Varasemalt algasid suured pulmapidustused alati kosjas käimisega. Kuid kuna kosjas käimine oli avalik ja pidulik ettevõtmine, siis oli oluline mitte sattuda külarahva naerualuseks, kui kosjad peaks tagasi lükatama. Kindla nõusoleku tagamiseks tuli teha pisut eeltööd, korraldada eelkosjad. 1.1.2 Kuulamine Ülemaailmselt on ehk tuntuim ning levinuim eelkosjade komme kuulamine, mis hakkas taanduma alles möödunud sajandi kolmandal veerandil. Kuulamas käis vanem naisterahvas, sageli isamehe naine, hilisematel aegadel ka peiu ema. See oli nn kuulueit. Kuulamas käidi neljapäeva õhtuti. Kuulueidel oli kaasas viinapudel (kuuluviin). Kuuluviina vastuvõtmine oli märk, et kosjad võivad tulla. Pudeli tagasiandmine näitas, et kosilast ei soovita. Kosjad Eesti pulmakombestikus oli peategelastele, peigmehele ja mõrsjale, omane passiivsus. Tähtsamat rolli mängis hoopiski isamees, kes pidi olema abielus ning sõnaosav. Muidugi oli oluline ka see,
jooksul välja visatakse või mitte. Kui pulk visati välja, siis polnud pojal mõtet siia kosja tulla. Saades eitava vastuse, võis ema seitsme kuu möödudes uuesti õnne proovima minna, kuid kui kolm korda oli juba ära öeldud, pidi noormees uue mõrsja leidma. 1.1.3. Kuulamine Ülemaailmselt on ehk tuntuim ning levinuim eelkosjade komme kuulamine, mis hakkas taanduma alles möödunud sajandi kolmandal veerandil. Kuulamas käis vanem naisterahvas, sageli isamehe naine, hilisematel aegadel ka peiu ema. See oli nn kuulueit. Kuulamas käidi neljapäeva õhtuti. Kuulueidel oli kaasas viinapudel (kuuluviin). Kuuluviina vastuvõtmine oli märk, et kosjad võivad tulla. Pudeli tagasiandmine näitas, et kosilast ei soovita.2 1 Tedre, Ü. (1973). Eesti pulmad. Tallinn: Kirjastus "Eesti Raamat", lk. 15. 2 Berg, E., Hiiemäe, M., Jansen, E., Johansen, U., Kurs, O., Luts, A., Mäsak, E., Palli, H., Pärdi, H., Tedre, Ü., Troska, G., Tõnurist, I., Valk, Ü
Proovisoeng ja proovi make up. Kaasa võtta pilt kleidist. 4-1 kuud enne pulmi 9. Transpordi broneerimine 1. Avalduste esitamine abiellumiseks 10. Pulmatordi tellimine 2. Paaripanija valik ja broneerimine 3. Paaripanijaga tseremoonia läbiviimise arutamine (muusika, graafik jne) 1 nädal enne pulmi 4. Isamehe, pruutneitsite valimine 1. Pruutkleidi ja aksessuaaride lõplik proov 5. Pruutkleidi kujundamine või valimine 2. Juuksuri juures juuksevärvi värskendamine 6. Tantsukursus pulmavalsi selgekssaamiseks. (Võid aga külalisi üllatada hoopis omaloodud tantsuga) 3. Pulmavalsi viimistlemine 7
suurejooneliselt. Pulma tulid nii kaks suguvõsa kui külarahvas. Pidu võis kesta kuni nädala. Pulmas olid pruut ja peigmees tollal üsna vaikivad kõrvaltegelased. Ka nende vanematel ei olnud pulmakommetes erilist osa. Peategelased ja põhilised korraldajad olid isamees ja kaasanaine. Kaasanaine esindas pruudi ja tema suguvõsa, tema abilisteks olid pruuttüdrukud, pruuvi vallalised sõbrannad, ning pruudivend. Tähtsat rolli mängis isamehe naine ehk mõõgaema. Tema oli tavaliselt see isik, kes pruudile tanu pähe pani. Isamehe abilisteks olid peiupoisid vallalised noormehed, peigmehe sõbrad või sugulased. Pulmatavad on Eestis olnud paikkonniti väga erinevad, nii et raske on rääkida lihtsalt vanadest pulmakommetest. Üldine on olnud laulurohkus, sest kõiki sündmusi kommenteeriti lauluga. Vana regilaul on just pulmakommetes kõige kauem säilinud. Pulmalaulikud olid need, kes heade rituaalitundjatena pulma juhtisid
VI Kui teele on üles seatud "auväravad", on viisakas peatuda (organiseerijad on valmistanud ette "sobivuskatsed-kooseluks", viivad neid noorpaariga läbi ja ootavad nn."teemaksu" edasisõiduks; tühjad pudelid võetakse kaasa ja asendatakse tervetega). VII Kindlasti on kokkadega kokku leppinud kindel kellaaeg, millal soe toit lauale kantakse ja arvestada tuleb sellega, et aega kulub veel kohendamisele, terviselauale, sõnavõttudele, õnnitlemisele, lauda istumisele, ametimeeste jagamisele isamehe poolt jne. VIII Tervituslaud Noorpaari auks süüdatakse "eluküünal" kõige sinna juurde kuuluvate traditsioonidega. IX Aeg istuda pidulauda, et saaks alata pulmaga. Pruudikimp asetatakse spetsiaalsele alusele Pruut istub peiu paremal käel. Pruudi kõrval istuvad peigmehe vanemad ja peigmehe kõrval pruudi vanemad. Peale neid õed-vennad. Noorpaari kõrvale võivad istuda ka vanavanemad. Seda otsustab noorpaar - kes kus istub.
ning kellelgi selle vastu midagi polnud. Sellisel juhul olid pulmad kiired tulema ja kõik olid rahul. Mehed pidid naise perekonnale tema eest ka maksma summa polnud kindel. Mida rikkam kosilane, seda suurem summa. Määrati ka kindlaks, mis mõrsjale kaasavaraks antakse jõukama talu pruudi kaasavara oli kindlasti lehm. Kosima mindi üldiselt hilissügisel või talvel, õhtul hilja või täitsa öösel. Kosja sõitis peigmees koos isamehega hilisemal ajal oli kaasas ka isamehe naine või peigmehe vend. Isameheks sai naisemees ja hea jutumees. Kosjasõit oli tähtis mindi ratsa ja mindi ratsa täkuga, harvem ruunaga, kuid mitte kunagi märaga. Parim variant oli valge hobune prints valgel hobusel ja must hobune tähendas õnnetust. Sõideti ratsa isegi naabertallu. Hobuse lakk oli kammitud ja jalad rautatud hobuseraua kaotamine kosjateel oli suur õnnetus. Kui kosjasõidul kõndis vastu vana naine, tähendas see, et kosjad lähevad luhta kui just
Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Pulmade lõpetamine
öelnud, et tema teise tütre poeg ei tohi olla mitte mingisugune kirjanik vaid peab tegema õiget tööd! Sander oli juba muidugi kogu selles hiilguse paistes oma lubaduse Piibelehele unustanud ja üleüldse oli ta seda öelnud ainult suusoojaks. Kuid oh seda ebaõnne ühel päeval oli Piibeleht Sandri juures ja nõudis, et see teeks temast sobiva väimehe vanale Vestmanile. ( Piibeleht: ,, Mis selleks tarvis läheb, et saaks Vestmani- isanda väimeheks tu jäägu kõik isamehe mõelda ja tettä, mina end tollesse ei sega."). Kuid Sander ei taha seda kõike enda kanda võtta, kuna see võib tähendada tema jaoks mingisugust raha kaotust ja just raha ja jõukus on tema jaoks kõige tähtsam. Õnnetuseks on aga Piibeleht kõige esmasema mustandi ,,Pisuhännast," alles hoidnud ning ähvardab kogu tõe avaldada raamatu autori kohta, kui Sander teda sobivaks väimeheks ei tee, Sandril ei jäägi muud üle kui nõustuda, kuna kui kõik
· Pruudikimbu tellib pruut ise. Sellega jääb ta ilma rõõmust saada pulmapäeval kaunis kimp kingituseks ja üllatuseks. Pruudikimp kaotab tähenduse, selle tellimine on lihtsalt üks pulmaeelne toiming. · Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt on pulmad lühenenud, kestavad enamasti päeva, harvemini kaks. · Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine, et viina norida ja mõrsja röövimine. · Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem. Ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija nagu muistsed pulmajuhid. · Pikad, rikkalikud ja ülipidulikud pruutkleidid muutusid soosituks 1970-ndate aastate lõpul ja 1980-ndatel aastatel. Käesoleval aastakümnel on valged, romantilised ja rikkalikud pruutkleidid paljude lemmikuks.
Peiu ema asetas sõiduki ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Mõrsjat tõstis tavaliselt peiu isa. Tekile või kasukale astumisest loodeti kas head lambaõnne või pehmet, leplikku südant mõrsjale. Mõrsja pidi vaibale (kasukale) viskama vöö (hilisemal ajal aga raha), mis sai ämmale. Veel levis komme, et ukselävele laotati vanad püksid, millele mõrsja tarre tulles pidi astuma (püksid põletati). Mõrsja kas talutati tuppa isamehe poolt või jälle kanti majja peiu süles. Igale ukselävele pidi mõrsja heitma kindad (~raha). Mõnes Lääne-Eesti kihelkonnas oli tavaks, et mõrsja toodi tarre rehealuse kaudu (Rapla). Kohati oli kombeks tõsta mõrsja üle leivalabida, et leivaõnn majja jääks. Oma uude kodusse ei tohtinud mõrsja astuda vasema jalaga-see toob majja tülid ja lahkhelid Peamiselt Kesk- ja Lääne-Eesti pulmakombestiku järgi oli mõrsja esimeseks
Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees. Tema abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Mõõgaema oli isamehe naine. Tema ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja omaksed aga mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama
Tänapäevaks on pulmad kaotanud muistse pärimusliku ilme. Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Pulmad on ka lühenenud. Rahapanemine on asendunud kingitustega. Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine, et viina norida ja mõrsja röövimine. Tänapäeval on pulmakülalised enamasti abiellujate sõbrad, töö- ja õpingukaaslased, seepärast ei ole enam kahe sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaob. Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem. Tegutsemisruumi vähesuse tõttu piirdub temagi võim laua ja tantsupõrandaga. Aga ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija nagu muistsed pulmajuhid. Pulmade planeerimine Selleks, et midagi meelest ei läheks ja elamiseks jääks ka natuke aega, on pulmade planeerimist mõistlik alustatada üsna varakult -- isegi aasta varem.
täiesti uue pöörde noormeestel oli õigus käia öösiti küla peal ning neiud võisid "ehalisi" vastu võtta. Lubatuks said ka ühismagamised tule ääres ja pulmadel. Kosjad eelnesid pulmadele. Kosja peategelane oli isamees. Selleks oli tavaliselt mõni hea mokamees. Peale noormehe jõudmist abieluikka peeti perekonnaringis nõu, keda poeg peaks kosima. Pruudile määrati kindlaks ka eelistatavad nõuded, väga oluline oli tulevase kaasa töökus. Isamehe ülesandeks oli kosjade ettevalmistus ja tseremoonia ettevalmistamine. Kui sobivaim mõrsja oli leitud, siis mindi kosjaviinadega tütarlapse juurde. Kui viin oli vastu võetud ja äragi proovitud, mis võis kesta kuni järgmise hommikuni, siis kutsuti kosilased neiu perekonna juurde õhtust sööma ja juttu puhuma. Kui kosjad võeti vastu, siis sai koduteele asuv peigmees tagasi tühja vöötatud lähkri. Mõne päeva pärast tulid pruudi poole kokku
Siiski ei loetud paari abiellunuks ei peale pulmapidu ega isegi mitte peale laulatust. Abielu sõlmimise otsustaivamaks toiminguks oli tanutamine. Pruudi tanutamine tähendas talle naise peakatte pähe panemist. Mõrsjale seoti ette ka põll ehk ta põlletati. Edaspidi ei tohtinud naine minna "tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda". Nende toimingutega muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Algselt oli tanutajaks isamehe naine, keda nimetati mõõgaemaks. Ajapikku muutus see ema ja ämma ülesandeks. Teadaolevalt toimusid pulmad rohkem talvel, mil suvised tegemised ei takistanud talumehel põhjalikku ja pikka peopidamist. Pidu kestis enamasti 2-3 päeva, vanemal ajal ja jõukamates peredes isegi nädala. Oluline koht tolle aja pulmades oli laulmisel ja tantsimisel. Suur osa mänge ja talitlusi olid vanas Eesti pulmas seotud raha korjamise ja annetamisega pruudi veimevakka. Raha korjamine noorpaari
Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Ilmselt vanem on tava saata mõrsja järele pulmaliste esindus: isamees ja peiu ning peiupoisid. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju
Tänapäevaks on pulmad kaotanud muistse pärimusliku ilme. Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Pulmad on ka lühenenud. Rahapanemine on asendunud kingitustega. Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine, et viina norida ja mõrsja röövimine. Tänapäeval on pulmakülalised enamasti abiellujate sõbrad, töö- ja õpingukaaslased, seepärast ei ole enam kahe sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaob. Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem. Tegutsemisruumi vähesuse tõttu piirdub temagi võim laua ja tantsupõrandaga. Aga ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija nagu muistsed pulmajuhid. Pulmade planeerimine Selleks, et midagi meelest ei läheks ja elamiseks jääks ka natuke aega, on pulmade planeerimist mõistlik alustada üsna varakult -- isegi aasta varem. Kõige
Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru.
märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Seegi oli ühise abistamise vorme
nagu oskab ja rahakott võimaldab. Järjest rohkem segunevad eri rahvaste traditsioonid. Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt on pulmad lühenenud, kestavad enamasti päeva, harvemini kaks. Rahapanemine on asendunud pulmakingitustega. Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine, et viina norida ja mõrsja röövid. Tänapäeval on pulmakülalised enamsti abiellujate sõbrad, töö ja õpingukaaslased. Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber pulmavanem. Valget ei peetud mitte üksnes ilusaks värviks, vaid mõrsja puhtuse ja süütuse sümboliks. Valge oli ka rõõmu värv. Käesoleval aastakümnel on valged, romantilised ja rikkalikud pruutkleidid paljude lemmikuks. Valitakse loomulikult paljude heledate toonide hulgast, pruutkleit ei pea olema tingimata kriitvalge. Traditsioonilise pruudirõivastuse
pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaal. Selles peituski kogu pulma tähendus. Nii saadi abielunaiseks, mitte aga kirikus jah-sõna öeldes. Tanutati esimese päeva õhtupoolikul ja peigmehe kodus. Tanutamisega kaasnes ka pruudi pea piiramine-pikad neiujuuksed lõigati lühikeseks. Tanutamise toiming oli püha ja salajane. Tanutamise ajal istusid pruut ja peigmees kõrvuti, tanutajaks oli peigmehe ema või isamehe naine ehk mõõgaema. Kõigepealt lõigati juuksed ja kammiti pead, seejärel võttis tanutaja tanu ja lõi sellega pruudile vastu põske ja lausus tanutamissõnad. Esimesed kaks korda pandi tanu nii, et see peas ei seisnud või ajas pruut selle ise peast maha. Kolmas kord jäi tanu pidama ja nii oligi neiust noorik saanud. Teiseks oluliseks abielunaise tunnuseks oli põll ja enamasti järgnes tanutamisele põlletamine ehk põllelappimine
kujunenud korsett. Tänapäeval abiellub enamik pruute valges kleidis. Hoolimata sellest, et tänapäeva peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda või smokingusse, eelistab keskmine eesti peigmees tumedat ülikonda, suviste pulmade puhul siiski ka heledat. (P. Õunapuu 2003. ,,Eesti pulm") 2.3. "Tegelased" Mõõgaisa ehk pulmaisa Ei tegelenud rahva lõbustamisega, vaid pigem rituaalsete toimingutega. Kaasanaine Tegi samuti rituaalseid toiminguid Peiupoisid Isamehe abistajad Pruuttüdrukud Kaasanaise ja pruudi abilised. Peiupoisid ja pruuttüdrukud pidid esimese pulmaöö ühes voodis magama, et noorpaari vahel tüli ei tekiks. Veli ehk pruudi vend Ülesanne oli juhtida mänge ja pulmanalju. Mõõgaema Pruudi otsija ja tanutaja. Kirstumehed Ülesanne oli veimekirstu peiukoju toimetamine. Ajumehed Saatsid ja sõidutasid pulmarongi. Pulmalaulikud Meelelahutuslik ülesanne. Kink Hoolitses õlle eest.
Peategelased ja põhilised korraldajad olid isamees ja kaasanaine. Isameheks oli sama meesterahvas, kes koos peigmehega kosjas käis ja tegelikult talle naise välja kauples. Isameheks oli ilmselt sugukonna vanem, hilisemal ajal oli oluline, et tegemist 7 oleks väärika ja hea esinemisega ning kindlasti abielus oleva mehega. Isamees esindas pulmas peiupoolset suguvõsa, tunnuseks oli mõõk. Tähtsat rolli mängis isamehe naine ehk mõõgaema, tema oli tavaliselt see, kes pani pruudile tanu pähe ehk kelle käte läbi kõige olulisem riitus toimus. Isamehe abilisteks olid peiupoisid-vallalised noormehed, peigmehe sõbrad või sugulased, kelle ülesanne oli valvata pruuti. Pruudi ja tema suguvõsa esindajaks oli kaasanaine ehk kõrvatsinaine, kes pidi ka olem auväärikas, toimekas ja abielus. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, pruudi vallalised sõbrannad, ning pruudivend
Ehalkäimine oli justkui kosjade-eelne kohustuslik ettevõtmine ja noorte tutvusesobitamise üks vorme. (Kalits, 1988: 22) Et kosjad korda läheks, selleks tuli kindlasti eeltööd teha. Teadupärast eelnesid tõelistele kosjadele veel eelkosjad, kus kosjade sobivust kontrolliti. Veel eelmise sajandi esimesel poolel on levinud nn. „kuulamine“. Kuulueideks või -naiseks oli tavaliselt keegi sugulane või isamehe naine. Kindlasti pidi tal viinapudel ehk kuulupudel kaasas olema. Kui kosjaviinad vastu võeti, siis oli see kinnituseks, et ka kosjad vastu võetakse. (Meri 2003: 14) Kosja sõitis peigmees koos isamehega. Nimetusi on isamehel mitmeid: raudkäsi, käpamees, kosjaisa, käemees, kõrvitsamees, saajavana, ninamees. Kosjasõit oli väga tähtis. Sõidu hobune 7
öelnud, et tema teise tütre poeg ei tohi olla mitte mingisugune kirjanik vaid peab tegema õiget tööd! Sander oli juba muidugi kogu selles hiilguse paistes oma lubaduse Piibelehele unustanud ja üleüldse oli ta seda öelnud ainult suusoojaks. Kuid oh seda ebaõnne ühel päeval oli Piibeleht Sandri juures ja nõudis, et see teeks temast sobiva väimehe vanale Vestmanile. ( Piibeleht: ,, Mis selleks tarvis läheb, et saaks Vestmani- isanda väimeheks tu jäägu kõik isamehe mõelda ja tettä, mina end tollesse ei sega."). Kuid Sander ei taha seda kõike enda kanda võtta, kuna see võib tähendada tema jaoks mingisugust raha kaotust ja just raha ja jõukus on tema jaoks kõige tähtsam. Õnnetuseks on aga Piibeleht kõige esmasema mustandi ,,Pisuhännast," alles hoidnud ning ähvardab kogu tõe avaldada raamatu autori kohta, kui Sander teda sobivaks väimeheks ei tee, Sandril ei jäägi muud üle kui nõustuda, kuna kui kõik
poeg ei tohi olla mitte mingisugune kirjanik vaid peab tegema õiget tööd! Sander oli juba muidugi kogu selles hiilguse paistes oma lubaduse Piibelehele unustanud ja üleüldse oli ta seda öelnud ainult suusoojaks. Kuid oh seda ebaõnne ühel päeval oli Piibeleht Sandri juures ja nõudis, et see teeks temast sobiva väimehe vanale Vestmanile. ( Piibeleht: ,, Mis selleks tarvis läheb, et saaks Vestmani isanda väimeheks tu jäägu kõik isamehe mõelda ja tettä, mina end tollesse ei sega."). Kuid Sander ei taha seda kõike enda kanda võtta, kuna see võib tähendada tema jaoks mingisugust raha kaotust ja just raha ja jõukus on tema jaoks kõige tähtsam. Õnnetuseks on aga Piibeleht kõige esmasema mustandi ,,Pisuhännast," alles hoidnud ning ähvardab kogu tõe avaldada raamatu autori kohta, kui Sander teda sobivaks väimeheks ei tee, Sandril ei
öelnud, et tema teise tütre poeg ei tohi olla mitte mingisugune kirjanik vaid peab tegema õiget tööd! Sander oli juba muidugi kogu selles hiilguse paistes oma lubaduse Piibelehele unustanud ja üleüldse oli ta seda öelnud ainult suusoojaks. Kuid oh seda ebaõnne ühel päeval oli Piibeleht Sandri juures ja nõudis, et see teeks temast sobiva väimehe vanale Vestmanile. ( Piibeleht: ,, Mis selleks tarvis läheb, et saaks Vestmani- isanda väimeheks tu jäägu kõik isamehe mõelda ja tettä, mina end tollesse ei sega."). Kuid Sander ei taha seda kõike enda kanda võtta, kuna see võib tähendada tema jaoks mingisugust raha kaotust ja just raha ja jõukus on tema jaoks kõige tähtsam. Õnnetuseks on aga Piibeleht kõige esmasema mustandi ,,Pisuhännast," alles hoidnud ning ähvardab kogu tõe avaldada raamatu autori kohta, kui Sander teda sobivaks väimeheks ei tee, Sandril ei jäägi muud üle kui nõustuda, kuna kui kõik
annaabi.ee 
