Inimtegevuse mõju elusloodusele, veerežiimi muutused, kõrbestumine. (1)

Eesti Maaülikool
Maastikuarhitektuur
Liisa Sekavin
Inimtegevuse mõju elusloodusele, veerežiimi muutused, kõrbestumine.
Referaat
Juhendaja : lekt. Merle Öpik
Tartu 2012
Referaadi eesmärk on selgitada kõrbestumise ja veerežiimi muutuste mõju elusloodusele ning tuua välja nende omavahelisi seoseid . Refereerimisele on võetud enamasti materjal, mida on võimalik leida internetist ja koostatud pigem välismaa näidetel. Kõrbestumise ja veerežiimide muutuste mõju puhul peetakse eelkõige oluliseks mõju inimesele. Käsitletakse ka inimese mõju elusloodusele nii üldisemalt kui ka otsesemalt kõrbestumist ja veerežiimide muutusi põhjustades.
Hävitades troopilisi metsi, intensiivistades põllumajandust või laiendades linnu, on inimeste tegevus kõikjale ulatuvalt muutnud maailma maastikke. Ehkki maa kasutamise viisid variee-ruvad piirkonniti, on tulemus üldjuhul sama: maavarade hankimine inimeste otseste vajaduste täitmiseks, tihti alanevate keskkonnatingimuste arvelt. Samal ajal kui kollektiivne inimtegevus ökoloogilisi tingimusi ja keskkonda kahjustab, muudab aga populatsiooni kasv ning areng inimkonda loodusest järjest rohkem sõltuvaks. Seega on ökosüsteemide produktid esmavajalikud, kuna võimaldavad inimestele toitu, varju ja joogivett, kuid samal ajal tuleks mõelda ka nende säilitamisele ja kaitsmisele, et ka tulevikus oleks võimalik neid hüvesid tarbida.
Põldudest ning karjamaadest koos on saanud üks suurimaid maapealseid bioome, võisteldes suuruselt metsadega ning okupeerides ~40% maapinnast . Muutunud maakasutuse viisid on võimaldanud maailma viljasaake viimase nelja kümnendiku jooksul kahekordistada. Osa sellest kasvust on võimalik selgitada kasutatava maa suurenemisega, kuid enamus on leidnud aset tänu „Rohelisele Revolutsiooni“ tehnoloogiatele, sealhulgas kõrge-saagikusega sortidele, keemilistele väetistele ja pestitsiididele ning mehhaniseerimisele ning irrigat-sioonile. Viimase 40 aasta jooksul on leidnud maailmas aset ~700% kasv väetiste kasutamises ning ~70% kasv niisutatud põllumaades.
Ehkki tänapäevane põllumajandus on olnud edukas toiduproduktsiooni suurendamisel, on see põhjustanud ka ulatuslikku kahju keskkonnale. Näiteks on mitmetes piirkondades väetiste kasutamise suurendamine alandanud veekvaliteeti. Lisaks sellele, leidub näiteid niisutatud aladest, mis selle tulemusel on liigselt sooldunud, põhjustades ülemaailmset umbes 1,5 miljoni hektari suurust aastase haritava maa kadu.
Maa kasutamine võib tugevalt häirida ka vee režiime ning jaotumist sademetest niiskus-kaoks, äravooluks ja põhjaveeks. Näiteks suureneb reeglina pinnavee äravool ja jõgede veevool juhul kui looduslik taimestik (eriti metsad) hävinevad. Tocantise jõe puhul Brasiilias, suurenes jõe vooluhulk ~25% aastatel 1960-1995, langedes kokku laieneva põllumajandu-sega, samal ajal kui sademete hulk jäi üldiselt samaks.
Veenõudlus, mis on seotud maakasutus tavadega ja eriti niisutusega, mõjutab otseselt magevee varusid läbi vee eemaldamise või kõrvale juhtimisega. Globaalne veekadu on tänapäeval umbes 10% kõigist taastuvast ressurssidest. Põllumajandus üksinda hõlmab sellest ~85%. Selle tulemusena on paljudes suurtes jõgedes, eriti poolkuivades piirkondades vooluhulk tunduvalt vähenenud ning leidub ka jõgesid mis regulaarselt täiesti ära kuivavad. Lisaks sellele on põhjavee tarbimine peaaegu kõikjal mittejätkusuutlik ja selle tulemusena kahaneb väga paljudes piirkondades. (Foley et al. 2005)
Üks drastilisemaid näiteid jätkusuutmatust niisutamisest on Araali mere piirkonna juhtum. Sisemeri NSV lõunaosas oli ebatavaline , kuna sinna sisse voolas kaks jõge ja välja mitte ühtegi. Järv säilitas oma suuruse ainult tänu intensiivsele aurustumisele. 1930-ndatel aastatel tekkis plaan hakata seal, ebasoodsas kliimas ja muldadel, kasvatama puuvilla ja riisi. Usuti et kahjulikud mõjud järvele kaalub üles majanduslik kasu, mis puuvilla ekspordist saadakse. 1960. aastatel alustati väiksemate niisutustöödega, juhtides kõrvale järve toitvaid jõgesid ja kahandades sellega järve pindala kümnendiku võrra. 1970. aastatel sooviti kasutada vett juba 7 miljoni hektari niisutamiseks. 1980. aastate lõpuks oli kaks kolmandikku merest kuivanud ja paljastanud enam kui 30000 ruutkilomeetri ulatuses merepõhja. Eelnevalt jõudsalt kasvav kalatööstus kukkus kokku ja umbes 60000 inimest kaotasid töö, kui järve soolsus tõusis ning 38-st järves elavast kalaliigist 34 suri. ( Ponting 1991) Kuivanud merepõhi tekitas tolmutorme, milles leidus rohkelt ohtlikke kemikaale intensiivsest maaharimisest ja pestitsiididest. See vähendas omakorda õhu- ja veekvaliteeti, mis kahjustas saake kuni 1000 km kaugemal. Piirkonnas hakkasid levima vähk, hingamisteede haigused, aneemia , nurisünnitused ja neeru- ning maksahaigused. Tuhanded inimesed olid sunnitud oma kodud hülgama. Tänapäeval on Araali meri jagunenud põhja ja lõunaosaks, mis on omavahel eraldatud tammiga. Põhjas on tegeletud olukorra parandamisega, kuid lõunaosa kahaneb niisutuse tõttu veel endiselt. Paljastatud järvepõhjast on saanud Aralkumi kõrb. (Bennett 2008)
Kõrbestumine on viljaka maa hävimise protsess, kus kliima ja inimese koosmõjul väheneb bioloogiline tootlikkus . Tänapäeval puudutab see enim Ameerika Ühendriikide edelapiirkondi, Mehhiko põhjaosa, Põhja-Aafrikat, Saheli piirkonda, Lõuna- Aafrikat (Lõuna Aafrika Vabariike) ja Austraaliat, Tõeliste kõrbete all on umbes 8 miljonit km², kuid igal aastal lisandub sellele umbes Sri Lanka suurune ala (65610 km²). Näiteks on aastatel 1958-1985 Sahara kõrb liikunud sada km ida suunas.
Üks kõrbestumise põhjuseid on küll looduse loomulikud kliimamuutused , kuid lisaks sellele arvatakse et ligi kuuendik maailma kõrbetest on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. (Homutov 2011) Inimese panus kõrbestumisse seisneb territooriumi ja mulle mittesäästlikkus kasutamises, põllu- ja karjamaade üle kasutamises, metsade hävimises ja mittesäästlike niisutustavade arengus. Lisaks sellele muudab loodusvarade intensiivne kasutamine oluliselt looduslikke ökosüsteeme, ja sotsiaalmajanduslikke struktuure, luues poliitilist ebastabiilsust ja sotsiaalset ebavõrdsust. Samuti põhjustavad kõrbestumine ja kliimamuutused otseselt või kaudselt keskkonna degradeerumist, mis omakorda vähendab mulla vastupanuvõimet kliimamuutustele, vähendades toiduainete tootmise võimet, sagenevad põua- ja näljaperioodid ning suureneb ühiskondlik-majanduslik ebastabiilsus . See võib põhjustada taas veenappust ja vähendada selle kvaliteeti. ( Millennium Ecosystem Assessment 2005)
Kõrbestumine ohustab ka poolkuiva kliimaga Lõuna-Euroopat. 2006. aasta andmetel on Pürenee poolsaarest kõrbestunud 6% ja ligikaudu kolmandik põllumaast on tõsiselt ohus. Kõrvetavad kuumaperioodid ja hävitavad metsatulekahjud muudavad ka keeruliseks keskkonna taastumise. Ka inimtegevusega aidatakse kaasa looduse hävinemisele – tulekahjusid süüdates, kas hooletusest või pannes põlema maastikke, kus eelnevalt on looduskaitselistel eesmärkidel olnud keelatud ehitustegevus . Ateena lähedal on sagedased iga-aastased tulekahjud juuli- ja augustikuus, kus teatud linnaosade kõrval põleb maha mets, kuhu paari aasta pärast kerkivad illegaalselt ehitatud eramud. Euroopa ühes suurimas metsatulekahjus Kreekas, aastal 2007, hävis ligikaudu 2700 ruutkilomeetrit metsa. Paljakspõlenud mäenõlvadel puudub taimkate , mis seoks pinnast ja nii on erosioon vältimatu. Samuti kannatavad paljud piirkonnad selle tulemusel üleujutuste all.
Kõrbestumine kerkis rahvusvahelise tähelepanu alla esmakordselt 1968. aastal, kui kuueaastase põuaperioodi ajal suri Aafrikas veerand miljonit inimest ja miljoneid koduloomi. 1996. Aastal võeti vastu ÜRO poolt rahvusvaheline kõrbestumise konventsioon (The United Nations Convention to Combat Desertification ). Tänapäeval on sellega liitunud 193 riiki ning on tekkinud juurde veel mitmeid teisi sellega tegelevaid organisatsioone. (Homutov 2011)
Veerežiimide muutused ning kõrbestumine on tihti seotud inimtegevuse ning üksteisega. Veerežiimide üks drastilisemaid tagajärgi on kõrbestumine ning samal ajal soodustab kõrbestumine veerežiimide muutusi. Keskkonna jätkusuutmatu kasutamine inimeste poolt tekitab ahelreaktsioonina üha rohkem probleeme kuni seda pole võimalik enam kasutada, seega on oluline, et taoliste keskkonnaprobleemidega nagu kõrbestumine tegeletakse.
Viited
Bennett, K. 2008. Disappearance of the Aral Sea. Kättesaadav: http://www.wri.org/stories/2008/05/disappearance-aral-sea (Viimati külastatud 16.10.12)
Foley, J., DeFries, R.,Asner, G.,Barford, C., Bonan, G., Carpenter, S., Chapin , F.,Coe, M., Daily , G., Gibbs, H., Helkowski, J., Holloway, T., Howard , E., Kucharik, C., Monfreda, C., Pats, J., Prentice, C., Ramankutty, N., Snyder, P. 2005. Global Consequences of Land Use. Science . Vol. 309. pp. 570-574. Kättesaadav: http://www.sciencemag.org/content/309/5734/570.full (Viimati külastatud 16.10.12).
Homutov, T. 2011. Kõrbestumine mõjutab ka Euroopat. Kättesaadav: http://www.bioneer.ee/eluviis/kliima/aid-10951/K%C3%B5rbestumine-m%C3%B5jutab-ka-Euroopat (Viimati külastatud 16.10.12)
Millennium Ecosystem Assessment. 2005. Ecosystems and Human Well-being: Desertification Synthesis . World Resources Institute, Washington, DC. Kättesaadav: http://www.maweb.org/documents/document.355.aspx.pdf (Viimati külastatud 16.10.12)
Ponting, C. 1991. Maailma roheline ajalugu. Varrak. New York . 308-310.