koguda paberit ja kartongi, pakendeid, ohtlikke jäätmeid ning biolagunevaid aia- ja haljastusjäätmeid.
Kas iga elanik peab jäätmeid liigiti koguma?
Kui kohalik omavalitsus on oma õigusaktiga nii sätestanud, siis tuleb ka nii teha.
Kas liigiti kogumine säästab raha?
Jäätmete liigiti kogumine säästab raha. Näiteks pakendatud kaupa ostes maksad ka pakendi eest. Kui viskad pakendi koos teiste jäätmetega prügikasti, maksad selle eest jälle – nüüd juba prügivedajale. Seega on kasulikum pakendid eraldi koguda ja lasta need tasuta ära vedada.
Autorehve, olmeelektroonikat jt probleemtooteid ostes on hinna sees ka nende jäätmekäitluse tasu, mis tähendab, et tootja on korraldanud probleemtoodete jäätmete tasuta tagasivõtu. Seega väldid ka nende jäätmete puhul topeltkulusid siis, kui annad need tasuta ära selleks ettenähtud kohtades.
Samuti tuleb eraldi koguda ohtlikud jäätmed ja ka nende ära andmine selleks ettenähtud kohtades on tasuta.
Seega – mida rohkem jäätmeid sortida ja taaskasutusse saata, seda vähem jääb neid konteinerisse ja seda odavam on jäätmevedu (suurema konteineri saab vahetada väiksema vastu, mille teenindustasu on väiksem).
Kuhu ja milliseid jäätmeid võib panna?
See, kuhu ja kuidas saab liigiti kogutud jäätmed ära anda, on kirjas omavalitsuse jäätmehoolduseeskirjas, mis on kogu omavalitsuse piirkonna jäätmehoolduse aluseks.
Mõned näited:
Tagatisrahaga pakend – viia pakendivastuvõtupunkti.
Muu pakend – viia pakendijäätmete konteinerisse.
Paberi- ja papijäätmed – viia paberi- ja papi jäätmete konteinerisse, võib põletada ka kodus ahjus.
Aia- ja haljastusjäätmed – kompostida võimalusel oma aias või viia jäätmejaama.
Ohtlikud jäätmed (patareid, akud, vanad värvid jne.) – viia ohtlike jäätmete kogumispunkti või jäätmejaama.
Romusõidukid – viia autolammutustöökotta (romulasse). Kui sealt saadud lammutustõend esitada autoregistrisse, siis kustutatakse auto registrist.
Vanad ravimid – viia tagasi apteeki või ohtlike jäätmete kogumispunkti.
Miks tuleks biolagunevad jäätmed eraldada segaolmejäätmetest?
Biolagunevad jäätmed muudavad teiste jäätmete taaskasutuse raskeks, vahel lausa võimatuks. Prügilasse ladestatuna aga eraldavad biojäätmed metaani, mis on üks kasvuhooneefekti tekitajatest.
Mida võib kodus põletada?
Kodus võib põletada vaid immutamata ja värvimata puitu ning kiletamata paberit või pappi. Väikeses koguses ja kõrgel temperatuuril on lubatud põletada ka selliseid pakendeid, millel on põletamise märge.
Mitte mingil juhul ei tohi kodudes põletada PET-pudeleid jt plastjäätmeid (eriti PVC), sest selle käigus paiskuvad õhku inimestele ja keskkonnale ohtlikud ühendid. Samuti võib rikkuda pidev plastipõletus koduse küttekolde.
Kes kontrollib jäätmehooldust?
Eks ikka kohalik omavalitsus kannab hoolt, et tema territooriumil oleks kord majas ja prügi ei satuks metsa alla ning maanteekraavidesse. Riigi tasandil aga teeb jäätmehoolduse järelevalvet keskkonnainspektsioon. Üle-eestiline keskkonnainspektsiooni valvetelefoni number on 1313 , kuhu tuleks pöörduda igaühel, kes märkab jäätmete ebaseaduslikku ladestamist (nt metsa alla puistamist) või muud keskkonnakahjulikku tegu.