LABORATOORNE TÖÖ 5 Astmelise võlli radiaalviskumise mõõtmine Töö käik 1. Tutvusin radiaalviskumismõõdikuga, indikaatorkellaga ja selle hoidikuga. 2. Tegin võlli eskiisi, mõõtsin nihikuga võlli läbimõõdud ja kandsin need eskiisile. 3. Seadsin võlli radiaalviskumismõõdikusse. 4. Kinnitasin indikaatori hoidikusse ja seadsin hoidiku nii, et indikaatori mõõtevarb oleks risti mõõdetava pinnaga. Indikaatori mõõtevahemik esimesed 10 skaalajaotist osuti teise pöörde algusest on indikaatori kõige täpsem koht, sest seda kontrollitakse alati (lubatud mõõtemääramatus seal ei ületa ±0,008 mm). Seepärast seadsin indikaator nulli just sellele vahemikule. 5. Pöörasin võlli ühe pöörde ning märkisin üles indikaatori suurima ja vähima näidu. 6. Arvutasin radiaalviskumise nende näitude vahena
LABORATOORNE TÖÖ 2 Silindri siseläbimõõdu mõõtmine siseindikaatoriga Siseindikaatorit kasutatakse silindriliste avade mõõtmiseks piirides 6...1000 mm ja sisepindade kujuhälvete määramiseks. Kui mõõtepiirkond on 100...160 mm, siis mõõtemääramatus on ± 0,02 mm. 1 liikuv mõõtevarb 6 soojusisolaator 2 survehoob 7 indikaatorkell 3 varras 8 indikaatori kinnituskruvi 4 toru 9 kere 5 vedru 10 liikumatu mõõtevarb 11 tsentreerseadis Siseindikaatori liikumatu mõõtevarb on keerme ja vastumutriga ühendatud liikumatult kerega. Mõõteriista komplektis on 3 mõõtevarba, millega saab mõõta erinevaid mõõtepiirkondi. Liikuv mõõtevarb on kangsüsteemi kaudu ühendatud indikaatoriga. Varb tuuakse
Keemia 1. Henry Kaasik Tasakaal elektrolüütide lahustes Juhendaja: Erika Jüriado Kuupäev: 1) Tugevad ja nõrgad elektrolüüdid Võetakse neli gradueeritud keeduklaasi, igaühte viiakse 30-40 cm³ demineraliseeritud vett ja lisatakse 1-2 tilka tabelis märgitud indikaatorit. Märgitakse tabelisse indikaatori värvus vees. Seejärel lisatakse keeduklaasidesse üks cm³ ühte järgmistest lahustest: 2M HCl ; 2M CH³COOH ; 2M NH³*H²O ja 2M NaOH ning viiakse vee lisamisega lahuste ruumala 50 cm³ ni . Segatakse ja märgitakse tabelisse indikaatorite värvused hapete/aluse lahustes. Värvuste põhjal tehakse otsus lahuste pH kohta ja märgitakse see tabelisse. H²O/….2M H²O/.. 2M .H²O/… 2M H²O/ 2M NaOH
HCl, HClO4, H2SO4 NaOH, KOH Happe-aluseliste indikaatorite toimemehhanism happe-aluselised indikaatorid on nõrgad orgaanilised happed või alused, milledega toimuvad sisemised struktuuri muutused kui nad dissotsieeruvad või assotsieeruvad, põhjustades värvimuutuse. Indikaatorite värvimuutust kirjeldavad võrrandid: Indikaatoriks nõrk hape: HIn + H2O = H3O+ + In- Happe värv aluse värv Indikaatoriks nõrk alus: In + H2O = InH+ + OH Aluse värv happe värv Indikaatori molekulaarse vormi värv on erinev ioonse vormi värvist Happe-aluseliste indikaatorite tüübid ftaleiin: fenoolftaleiin (Indikaatori pöördeala pH 8,0-9,2) sulfoonftaleiin: 2 värvimuutuse ala, üks happelises teine neutraalses või nõrgalt aluselises keskkonnas. Indikaatoriks Na soolad. fenoolsulfoonftaleiin ehk fenool punane azo: metüülpunane(Indikaatori pöördeala pH 4,2-6,3) Tugeva-happe tiitrimine tugeva alusega, tiitrimiskõver:
Tugevad happed ja alused HCl, HClO4, H2SO4 NaOH, KOH · Indikaatorid ja nende toime mehhanism - happe-aluselised indikaatorid on nõrgad orgaanilised happed või alused, milledega toimuvad sisemised struktuuri muutused kui nad dissotsieeruvad või assotsieeruvad, põhjustades värvimuutuse Indikaatorid · Indikaatorite värvimuutust kirjeldavad võrrandid: · HIn+ H2O = H3O+ + In- Happe värv aluse värv · In + H2O = InH+ + OH Alus värv happe värv Indikaatori molekulaarse vormi värv on erinev ioonse vormi värvist Indikaatorid · Tasakaalukonstandid-dissotsiatsioonikonst. Happe-aluseliste indikaatorite tüübid 6 klassi orgaanilisi ühendeid · Ftaleiin indikaatorid fenoolftaleiin tümoolftaleiin · Sulfoonftaleiin indikaatorid fenoolsulfoonftaleiin ehk fenool punane · Azoindikaatorid metüüloranz metüülpunane Fenoolftaleiin Indikaatori pöördeala pH 8,0-9,2 Sulfoonftaleiin indikaatorid
mikrosekundi), mis peegelduvad objektidelt, mille dielektriline ja magnetiline läbitavus erinevad keskkonna omast. Peegeldunud raadiolaine võtavad vastu enamasti sama radar ja antenn. Peegeldunud raadiolainete energia moodustab tavaliselt 10 -3 kuni 10 -19 saatja kiirgusenergiast. Radar töötab impulssreziimis, sest nii välistatakse võimsa (kuni mitukümmend MW) saateimpulsi sattumist tundlikku vastuvõtjasse. Objekti otsides muudetakse antenni suunda, indikaatori ekraanilt avastatava peegeldunud impulsi hilistus on võrdeline objekti kaldkaugusega (1 ms vastab 150 m). Indikaatoritena kasutatakse tavaliselt elektronkiiretorusid, mille ekraanile on kantud kaugusringid ja äärele asimuudiskaala. Objekti asimuut määratakse suundantenni asendi järgi momendil, kui objektilt peegeldunud signaal on maksimaalne. Üheaegselt impulsi kiirgumisega hakkab indikaatori ekraani keskmest radiaalselt liikuma elektronkiire tekitatud
2. Indikaatorkell 0,01 mm 3. Radiaalviskumismõõdik 4. Indikaatorkella hoidik-statiiv Töö käik: 1. Tehke võlli skeem ja mõõtke nihikuga kõigi astmete läbimõõdud. 2. Mõõtke võlli erinevate astmepindade radiaalviskumist ning kirjutage kellindikaatori skaalalt mõõtetulemused mm tabelisse 1. Arvutage võlliastmete radiaalviskumised, mis on indikaatori näitude vahe. 3. Leidke abimaterjali radiaalviskumise tolerantside tabelist astme läbimõõdu reast lubatud radiaalviskumine, mis on mõõdetud radiaalviskumise lähim ja sellest suurem tolerantsijärk. Määrake lubatud tolerantsijärgu alusel täpsusaste (vahemikus 6 – 16). Kirjutage tulemused Tabelisse 1. 4. Märkige võlli eskiisile lubatud radiaalviskumine vastavalt standardtähistusele. Võlli
Katsekeha: 5,8 cm 2,6 cm 105,5 cm Tulemused: 1.Läbipainde sõltuvus koormusest Katseliselt saadud tulemused mõne ekstsentrilisuse zF puhul on esitatud alljärgnevates tabelites. zF = 0 mm Indikaatori Siire w Manomeetri Jõud F lugem katseline teoreetiline lugem kgf kN mm 10 60 0,59 21,92 0 0 20 160 1,57 21,84 0,08 0,004989 30 250 2,45 21,80 0,12 0,010177
Töö eesmärk: määrata saleda puitvarda ekstsentrilisel survel tekkivat kõverdumist iseloomustavad läbipainded ja võrrelda neid arvutuslikega. Katsekeha: Tulemused: 1. Läbipaine sõltuvus koormusest Kuna reaalselt ei õnnestu koormamisel raskust kunagi täpselt tsentreerida, siis teoreetiliste väärtuste arvutustel võetakse minimaalne ekstsentrilisus zF = 0,5 mm Tabel 1. zF =0,5mm Jõud Indikaatori Siire w Manomeetri lugem katseline teoreetiline lugem kgf kN mm 10 60 0,59 22,10 0 0 20 160 1,57 22,16 0,06 0,05
neutr: titrandiks Tugevad happed ja alused: HCl, HClO4, H2SO4 NaOH, KOH Happe-aluseliste indikaatorite toimemehhanism- - happe-aluselised indikaatorid on nõrgad orgaanilised happed või alused, milledega toimuvad sisemised struktuuri muutused kui nad dissotsieeruvad või assotsieeruvad, põhjustades värvimuutuse. Indikaatorite värvimuutust kirjeldavad võrrandid: HIn + H2O = H3O+ + In- Happe aluse värv värv In + H2O = InH+ + OH Aluse värv happe värv Indikaatori molekulaarse vormi värv on erinev ioonse vormi värvist. Happe-aluseliste indikaatorite tüübid ftaleiin: fenoolftaleiin (Indikaatori pöördeala pH 8,0-9,2); tümoolftaleiin sulfoonftaleiin: 2 värvimuutuse ala, üks happelises teine neutraalses või nõrgalt aluselises keskkonnas. Indikaatoriks Na soolad. fenoolsulfoonftaleiin ehk fenool punane azo: metüüloranz(Indikaatori pöördeala pH 3,1-4,4.); metüülpunane(Indikaatori pöördeala pH 4,2-6,3)
1. Hapniku sisalduse järgi : hapnikku mittesisaldavad happed, hapnikhapped 2. Prootonite arvu järgi: üheprootonihapped ja mitmeprootonihapped 3. Tugevuse järgi: tugevad happed kõik happe molekulid jagunevad lahuses ioonideks, nõrgad happed ainult osa happe molekule jaguneb lahuses ioonideks. Hapnikhapete saamine : happeline oksiid pluss vesi võrdub hapnikhape Hapete iseloomulikud omadused on tingitud vesinikioonist. Sööbiv, hapu, muudab indikaatori värvust. Happe muudab indikaatori värvuse punaseks. Aluseid saab liigitada tugevateks ja nõrgateks alusteks. Happed jaotatakse tugevateks ja nõrkadeks happe molekulide jagunemist lahuses. Ohutusnõuded: Kindad,Kaitseprillid, ära kalla anumat hapet täis, kalla vett happe peale, mine külma vee alla kui oled happega kokkupuutunud. Alus aine, mis annab lahusesse hüdroksiidioone. Alused jagunevad lahuses aluse katioonideks ja hüdroksiidioonideks. Aluste lahuste iseloomulikud omadusi:
Läbilöögi vältimiseks on otstarbekas ühendada valgusdioodiga vastuparalleelselt ränidioodid. Valgusdioodindikaatorid (LED-display) on valgusdioodide baasil valmistatavad maatriks- või segmentelemendid, mis võimaldavad nähtavaks teha sümboleid (tähti, numbreid või muid märke), mida nimetatakse tärkideks. Nähtavaks tehtavate tärkide kujundamiseks kasutatakse helenduvaid triip- või punktelemente, millest igaüks kujutab endast üht valgusdioodi. Sõltuvalt indikaatori tüübist kasutatakse 7 kuni 35 elementi ehk segmenti. Indikaatorite juhtimiseks kasutatakse selleks ettenähtud integraalskeemidena valmistatavaid juhtskeeme ehk desifraatoreid. Indikaatorid ise on kujundatud kas ühise katoodi või ühise anoodiga (kasutatavad juhtskeemid on vastavalt erinevad). Ühise katoodiga indikaatori skeem on toodud näitena joonisel 4.12. Praktilise skeemi koostamisel tuleb silmas pidada, et LED-elementide juhtlülitus peab sisaldama voolupiiramistakistit.
2. Kruvik 75-100 mm 0,01 mm Töö käik: 1.Mõõta sama kruvikuga 75 – 100 mm eelnevalt koostatud siseindikaatori Diesella mõõtevarda pikkus 3 korral ja kanda tulemused alltoodud tabelisse 1. Mõõtevarrast tuleb mõõta maksimaalse pikkusega ja ilma kokkusurumiseta. 2.Arvutada mõõtevarda pikkus: La = L + KH Selleks liita kruvikuga saadud keskmisele tulemusele L juurde kalibreerimise hälve H (vastavalt + või - märgiga). Pikkus La on indikaatori seademõõde. 2.Paigaldada indikaatori mõõtevarva külge kellindikaator. Mõõta silinder kellindikaatoriga kolmes tasapinnas kahes ristsihis vastavuses töökoha abijuhendi kirjeldusele ja mõõteskeemile. Mõõtmise käigus mõõdab kellindikaator silindri läbimõõdu ja eelnevalt arvutatud seademõõdu erinevust, mille lugemid kirjutatakse mõõtetulemuste Tabelisse 2. Arvutage keskmine hälve H saadud 6 lugemi alusel ja ovaalsused mõõtetasapindades. 3
1. Kõik happed annavad lahusesse vesinikioone. 2. Hapete omadused on tingitud vesinikioonide esinemisest lahuses. Om.-d: hapu maitse, muudavad indikaatorite värvust, reag. aluste ja aluseliste oksiididega, reag. metallidega. 3. Indikaatori muudavad happed punaseks. 4. Happed liigitatakse: 1)hapnikusisalduse järgi- *hapnikuta hape (n. HCl), * Hapnikhape (n.H2SO4) 2)vesinikioonide e prootonite arvu järgi-*üheprootonihape, *Mitmeprootonihape 3)tugevuse järgi- tugevad happed, nõrgad happed 5.Üheprootonihape- hape, mille molekul annab lahusesse ainult ühe vesinikiooni. (n. HCl, HNO3) 6
tilka indikaatorit mp (metüülpunast). Tiitrida HCl lahusega kuni kolvis olevkollane lahus (NaOH + indikaator)muutub punaseks. Korrata katset kolmkorda. Saadud tulemustest leida aritmeetiline keskmine. Katseandmed Lahuse neutraliseerimiseks kulunud NaOH ruumalad kolmel katsel: Igas katses kasutatud happe ruumala: Kasutatud ainete antud konsentratsioonid: HCl ruumalad, mis kulusid kontrolllahuse+indikaatori värvi muutmiseks kolmel katsel: Igas katses kasutatud kontrolllahuse ruumala: Antud kontrolllahuse molaarne kontsentratsioon: Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs Soolhappe tiitrimisel täpse kontsentratsioonigaNaOH lahusega toimub reaktsioon: Katse A osa arvutused: Leian happe neutraliseerimiseks kulunud NaOH ruumala aritmeetilise keskmise: 1) Arvutan tiitrimiseks kulunud NaOH lahuse mahu järgi HCl lahuse molaarne kontsentratsiooni: Katse B osa arvutused:
Katses kasutasin harkkaliibrit ja mõõteplaate. 2. LABORATOORNE TÖÖ NR 8 Radiaalviskumise mõõtmine. Töös mõõdetakse kellindikaatoriga astmelise võlli radiaalviskumist erinevatel silindrilistel astmetel kasutades spetsiaalset mõõtestendi. Kasutasin nihkkaliibrit ja radiaalviskumise mõõdikut Sele 1. Tabel 1 Mõõtetulemused Aste Astme Indikaatori Indikaatori Radikaal Lubatud Täpsusaste läbimõõt suurim väikseim viskumine radikaalviskumine lugem lugem A-A 1,475 0,38 0,26 0,12 120 12 B-B 3,19 0,69 0,35 0,34 400 14 C-C 1,71 0,19 -0,01 0,18 200 19 3. LABORATOORNE TÖÖ NR 11
tugevalt aluselise reaktsiooniga. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud taandavate suhkrutega proovi viisin komplekslahusesse. Seal olev vask(II)-triloon B kompleks laguneb reaktsioonil suhrutega ning lahusesse jääb vaba triloon B. Järgnes vabanenud triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0,02 M vasksulfaadi lahust. Tiitrimise käigus komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimine on täheldatav lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimiseks kulunud CuSO4 lahuse hulga järgi leidsin kaliibrimissirgelt taandavate suhkrute kontsentratsiooni reaktsioonisegus. Kõigepealt valmistasin invertaasi lahuse, et hakata määrama seal oleva invertaasi aktiivsust. Selleks mõõtsin vajalikud kogused ja mahud ning et töö tulemus oleks täpne tegutsesin kvantitatiivselt. Seejärel segasin, et moodustuks ühtlane suspensioon. Vedela ensüümpreparaadi doseerisin sobiva pipeti abil.
1) 8,95 ml 2) 9,05 ml 3) 9,00 ml Keskmine: 9,00 ml C. Keemiseni kuumutatud vesi 1) Tiitrimine HCl lahusega: 8,3 ml 2) Tiitrimine triloon-B lahusega: 5,55 ml Keedetud 15-20 minutit 1) Tiitrimine HCl lahusega: 2,6 ml 2) Tiitrimine triloon-B lahusega: 4,1 ml Keedetud 15-20 minutit ja filtreeritud 1) Tiitrimine HCl lahusega: 1,55 ml D. Vesi muutus puhverlahuse ning indikaatori lisamisel kohe siniseks, mistõttu tiitrimist ei tehtud. E. SO42- ligikaudne kontsentratsioon 10-4M Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs A. B. C. 1) 2) Keedetud 15-20 minutit 2 Keedetud ja filtreeritud Katlakivi moodustumine A. KK = 3,045 mmol/l C. KK = 2,075 mmol/l katlakivi tekkimine 0,15225 - 0,10375 = 0,0485 g/l - KK = 0,65 mmol/l
· Sulfoonftaleiin indikaatorid: fenoolsulfoonftaleiin ehk fenool punane · Azoindikaatorid: metüüloranz, metüülpunane 24. Tugeva happe tiitrimine tugeva alusega, tiitrimiskõver. + - H3O + OH = 2H2O kui 50 ml 0,0500M HCl tiitritakse 0,1000M NaOH-ga 1. algpunkt 2. pH peale 10,00 ml NaOH lisamist 3. pH peale 25,00 ml NaOH lisamist 4. pH peale 25,10 ml NaOH lisamist reageerivate ainete kontsentratsiooni mõju tiitrimiskõvera kujule indikaatori valik 25. Indikaatori valiku põhimõtted neutralisatsioonitiitrimisel. Vastav pöördeala, selge värv Indikaatorite värvimuutust mõjutavad tegurid: Temperatuur Ioontugevus Orgaanilised solvendid Kolloidosakesed 26. Puhverlahused + - Seob H või OH ilma, et pH oluliselt muutuks. Säilitab kindla pH väärtuse Koosneb nõrgast happest ja temaga konjugeeritud alusest või siis nõrgast alusest ja temaga konjugeeritud happest.
Katsetamisel surutakse otsik materjalisse eeljôuga F = 98 N (10 kgf) ja fikseeritakse. Seejärel surutakse otsik materjalisse jôuga 588 N (60 kgf), 980 N (100 kgf), vôi 1470 N (150 kgf) ja taastatakse esialgne jôud F . Kôvadust iseloomustab kuuli vôi koonuse materjalisse sissetungimise sügavuste vahe. Rockwelli kôvadus määratakse järgmise valemiga: HR =N-h/c h otsiku sissetungimise sügavus N skaalale omane konstant(koonuse puhul n=100,kuuli puhul N=130) c indikaatori skaalajaotise väärtus (0,002 mm) Kôvadusarvu näitab indikaatori osuti asend skaalal katse lôpul. Otsaku ja koormuse valik Rockwelli kôvaduse määramisel Môôtmise piirid Skaala Otsiku Jôud F Rockwelli ühikutes kuju N (kgf) HRB 20...100 B kuul 980 (100) HRC 20....70 C koonus 1471 (150) HRA 20....88 A koonus 588 (60) Kôvaduse määramine Vickersi meetodil GOST 2999
Esimeses kolvis määrasin ÜK, teises KK ning kolmandas oleva vee filtreerisin neljandasse kolbi. Määrasin keedetud ja filtreeritud vee KK. D. Vee pehmendamine ja Ca2+ ja Mg 2+ ioonide sisalduse määramine Lasin uuritava vee läbi Na-kationiitfiltri ning kogusin pehmendatud vee keeduklaasi. Pehmendatud vee jääküldkareduse määramiseks pipeteerisin 100 mL pehmendatud vett puhtasse koonilisse kolbi. Lisasin 5 mL puhverlahust ja indikaatorit ET-00. Kuna lahus värvus juba indikaatori lisamisel siniseks, siis polnud vaja tiitrimist läbi viia. E. Sulfaatioonide kontsentratsiooni määramine Täitsin katseklaasi ¾ ulatuses uuritava veega, lisasin 5 tilka BaCl 2 lahust, segasin, sulgesin korgiga ning jätsin umbes 20 min seisma. 20 min möödudes võrdlesin enda tehtud lahust etalonlahustega, et määrata ligikaudne sulfaatioonide kontsentratsioon vee läbipaistvuse järgi. Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs A. iooni sisalduse (KK) määramine B
Keemia Alused ehk hüdroksiidid. E(OH) E metalliioon (pos. laeng), OH hüdroksiidioon. Tekkimine: Aluseline oksiidi reageerimisel veega. Na2O + H2O= 2NaOH; K2O + H2O=2KOH, CaO + H2O = Ca(OH)2 . Need kõik on vees lahustuvad hüdroksiidid ehk leelised. Leeliste omadused: 1) Vees lahustuvad ained 2) Muudavad indikaatori värvi 3) Kuumutamisel ei lagune 4) Need on söövitava toimega. Indikaatorid: Lakmus sinine, fenoolftalein (ff) punane. Leeliste lahustumisel vees tekivad ioonid: NaOH = Na++OH-, KOH = K+ +OH-, Ca(OH)2 = Ca2++2OH-. Nimetused: NaOH Naatriumhüdroksiid Cu(OH)2 Vask (II)hüdroksiid Raskelahustuvad hüdroksiidid Metallioksiidid veega ei reageeri, vees ei lahustu CuO, FeO, ZnO Kuna need hüdroksiidid vees ei lahustu, siis on lahuses väga vähe hüdroksiidioone ja neid
olevkollane lahus (NaOH + indikaator)muutub punaseks. Korrata katset kolmkorda. Saadud tulemustest leida aritmeetiline keskmine. Katseandmed Lahuse neutraliseerimiseks kulunud NaOH ruumalad kolmel katsel: V NaOH 1=10,7 cm3 V NaOH 2=10,7 cm3 V NaOH 3 =10,8 cm3 Igas katses kasutatud happe ruumala: V HCl =10 cm3=0,01 dm 3 Kasutatud ainete antud konsentratsioonid: C M , Hcl ≈ 0,1 M C M , NaOH =0,1002 M HCl ruumalad, mis kulusid kontrolllahuse+indikaatori värvi muutmiseks kolmel katsel: 3 V HCl 1=9,3 cm 3 V HCl 2=9,35 cm 3 V HCl 3=9,35 cm Igas katses kasutatud kontrolllahuse ruumala: V klahus =10 cm3 =0,01 dm3 Antud kontrolllahuse molaarne kontsentratsioon: C M ,klahus ,tegelik =0,1031 M Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs Soolhappe tiitrimisel täpse kontsentratsioonigaNaOH lahusega toimub reaktsioon: HCl+ NaOH → NaCl+ H 2 O
H2Y ¿ Triloon-B-ga tiitrimine: V triloon−B [c m3 ]∗C M , triloon−B [mol]∗1000[mmol] mmol ÜK : ;[ ] V vesi [cm3 ][dm 3 ]∗1[mol ] dm3 C Tiitritud 0,005 M triloon-B (cm³) 1. 0 cm³ ( lahus muutus kohe peale indikaatori ET-00 lisamist siniseks) Vee pehmendamine Na-kationiitfiltri abil: 2Na-kat (s) + Ca2+ (aq) Mg2+ (aq) → Ca Mg(kat)2 (s) + 2Na+ (aq) 2Na+ (aq) 5. Katseandmete töötlus A 3 V [c m ]∗C M , HCl [mol ]∗1000 [mmol] mmol CmM , HC O = HCl 3 3 ;[ 3 ] 3
lahjendamiseks • Mis on lahuse normaalsus? - Gramm ekvivalent arv 1000ml-is • Mis on ekvivalentsuspunkt? - Punkt kus ainete kogused on reageerinud, pH=7 • Mis on lahuse tiiter? - Tiiter on lahustunud aine grammides 1ml lahuses T=g/ml • Mis on fiksanaal? - Fiksanaal on kinnistes ampullides, kus on kindel reaktiivikogus, mis on vajalik teatud koguses teatud normaalsusega lahuse saamiseks • Mis on mõõtlahus? - lahus, mille konsentratsioon on teada • Mis on indikaatori pöördeala? - Indikaator muudab oma värvi teatud pH piirkonnas • Mispärast annavad ff ja mo KOH lahuse tiitrimisel soolhappega erinevaid tulemusi? - sest on erinev pH • Miks tuleb märga büretti ja pipetti loputada selle lahusega millega need täidetakse? - Et nendel ei ole teised lahused • Kas tohib tiitritava lahusega loputada kolbi, milles hakatakse tiitrima? Miks? Ei tohi, sest pärast tuleb uuritava lahuse suurem konsentratsioon.
Al2O3 alumiiniumoksiid 2. Happed Happed on liitained, mis koosnevad vesinikioonidest ja happeanioonidest. 1) Liigitus tugevuse järgi; Tugevad happed; HCl vesinikkloriidhape e. soolhape; HBr vesinikbromiidhape; HI vesinikjodiidhape; H2SO4 väävelhape; HNO3 lämmastikhape. 2) Liigitus hapniku sisalduse järgi; Hapnikuga ja hapnikuta. 3) Liigitus prootonite arvu järgi; Hapete tunnused: · Sööbivad · Hapuka maitsega · Vees hästi lahustuvad · Muudab indikaatori värvi (lakmuse punaseks) · Hapetes on alati vesinik Ohutusnõuded: · Happeid valatakse peene joana, mitte vastupidi; · Happe sattumisel nahale, tuleb seda kohta pesta voolava vee all ja seejärel loputada lahjendatud söögisooda lahuses.
LABORATOORNE TÖÖ 5 Astmelise võlli radiaalviskumise mõõtmine 0,80 0,16 0,20 34,2 18,1 16,1 Mõõtetulemused Mõõd. Indikaatori lugem Radiaal- Läbimõõt Lubatud Täpsus- Koht Suurim Vähim viskum. nihikuga rad. visk aste AA 0,25 0,10 0,15 18,1 0,16 11 BB 0,60 0,05 0,55 34,2 0,80 14 CC 0,20 0,05 0,15 16,1 0,20 12 Radiaalviskumise tolerantsid m tes: Nimimõõde Täpsusaste ja lubatud radiaalviskumine
CO32- + H20 = HCO3- + OH- Al2(SO4)3 lisamisel metüülpunast muutus lahus punakseks. Na2CO3 ff-i lisamisel muutus lahus lillaks. Metüülpunase pöördeala on ph 4,2...6,3, lahuse pH on seega ligikaudu 4,2. Lahus on happeline st lahuses on ülekaalus H+ ioonid. Ff lisamisel Na2CO3-le muutus lahus punaseks, pH 9,9; seega on lahuses aluseline keskkond, sest ülekaalus on OH- ioonid. Gaasi teke: Katse 5. CO32 ioone sisaldavale lahusele (1...2 ml) lisada mõni tilk indikaatori fenoolftaleiini lahust. Millise reaktsiooniga (happeline, aluseline) on lahus? Miks? Lisada tilkhaaval 1 M HCl vesilahust. Miks muudab indikaator värvust? Kas soolhappe lisamisel on näha eralduva gaasi mullikesi? Na2CO3 + 2HCl = 2NaCl + CO2 + H20 CO32- + 2H+ = CO2 + H20 Na2CO3 lahus on aluselise reaktsiooniga, sest ff-i lisamisel muutub lahus punaseks. 1 M HCl lisades neutraliseeritakse lahus ja kogu lahus muutub lõpuks happeliseks, indikaatori värvus kaob
Keemistemperatuuril taandaub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(i)-ks. Moodustub Cu2O ja eraldub punase sademena. Lahusesse jääb vaba triloon B. Keetmisel 2 toimuv reaktsioon: Kasutades 0,02 M vasksulfaadi lahust määratakse vabanenud triloon B koguse tiitrimise teel.Selle käigus komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimine on täheldatav lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimisel toimuv reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud CuSO4 lahuse hulga järgi ja kaliibrimissirget kasutades leitakse taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivsus avaldatakse tahke preparaadi puhul mikrokatalites 1g kohta kat/g. 3 Töö käik Ensüümpreparaadist töölahuse valmistamine Lahustina kasutasin atsetaatpuhvrit pH väärtusega 4,8. Tahke invertaasi
· pH skaala võib ulatuda 0...14, kus 0...6 on happeline kk, 8...14 on aluseline kk, 7 neutraalne kk. pH · Vesi dissotseerub vastavalt võrrandile: H2O = H + OH e 2H2O = H30 +OH. · Lihtsaim viis pH määramiseks on kasut. indikaatoreid, mis oma olemuselt on kas alused või happed. pH · Olenevalt prootonite kontsentr-st lahustes, nihkub nende dissots. tasakaal kas paremale või vasakule, mis avaldub indikaatori värvi muutuses. pH · pH määramise viisid: · 1)indikaatorpaberitega · 2)ioonselektiivsed elektroodid · 3)nö eksperthinnanguna. pH · Prootonite ehk vesinikioonide kontsentratsiooni abil võib avaldada lahuse reaktsiooni, aga selle asemel võib kasut. vesinikioonide konts-i neg logaritmi, mida nim vesinikeksponendiks: · pH = -log[H+]. pH · Ülesanded: · a) [H+] = 6,2 * 10-3 siis pH = -log(6,2 * 10-3) = 2,2;
R C + CH2N(CH2COO)2Cu + 4Na+ + 4OH- R C + H OH + + Cu2O Triloon B kogus määratakse tiitrimise teel, milleks kasutasin vasksulfaadi lahust, millel oli kindel kontsentratsioon. Tiitrimisel komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II) ioonidega. Kompleksi tekkest saadakse aru tänu lisatud mureksiidi (indikaatori) värvuse muutumise järgi. Tiitrimisel toimuv reaktsioon: CH2N(CH2COONa)2 CH2N(CH2COO)2Cu CH2 N (CH 2 COONa)2 CH2N(CH2COO)2Cu Tiitrimiseks kulunud CuSO4 lahuse hulga järgi leidsin kaliibrimissirgelt suhkrute kontsentratsiooni reaktsioonisegus. 2. Töö käik 1
Ülesanne: Koostada ette antud jadaloenduri loogikaskeem koos 7-segmendilis(t)e indikaatori(te)ga ning testida selle tööd Multisim tarkvaraga. Minu variandiks oli 64-nd pärijadaloendur. Töö käik: Tunnitöö põhjal oli loenduri koostamine suhteliselt lihtne. Loogikaskeem MultiSim tarkvaras näeb välja järgmine: Joonis 1.: 64-nd pärijadaloendur Järeldus: Trigerid valisin oma arvu järgi. 63 kahendkoodis on 1 1 1 1 1 12 , see tähendab, et 64 loendamise jaoks on tarvis kuute trigerit (nii palju kohti on arvul kahendkoodis).
Na2CO3 lahust. Hinnata lahuste pH-d indikaatoritega (lisada 2...3 tilka). Al3+ + H2O → AlOH2+ + H+ CO32- + H2O → HCO3- + OH- Na2CO3 fenoolftaleiini lisades muutus lahus lillaks. pH ˃ 9,9 ehk aluseline keskkond, kuna OH- ioonid on ülekaalus. Al2(SO4)3 metüülpunast lisades muutus lahus punaseks. pH ˂ 4,2 ehk happeline keskkond, kuna H+ ioonid on ülekaalus. Gaasi teke Katse 5. CO32– ioone sisaldavale lahusele (1...2 ml) lisada mõni tilk indikaatori fenoolftaleiini lahust. Millise reaktsiooniga (happeline, aluseline) on lahus? Miks? Lisada tilkhaaval 1 M HCl vesilahust. Miks muudab indikaator värvust? Kas soolhappe lisamisel on näha eralduva gaasi mullikesi? Na2CO3 + 2HCl → 2NaCl + CO2 ↑ + H2O CO32- + 2H+ → CO2 ↑ + H2O Na2CO3 on aluselise reaktsiooniga. Fenoolftaleiini lisamisel muutus laus lillaks. 1M HCl lisades neutraliseeritakse lahus ja happe lisades muutub lahus lõpuks happeliseks, indikaatori värvus kaob
komplekslahusesse. Keemistemperatuuri toimel: 1. suhkrute toimel taandub kompleksis sisalduv Cu(II)Cu(I). Moodustub Cu2O. Eraldub reaktsioonisegust punase sademena. 2. Lahusesse jääb ekvivaletsetes kogustes vaba triloon B Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus tehakse kindlaks tiitrimise teel: - Kasutada tuleb 0,02 M vasksulfaadi lahust - Tiitrimise käigus komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II)-ioonidega - Taastekib kompleks, mis on detekteeritav indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi Tiitrimiseks kulunud CuSO4 lahuse hulga järgi leitakse varem koostatud kaliibrimissirgelt taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. INVERTAASI AKTIIVSUS: - VEDEL ensüümpreparaat: avaldatakse mikrokatalites ensüümilahuse 1 ml kohta () - TAHKE ensüümpreparaat: avaldatakse mikrokatalites 1 g kohta (). NB! 1 - ensüümi aktiivsuse ühik, mille puhul 1 sekundi jookul 30°C juures produtseeritakse 1
mNaOH = 0,062 * 0,25 * 40 = 0,62 g Leian katse süstemaatilise vea % = (saadud CM, NaOH tegelik CM, NaOH) / tegelik CM, NaOH * 100% % = (0,062 0,064) / 0,064 * 100% = -3% Kokkuvõte ja järeldused: Töö eesmärgiks oli happe ja leelise kontsentratsiooni määramine tiitrimise teel ning see õnnestus nii happe kui ka leelise puhul. Viga katses võis tulla nivoo valel mõõtmisel või kontroll-lahuse liiga vähestel kordadel tiitrimisele. Samuti võis viga tekkida indikaatori metüülpunase ebatäpsel lisamisel naatriumhüdroksiidile.
Laboritöö 1 ainest arvutid I Eero Ringmäe 010636LAP LAP22 1. Segmendi väärtust määrava loogikafunktsiooni leidmine Valin antud 7-segmendilise indikaatori segmenti D juhtiva funktsiooni leidmise. B A C Leian sisendite väärtused, mille korral segment peab helendama. G F D E Loogikafunktsiooni fD(x1,..., x4) tõeväärtustabel x10 x4 x3 x2 x1 fD(x1,..., x4) argumentvektor 0 0 0 0 0 1 x 4 x 3 x 2 x1
H2SO4 -> H+ + HSO4- = I aste HSO4- <-> H+ + SO42- = II aste 2) Soolade jagunemine ioonideks toimub ühes astmes: NaCl -> Na + + Cl- või Na2SO4 -> 2Na+ + SO42- või Na3PO4 -> 3Na+ + PO43- + 2- Cu2SO4 -> 2Cu + SO4 3) Aluste jagunemine ioonideks: NaOH -> Na+ + OH- Toimub astmeliselt, kui OH rühmi on rohkem: Ba(OH) 2 -> BaOH+ + OH- = I aste BaOH+ -> Ba2+ + OH- = II aste 2. Soolalahuse pH, keskkond, indikaatori värv Vees lahustuvad: tugevad alused: IA(Li alla) ja IIA(Ca alla) ja tugevad happed: HCl, HBr, HI, HNO 3, H2SO4 Tugevam aine määrab keskkonna: NaCl (mõlemad tugevad) => nautraalne keskkond pH=7 Na2SO3 (T(ugev) ja N(õrk)) => aluseline pH>7 ZnBr2 (N ja T) => happeline pH<7 Indikaator Neutraalne keskkond Happeline Aluseline lakmus lilla punane sinine
Rockwelli ja Brinelli kõvadusarvude vahel on seos ligikaudu 1HRC«10HB. Täpsemad andmed saab vastavatest tabelites. Katse teostamiseks asetatakse proovikeha või detail pressi töölauale 8 (joon. 1.15.). Käsiratast 9 pöörates tõstetakse laud üles ja proovikeha (detail) surutakse vastu indentorit 7. Käsiratast pööratakse seni, kuni proovikehale mõjuv jõud suureneb nõutava eelkoormuseni - 10 kgf (98 N). Seda näitab väike osuti, mis selleks hetkeks on pöördunud indikaatori punase täpini 5. Nüüd pööratakse indikaatori rõngast 6 ja seatakse skaala nullkriips C kohakuti suure osutiga (sõltumata käsutatavast skaalast). Seejärel rakendatakse nõutav lõppkoormus, mille hoideaeg (3..6 sekundit) reguleerib amortisaatorit 3. Järgnevalt vabastatakse proovikeha koormusest (joon. 1.15.). Skaala näit. mille köhal suur osuti nüüd peatub, näitabki kõvadusarvu HR. Vickersi meetod Vickersi meetod seisneb teemantpüramiidi surumises uuritava materjali pinda
on neid mitu nimetatakse mitmeprootonilisteks hapeteks. Hape reageerimisel metallidega, tekib teise saadusena hape anioonide ja metalli katioonide vahel sool. Alus Alus on aine, mis annab lahusesse hüdroksiide. Hüdroksiidid on kristalsed ained, mis vees lahustudes jagunevad iooideks. OH - ioonid ehk hüdroksiidioonid. Vees lahustuvaid tugevate omadustega hüdrok- siidide nimetatakse leelisteks. Aluse rühma ained muudavad indikaatori värvust. Värvuseta fenoolftaleiin omandab aluselises lahuses roosakaspunase värvuse. Tugevalt aluliste omadustega ainetel on tugev söövitav toime. Soolad Sool on kristalne aine, mis koosneb (aluse) katioo- nidest ja (hape) anioonidest. Aluse katioonidest ning happe anioonidest koosnev ühend on sool. Soolad on ühendid (liitained), milles metallioonid on seotud happeanioonidega. Ainer, mille vesilahuse juhivad elektrivoolu, on elektrolüüdid.
ndatel. Too oli küll 8-bitine ja 11 kHz, ning heli küll ei olnud eriti kiita, kuid oli suur samm edasi. Helikaardid tänapäeval Tänapäeva helikaardid on palju võimsamad juba, ehk siis kuni 64 bitised. Lisaks sisemistele helikaartidele, on hakatud tegema ka välis-helikaarte millel on USB ots, ehk siis saad igalpool kaasa võtta kuhu vaja, ning näiteks LAN-Party'del väga hea kasutada. Helikaartidel on koguaeg olnud vähemalt üks väljund pesa, ehk siis kõlaritele/klappidele (indikaatori värv on laimi roheline), lisaks on enamustel helikaartidel veel mikrofoni väljund (roosa), subwoofer'i väljund (oranz) jne... kuid tänapäeval on hakatud lisama veel gameport'e, sinna saad ühendada näiteks klaverklahvistiku millega on võimalik mängida oma lugu arvutisse. Helikaarte on kahte tüüpi FM Synthesis ja Wavetable, aga FM Synthesis on kehvem sest sünteesib MIDI loole pillid iseenesest, ning heli ei kõla eriti loomulikult samas kui
1. Mõõtsime lainejuhi külgede pikkused, milledeks saime a = 2,3 cm = 0,023 m b = 1,0 cm = 0,010 m 2. Arvutasime kriitilise lainepikkuse vabas ruumis kr = 2*a kr = 2 * 0,023 = 0,046 m ning leidsime vastava sageduse fkr c = *f => f = c / fkr = 3*10^8 / 0,046 = 6,522*10^9 Hz = 6,522 GHz 3. Mõõtsime lainepikkuse mõõtesilla abil kriitilisest lainepikkusest kõrgematel sagedustel. Selleks liikusime sondiga piki liini, leidsime signaali indikaatori näidu järgi kaks kõrvutiasetsevat pinge miinimumi asukohtadega x1 ja x2 ning nende abil arvutasime lainepikkuse lainejuhis g: g = 2*(x2 x1) 1) f01 = 8 GHz 2) f02 = 10 GHz 3) f03 = 13 GHz 4) f04 = 16 GHz x1 = 4,99 mm x1 = 4,90 mm x1 = 5,74 mm x1 = 3,83 mm x2 = 18,14 mm x2 = 17,02 mm x2 = 16,53 mm x2 = 13,21 mm g1 = 2*(18,14 - 4,99) = 26,30 mm = 0,02630 m g2 = 2*(17,02 4,90) = 24,24 mm = 0,02424 m
mõju duralumiiniumi omadustele. Duralumiiniumi keemilise koostise lühike iseloomust. Duralumiinium on Al-Cu-sulam, kus Cu-sisaldus on kuni 5%. Al-Cu faasidiagramm. Duralumiiniumi termilise töötlemise ja toimuvate protsesside olemuse kirjeldus. Termotöötluse tulemusena tekib struktuuri dispersne kõvafaas leiab aset tugevnemine/kõvenemine. Töö käik. 1. Määrata duralumiiniumi HRB kõvadus lähteolekus. Selleks tuleb indikaatori suur osuti viia kokku C-skaala (must) nulliga, vastav kõvadusarv HRB aga lugeda B-skaalalt (punane). 2. Määrata kuumutustemperatuur antud sulamile joonis 7.2 alusel. 3. Seadistada ahi ning asetada riba ahju ja seisutada seal 20 minutit. Seejuures tuleb väga hoolikalt jälgida, et temperatuuri kõikumised kogu seisutusaja vältel ei ületaks ±5 C, sest liiga madala temperatuuri puhul ei lahustu duralumiiniumi lisandid täielikult, o
Kõvadusarv saadakse otsaku sissetungimissügavuse järgi uuritavasse materjali. Mida suurem see on, seda väiksem kõvadus.Tüüpiline kasutusala terase puhul on C-skaala, Al-sulamite korral B-skaala, kõvasulamitele korral A- skaala ning plastide puhul M-skaala. h otsaku sissetungimise sügavuste vahe; N skaalale omane konstant (koonuse puhul N = 100; kuuli puhul N = 130); c skaalajaotis 0,002 mm; 0,001 HRN ja HRT puhul Koonuse kasutamisel loetakse kõvadusarv indikaatori mustalt skaalalt (A- ja C-skaala), kuuli puhul punaselt skaalalt. Kõvaduse määramine Vickersi meetodil Vickersi meetod põhineb teemantpüramiidi sissesurumisel materjali. See meetod võimaldab määrata mis tahes metalli või sulami kõvadust ning sobib nii õhukese metalli kui ka pinnakihi kõvaduse määramiseks. Meetodi puuduseks on kõrgendatud nõuded pinnaviimistlusele, sisuliselt on nõutud poleeritud pind. F jõud N, S jälje pindala mm2,
indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. Seadsin töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrisin vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jäi püsima sinine värvus. Kordasin katset kolm korda. Vee pehmendamiseks ja jääk-üldkareduse määramiseks lasin vee läbi Na-kationiitfiltri ja kogusin pehmedatud vee keeduklaasi. Määrasin pehmendatud vee üldkareduse lisades ∼5 cm3 puhverlahust ja väike kogus indikaatorit ET-00. Vesi oli pärast indikaatori lisamist juba sinine. Katse andmed Karbonaatse kareduse määramine. Katse 1 2.5cm3 Katse 2 2.6 cm3 Katse 3 2.5 cm3 Keskmine kulunud soolhappe maht: 2.53 cm3 Uuritava vee maht 100 cm3 Üldkareduse määramine. Katse 1 9.6 cm3 Katse 2 9.5 cm3 Katse 3 9.5 cm3 Keskmine kulunud triloon-B maht: 9.53 cm3 Uuritava vee maht 100 cm3 Puhverlahus 5 cm3 Jääk-üldkareduse määramine: Pehmendatud vee maht 100 cm3 Puhverlahus 5 cm3
alused ja nad lahustuvad vees halvasti nt Cu[OH](2). Hüdroksiidide nimetused on analoogsed vastavate metallioksiidide nimedega. Nimi antakse nagu metallioksiididele. Nime lõpp on hüdroksiid. NaOH - naatriumhüdroksiid Fe(OH)3 - raud(III)hüdroksiid Fr(OH)2 - raud(II)hürdoksiid Alused jagunevad kahte gruppi vees lahustuvad ja vees lahustumatud. Vees lahustavaid nim. leelisteks. Leelise lahuseid saab kindlaks teha indikaatorite abil. Mitte lahustuvad hüdr. indikaatori värvust ei muuda. Neutralisatsioonireaktsioon on happe ja aluse vaheline reaktsioon, mille tulemusena tekib sool ja vesi. NaOH + HCl = NaCl + H2O 2Al(OH)3 + 3H2SO4 = Al2 (SO4)3 + 6H2O Aluselised oksiidid nim. vastava metalli sama oksu. astmega oksiidi. Leelistel vastav oksiid reageerib veega andes hüdroksiidi. Li2O + H2O = 2LiOH CaO + H2O = Ca(OH)2 Lahustamatute hüdroksiididele vastavad oksiidid ei reageeri veega, aga lahustuvad hüdro. lagunevad kuumutamisel, andes vastava oksiidi ja vee.
... Juhendaja allkiri: .................... Töö käik 1.Mõõta lainejuhi külgede pikkused: Lainejuhi laius: a = 0,023 m Lainejuhi kõrgus: b = 0,010 m 2. Arvutada kriitiline lainepikkus vabas ruumis: kr = 2a = 0,046 m 3. Leida vastav sagedus: C=* f fkr = C/kr = 3*108/0,046 = 6,52GHz 4. Häälestame generaatori etteantud sagedustele f0x: 1) f01 = 8 GHz 2) f02 = 10 GHz 3) f03 = 13 GHz 4) f04 = 16 GHz Liikudes sondiga piki liini, leida signaali indikaatori näidu järgi kaks kõrvutiasetsevat pinge miinimumi asukohtadega x1 ja x2 ning nende abil arvutada lainepikkus lainejuhis q: q = 2(x2-x1) 1. f01 = 8 GHz: X1= 11,83mm X2= 31,07mm = 2(x2-x1)= 0,03848m 2. f01 = 10 GHz: X1= 13,01mm X2= 28,21mm = 2(x2-x1)= 0,0304m 3. f01 = 13 GHz: X1= 13,5mm X2= 25,13mm = 2(x2-x1)= 0,02326m 4. f01 = 16 GHz: X1= 14,58mm X2= 23,01mm
Arvutan karbonaatse kareduse: KK: C mM, HCO3- / 2 KK: 2,075 / 2 = 1,038(mmol/dm3) Arvutan üldkareduse: ÜK: (V triloon-B * CM, triloon-B * 1000) / (V vesi * 1) ÜK: (6,83 * 0,025 * 1000) / (100*1) = 1,707(mmol/dm3) Jääk üldkaredus: Filter oli väga efektiivne. Kokkuvõte ja järeldused: Vee kareduse mõõtmine tiitrimise teel osutus õnnestunuks. Samuti õnnestus ka katse vee kareduse eemaldamisel, kuna vee värvus muutus siniseks vahetult pärast indikaatori ET-00 lisamist ning tiitrimine polnud vee kareduse eemaldamiseks vajalik. See tähendab, et Na-katioonfilter oli väga efektiivne.
Alkoholid ja karboksüülhapped Alkoholid on sellised süsivesinikest tuletatud ühendid, milles üks või enam vesiniku aatomit on asendatud ühe või enam hüdroksüülrühmaga (-OH- rühmaga) Alkoholid ei muuda indikaatori värvi. R-alküülrühm (tuletatakse alkaani valemist lahustades ühe vesiniku aatomit) R-OH CH4 metaan ; CH3 metüül ; CH3OH metanool Metanool CH3Oh on suure süsinikuühendite rühm alkoholide kõige lihtsam esindaja. Metanooli võib saada metaani oksüdeerumisel: 2CH4 + O2 -> 2 CH3OH Metanool on värvitu, põletava maitsega mürgine vedelik, mis keeb temperatuuril 65C ja seguneb veega igasuguses vahekorras.
U8 & AND5 Joonis 2. Loenduri skeem Tööpõhimõte Impulssgeneraator genereerib impulsse. Trigeri väljundis Q tekib impulss, mis läheb seitsmesegmendilisse indikaatori esimesse sisendisse. Iga kahe sisendiimpulsi järel lülitub trigeri väljund korraks sisse ja välja, see tähendab tema väljundiimpulsside muutumise sagedus on kaks korda väiksem kui sisendimpulssidel. Reset rakendub siis, kui ning elemendi sisendid on kõik ühed. Sisendid on valitud vastavalt koodi järgi (10010). Tabel 1. Arv 19 leidmine 2nd süsteemis. T5 T4 T3 T2 T1 Trigerid
koonilisse kolbi. Määrata pehmendatud vee üldkaredus ja hinnata filtri efektiivsust. Selleks : 1. pipeteerida 100 cm3 pehmendatud vett puhtasse koonilisse kolbi (NB! Eelnevalt loputada pipett paar korda vähese koguse pehmendatud veega), lisada _5 cm3 puhverlahust ja väike kogus indikaatorit ET-00. 2. Seada töökorda bürett lahjema, 0,005 M triloon-B lahusega ning tiitrida nagu punktis B sinise värvuseni. Katse andmed: Kui lisasin pehmendatud veele indikaatori, siis lahus läks kohe siniseks ehk karedus on 0 Kokkuvõtteks Praktilise töö ülesandeks oli vee kareduse mõõtmine. Kraani vee kareduseks sain 1,25mol/dm³. Pehme vee kareduseks tuli 0, seega filter töötas väga hästi.
annaabi.ee 
