Marutõbi e. Rabies Lyssa Hydrophobia (2)

Riinu Anslan
19. oktoober 2009
Viirushaigused
Marutõbi e. Rabies Lyssa Hydrophobia
Loomadel on marutaud , inimestel marutõbi. Marutõbi on viirushaigus , millesse inimene nakatub looma hammustusest, kui haige looma sülg satub haava. See kahjustab kesknärvisüsteemi ning kui ohvrit ei vaktsineerita, lõpeb haigus 100% juhtudest surmaga. Keeruliseks teeb olukorra fakt, et haige looma sülg on nakkusohtlik juba kuni 15 päeva enne kui loomal tekkivad haigusnähud. Marutõbi on levinud üle maailma, välja arvatd Austraalias ja Antarktikas . Ülemaailmselt esineb inimestel 50 000-100 000 haigusjuhtu aastas. Eestis esineb marutaudi nii mets- kui koduloomadel. Viimane surmaga lõppenud juhtum registreeriti aga 1986. aastal samas kui alles 2003. aasta augustis suri meie naaberriigis marutõppe koeralt pureda saanud mees ning aasta hiljem registreeriti surmajuhtum Leedus, kus kannatajaks oli 6-aastane poiss.
Nakatumine
Marutaudi on kahte liiki: urbaanne ehk asulamarutaud ja metsa ehk silvaatiline marutaud. Asulamarutaudi korral on 90% juhtudest nakatajaks koerad ja kassid, silvaatilise marutaudi korral 70% juhtudest rebased ja kährikkoerad. Ülekanne toimub peamiselt nakatunud looma süljega, inimeselt inimesele üldjuhul ei levi.
Marutõve peiteaeg on keskmiselt 70-90 päeva või koguni terve aasta. Väljaande ”Infektsioonihaigused” andmetel on lühim kindlaks tehtud marutõve nakkuse peiteaeg 4 päeva, pikim aga 19 aastat.
Marutaudi eest pole kaitstud ükski lihasööja kodu-ja metsloom , kes omakorda annavad tõveviiruse hammustuste kaudu edasi inimestele.
Haigustunnused
Esimesi haigustunnusi võib märgata tavaliselt hammustuse kohas – see hakkab sügelema ja valutama . Haigus jaotatakse kolme staadiumi:

• Inkubatsiooni periood ehk melanhoolne periood. See kestab umbes 1-2 päeva. Hammustuskoht hakkab valutama. Tekib ka hirmu- ja kurbusetunne. Ette võib tulla ka paanikahoogusid ning haigel on unehäired.
  

• Erutusstaadium e prodroom . Kestab umbes 2-3 päeva. Eelnevatele tunnustele lisanduvad veel peavalu, üldine nõrkus ja palavik kuni isegi 40 C. Söögiisu väheneb veelgi ja suus on kuivustunne. Seetõttu kutsutakse marutõbe veel ka hüdrofoobiaks, mis tähendab veekartust, sest vähemalt pooltel juhtudel esineb haigel neelamisel ja ainuüksi vee nägemisel tugevaid neeluspasme. Samaaegselt suureneb süljeproduktsioon koos januga. Nakatunu muutub ülitundlikuks valguse ja müra suhtes ning võib olla isegi agressiivne. Paanikahood suurenevad kuna haige ei saa korralikult süüa, ta oksendab ja higistab
  

• Paralüütiline staadium. Kestab umbes 1-2 päeva. Esmalt tekib puretud jäseme halvatus . Peale seda levib halvatus ka ülejäänud jäsemetesse ning neelamis - ja hingamislihastesse. Surm saabub tavaliselt 4-8 päeva pärast ja on põhjustatud hingamishalvatusest ning haige on sel ajal selge teadvuse juures. 10% juhtudest esinevad paralüütilised vormid, kus puuduvad täielikult hüdrofoobia ja erutusstaadium
  

Vaktsineerimine
Kokkupuutejärgne vaktsineerimine: Pärast hammustust on väga tähtis kohene haavatöötlemine. Kõigepealt peaks haava loputama ja pesema seebiga. Peale seda tuleks puhastada 70-kraadise alkoholiga või jooditinktuuriga. Seejärel peab pöörduma arsti poole, kes viib läbi vaktsineerimise.
Vaktsineerimiseks kasutatakse vaktsiini VERORAB. See on inaktiveeritud vaktsiin, mis on mõeldud marutõve vältimiseks kõrge riskiga isikutel ja pärast kokkupuudet marutõve viirusega.
Eelnevalt mitte-immuniseeritud isikute vaktsineerimine: Lastele ja täiskasvanutele annustamises suurt erinevust pole. 0,5ml annustena tehakse teatud ajavahedega 5 süsti. Kui marutõve oht on suur, viiakse esimesel päeval läbi samaaegne passiivne immuniseerimine, mille jaoks kasutatakse marutõvevastast inimese immunoglobuliini või siis marutõvevastast hobuse seerumit.
Praktikas loetakse patsient mittetäielikult vaktsineerituks, kui viimane vaktsiiniannus on manustatud üle 5 aasta tagasi või vaktsineerimisskeemi ei ole täielikult järgitud.

• Vajalik info VERORABist:
  

Kokkupuute- eelset vaktsineerimist ei saa teha kui on palavik või äge haigestumine
Kõikidel juhtudel tuleks kaaluda riski ja kasu suhet
On täheldatud ülitundlikkust vaktsiini mõne komponendi osas
Kokkupuutejõrgne vaktsineerimine: marutõbi lõpeb surmaga, seega ravi eesmärgil vastunäidustusi pole

• Võimalikud kõrvaltoimed:
  

Kerged ärritusnähud
Üksikutel juhtudel on esinenud nõgestõbe ja löövet
Kui mõni kõrvaltoime muutub tõsiseks, tuleks viivitamatult oma arsti poole pöörduda
Kõrvaltoimeid üldjuhul siiski ei teki.
Lisaks marutõvele tuleb meeles pidada teetanusevastast kaitset. Isegi väike hammustushaav võib põhjustada septilise või sügava nakkuse. Isegi siis kui loom lakub haava või kriimustab seda piisavalt, et tekib nahapõletik, tuleb seda käsitkeda kui hammustust.
Metsloomade marutaudivastane suukaudne vaktsineerimine: Metsloomade suukaudne vaktsineerimine on väga kulukas ja aega nõudev, kuid siiski ainuke efektiivne meetod viiruse täielikuks tõrjeks. Vaktsineerimise tulemusena katkeb viiruse üle kandumine ühel loomalt teisele tänu immuunsuse tekkele organismis. Juhul kui vaktsineerimine lõpetada liiga vara, toimub loomade haigestumise plahvatuslik tõus ning mõne aastaga jõutakse samale tasemele , mis oli enne vaktsineerimist.
Metsloomade vaktsineerimisega on marutaudivabaduse saavutanud vaid loetud riigid. Nt. Soome, Holland , Itaalia, Prantsusmaa ja veel mõned. Alates 2005. aastast kui vaktsineerimisega alustati Eestis, on haigusalane olukord märgatavalt paranenud .
Marutaud/tõbi eestis
Möödunud sajandi keskpaigas esines Eestis inimestel ühe aasta kohta kuni üheksa marutõve juhtu ja nad nakatusid sellesse eeskätt tänu hulkuvatele koertele. Inimeste haigestumise vältimiseks viidi 1953. aastal sisse koerte ja kasside kohustuslik vaktsineerimine ning hakati hulkuvaid koeri küttima. Alates 1969. aastast hakkasid marutõve juhtumid just metsloomade hulgas sagenema (1984-86 aastatel Eestis esinenud viimased kolm inimeste marutõppe nakatumise juhtu olid seotud kährikkoera, rebase ja metskitse hammustustega).
Kuidas hoiduda marutõvest?

• Vaktsineeri oma koer ja kass marutaudi vastu, sest ligi 90% marutõve juhtudest on tingitud marutaudis lemmiklooma hammustusest.
  
• Ära katsu võõraid loomi.
  
• Looma hammustuse korral pöördu kohe arsti poole, et läbida vastav kontroll.
  
• Hoia väikseid koduloomi kontakti eest metsloomadega.
  

Kasutatud allikad:
http://www.rh.ee/public/files/Marutaud.pdf
http://www.tervisekaitse.ee/?page=55
http://www.tohter.ee/docs/maru.pdf
http://www.vet.agri.ee/static/body/files/568.MARUTAUDI_ARTIKKEL_190808.pdf