Ülekanne: Haigete loomade süljega (hammustus, lakkumine) Kornea transplantatsioon, organtransplantatsioon, aerosoolide sissehingamine Marutõbi Eestis 2003 aastal tuvastati 814 marutaudi surnud looma metsloomade suukaudse vaktsineerimise programm 2009. aastal registreeriti kolm marutaudi juhtu loomadel ( kolm rebast) 2009 aastal registreeriti 2332 loomahammustust 2008. aastal vajas kaitssüste 577 inimest, kolm neist said lisaks immunoglobuliini 1986. aastal suri 10aastane tüdruk Kliinik 1. Inkubatsiooni periood 14-60 päeva ( 10 päeva - 20 aastat) 2. Prodromaalne periood 50%-l haigetest, kestab 2-10 päeva - peavalu - palavik - nõrkus - väsimus - iiveldus - oksendamine - hüperrefleksia - suurenenud sülje produktsioon samaaegse januga - agressiivsus - valud hammustuse kohal 3. Ägedate neuroloogiliste ilmingute staadium - Entsefaliitiline marutõbi 80%
ks ehk sIgA-ks. IgA2 on põhiline immunoglobuliin, mis esineb limaskestade eritistes(k.a. pisarad, sülg, higi, ternespiim ja sugukuseteede, seedetrakti, eesnäärme- ja hingamisteede epiteel). Sekretoorne IgA on dimeer, mis koosneb kahest IgA antikeha molekulist, mis on omavahel seotud valguga, mida nimetatakse J(joining)-ahelaks. Et see üksus saaks erituda, peab lisaks olema kinnitunud valk, mida nimetatakse sekretoorseks osaks. Sekretoorne osa sIgA-st kaitseb immunoglobuliini ensüümide poolt lagundamise eest. IgM-antikehad moodustavad umbes 10% kõikidest antikehadest. Nad on nakatumisjärgselt kõige esimesed antikehad, mis tekivad kui kokku puutuda antigeeniga. Nende laboratoorne määramine on vajalik ägedate haiguste diagnoosimisel kõrge tase veres võib näidata hiljutist haigestumist või kokkupuudet antigeenidega. IgM-antikehad kaovad tavaliselt suhteliselt ruttu ning ei anna püsivat kaitset. Polümeer, mida hoiavad koos kovalentsed disulfiid sillad
hepatiit ja luude kahjustused. Rasedus võib lõppeda spontaanse abordi, loode surma või enneaegse sünnitusega. Kaasasündinud punetiste korral võib lastel tekkida diabeet või türeodiit. Diagnoosimine toimub põhiliselt vereanalüüside põhjal. Värskele nakkusele viitavad IgM või IgG antikehad. Teiste meetoditega ei ole võimalik täpselt diagnoosi määrata. Ravi. Spetsiifiline ravi puudub. Trombotsüütide arvu vähenemise korral manustatakse immunoglobuliini (i/v). Profülaktika. Eestis immuniseeritakse punetiste vastu koos mumpsi ja leetritega 12 elukuul ja 13 eluaastal, kuid on olemas ka monovaktsiin punetiste vastu, kui mingil põhjusel plaanijärgne immuniseerimine ei ole toimunud õigeaegselt. (http://inimene.ee/p/punetised, Ülle Pärm, Viia Parv, 2002, Nakkushaigused, Härmamaetsa Talu kirjastus)
kõhtmine ja selgmine pool ning vasak ja parem külg. Bilateraalne sümmeetria esineb enamikul hulkraksetel loomadel ja mõnedel taimedel. Bilateraalne sümmeetria kehtib ainult keha väliskuju, mitte siseelundite asetuse kohta. 49. Immuunsüsteem on organismi kaitsesüsteem võõrvalkude vastu. Immuunsüsteemi eesmärgiks on kahjutustada organismis bioloogiliselt aktiivsed võõrvalgud.Immuunsüsteem töötab kolmel erineval moel: Humoraalne immuunsus (immuunsuse kandjaks on antikehad e. immunoglobuliini molekulid ( toodavad B-lümfotsüüdid) ja komplemendivalgud); Rakuline immuunsus (kaitse toimub fagotsüütide, T-lümfotsüütide ja NK-rakkude abil); Lümfokiinide sekretsioon (Lümfokiinid on valgud, mida toodavad T-abistajarakud. Need on võimelised iseseisvalt ära tundma haigusetekitajaid ja eritama lümfokiine) 50. Samblikud sümbioos, mis koosneb seentest ja fotobiontidest (vetikatest ja/või tsüanobakteritest)
B-lümfotsüüdid arenevad luuüdis, T- lümfotsüüdid aga tüümuses. Esimesed toodavad antikehi, T-lümfotsüüdid abistavad neid ja tapavad organismi viirusnakatunud rakke. Peale lümfotsüütide osaleb immuunvastuse tekkes veel mitu rakutüüpi, näiteks dentriitrakud, mis võimaldavad T- lümfotsüütidel antigeeni ära tunda, ning makrofaagid ja neutrofiilid, mis hävitavad (fagotsüteerivad) organismi tunginud patogeene. Peamiseks humoraalse immuunsuse kandjaks on antikeha e. immunoglobuliini molekulid (ig). Ig-d moodustavad kuni 20% vereseerumi valkudest. Humoraalse immuunsuse alla kuuluvad ka komplemendi valgud. See kujutab endast mitmest valgust koosnevat süsteemi, mille aktiveerimisel toimub organismi sattunud bakterite hävitamine. Ig-sid toodavad rakud, mida kutsutakse b- lümfotsüütideks. B-lümfotsüüdid toodavad antigeenile vastavaid antikehi. Antikehad on spetsiifilised valgud või immunoglobuliinid.Nende
konfiguratsioon ja aminohapete järjestus on unikaalne igale indiviidile · MHC-II => makrofaagid ja lümfotsüüdid · MHC-I => kõik ülejäänud rakud Antikehad · B-lümfotsüüdid => immunoglobuliinid (IgG) · Y-kujulised molekulid · B-lümfotsüütide populatsioonis on sadu tuhandeid erinevaid järjestusi pinna IgG-del · Enese suhtes reaktiivsed B-lümfotsüüdid => apoptoos · Autoimmuunhaigused - reumatoidartriit, sclerosis multiplex jt. Immunoglobuliini molekul Antigeeni sidumiskohad Raske Kerge ahel Fab ahel fragment Disulfiid Papaiin sidemed Fc fragment Retseptori sidumiskoht B-lümfotsüüt ja antikehad Antigeeni esitlevad (presenteerivad) rakud (APC - antigen
See on inaktiveeritud vaktsiin, mis on mõeldud marutõve vältimiseks kõrge riskiga isikutel ja pärast kokkupuudet marutõve viirusega. Eelnevalt mitte-immuniseeritud isikute vaktsineerimine: Lastele ja täiskasvanutele annustamises suurt erinevust pole. 0,5ml annustena tehakse teatud ajavahedega 5 süsti. Kui marutõve oht on suur, viiakse esimesel päeval läbi samaaegne passiivne immuniseerimine, mille jaoks kasutatakse marutõvevastast inimese immunoglobuliini või siis marutõvevastast hobuse seerumit. Praktikas loetakse patsient mittetäielikult vaktsineerituks, kui viimane vaktsiiniannus on manustatud üle 5 aasta tagasi või vaktsineerimisskeemi ei ole täielikult järgitud. - Vajalik info VERORABist: Kokkupuute-eelset vaktsineerimist ei saa teha kui on palavik või äge haigestumine Kõikidel juhtudel tuleks kaaluda riski ja kasu suhet On täheldatud ülitundlikkust vaktsiini mõne komponendi osas
· 3 Biomarkerite tänapäeva rollid ja piirangud · 4 Vähi biomarkerite tüübid o 4.1 DNA-põhised vähi biomarkerid o 4.2 RNAl põhinevad vähi biomarkerid o 4.3 Valgulised vähi biomarkerid · 5 Põhilised molekulaarsed vähi biomarkerid · 6 Viited Vähi biomarkerite uurimise ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti] Kõige varasemaks vähi biomarkeri näiteks võib tuua immunoglobuliini nn Bence Jones'i valgu, mis leiti uriinist 1848. aastal. Seda valku leitakse umbes 75% müeloomihaigetel.[5] [6] Vähkkasvajate molekulaarse uurimise kaasaegne ajastu algas 1960-tel aastatel seoses immunoloogiliste meetodite kasutuselevõtuga, kui avastati AFP (alfafetoproteiin) ja CEA (kartsinoembrüonaalne antigeen). 1980. aastal avastati PSA (prostataspetsiifiline antigeen), mis oli kõige tähtsam vähi biomarkeri leid tol ajal.[6] Hilisemate uuringute valguses on jõutud
bioloogilise kontrolli tingimustes. Plasmaatilise hüperviskoossuse sündroom Haigused, mis hõlmavad ebanormaalsete valkude suurenenud hulka plasmas või seerumis. Paraproteiini haigused Grupp pahaloomulisi haiguseid, mis hõlmavad plasmatsütoosi, Waldenströmi makroglobulineemiat ja mõningatel juhtudel lümfoproliferatiivseid häireid nagu lümfotsüütiline leukeemia ja non-Hodgkini lümfoomi. Plasmas esinevad ebanormaalsed immunoglobuliini molekulid e. paraproteiinid. Neid sekreteerivad pahaloomulised kontrollimatud B-lümfotsüütide kloonid. Erinevalt tavalistest immunoglobuliinidest esinevad need plasmas suures konsentratsioonis ja omavad ainult ühte kerget ahelat (kappa või labda) Vastavalt konsentratsioonile, suurusele ja kujule moodustavad nad molekulidevahelisi sildasid, suurendades sel viisil viskoossust. Adsorbeerudes erütrotsüütide pinnale võivad
spermides) või happelised (mittehistoonsed valgud). 32. FISH analüüs (Fluorescent In Situ Hybridisation) - kromosoomiaberratsiooni määramine. Interfaasi FISH analüüs on kiirmeetod, millega on võimalik diagnoosida 13., 18., 21., X ja Y kromosoomi arvu anomaaliat või uurida kromosomaalseid ümberpaigutamisi. Omadused: Inimese telomeerid; In situ hybridization; Fluorescen probes; TTAGGG lokaliseerimine. 33. Matriksi kinnitumise piirkond (MAR) immunoglobuliini sõltuv funktsioon, alad genoomsel DNAl, mis interakteerub tuuma matriksiga. Funktsioonid: transkriptsiooni/replikatsiooni domäänide definitsioon; ex. betaglobiini (LCR) SCS/SCS' mudeli süsteemid Drosophila Heat Shock Locus-s; reguleerib transkriptsiooni, kromatiini struktuuri, geeni ekspressiooni. Need elemendid moodustavad DNA pidepunkti kromatiini tellingute jaoks ja sobivad, selleks et oragniseerida kromatiin struktuurseteks domäänideks. 34
hipokampus. Parimaid tulemusi autismi ravimisel on saavutanud need arstid, kes ravivaid autismi kui elavhõbedamürgitust, st kõigepealt puhastavad lapse organismi elavhõbedast. Arstid on leidnud, et tõenäosus autismi jääda suureneb, · kui perekonnas esineb autoimmuunhaigusi. Kui neid põeb ema, siis on lapsel 8,8 korda suurem tõenäosus jääda autismi, · kui lapse ema on reesusnegatiivne ning saab raseduse ajal Rho (D) immunoglobuliini, kui ema vaktsineeritakse LMPga vahetult enne rasestumist, selle ajal või sünnituse järgselt.
12. Vereloome kasvufaktorid, hematopoeesi stimuleerivad tsütokiinid ja nende tähendus lümfotsüütide arengus. Kasvufaktorid: GCSF – toodetakse monotsüüdis granulotsüütide küpsemine MCSF – toodetakse 13. Tsütokiinide retseptorid ja signaalrajad. Erinevate tsütokiinide retseptorid on struktuurilt üsna varieeruvad, kuid peaaegu kõik kuuluvad ühte viiest retseptorite perekonnast: ● Immunoglobuliini retseptorid (Ligandid on nt IL-1, M-CSF, C-Kit) ● Klass I tsütokiini retseptorid ( ehk hematopoietiini retseptorid) (Ligandid: IL-2, IL-3, IL-4, IL-5, IL-6, IL-7, IL-9, IL-11, IL-12, IL-13, IL-15, GM-CSF,G-CSF jne) ● Klass II tsütokiini retseptorid ( ehk interferooni retseptorid) (Ligandid: IFN-α , IFN-β , IFN-γ, IL-10) ● TNF retseptorid (Ligandid: TNF- α, TNF- β, CD40, närvikasvufaktor NGF, FAS) ● Kemokiini retseptorid
TCR on alfa/beeta/gamma/delta ahelad. TCR on heterodimeer. Kaks ahelat on disulfiid sidemetega seotud T-raku plasmamembraani külge. Geneetilise mitmekesisus T-rakud ei läbi somaatilist mutatsiooni ega Class switching, ei genereerita V(D)J rekombinastiooniga. Koretseptoritena kasutav BCR CD19 ja CD21 ja TCR CD4 ha CD8. B rakud ja T rakud tunnevad ära erinevad substante kui antigeeni. B rakk kasutab siis raku pinnal seotud immunoglobuliini kui retseptorit. BCR tunneb ära natiivse antigeeni. TCR tunneb peptiid-MHC kompleksi ära. TCR vajab, et talle esitletakse peptiidi koos MHC klass molekulidega. Üheks sarnasuseks võiks lugeda selle, et nad mõlemad annavad signaali edasi türosiinkinaaside abil st vajavad türosiinkinaase vastavalt t raku või b raku aktivatsiooniks. NK RAKUD Organismis on veel ka lümfotsüütidele lähedasi rakke, mida kutsutakse NK- rakkudeks. (NK- natural killer) . Need
metabolismi aktivatsioon (nende lüütiliste ensüümide kontsentratsioon lüsosoomides ja graanulites tõuseb ja ensüümid suunatakse Fc ühenduspiirkonda ning märklaudrakk hävitatakse. (ADCC puhul ei rakendata komplemendi poolt vahendatud lüüsi). NK ja eosinofiilid graanulites perforiin, mis tapab. NK, monotsüüdid ja makrofaagid sekreteerivad TNF-i, millel ka tsütotoksiline efekt. (IgG) 10. Immunoglobuliini raske ahela geeni ümberkorraldumine. Millised mehhanismid genereerivad Ig variabiilust. N nukleotiidide lisamise eelis ja puudus. Ig lookuse ümberkorraldamine toimub alati kindla korra järgi: VH: D+J DJ+V VL: V+J form a signal joint. Variabiilsuse genereerimine: Kombinatsioonide arv- Iga funktsionaalne VH segment võib rekombineeruda iga DH ja iga JH segemendiga. Iga funktsionaalne
• glükagooni molekulmass 4 Iga valgu koostises on: 000 ◦ teatud hulk AH-jääke • hemoglobiini " 64 500 ◦ AH on paigutatud ranges järjestuses • fibrinogeeni " 341 000 ◦ AH on ühendatud peptiidsidemetega üheks ahelaks • immunoglobuliini " 950 000 Polüpeptiid on ühend, mis koosneb paljudest (20-50) AH-jääkidest. VALKUDE ÜLDTUNNUSED 2. Valkude keemiline koostis Valk sisaldab kuivmassi kohta keskmiselt: ◦ süsinikku (C) 51-55%; ◦ hapnikku (O) 21-23 %; ◦ lämmastikku (N) 15-17%; ◦ vesinikku (H) 6-7 %. ◦ Mõnedes valkudes on veel väävlit (S) 0,3-2,5% ja fosforit (P) 0,5-0,7 % 3. Valkudel on ligandite sidumiseks spetsiifilised aktiivalad
koostis (F. Sanger 1954). Insuliin koosneb 51 AH-jäägist. 2. Valgud on kõrgmolekulaarsed ühendid. Kõik valgud on kõrgmolekulaarsed ühendid, s.t. et nad on suure molekulmassiga (M). Erinevate valkude molekulmasside erinevused võivad olla suured: glükagooni molekulmass 4 000 hemoglobiini " 64 500 fibrinogeeni " 341 000 immunoglobuliini " 950 000 Valgu molekulis võib olla erinev arv polüpeptiidahelaid ning need võivad olla identsed või erinevad. Näiteks: RNA-l on üks polüpeptiidahel, insuliinil on 2 erinevat polüpeptiidahelat, hemoglobiinil 4 polüpeptiidahelat: kaks - ja kaks -ahelat. 3. Valkude keemiline koostis: Valk sisaldab kuivmassi kohta keskmiselt: süsinikku (C) 51-55% hapnikku (O) 21-23 %
oma. Y molekuli põhi mängib olulist rolli immuunses aktiivsuses. See regioon kannab nimetust Fc( fragment crystallizable regioon, mis koosneb kahest raskest ahelast, kus on kaks või kolm konstantset domääni sõltuvalt antikeha klassist. See regioon kindlustab, et iga antikeha genereerib immuun vastuse, kui antigeeniga seondutakse erinevate Fc retseptoritega. IgG on kõige mitmekülgsem antikega, kuna ta on võimeline läbi viima kõiki immunoglobuliini funktsioone. Ig-d: Sekreteeritav (sIg) ja membraan-seoseline (mIg). H-ahela C-terminaalne domään on sIg-l ja mIg-l erinev nii struktuuri kui bioloogilise funktsiooni poolest. sIg C-termin.domään koosneb erineva pikkusega hüdrofiilsete aminohapete järjestusest; funktsiooniks on antikehade sekretsioon. mIg C-terminaalne domään koosneb 3-st regioonist: ekstratsellulaarne osa - hüdrofiilne "spacer" 26 aminohapet; hüdrofoobne transmembraane järjestus ja tsütoplasmaatiline saba.
Õigeaegse ravi abil aga taandub kollasus tavaliselt probleemitult. Ennetamine: Füsioloogilise ikteruse ennetamisel on olulilsel kohal vastsündinud piisav toitmine, mis kiirendab soolet ööd ja seega ka bilirubiini väljaviimist. Sageli ei ole füsioloogilise ikteruse ennetamine siiski võimalik. Kui reesusnegatiivsel emal on reesuspositiivne laps, süstitakse emale pärast sünnitust 72 tunni jooksul reesuskonflikti ennetamiseks anti-D-immunoglobuliini- ainet, mis takistab reesuspositiivsete punaliblede vastaste antikehade teket. Sel juhul ei teki antikehasid ega reesuskonflikti ka järgmise raseduse puhul. 20. Südameklapi rikked- Südameklapiriketest põhjustatud vereringehäired Südameklappe kahjustavad kõige sagedamini endokardiidid, mis on enamasti nakkusliku päritoluga. Põletiku levimist klappidele soodustab nende nõrk verevarustus ja rikkalik sidekoe esinemine. Tekkivad muutused: 1. Klappide puudulik sulgumine e. insufitsientsus
polüpeptiidahelast, et muuta näiteks seedeensüümid aktiivseteks. 53. Kirjeldage antikehade struktuuri. Milliste sidemete vahendusel selline struktuur moodustub ja millises raku piirkonnas? Kuidas antikehasid kasutatakse kindla valgu lokalisatsiooni määramiseks rakus? Antikehad koosnevad neljast disulfiidsildadega ühendet valguahelast (2 suuremat identset H-ahelat ning 2 väiksemat identset L-ahelat)(tekib Y kuju). Suured globulaarsed proteiinid. Glükoproteiinid. Funkts. üksus on immunoglobuliini monomeer. Neid võib olla ka rohkem kui 1. Moodustub kahe identse raske ja kahe identse kerge ahelda omavahelisel seostumisel disulfiidsidemetega. B plasma rakud toodavad karedapinnalisel ER-l? Toodetakse flourestseerumisvõimeline antikeha, mis kinnitub otsitava valgu külge ja fluorestseerudes on see valgusmikroskoobis kohe näha. Kõigile antikehadele on omane sarnane üldstruktuur nad koosnevad neljast disulfiidsildadega ühendatud valguahelast
Somaatiline rekombinatsioon võimaldab ka T-rakkude retseptorite (TCR) mitmekesisuse teket. Klonaalse selektsiooni teooria. Lümfotsüütide negatiivne selektsioon kui tolerantsuse tekke alus. Omandatud immunsuse põhimõiste, mis väidab, et omandatud immuunvastuse annavad iseseisvad antigeen-spetsiifilised lümfotsüüdid, mis on organismi enda suhtes tolerantsed. Põhiseisukohad: 1) Iga lümfotsüüt kannab ainult üht tüüpi antigeeni retseptorit e. immunoglobuliini, mis on unikaalse spetsiifikaga; 2) Organismile võõra molekuli ja sellele vastava lümfotsüüdi retseptori seostumine viib lümfotsüüdi aktivatsioonile; 3) Diferentseerunud efektorrakud, mis tekivad aktiveerunud lümfotsüüdist, kannavad vanemrakkudele identse spetsiifikaga retseptoreid; 4) Lümfotsüüdid, mis kannavad organismi enda molekulidele spetsiifilisi retseptoreid elimineeritekse lümfoidse koe varajases arengus (nn. negatiivne selektsioon). Immunoloogilise mälu tekkimine
B - + - + AB + + + + O - - - + Mida tuleb ette võtta, et reesuskonflikti puhul (Rh negatiivne ema, Rh positiivne laps) vältida teise lapse sündimisel loote kahjustamist reesusvalgu antikehadega? Nn ’reesusvaksineerimine’ – reesusnegatiivsele rasedale naisele antakse hiljemalt 2-3 ööpäeva pärast reesuspositiivse lapse sündi antikehakontsentraati (anti-D-immunoglobuliini). See takitsab ema vereringesse sattunud lapse punaliblesi ema immuniseerimast. Millisesse raku piirkonda liikuvad valgud korjavad kokku vesiikuli kesta valgud COPI, COP II ja klatriin. - COP I : Golgi ER (retrograadne transport) - COP II : ER Golgi (anterograadne transport) - Klatriin : Rakumembraan lüsosoom (entotsütoos) Milline tähtsus on järjestustel KDEL ja Man-6-P sekreteeritavatel valkudel.
B - + - + AB + + + + O - - - + 11. Mida tuleb ette võtta, et reesuskonflikti puhul (Rh negatiivne ema, Rh positiivne laps) vältida teise lapse sündimisel loote kahjustamist reesusvalgu antikehadega? Nn 'reesusvaksineerimine' reesusnegatiivsele rasedale naisele antakse hiljemalt 2-3 ööpäeva pärast reesuspositiivse lapse sündi antikehakontsentraati (anti-D-immunoglobuliini). See takitsab ema vereringesse sattunud lapse punaliblesi ema immuniseerimast. 12. Millisesse raku piirkonda liikuvad valgud korjavad kokku vesiikuli kesta valgud COPI, COP II ja klatriin. - COP I : Golgi ER (retrograadne transport) - COP II : ER Golgi (anterograadne transport) - Klatriin : Rakumembraan lüsosoom (entotsütoos) 13. Milline tähtsus on järjestustel KDEL ja Man-6-P sekreteeritavatel valkudel.
ER-s: Disulfiidsidemete teke, Valkude kokkukeerdumine, Valkude oligomeeride teke. Golgis Glükosüleerimine , Osaline proteolüüs . 6.)Kirjeldage antikehade struktuuri. Milliste sidemete vahendusel selline struktuur moodustub ja millises raku piirkonnas? Kuidas antikehasid kasutatakse kindla valgu lokalisatsiooni määramiseks rakus? Peamiseks humoraalse immuunsuse kandjaks on antikeha e. immunoglobuliini molekulid (Ig). Ig-d moodustavad kuni 20% vereseerumi valkudest. Humoraalse immuunsuse alla kuuluvad ka komplemendi valgud. See kujutab endast mitmest valgust koosnevat süsteemi, mille aktiveerimisel toimub organismi sattunud bakterite hävitamine. Ig-sid toodavad rakud, mida kutsutakse B-lümfotsüütideks. Nende peamine ülesanne on seonduda antigeeniga. Selles seondumises osalevad hüdrofoobsed jõud, ioonsed jõud ja van der Waals'i jõud. Antikehad koosnevad kahest identsest kergest (L)
DNA ahelalt mõlemas suunas replikatsioonitsükli erinevatel aegadel, seotud funktsiooniga geenid klastrites. Suurem osa tekkinud RNAst protsessitakse tuumas eraldi mRNA-deks. Varased valgud põhjustavad rakukasvu, varane valk on ka DNA polümeraas, mis osaleb genoomi replikatsioonis. Hilised valgud on peamiselt kapsiidi komponendid. Üks viirustsükkel võta 32…36 tundi, toodab 10000 virioni. Rakupinnaretseptoritega seostumine on kaheastmeline: kiud interakteerub immunoglobuliini superperekonna glükoproteiinse liikmega (igal rakul umbes 100000 vastavat retseptorit). Sama retseptorit kasutavad Coxsackie B viirused. Mõned adenoviirused kasutavad ka MHC I molekule. Viirus lüüsib endosoomi, kapsiid viib DNA tuuma, pentoni ja kiu valgud on rakule toksilised, inhibeerivad makromolekulide sünteesi. Viiruse DNA polümeraasi süntees aktiveerib hiliste geenide sünteesi. Paljud mRNAd kasutavad sama promooterit ja algjärjestust, saadakse erinevate intronite splaissingul
Valgu translokatsioonil läbi välismembraani osalevad teised spetsiifilised valgud. Näiteks taimepatogeenidel (taimedel valgemädanikku põhjustav Erwinia) on kirjeldatud Out-süsteem (tüüp II sekretsioonisüsteem), milles osaleb 12-14 valku, ja mille kaudu viiakse välja pektaadi lüaas, tsellulaas, galakturonidaas. Tüüp IV sekretsioonisüsteemi puhul on kirjeldatud autotransportereid, kus valk moodustab välismembraani ise poori. Näiteks gonorröad põhjustava Neisseria immunoglobuliini puhul on selleks valgu C-terminuses paiknev autotransporter-järjestus. Valgu liikumisel läbi membraani järgneb autokatalüütiline lõikus valgu C-terminusse selle tulemusena valk vabaneb membraanilt. Tüüp I ja tüüp III sekretsioonisüsteemide puhul Sec-süsteem ei osale. Sel viisil transporditavatel valkudel puudub ka eelpool-kirjeldatud signaaljärjestus. Tüüp I sekretsioonisüsteemi abil viiakse rakust välja näiteks E. coli hemolüsiini
Kergeid ahelaid on kahte tüüpi (kapa ja lambda ahelad). Igas ahelas on konstantsed alad, mis on aminohappeliselt järjestuselt identsed sama klassi kuuluvate antikehade piires ning varieeruvad alad, mis on erinevaid antigeenseid determinante (epitoope) äratundvatel antikehade puhul erinevad. Tüvirakkudes, mis diferentseeruvad antikehi tootvateks B-lümfotsüütideks, on kromosoomis palju erinevaid geenisegmente, mida kombineeritakse rekombinatsiooni teel konstantse alaga. Näiteks inimese immunoglobuliini kapa kerget ahelat kodeeriv järjestus koosneb geenisegmentidest V, J ja C. V ja J on 93 varieeruvad, C segment aga konstantne. Kõik geenisegmendid asuvad kromosoomis 2, kuid konkreetset kapa ahelat kodeeriv V-J-C järjestus saadakse alles geenisegmentide liitmise tulemusena. Algselt on kromosoomis 2 üle 300 V-segmendi, viis J-segmenti ning üks C-segment, mis kodeerivad kapa kerge ahela erinevaid osi
Kergeid ahelaid on kahte tüüpi (kapa ja lambda ahelad). Igas ahelas on konstantsed alad, mis on aminohappeliselt järjestuselt identsed sama klassi kuuluvate antikehade piires ning varieeruvad alad, mis on erinevaid antigeenseid determinante (epitoope) äratundvatel antikehade puhul erinevad. Tüvirakkudes, mis diferentseeruvad antikehi tootvateks B-lümfotsüütideks, on kromosoomis palju erinevaid geenisegmente, mida kombineeritakse rekombinatsiooni teel konstantse alaga. Näiteks inimese immunoglobuliini kapa kerget ahelat kodeeriv järjestus koosneb geenisegmentidest V, J ja C. V ja J on varieeruvad, C segment aga konstantne. Kõik geenisegmendid asuvad kromosoomis 2, kuid konkreetset kapa ahelat kodeeriv V-J-C järjestus saadakse alles geenisegmentide liitmise tulemusena. Algselt on kromosoomis 2 üle 300 V-segmendi, viis J-segmenti ning üks C-segment, mis kodeerivad kapa kerge ahela erinevaid osi. Lisaks segmentide kombineerumisele toimub varieeruvas regioonis pärast segmentide
S. aureus'el on kõige olulisemaks hulgatunnetussüsteemiks Arg-süsteem, samas mõned tüved võivad kasutada AI- 2 süsteeme (LuxS), mida võidakse kasutada biofilmist eraldumiseks, milleks ekspresseeritakse peptiide. Siiski Arg-süsteem on peamine. 137 Patogeneesi alguses, kui baktereid on vähe, on enamik virulentsusgeenide ekspressioonist välja lülitatud. Ekspresseeritakse ainult pinna-adhesiine ning immunoglobuliini inhibiitormolekuli proteiin A-d. See on kontrollitud madala signaalmolekuli kontsentratsiooniga ning sarA reguloniga. Kui bakter ründab peremeesorganismi, siis hulgatunnetuse abil on eksotoksiini, proteaasi ja hemolüsiini ekspressioon kiiresti üles reguleeritud. Adhesiini ekspressioon on alla reguleeritud, millest tulenevalt koloniseeritakse uued piirkonnad peremehes. Hulgatunnetuse abil S. aureus'e biofilm lagundatakse, mis on iseloomulik G(+) patogeensetele bakteritele. 15.5
annaabi.ee 
