Jäätmed (0)

Tallinna Polütehnikum
Referaat
Jäätmed
Anete Marga
TA-08
Tallinn 2010
Jäätmekategooriad :

1) Q1 – edaspidi teisiti määratlemata tootmis- ja tarbimisjäägid;
2) Q2 – praaktooted;
3) Q3 – tooted, mille kasutustähtaeg on lõppenud;
4) Q4 – materjalid, mis on maha voolanud, riknenud või mõne õnnetusjuhtumi tõttu kahjustunud kaasa arvatud materjalid, seadmed või muud esemed, mis on õnnetusjuhtumi tagajärjel saastunud;
5) Q5 – materjalid, mis on saastunud või kõlbmatuks muutunud sihipärase tegevuse tagajärjel, nagu puhastusjäägid, pakkimismaterjalid, mahutid;
6) Q6 – kasutamiskõlbmatud päraldised, nagu tühjad patareid , kasutatud katalüsaatorid;
7) Q7 – ained, mis ei toimi enam nõutaval tasemel, nagu saastunud happed , lahustid, kasutatud karastussoolad;
8) Q8 – tööstusprotsessijäägid, nagu räbud, destillatsioonijäägid;
9) Q9 – saastetõrje- ja puhastusprotsessijäägid, nagu skraberisetted, kottfiltritolm, kasutatud filtrid ;
10) Q10 – metallide töötlemise ja viimistlemise jäägid, nagu treilaastud, valtsimistagi;
11) Q11 – toorme kaevandamise ja töötlemise jäägid, nagu kaevandamisjäägid, naftatootmisel tekkinud muda ;
12) Q12 – rikutud materjalid, nagu PCB-ga saastatud õli;
13) Q13 – kõik materjalid, ained või tooted, mille kasutamine on keelatud;
14) Q14 – tooted, millele valdaja ei leia edasist kasutamist, nagu põllumajanduses, olmes , kontorites, kauplustes või töökodades ära visatud vallasasjad;
15) Q15 – reostatud pinnase puhastamisel tekkinud saastunud materjalid, ained või tooted;
16) Q16 – kõik materjalid, ained või tooted, mida ei hõlma ülalloetletud kategooriad.
Äraviskamine tähendab vallasasja kasutuselt kõrvaldamist, loobumist selle kasutusele võtmisest või kasutuseta hoidmist, kui selle kasutusele võtmine ei ole tehniliselt võimalik, majanduslikest või keskkonnakaitselistest asjaoludest tulenevalt mõistlik.
Tavajäätmed — kõik jäätmed, mis ei kuulu ohtlike jäätmete hulka.
Püsijäätmed — tavajäätmed, milles ei toimu olulisi füüsikalisi, keemilisi ega bioloogilisi muutusi. Püsijäätmed ei lahustu, põle ega reageeri muul viisil füüsikaliselt või keemiliselt, nad ei ole biolagundatavad ega mõjuta ebasoodsalt muid nendega kokkupuutesse sattuvaid aineid viisil, mis põhjustaks keskkonna saastumist või kahju inimese tervisele. Püsijäätmete leostuvus veekeskkonnas, ohtlike ainete sisaldus ning nõrgvee ökotoksilisus ei põhjusta täiendavat keskkonnakoormust, seda eriti põhja- ja pinnavee kvaliteedinõudeid silmas pidades.
Biolagunevad jäätmed — anaeroobselt või aeroobselt lagunevad jäätmed, nagu toidujäätmed, paber ja papp.
Ohtlikud jäätmed — jäätmed, mis vähemalt ühe Jäätmeseaduse §-s 8 nimetatud kahjuliku toime tõttu võivad olla ohtlikud tervisele, varale või keskkonnale.
Olmejäätmed — kodumajapidamisjäätmed ning kaubanduses, teeninduses või mujal tekkinud oma koostise ja omaduste poolest samalaadsed jäätmed. Olmejäätmetes võib sisalduda nii tava- kui ka ohtlikke jäätmeid.
Jäätmete sortimine
Jäätmete sortimist korraldab kohalik omavalitsus , kes jagab elanikele ka sellekohast teavet.
Omavalitsusel tuleb otsustada, kas luua oma elanikele võimalikult soodsad jäätmete liigiti kogumise võimalused juba jäätmete tekkekohas, näiteks kodus ja kontoris. Teine võimalus on lubada kokku koguda küll segunenud jäätmeid, kuid need tuleb seejärel sortida vastavas jäätmekäitlusettevõttes.
Esmajoones tuleks püüda olmejäätmeid sortida juba nende tekkimise ajal ja tekkekohas ning anda need jäätmekäitlejale üle juba liikide kaupa. Kui aga olmejäätmeid mingil põhjusel tekkekohas sortida ei saa või on sorditud jäätmed kogumise ja veo käigus segunenud, siis tuleb need kindlasti sortida enne prügilasse ladestamist.
Jäätmete tekkekohas sortimine ja liigiti kogumine on selle poolest eelistatum, et tagab taaskasutatavate jäätmete kõrgema kvaliteedi ja parema taaskasutamisvõimaluse. Jäätmekäitlusettevõttesse jõudnud jäätmed on segunenud biolagunevate jäätmetega (nt toiduained), mis määrivad ja rikuvad, muutes materjalide taaskasutamise raskeks või isegi võimatuks.
Ka enamuse EL liikmesriikide praktika olme- ja nendesarnaste tavajäätmete taaskasutuse edendamisel on suunatud siiski teatud jäätmeliikide tekkekohas liigitikogumisele.
Kohalik omavalitsus hoolitseb selle eest, et:
·  elanikud, suvilaomanikud ja väike-ettevõtted oleksid liidetud korraldatud jäätmeveoga, mis annab neile kindluse, et nende olmejäätmeid käideldakse parima hinnaga ning võimalikult keskkonnasõbralikult;
·  omavalitsuse territooriumil on loodud võimalused jäätmeid liigiti koguda ja ära anda;
·  omavalitsuse territooriumil on piisavalt avalikke jäätmekogumiskohti (nt pakendite äraandmiseks, paberi ja papi kogumiseks, aga ka ohtlike jäätmete tarvis jne);
·  elanikud oleksid omavalitsuse territooriumil kehtivatest jäätmealastest võimalustest ja nõuetest informeeritud.
Prügilad
Prügila on jäätmekäitluskoht, kus jäätmed ladestatakse maa peale või maa alla. See võib olla:
1) jäätmekäitluskoht, kus jäätmetekitaja ladestab jäätmed tekkekohal (käitisesisene prügila);
2) jäätmekäitluskoht, mida kasutatakse jäätmete vaheladustamiseks aasta või pikema aja jooksul.
Prügila ei ole:
1) ehitis, kus jäätmed maha laaditakse, et neid ette valmistada edasiseks veoks mujal asuvasse töötlemis-, taaskasutamis- või kõrvaldamiskohta;
2) koht jäätmete ladustamiseks enne nende töötlemist või taaskasutamist juhul, kui töötlemine või taaskasutamine toimub üldjuhul kolme aasta jooksul pärast ladustamist;
3) koht jäätmete ladustamiseks enne nende kõrvaldamist juhul, kui kõrvaldamine toimub aasta jooksul pärast ladustamist.
Sõltuvalt ladestatavate jäätmete omadustest jagunevad prügilad:
1) ohtlike jäätmete prügilateks;
2) tavajäätmeprügilateks;
3) püsijäätmeprügilateks.
Tootjavastutus ja probleemtooted
Probleemtoode on toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist.
Tootjavastutuse põhimõtte kohaselt peab tootja tagama tema valmistatud, edasimüüdud või sisseveetud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise, korduskasutamise või nende kõrvaldamise. Nende tegevustega seotud kulud kannab tootja.
Tootjavastutus on "saastaja maksab" põhimõtte laiendus . Toote valmistamisel peab tootja võimalikult suures ulatuses:
1) piirama ohtlike ainete kasutamist, et vältida nende sattumist keskkonda, hõlbustada toodetest tekkivate jäätmete ringlussevõttu ning vältida vajadust kõrvaldada jäätmeid ohtlike jäätmetena ja
2) edendama teisese toorme kasutamist toodetes.
Tootja on ka kohustatud seoses tema tootest tekkivate jäätmete töötlemise ja taaskasutamisega andma jäätmekäitlejatele teavet kasutatud materjalide ja toote komponentide, ohtlike ainete olemasolu ja nende asukoha kohta tootes.
Tootja on isik, kes sõltumata müügiviisist:
1) valmistab ja müüb tooteid oma kaubamärgi või -nimetuse all;
2) tegeleb teiste poolt valmistatud toodete edasimüügiga;
3) veab sisse tooteid Eestisse nende turustamise või edasimüümise eesmärgil.
Isikut, kes üksnes rahastab rahastamislepingu alusel (näiteks pank ), ei loeta tootjaks, kui ta ei tegutse ka tootjana.
Probleemtoodete hulka kuuluvad:
1) patareid ja akud
2) PCB-sid sisaldavad seadmed
3) mootorsõidukid ja nende osad, sh rehvid
4) elektri- ja elektroonikaseadmed ja nende osad
5) rehvid
Tarbija on laia tähendusega - nii füüsilised kui juriidilised isikud, kui ei ole sätestatud teisiti.
Probleemtooteregister on register, kuhu koondatakse andmed probleemtoodete tootjate kohta ning kus hoitakse ja töödeldakse Eestis toodetud, Eestisse sisseveetud ja Eestist väljaveetud probleemtoodete ja probleemtoodetest tekkinud jäätmete taaskasutamise andmeid.
Tootjad on kohustatud end registreerima probleemtooteregistris ja esitama registrisse andmeid turule lastud probleemtoodete ning kogutud ja taaskasutatud probleemtoodetest tekkinud jäätmete kohta.