Ida-Rooma riik e. Bütsants (0)

Ida- Rooma riik ehk Bütsants
Bütsantsi riik tekkis 395.aastal, kui Rooma impeerium lõplikult Lääne- ja Ida-Roomaks jagunes. Kogu võim kuulus Bütsantsis keisrile ehk basileusele, kuid riigis oli ka senat , riiginõukogu ja linnakodanike organisatsioonid ehk deemosed.
11. saj hakkas riigis kinnistuma võimupärimine läbi seadusliku abielu ehk kõrgema võimu legitiimsuse printsiip. Bütsantsi riik kindlustas hea äraelamise vaestele, rajades haiglaid, vanadekodusid, vaeslastekodusid. Ka kirik jagas vaestele tasuta vilja jne. Kõrgem ilmalik ja vaimulik võim oli riigis allutatud keisrile, mitte nagu Lääne-Euroopas, kus need võimud on omavahel vastuolus . Keiser käsutas riigis ka kirikuvarasid, kujundas ka kiriku olemust ning samas määras ametisse kõrgemaid vaimulikke. Keisrite võim ei olnud aga püsiv, neid kukutati paleepöörete tagajärjel. Troonilt tõugatud keisrid kas hukati, sandistati või pühitseti mungaks.
Bütsantsi esimene õitseaeg oli keiser Justinianus I (527-565) ajal. Ta arendas välja tugeva sõjalis-bürokraatliku monarhia ja pani kirja ka Rooma õigusel rajaneva “Tsiviilseaduste kogu”. 532.a surus ta maga ka Nika ülestõusu Konstantinoopolis. Eesmärgiks võeti ka Rooma keisririigi alade taastamine. Konstantinoopolist sai sild Hommiku- ja Õhtumaa vahel, kuhu kogunes kasumeid orjadest, siidist, sametist, klaasist jne. arvelt. See lõbu ei kestnud aga Bütsantsil kaua, 6. saj tungisid Balkani ps. Slaavlased ning rajasid Bulgaaria riigi (681-1018). 7.-9. saj. vallutasid araablased Palestiina , Süüria, Aafrika ja Vahemere saared. Mantzikerti lahingus 1071 a. saavutasid Bütstansi üle esimese võidu ka türklased.
Riigis elavad feodaalid said keisrilt lääne teatud riigifunktsioonide täitmise eest, kuid suur osa feodaalidest elas hoopis linnas ning tegeles kinnisvara rentimisega. Kuni 13. saj kasutati nii maal kui ka linnas orje, kes olid väga hinnatud kaup, eriti veel oskustöölised.
Seoses araablaste sissetungiga 7. saj muudeti ka sõjalist süsteemi-barbariseerunud ebalojaalne palgasõjavägi muutus riigile väga kulukaks ning asendati see 4000-5000 talupojast (stratioodidest) koosnevate maakaitsevägedega, keda juhtusid asehaldurid ehk strateegid , kes omakorda valitsesid teatud piirkondades ehk teemades. Stratioodid said selle eest pärandatavat jaosmaad. 11. saj kaotas ka selline maakaitsevägi tähtsuse, kuna enamik stratioote laostus suutmata osta moodsat relvastust. Asemele asusid suurfeodaalidest koosnevad ratsaväed, mis viisid feodaalühiskonna suurenemiseni. 1054 . a kirikulõhe tekkis Rooma paavsti ja Konstantinoopoli patriarhi vastasseisus slaavi maade ristiusustamisega. Neljandas ristisõjas vallutasid rüütlid Konstantinoopoli, kuid 1261. a suudeti taastada Bütsantsi riik. Türklased vallutasid aga Bütsantsi riigi lõplikult 29. mail 1453. aastal.
Bütsantsi kultuur oli aga midagi vahepealset antiikaja ja kaasaja ning Idamaade ja Kesk-Euroopa vahel, mõjutades ka Euroopa renessansskultuuri välja kujunemist. Kultuuripärandis on väga olulisel kohal ka Rooma õiguse süstematiseerimine ja edasiandmine. 425. a rajati Konstantinoopolis I Kõrgkool, kus õpetati grammatikat, retoorikat, õigust ja filosoofiat , millele hiljem lisandus veel geomeetria ja astronoomia .
Kirjanduses olid populaarsed pühakute elulood ja hagiograafiad, mis olid oma detailide poolest head ajalooallikad. Kultuurilisuse poolest oli tuntud keiser Konstantinos VII Porphyrogennetos, kes kirjutas ise mitu traktaati ja laskis koostada vaimuvara kokkuvõtteid.
Ajaloo teadust esindasid maailmakroonikad ehk kronograafiad, alates Piibli Aadamast ning jõudes välja keskaja Bütsantsini. 6. saj kirjutas ajaloolane Prokopios kaks kroonikat- “Sõdadest”, mis rääkis keiser Justinianust ning tema tegemistest ja “Salalises loos ”, mis naeruvääristas õukonnaelu.
Geograafiateaduses tunti kaugeid idapoolseid alasid (India, Tseilon, Hiina), lõunas aga jõudis see Etioopiani. Lääne-, Põhja- ja Ida-Euroopa kohta teadmised jäid aga pinnapealseteks. Tuntum geograaf oli Kosmas Indiassesõitja.
Suhted Lääne-Euroopa ja slaavlastega ei olnud paremate küllast, kuid kreeklased Kyrillos ja Methodios koostasid slaavi tähestiku. Slaavi maades rakendati ka Bütstantsi riikluse elemente, nad pidasid põhiväärtusteks piiramatut monarhiat , kogukonda ning õigeusku.