Intellektuaalomand (1)

SISSEJUHATUS
Intellektuaalomand on immateriaalne vara, millesse tasub investeerida. Mõiste tuleneb ladinakeelsest sõnast proprius – kellegi oma (inglise keeles property). Üldmõistena tähistab intellektuaalne omand kõiki inimese vaimsest tegevusest tulenevaid resultaate , nagu: ideed, leiutised , luuletused, maalid, teosed, arvuti riist - ja tarkvara . Intellektuaalomand on õigus, mida reguleerivad autori,- avastus- ja leiutusõiguse normid.
Rahvusvaheliselt tunnustatud intellektuaalse omandi legaalne määratlus on antud 14. juulil 1967. aastal Stockholmis allakirjutatud Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) asutamise konventsiooni 2. artikli 8.s punktis. Intellektuaalne omand hõlmab õigusi seoses kirjandus- ja kunstiteostega ning teadustöödega; esitluskunstnike poolt esitamisega, fonogrammidega, raadio- ja teleülekannetega; leiutistega kõigis valdkondades; teadusavastustega; tööstusdisainiga; kauba- ja teenindusmärkidega, kaubanduslike nimede ja tähistega; kaitsega kõlvatu konkurentsi vastu ja kõiki teisi õigusi, mis tulenevad intellektuaalsest tegevusest tööstuse, teaduse, kirjanduse ja kunsti alal.
Intellektuaalomandil on palju materiaalse omandi tunnuseid. Näiteks kujutab ta endast vara, mida võib üürida, rentida; ta võib olla ostu-müügi lepingu objektiks, tasuta üleandmiseks, samuti on ta pärandatav etc. Kõige tähtsam erinevus materiaalsest omandist seisneb selles, et intellektuaalomandit ei saa määratleda füüsikaliste parameetrite alusel. Intellektuaalomandi peamised erinevused on õiguste tähtajalisus ning territoriaalne iseloom.

Käesolevas referaadis annab autor ülevaate intellektuaalomandi õiguskaitsest Eestis ja seda reguleerivast seadusandlusest. Lähtudes referaadi mahust keskendub autor põhjalikumalt vaid Autoriõiguse seadusele ja Patendiseadusele ning toob välja Pariisi konventsioonis sätestatud tööstusomandi õiguskaitse normid.

1. INTELLEKTUAALOMANDI ÕIGUSKAITSE

Taasiseseisvunud Eestis on vastu võetud rida seadusi, mis reguleerivad intellektuaalomandi õiguskaitset. Nimetagem neist siinkohal mõned tuntumad:

• Kaubamärgiseadus, jõustus 1.10.1992

• Autoriõiguse seadus, jõustus 12.12.1992
  
• Konkurentsiseadus , jõustus täielikult 1.1.1994
  
• Patendiseadus , jõustus 23.5.1994
  
• Kasuliku mudeli seadus, jõustus 23.5.1994.
  

Lisaks eespoolnimetatuteile on vastu võetud Ringhäälinguseadus, Reklaamiseadus,
Tööstusdisaini kaitse seadus.
Käesoleval ajal on Eesti Vabariik ühinenud järgmiste rahvusvaheliste kokkulepetega
Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsioon (WIPO), Tööstusomandi kaitse
Pariisi konvensioon, Patendikoostööleping. Ka selles osas ei ole nimekiri lõplik, samuti on Eesti seadusandlus veel arenemas ning vajalik on intellektuaalomandi alaste suhete õigusliku reguleerimise tagamiseks vastu võtta mitmed intellektuaalse omandi valdkonda puudutavad õigusaktid, näiteks Kaabellevi seadus, Töösuhete leiutise seadus, Riigikaitsealaste leiutiste seadus.
Omandiõigus kinnisasjale võib isikule kuuluda tähtajatult. Tänu sellele sai võimalikuks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine. Intellektuaalomandi õigused on tähtajalised st. seadusandluses fikseeritud tähtaja jooksul on õiguste omanikul võimalus saada loomeresultaadi kasutamisest tulu. Selle tähtaja möödumisel muutub resultaat kõigile vabalt kasutatavaks. Ühest küljest tagab see autorile võimaluse saada oma loomingu eest õiglast tulu, teisest küljest on kogu ühiskonnal võimalus kasutada loomingut. See on üks erisus materiaalsest omandist. Samas toimub omaniku õiguste üleminek ja kaitse sarnaselt muude omandisuhetega. Üleminek toimub füüsilise isiku surma korral pärimise teel; juriidilise isiku puhul reorganiseerimise või likvideerimise reorganiseerimis- või likvideerimisotsuse või vastava lepingu kohaselt. Oma õiguste kaitseks võib omanik esitada hagi : ainuõiguse rikkumise lõpetamiseks; ainuõiguse korduva rikkumise lõpetamiseks; ainuõiguse rikkumise eelse olukorra taastamiseks; ainuõiguse rikkumisega tekkinud varalise kahju hüvitamiseks; litsentsivaidluste lahndamiseks ning muudel omaniku õiguste rikkumisel.
2. AUTORIÕIGUSE SEADUS
Vajadus autoriõiguse järel tekkis Lääne-Euroopas juba 15. sajandil. Autoriõiguse tekkelugu seostatakse J. Gutenbergi leiutatud trükikunstiga, mille tulemusena levis nii kauplemine kui ka võltsimine. Esimene autoriõiguse seadus võeti vastu 1709. aastal Inglismaal. Seadus kehtetas, et 1710. aastaks trükitud raamatu autor, aga ka raamatu kaupmees, trükkal või mõni muu isik (juhul kui autor oli neile käsikirja üle andnud), sai ainuõiguse trükkida seda raamatut 21 a. jooksul alates seaduse jõustumisest. Karistuse ähvardusel keelati piraatlik trükkimine ja kohustati kandma enne trükki raamatu pealkiri erilisse registrisse ja tasuta andma 9 eksemplari ülikoolidele ja raamatukogudele.
Autoriõigust loetakse kõige universaalsemaks õigusinstituudiks, millega saab kaitsta loomingut. Siin tuleb rõhutada kahte momenti . Igal õiguse institutsioonil on oma reguleerimise valdkond ja autoriõigus kaitseb kirjandus kunsti ja teadusloomingut. Tehnilise loomingu resultaat jääb autoriõiguse poolt kaitseta, v.a. kui see on vormistatud teadusteosena. Autoriõigus kaitseb vaid teose väljundusvormi, mitte aga otseselt tema sisu.

Alates 12.12.1992 kehtib Eesti Vabariigis Autoriõiguse seadus, mis sätestab kirjandus, kunsti- ja teadusteoste autorile spetsiaalse õiguse (st. autoriõiguse) kaitse oma loometöö tulemustele; isikute ringi, kes võivad omandada õigusi autori poolt loodud kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele ning nende õigused ning autoriõigusega kaasnevad õigused (õigused teoste esitajatele). Autoriõigus tekib teose loomisega. Teose loomiseks loetakse teose mingis objektiivses tajumist ja reprodutseerimist võimaldavas vormis fikseerimise momenti. Autoriõiguse tekkimiseks ja teostemiseks ei nõuta mitte mingeid formaalsusi (näiteks: registreerimist, deponeerimist jne.).Teos loetakse avaldatuks, kui teos või teose mistahes vormis reprodutseeritud koopiad on autori nõusolekul antud üldsusele kasutamiseks koguses, mis võimaldab üldsusel sellega tutvuda või seda omandada. Autoriõiguse sisu moodustavad isiklikud mittevaralised ehk moraalsed ja varalised õigused. Autori isiklikud mittevaralised õigused on autori isikust lahutamatud ning ei ole üle antavad autori eluajal. Autori varalised õigused on üleantavad kas üksikute õigustena või õiguste kogumina tasu eest või tasuta. Teose autoril on järgmised isiklikud mittevaralised õigused: õigus autorsusele, õigus autorinimele, õigus teose puutumatusele, teose avaldamisele ja teose lisadele, õigus autori au ja väärikuse kaitsele.

3. PATENDISEADUS
Praegusel ajal tuleks järgida turumajanduslikku põhimõtet, mille kohaselt kaitsta tuleb seda, mis müüb või mille puhul on lootust, et see 2-3 aasta jooksul müüma hakkab. Patendiseadus ja ka kõik teised tööstusomandi kaitseseadused võimaldavad tekitada legaalse tootmise, võrdse konkurentsi ja vältida monopoli teket, mis on teatavasti kõigi majandust reguleerivate seaduste ja rahvusvahelise kaubanduskokkulepete üks põhieesmärk.
Patendiseadus reguleerib suhteid, mis tekivad seoses patentse leiutisie õiguskaitsega Eesti Vabariigis ja sellega kaitstakse mis tahes tehnikavaldkonna leiutisi (seaded, masinad , aparaadid, tööriistad, meetodid, ained jne). Seaduse § 8 sätestab patentsuse kriteeriumid: leiutis on patentne, kui see on uus, omab leiutustaset ja on tööstuslikult kasutatav. Leiutis on uus, kui see erineb tehnika tasemest. Tehnika tase määratakse kindlaks kogu teabe põhjal, mis on enne patenditaotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva avalikkusele teatavaks saanud kirjaliku või suulise kirjeldamise kaudu, kasutamise läbi või mis tahes muul viisil. Leiutisel on leiutustase, kui see vastava ala asjatundja jaoks endastmõistetavalt arusaadav ega ei tulene tehnika tasemest. Leiutis on tööstuslikult kasutatav, kui seda saab toota või kasutada majanduses.
Eesti Patendiseadus lähtub kahest printsiibist: " First to file" ehk esimese esitaja põhimõte (kes esimesena tuli, on ka tegelik autor) ning ekspertiisisüsteemi kasutamine.
Patendi omanik on isik, kellel on ainuõigus patendi üle. Patendiomanikul on järgmised õigused: vallata , kasutada või käsutada patenti; valmistada, kasutada, levitada, müüa või müügiks pakkuda patendiga kaitstud tooteid või omandada sh. importida eelpool toodud eesmärkidel;.valmistada, müüa või pakkuda müügiks patendiga kaitstud toote olulisi komponente; kasutada, levitada või pakkuda müügiks kolmandatele isikutele kasutamiseks patenditud meetodil valmistatud toodet. Patendiõiguste üleminek ja õiguste kaitse toimub sarnaselt autoriõigusele, millele on eespool viidatud .
4. TÖÖSTUSOMANDI ÕIGUSKAITSE
01. jaanuar 1995 kehtib Eestis Raamatupidamise seadus, mille kohaselt ettevõtte varad koosnevad käibevaradest ja põhivaradest. Põhivarad on materiaalsed ja immateriaalsed. Immateriaalsed põhivarad on kaubamärgid, kontsessioonid, frantsiisid, patendid, litsensid, firma väärtus (goodwill) ning kapitaliseeritud asutamise ja arengu väljaminekud. Termin tööstusomand pärineb prantsuse tsiviilõigusest. Selle alla kuuluvad leiutised, kasulikud mudelid, tööstusdisain, kauba- ja teenindusmärgid, firmanimed, viited päritolule või päritolu kohale, samuti kõlvatu konkurentsi tõkestamine. Maailma vanim kokkulepe tööstusomandi kaitse alal sõlmiti 20.03.1883. Teksti on muudetud mitu korda, viimati täiendati 28.09.1979. EW oli Pariisi konventsiooni liige alates 1924 ja EV on taas selle liige alates 24.08.1994. Pariisi konventsiooni liikmesriikide arv 144, sealhulgas kõik tööstuslikult arenenud riigid ja enamik arengumaid. Riigid, kelle suhtes kohaldatakse Pariisi konventsiooni, moodustavad nn rahvusvahelise liidu tööstusomandi kaitseks e lühidalt Pariisi Liidu. Astunud konventsiooni liikmeks võtab iga riik endale kohustuse rakendada konventsiooni sätteid oma maal. Vastavalt Pariisi konventsioonile kasutavad iga Pariisi Liitu kuuluva maa kodanikud liidu teistes maades neidsamu eesõigusi tööstusomandi kaitse suhtes, mida antakse käesoleval ajal vastavate seadustega omaenda kodanikele. Nende õigusi kaitstakse samuti nagu antud maa kodnike õigusi ning nad kasutavad neidsamu seaduslikke kaitsevahendeid igasuguste õigusrikkumiste vastu tingimusel, et nad peavad kinni samadest tingimustest ja formaalsustest , mis on ette kirjutatud omaenda kodanikele. Neid põhimõtteid tuntaksegi rahvusliku režiimi printsiibina. Üldtuntud märkide osas, kui antud riigi seadused seda lubavad või asjast huvitatud isiku taotlusel liikmesriigid kohustuvad tagasi lükkama, kehtetuks tunnistama ning keelama kaubamärgi tarvitamise, kui kaubamärk kujutab endast teise kaubamärgi taasesitust, jäljendit või tõlget ja mis võib põhjustada temaga ära vahetamist kuivõrd pädev organ tunnistab selle kaubamärgi selles riigis üldtuntuks. Tihti ei kasuta kõrge leiutustasemaga leiutisi omavad ettevõtted teistes maades patenteeritud leiutisi. Patendi olemasolu takistab kohalikel ettevõtjatel patenditud leiutise rakendamist ja tootmist. Kohalike ettevõtjate huvide kindlustamiseks on enamike riikide rahvusvahelistes patendiseadustes Pariisi konventsiooniga kooskõlastatult kehtestatud leiutise kohustuse nõue. Selle nõude mittetäitmise korral patent kas tühistatakse või nähakse ette sundlitsentsi väljaandmine riigi poolt määratud korras tasu maksmisega patendi omanikule. Nimetatud sätted kohaldatakse “mutatis mutandis” (muutmata kujul) kasulikele mudelitele. Kaubamärkide ja teenindusmärkide osas on Pariisi konventsioonis peamine “telle quelle” (as is) printsiip. See printsiip seisneb selles, et konventsiooni liikmesriikides, mis on ettenähtud korras registreeritud märgi päritolu riigiks, kuulub teiste liikmesriikide poolt registreerimisele ja kaitsmisele nii nagu ta on.
KOKKUVÕTE
Intellektuaalomand on laialdane valdkond, kus õigussuhted on keerulised tulenedes just sellest, et subjektiks on immateriaalsed väärtused, millel puuduvad kindlad füüsikalised parameetrid . Ometigi muutub see valdkond üha tähtsamaks, kuna eesmärgiks on tagada intellektuaalomandil põhinevate tootmisharude ja rahvusvahelise kaubanduse areng ning luua autoritele, leiutajatele, teadlastele, loojatele soodsad tingimused loominguks ja oma loomingu kasutamiseks ja õiguste kaitseks. Seoses kiire majanduse ja tööstuse arenguga ning arvutiseerumisega on üha raskem toimivat õiguskaitset tagada, seda enam on vajalik konkreetse ja toimiva õigusnormistiku olemasolu. On tunda, et Eestis on autorikaitsega suuri probleeme. Meil on olemas küll autoriõiguse seadus, kaubamärgiseadus, patendiseadus ja muud reguleerivad õigusaktid, kuid õigusrikkumised on levinud ning seaduserikkujaid ei karistata. See hakkab meie riigile probleeme tekitama rahvusvahelises mastaabis ning mõjub halvasti meie mainele. Oluline on ka Eesti ühinemine valdkonda reguleerivate Euroopa Ühenduse konventsioonidega ja direktiividega, mis garanteerib Eesti kodanike loome tulemuste ja neist tulenevate õiguste kaitsmise.
KASUTATUD KIRJANDUS
Autoriõiguse seadus. Riigi Teataja 1992, 49, 615. 12.12.1992.
Kukrus, A. Tööstusomandi õiguskaitse. Tallinn, 1995, lk 174.
Nõukogu direktiiv 91/250/EMÜ 14. maist 1991( EÜT L 122 17.5.91)
Patendiseadus. Riigi Teataja I 1994, 25, 406. 23.05.1994.
9