Ira Lember „Kummuli kuu“ (0)

Sisu kokkuvõte
Ira Lember „Kummuli kuu“
Lugu algas sellest, et noorpaar, Irmel ja Jürgen, jätsid teineteisega hüvasti rongijaamas. Imrel pidi just täna soojale maale sõitma. Irmel ja Jürgen olid mõlemad heleblondid ning neid võis isegi õeks ja vennaks pidada. Hüvastijätmine oli mõlema jaoks väga raske. Nad ei tahtnud uskuda , et nüüd tervelt kaks nädalat peavad nad teineteiseta elama. Nad kallistasid viimast korda ning siis Jürgen lausus , et tahab midagi öelda. Järgmisena kõlasid ta sõnad: „Kas sa tuled mulle naiseks ?“ Irmel vastas, et kui ta on tagasi siis saabki Jürgen vastuse. Neiu oli elevil, tal oli hea meel, et Jürgen lõppude lõpuks tegi talle abieluettepaneku, kuna Irmel oli seda juba pikka aega oodanud. Nad kallistasid viimast korda ning neiu ruttas rongi peale, mis pidi juba rongijaamast lahkuma .
Irmel astus oma kupeesse, kus olid ka ülejäänud reisikaaslased ning ka Irmeli sõbranna Daisy . Vahepeal nad rääkisid natukene omavahel juttu , kuid Irmel ei tahtnud tühjast rääkida, kuna tahtis mõtiskleda selle abieluettepaneku üle. Selle reisiga oli lugu nii. Irmel on alati tahtnud kusagile soojale maale reisida , kuid esiteks polnud aega ja teiseks neid pileteid oli tol ajal raske saada. Kuid Irmeli võõrasisa oli tähtis mees ning muretses talle selle pileti. Varem Irmel küll võttis võõrasisa kingitusi vastu, kuid iial ei kasutanud neid, vaid kinkis edasi, seekord aga võttis ta hea meelega pileti vastu ning oli rõõmus, et lõpuks täitubki tema unistus. Nii nad jõudsid Moskvasse, kus neil tuli veeta terve päev, kuna lennuk Süüriasse pidi alles järgmisel hommikul õhku tõusma. Õhtul nad läksid hotelli baari , kus nende rühm plaanis veeta ühe toreda tutvumisõhtu. Samuti oli baaris palju teistest rahvustest inimesi. Ühel hetkel tuli Irmeli juurde armeenlane, kes palus teda tantsima. Irmel aga ütles ära ning see solvas meest. Mees, nagu kõik armeenlased oli harjunud kõike saama, mida vaid süda ihkab, ei oodanud, et keegi, eriti naisterahvas, julgeb talle ei öelda. Mees oli nii põikpäine, et ainult siis kui tuli veel üks armeenia keelt kõnelev inimene, jättis too Irmeli rahule.
Järmisel päeval sõitsid nad bussiga lennujaama ning algaski nende reis. Esimesena nad jõudsid Damaskusesse, kus neid võttis vastu meeldiv kuumalaine . Neid paigutati kaasaegsesse hotelli, kus neid ootas giid Muhamed. Alguses viis giid grupi mäe otsa, kus pidavat asetsema esimene haud maailmas. Sel päeval käidi samuti ka Sitnaja kloostris , mis aramea keelest tähendab Jumalaema. Õhtul läksid Daisy ja Irmel linna peale jalutama . Inimesed ümberringi tundusid neile väga huvitavad ja samas väga erinevad. Mis neid kõige rohkem hämmastas oli see, et araablased armastavad väga kaubelda . Igas poes, kuhu nad sisse astusid , kauplesid kaupmehed nendega just niipalju, kuni määrisid mingisuguse kauba kaela. Ühes poes noor poesell palus neil temaga kaasa minna peremehe juurde. Neiud ei olnud alguses nõus, kuid lõppudelõpuks ikka järgnesid sellele poisile. Poeperemees näitas neile igasuguseid rätikuid ja pluuse ning kinkis ka mõlemale naisele enne lahkumist kireva salli. Selleks ajaks õues oli pimedaks läinud ning neiud pidid tagasi hotelli minna, kuid juhtus nii, et nad ei teadnud kumba teed nad tulid. Nad valisid nendest suvalise ning kõndisid otse viaduktini välja. Sealsamas nägid nad grupi araablasi, kes neid huvitava pilguga vaatlesid. Siis tuli nende juurde mees, kes palus endaga kaasa tulla. Neiud läksid ning märkasid, et ühel naisel on süles laps, keda ta palus silitada. Eesti neiud ei saanud sellest alguses aru, et milleks nad seda tegema pidid, kuid juba pärast giid seletas, et see olevat araablaste uskumus , et valge naise silitus toob beebile õnneliku tuleviku. Järgmisel päeval külastasid nad mošeed. Huvitav oli see, et enne mošeesse sisenemist peavad moslemid pesema nii käsi kui ka jalgu . Peale seda viidi grupp kõrbe. Kõrbe kõike tähtsamateks eripäradeks on miraažid. Kord sulle tundub, et ees on kaamelikaravan, kuid neile lähenedes saad sa aru, et see oli vaid miraaž.
Edasi sõidutati nad kõrbes, seni kuni autod peatusid telgi juures, kus elavad beduiinid. Telgi omaniku nimi oli Ahmed . Ta oli musta habemega ning sama värvi vuntsidega. Hetke pärast nägid aga kõik lähenevat autot, kust peatudes väljus Ahmedi sõber Omar . Daysile esimesest silmapilgust hakkas Omar meeldima . Varsti oligi aeg hotelli tagasi sõita. Omar palus neidusid tema oaasi külastada, kuid kahjuks pidid nad ära ütlema. Siis aga pakkus Omar nad ise Damaskusesse sõidutada. Sellest ei saanud ega tahtnud neiud keelduda. Nii nad said Omariga tuttavaks, kellele lubasid nädala pärast külla tulla. Nädal möödus imeruttu ning grupp oli tagasi Damaskuses. Seal aga selgus, et päevakava on muudetud ning nad ei saagi sel päeval Omariga tema oaasi minna. Sellegipoolest leidsid nad veel ühe vaba päeva, mil oli võimalik seda teha. Suureks õnnetuseks jäi Daisy haigeks ning Irmel pidi Omariga üksi minema, kuna ära öelda polnud enam ilus. Neil oli pikk tee sõita, kuna Omari oaas asus päris kaugel Damaskusest. Lõpuks jõudsidki nad kohale. Esimene asi, mis Irmelit imestama pani oli see, et maja ümber oli tehtud kõrge müür. Omar seletas, et see on tehtud selleks, et igasugused kõrbeloomad sinna ei pääseks. Järgmisena läksid nad koos majja, kus Omar tutvustas Irmelile oma sõpru. Irmel tahtis oaasi üle vaadata ning seda nad läksidki tegema. Hämmastav oli see, et see territoorium oli niivõrd suur ja hoolitsetud. Pärast kutsus Omar Irmeli jälle tuppa lõunatama. Laual oli igasugust araabiapärast toitu. Irmelil oli iha kõik ära proovida, kuid viisakuse pärast sõi ta niipalju nagu etikett lubas. Lauas istudes Omari sõbrad küsitlesid Irmelit. Küsisid ka Eesti kohta ja päris pikka aega nad ei saanud aru, kus see õieti asub. Kuid jõudis kätte aeg, mil Irmel pidi lahkuma. Nad läksidki Omari auto juurde ja alustasid sõidu. Kuid suureks õnnetuseks tabas neid kõrbes liivatuisk. Ei jäänud midagi üle kui minna autost välja ning pidada suunda Omari oaasi poole. Omari sõnul pole neil siin sellise liivatuisuga midagi teha, nagunii sõita on võimatu. Ning seda nad tegidki. Kuid autost väljudes hakkas Irmelil pea ringi käima ning äkitsel silme ees muutus kõik mustaks. Kui ta taas silmad avas nägi ta ainult liivatuisu ning tundis, et keegi kannab teda süles. Esimene mõte oli, et see on Jürgen, kuid siis mees ütles midagi ning Irmel ei saanud aru. Ja alles pärast sai ta aru, et ta on võõra araablase süles. See tundus talle ni võimatuna, et tal taaskord sulgesid silmad.
Päevad möödusid, kuid Irmel oli veel siiamaani Araabia kõrbes. Iga päev ootas ta suure himuga Omari tagasitulekut, kuid mehel olid alati halvad uudised. Iga kord ütles ta neiule, et Nõukogude alal on raske olukord ning et tagasi Eestisse minna on isegi ohtlik. Möödusid nädalad, kuud, aastad, Irmel aga elas veel Omari oaasis. Naisel oli igav istuda koha peal ilma tegevuseta. Irmel sai tuttavaks Omari emaga, kellega ta iga päev vähemalt paar tundi veetis. Sairale – Omari emale hakkas Irmel meeldima, kuigi nad ei saanud teineteisest aru. Kõige enam meeldis Sairale kõneleda oma pojast. Selle kaudu sai Irmel hästi palju huvitavat teada Omarist. Väga ligidaseks sai Irmel ka Omari naise Clairiga. Claire rääkis Irmelile oma loo, kuidas nad tuttavaks said. Claire elas Prantsusmaal, Pariisis. Ta oli ühe kabaree tantsija kuni Omar teda märkas ja endaga Araabiasse kaasa kutsus. Pakkumine oli niivõrd ahvatlev, et Claire võttis selle mõtlemata kohe vastu. Clairi kaudu sai Irmel teada, et Omaril on hetkel 2 naist, Claire ja veel üks araablanna, kes ei ela Omari majas. Mõlemal naisel on üks ja sama probleem, nad ei saa kunagi lapsi. Araabia meestel on aga selline õigus, et kui naine ei saa lapsi siis võib mees teda kodust välja visata . Kuid suure südamega Omar seda ei teinud.
Irmel ei teadnud millega oma päeva sisustada, seepärast veetis ta peaaegu kogu oma päeva päevitamas ja besseinis suplemas. Üks kord aga jalutas ta aias ning nägi kaamelipoega. Nüüd hakkas ta iga päev teda vaatamas käima. Ühel päeval aga nägi Irmel esimest korda Omari poega , kes oli jäänud tema esimeselt naiselt . Esimesest silmapilgust hakkas laps naisele meeldima, kuna ta ise töötas lasteaias ning talle meeldis töö lastega. Hiljem sai ta ka lubaduse veeta paar tundi päevas väikese Aliga. Irmel tegi ise lapsele aabitsa , eestikeelse, kuna naine ei tundnud araabia tähestikku. Iga tähe juurde joonistas ta ka pildi, et oleks huvitavam ja lihtsam õppida. Samuti kirjutas ta poisile muinasjutte. Ali oli Irmelist nii sisse võetud, et ei tahtnud olla lapsehoidjaga. Nii Irmel tegeleski Omari lapsega. Ja sellepärast ei tundunud kummalisena ka see, et esimene keel, mida laps rääkima hakkas oli eesti keel. Nüüd said Irmel ja Ali omavahel vabalt rääkida. Vahepeal tekkis Irmelil suur koduigatsus ning ta hakkas tegema põgenemise plaane . Kõige raskem oli välja mõelda kuidas saada kõrbest linna. Irmel oli juba kõik variandid ära mõelnud, kuid korraga nägi ta kaamlit ning mõtles, et just kaamliga oleks kõige sobivam seda sooritada . Ta tuli päeval kodust välja, istus kaamlile ning oli juba maja teisele poole jõudnud kui nägi, et värava juures seisavad need sama kaamlitalitajad, keda polnud kunagi näha. Ta pidi kaamli tagasi pöörama. Seekord põgenemine ei õnnestunud. Ühel päeval aga tekkis see hea võimalus põgenemiseks. Just nimelt Saira kutsus Irmeli temaga sauna. Saun asus Damaskuses ning Irmel mõtles, et see on ainuke ja viimane võimalus. Ta nõustus minema. Väike Ali tuli nendega kaasa. Terve tee mõtles ta plaani kuidas jookseb ära, kuid linna jõudes ja lapsele silmadesse vaadates ei saanud Irmel seda teha. Ta ei tahtnud petta last, kuna Ali oli temas väga kiindunud. Niisiis pidi Irmel jälle oaasi jääma.
Irmelil tekkis lugemisjanu, kuid Omari raamatukogus olid ainult araabiakeelsed raamatud. Omar ja Claire käisid iga aasta Pariisis ning Claire tõi Irmelile sealt raamatuid. Irmel mõtles kodustele ja Jürgenile iga päev. Teda vaevas mõte, et kas ka Jürgen mõtleb temast või on juba ta ära unustanud ning teise naisega abiellunud. Iga päevaga hakkas Irmelil tekkima tunne, et Omar hoiab teda siin niisama kuna oli arusaadav, et Omarile meeldis Irmel. Ühel päeval tegigi Omar Irmelile abieluettepaneku, millest Irmel pidi ära ütlema, kuigi temalegi meeldis Omar, ta isegi armastas teda. Kuid mõtted Eestist ja Jürgenist ei lubanud tal Omarile positiivselt vastata. Naine rääkis sellest Clairile ning ütles ka, et tahab koju. Selle peale Claire vastas, et võib aidata. Paari nädala pärast pidid Omar ja Claire Pariisi sõitma. Claire pakkus Irmelile tema asemel minna. Claire pidi teesklema, et on haigeks jäänud ning ei saa tulla. See oleks Irmeli jaoks väga hea võimalus tagasi Eestisse saada. Nii naised tegidki. Omar oli rõõmus, et Irmel tahab temaga kaasa tulla ning vastas kohe jaatavalt. Saabuski see päev, mil nad pidid Prantsusmaale minema. Irmel oli elevil, et juba varsti on ta Eestis. Nad saabusid Pariisi ning peatusid hotellis . Omaril oli linnas tegemisi ning nad leppisid kokku, et õhtu veedavad koos, jalutavad linnas, istuvad restoranis jne.
Omar lahkus. Irmel kirjutas Omarile kirja, kus palus vabandust, et ta nii tegi. Ta pani oma asjad kokku ning lahkus hotellist. Päev oli alles algamas ning Irmel mõtles, et võiks natukene linnas jalutada ja alles siis juba Nõukogude saatkonda minna. Nii naine tegigi. Oli juba keskpäev ning Irmel mõtles, et oleks õige aeg saatkonda minna. Ta peatas takso ja lausus: „Palun Nõukogude saatkonda“, mille peale taksojuht küsis:“Kuhu, palun?“ Alles siis kui naine ütles, et tal on vaja vene saatkonda sai taksojuht aru. Takso peatus suure värava eest, mille peal oli silt „Venemaa saatkond “ Irmel astus sisse, kuid rääkides välja oma jutu sai ta teada, et Eesti on saanud iseseisvaks ning tuleb pöörduda Eesti saatkonda. Nii ta pöörduski Eesti saatkonna poole, kus talle väljastati vajalikud dokumendid Eestissse minemiseks.
Tuttav lennujaam võttis lahkelt Irmelit vastu. Irmel ei jõudnud ära oodata millal ta oma lähedasi näeb. Kuid koju tulles ema ei rõõmustanud tema tuleku üle vaid vaatas tütart ükskõikselt. Nagu Irmel pärast teada sai töötas tema võõrasisa Riigikogus. Irmel aga ei saanud aru kuidas see võimalik on, kuna Nõukogude ajal oli ta kommunist . Nägi ta ka Jürgenit, kes teda ootas kõik need aastad, kuid Irmelil oli armastus tema vastu kustunud. Nad jäid lihtsalt sõpradeks. Irmel sai tagasi lasteaeda tööle.
Samuti Irmel ootas last. Ta oli kindel, et sünnib tumedate silmadega poiss. Sellise noodil lõppeski see huvitav raamat, rääkiv tavalise eesti naise pikast, aastaid kestnud seiklusest.