Essee - Indigolapsed (0)

Indigolapsed
Kuna ma olen indigolastest varem kuulnud väga vähe, otsustasin kuulata Armen Tõugu loengut ööülikoolis.
Indigolapsed on meie ühiskonnas vanematele just kui probleemiks, kuna käituvad teistest omaealistest erinevalt ja neid ei peeta normaalseteks lasteks. „Teistsuguste“ laste sündimine on suurenenud aastast 1982.
Nad on tihtipeale rahutud, sensitiivsed ja nendega tuleb suhelda kui täiskasvanuga. Sellised lapsed saavad näiteks aru, kui neile räägitakse üht ja mõeldakse hoopis teist ja seetõttu võivad muutuda antud olukorras närviliseks.
Mida ma varem ei teadnud, oli see, et indigolastel võib esineda selliseid võimeid, mis tavaliselt inimestel ei esine. Lapsed võivad rääkida ja mäletada oma vanavanemate või ka vanemate elusündmusi, mis on toimunud enne lapse enda sündi. Mäletavad oma sündi või imikuiga ja võivad rääkida sellest, mis kosmoses toimub jms. Sellised oskused mõjuvad tavainimesele tihtipeale hirmutavalt ja me ei oska selliseid lapsi mõista. Tänu ebaharilikele võimetele kutsutakse selliseid lapsi ka tähelasteks.
Indigolapsed ehk tähelapsed ei sulandu meie ühiskonda, kuna nad ei taha tihtipeale reeglitele alluda . Seetõttu on näiteks koolis käimine nende jaoks keeruline, kuna kõik lapsed on kohustatud järgima ettekirjutatud õppekavasid ja norme. Kirjeldatud laste jaoks on vajalik lähtuda lapse isiksusest ja koostada temale sobiv individuaalne õppekava. See on aga väga keerukas ning palju finantsi nõudev ning seetõttu ei saa ühiskond seda indigolastele võimaldada.
Uuringud näitavad, et selliste „omapäraste“ laste arv ühiskonnas on tõusmas. Pea 25% lastest ei saa koolis hakkama ja vajaksid individuaalõpet.
Mulle meeldis Armen Tõugu mõtteviis, et me ei pea muutma indigolapsi enda sarnasteks, vaid tegemist on tulevase põlvkonnaga, kes muudab maailma. Samuti, et tänapäevased „normaalsed“ inimesed on oma mõtteviisidelt vanalaadsed.
Mina arvan, et indigolapsi ei saa ja ei peaks muuta täpselt selliseks nagu on tavalapsed. Siinkohal on oluline, et täiskasvanud „uute laste“ vajadustega arvestaksid ja neid igapäevaellu kaasaksid ning muudaksid haridussüsteemi, et ka neid lapsi oleks võimalik õpetada. Ehk siis tavainimesed peaksid minu meelest muutma oma mõttemaailma ja vastu tulema neile „teistsugustele“ lastele.
Näiteks praegu kehtivate reeglite ja eesmiärkidega koolis ei ole indigolapsel võimalik õppida. Talle lihtsalt ei sobi selline õpetamisviis. Ja see võib olla suuresti põhjuseks, mis paljud lapse jõuavad halva mainega tänavalaste hulka.
Kui neile läheneda nende soovidele vastavalt on neid võimalik harida ja võibolla vanemana neile selgeks teha ka kuidas „tavamaailmas“ hakkama saada.
Eelnevalt kirjeldasin lihtsalt millised need „uued“ lapsed on ja kuidas nendega suhtlema peaks.